Paremäärmuslik populism ja paganiseeritud kristlus
Sõdadevahelisel ajal olid ajaloolised kristlikud kirikud Ungaris traditsiooniliselt tugevalt seotud parempoolse poliitikaga, tagades üldise legitiimsuse Horthy režiimile, [1] mis toetus niinimetatud kristlikule rahvuslikule keskklassile ja pidas ennast antiliberaalseks, antisemiitlikuks ja tugevalt rahvuslikuks. Selles kontekstis tähendas „kristlik“ eelkõige „mittejuudi“: selle režiimi peamine eesmärk oli vähendada üldiselt paljuski assimileerunud Ungari juudi kogukonna majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist mõju. Nõnda kehtestas Ungari juba 1920. aastal piirmäära juudi üliõpilastele, mida peetakse esimeseks juudivastaseks seaduseks 20. sajandi Euroopas. (Kovács 2012) Üks ajaloolane, kes on keskendunud sõdadevahelisele perioodile, on selgitanud:
„Režiimil oli ka oma ametlik ideoloogia, mida tuntakse kristliku natsionalismina. Viimane süüdistas 1918. aastale eelnenud liberaalset seadusandlust selles, et too nõrgestas ungari rahva „vaimset ühtsust“, mida väidetavalt võinuks tagada ainult kristlus. Seega ühendati pärast 1920. aastat kirik ja riik lahutamatult kogu režiimiga ja nood võtsid omaks „kristliku karakteri“, viidates täielikule huvide kattumisele ajalooliste kristlike kirikute ja Ungari riigi vahel.“ (Fazekas 2015
Fidesz ja Jobbik on mitmes mõttes sõdadevahelise aja poliitiliste erakondade järeltulijad. Tüüpiliselt autoritaarsel viisil on Fidesz kaaperdanud kogu riigi ja teinud sellest oma poliitilise ja majandusliku omandi, eirates piiratud valitsemise põhimõtteid ja konstitutsioonilise kontrolli- ja tasakaalumehhanismide süsteemi, piirates (ka muidu juba nõrgestatud) konstitutsioonikohtu eelisõigusi ning õõnestades kohtusüsteemi institutsionaalset autonoomiat. Tagatipuks on uus hääletussüsteem andnud Fideszile veelgi suurema eelise valimistel kui domineerival erakonnal oli juba 1990.–2010. aasta valimissüsteemi järgi. See meenutab sõdadevahelise perioodi poliitilis-stukturaalseid tingimusi, küll suuremal (poliitikas) osalemise määraga.
Jobbik omakorda esindab paremäärmuslikku opositsiooni valitsevale erakonnale, kõndides 1944.–1945. aastal natsi okupatsiooni ajal Ungarit valitsenud Ristatud Noolte liikumise (Nyilaskeresztes Párt – Hungarista Mozgalom) jälgedes. Jobbik ei tunnusta Euroopa Liidu sotsiaalseid ja poliitilisi põhimõtteid, agiteerib strateegilise liidu poolt Venemaa ja teiste jõududega idas ning sõdib juudi ja roma vähemuste vastu. Nii Fidesz kui ka Jobbik on püüdnud rajada massiliikumist enda ümber. Kui Fidesz on loonud võrgustiku „tsiviilringkondadest“, siis Jobbik on loonud ühtse paramilitaarse rühmituse, Ungari Kaardiväe.
Nii Fidesz kui ka Jobbik tegutsevad väljaspool liberaalse demokraatia piire. Mõlemad püüavad paremäärmuslike hääli, mille tulemuseks on mõlema puhul tugevalt rahvuslik populism. (Dobszay 2015, ka Krekó ja Mayer 2015; vrd Mudde 2015) See tähendab, et Fidesz pidi omaks võtma üha illiberaalsema poliitika, et ka pärast 2010. aastat säilitada oma poliitiline ülekaal ja kvalifitseeritud häälteenamus parlamendis. (Fidesz säilitas oma kahekolmandikulise enamuse parlamendis 2014. a üldvalimistel, mida nimetati vabadeks ja ausateks, ent kaotas selle aasta hiljem kohalike järelvalimiste tõttu.) Selle tulemusel liikus poliitiline tsenter veelgi enam paremale, mis suurendas vastandumist vasak- ja parempoolsete vahel ning muutis poliitiliselt mõõdukate jaoks massilise valijaskonna ligimeelitamise veelgi raskemaks. [2]
Üks kõige intrigeerivamaid küsimusi meie vaatenurgast on, kas religiooni politiseerimisel on olnud oluline osa selles nihkes parempoolsusesse. Meie vastus on „ei“: Ungari parempoole populism, mida Fidesz ja Jobbik viivad ellu üha sarnasemal ideoloogilisel moel, on viidanud religioonile pärast 1989. aastat vähesel määral. Me väidame, et kõige olulisem põhjus selleks on kirikute ja religiooni vähene tähtsus Ungari ühiskonnas.
Kuigi Ungari ühiskond ei ole kindlasti iseäranis ateistlik, siis selge enamus keeldub kirikute järgi juhindumast ning institutsionaliseeritud religioossetes tegevustes osalemast. Kuigi pärast 1989. aastat kirikus käimine taaselustus, on suur osa ühiskonnast endiselt kirikutest ja religioossetest teemadest kaugel. Seega iga konkreetne erakond, mis paistab olevat liialt pühendunud religioonile ja kirikutele, võib eemale tõrjuda olulise osa oma valijaskonnast.
Tänapäevaste parempoolse populismi esindajatena ei defineeri ei Fidesz ega Jobbik end religioosse identiteedi kaudu, kuigi oma partei manifestides väidavad mõlemad end olevat „kristlikud“. Siiski tähistab „kristlus“ selles kontekstis pigem sotsiaalset konservatiivsust ja traditsioonilist rahvuslust kui viidet tegelikule religioonile.
Mis puudutab Fideszt, siis kuigi erakonna juht Orbán on Ungari Reformeeritud Kiriku liige, osaleb ta regulaarselt katoliku pidulikus protsessioonides, mida tuntakse kui Szent Jobb Körmenet (Püha Paremkäe protsessioon) ja mida peetakse iga aasta 20. augustil Ungari riigi rajamise aastapäeval. Samal ajal samastab ta avalikult oma poliitilise leeri „rahvaga“ ja peab oma oponente „välismaiste huvide“ teenijateks. Fideszi pöördel esialgse antiklerikalismi juurest, mida viljeldi 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, avalikult positiivse hoiaku juurde religiooni suhtes pole olnud olulist tähtsust nende ajaloos. Hiljutine raamat partei ajaloost, mille avaldas Fideszi poolametlik kirjastus, isegi ei arutle religiooni tähtsuse üle erakonna ideoloogia kujundamisel. (Oltay 2012)
Uus põhiseadus, mis võeti vastu 2011. a, oli valitsuse ühepoolse tegutsemise tulemus, mis ei peegelda üldse rahvuslikku konsensust. See seadus, mille poolt hääletasid Fideszi parlamendiliikmed, osutab Ungarile kui riigile, mis põhineb kristlikel väärtustel. Tekst suurendab religiooni, traditsioonide ja „rahvuslike väärtuste“ tähtsust. Vastupidiselt 1989. aasta põhiseadusele väljendab 2011. a põhiseadus sekulariseeritud rahvuslikku religioossete uskumuste süsteemi: teatud paganiseeritud, partikularistlikku arusaama kristluse universalistlikust vaimust. Riigi president allkirjastas põhiseaduse Fideszi valimisvõidu esimesel aastapäeval, mis langes teisele ülestõusmispühale, 25. aprillile 2011, ja allkirjastamisel võis kuulda pühadustteotavat väidet, kummalist paralleeli Jeesuse ülestõusmise ja uue Fideszi konstitutsiooni vastuvõtmise vahel.
Fidesz kasutab religioosseid sümboleid eklektiliselt, nõnda et kristlust mainitakse tihti koos eelkristlike paganlike traditsioonidega. See osutab „kahe Ungari“ ideele: läänelik-kristlik Ungari ning ida-paganlik, hõimurahvaste Ungari. Viktor Orbáni sõnavara kasutades, Püha István, kes oli esimene Ungari kuningas ning tõi Ungarisse kristluse, on lihtsasti kokku sobitatav Turuli linnuga, muistsete ungarlaste eelkristliku sümboliga. Poliitilise rahvuse kontseptsioon andis teed etnilisele ideele rahvuslikust teadvusest. „Rahvusliku ühtekuuluvuse“ monumendi pidulikul avamisel väljendas Orbán veendumust, et ungarlased on sündinud muistse Turuli linnu näolistena: „Meie sünnihetkest alates loovad liidu meie seitse hõimu, meie kuningas Püha István rajab riigi, meie armeed kaotavad Mohácsi lahingus ning Turuli lind on elavate, surnute ja veel sündivate ungarlaste rahvusliku identiteedi sümbol.“ (Orbán 2012)
Orbán arvab, et nõnda nagu perekonnal, on ka rahval oma loomulik kodupaik – Ungari puhul Karpaatia nõgu –, kus riigi poolt korraldatud töömaailm tagab korra ja turvalisuse ning inimese positsioon hierarhias defineerib autoriteedi. Valitsuse ja põhiseaduse legitiimsus ei põhine ainult demokraatlikul heakskiidul, vaid selle on heaks kiitnud Jumal ning see rõhutab ungarlaste vaimu, mida esindab Turul. Kõik need kontseptsioonid on asendanud varasema avaliku arutelu, mille kesksed kategooriad olid liberaalne demokraatia, turumajandus, liberalism, võõrandamatud inimõigused, vabariik, valitud poliitiline ringkond ja kultuuriline mitmekesisus.
Mis puutub Jobbikusse, siis uurimused näitavad, et nende kristlust pooldav hoiak osutab lihtsalt sellele, et neid tuleks pidada „mitte-juudi“ erakonnaks. (Political Capital Institute 2011) Sellist temaatikat kasutades loob Jobbik kergesti tuvastatava signaali oma antisemitismile. Jobbiku ideoloogia on radikaalse parempoolse partei oma, „mille põhielement on müüt ühtsest rahvast, romantiline ja populistlik ultranatsionalism, mis on suunatud liberaalse ja pluralistliku demokraatia kontseptsiooni ja selle peamiste põhimõtete, individualismi ja universalismi vastu“. („About Jobbik“ 2006) Lisaks sellisele rahvuslikule retoorikale on taustal majanduslik väide, et Ungari probleemides on süüdi üleilmastumine.
Pirro määratleb Jobbikut selle klerikalismi, maa põlisasukatele tagastamise poliitika, sotsiaal-natsionalistliku majandusprogrammi ning romadevastaste, korruptsioonivastaste ja Euroopa Liidu vastaste hoiakute kaudu. Erakond usub, et „rahvuslik moraal saab põhineda ainult Kristuse õpetuste tugevdamisel“ ning Jobbik propageerib ungarlaste vaimset taastumist traditsioonilistesse kogukondadesse, milleks on perekond, kirik ja rahvas, naasmise kaudu. (Pirro 2015, 71) Jobbik oli eriti vaenulik romade ja Euroopa Liidu vastu (nad põletasid ühe Euroopa Liidu lipu ning viskasid teise Ungari parlamendi aknast välja).[3] Nad on ka kirglikult kristlusemeelsed, paigutades suuri puust riste mitmele Budapesti väljakule.
Kuigi mõned katoliku ja kalvinistliku kiriku liikmed toetavad Jobbikut, siis üldiselt ei poolda seda erakonda kumbki kirik ning enamus kiriku liikmeid kalduvad ennast erakonnast distantseerima. Vaatamata Jobbiku selgelt kristlikule enesemääratlusele arvavad paljud neist, et Jobbik esindab peamiselt paganlikku ja kristlusevastast kultuuritraditsiooni. See ei pruugi olla juhuslik. Hoolimata Jobbiku enesemääratlusest kristliku parteina on tegelikult Jobbiku poolt hääletajad kogu Ungaris kõige vähem religioossed.
Kõige kõrgem kiriku toetajate osa on Fideszi poolt hääletanute seas, kuigi isegi seal on see kõigest 22 protsenti, millele järgnevad 15 protsendiga sotsialistide poolt hääletajad. Ja Jobbiku poolt hääletajate hulgas on kiriku toetajate hulk silmatorkavalt madal – 6 protsenti. Samal ajal on selgelt Jobbiku poolt hääletanute seas kõrgeim (41 protsenti) mittereligioossete inimeste hulk, ent huvitaval kombel on nende hulk sotsialistlide poolt hääletajate seas madalam (21 protsenti) kui Fideszi poolt hääletajate seas (22 protsenti). Ilmselt on kristlikud kirikud pidanud Fideszi kõige eelistatavamaks poliitiliseks parteiks alates vähemalt 2000ndate aastate algusest ning peaminister Orbán on mitmel korral määratlenud ennast kui usklikku kristlast. Fidesz sõlmis 2002. a ka strateegilise liidu Kristlik-Demokraatliku Rahvaparteiga, mis on ajalooliselt olnud peamiselt katoliiklik erakond.
Kuigi katoliku kiriku jaoks ei ole Fidesz kindlasti vastumeelne, on erakonnal tõenäoliselt lähedasemad suhted reformeeritud kirikuga, Ungari suuruselt teise konfessiooniga. Orbán ise kuulub reformeeritud kirikusse ja üks tema lähedasemaid poliitilisi usaldusisikuid, inimressursside minister Zoltán Balog oli reformeeritud kiriku pastor enne, kui hakkas elukutseliseks poliitikuks. Orbánile meeldib osaleda religioossetel tseremooniatel ning pidada poolavalikke kõnesid kirikutes. Nõnda on ka Fideszi suhted kirikuga sõbralikud, kuid mitte tugevalt institutsionaliseeritud. Siiski on kristluse puhul tegemist üldise ideoloogise raamistikuga, mis saab nähtavamaks konkreetsetel poliitiliselt olulistel sündmustel. Näiteks uuel „1944.–1945. a Saksa okupatsiooni memoriaalil“, mis asub Budapesti keskväljakul Szabadság tér, esindab Ungarit peaingel Gabriel, keda ründab Saksa keiserlik kotkas. See suuresti vastuoluline uus mälestusmärk tahab muuta avalikku arutelu Ungari osas Teises maailmasõjas, kujutades riiki pigem ohvri kui süüdlasena. Fidesz siiski üldiselt väldib peavoolu religioossete ideede otsest propageerimist, mis võiks inimesi eemale tõrjuda. Üks selgitus sellele on, et Fidesz on suur katuseorganisatsioon, „võimupartei“, ning Fideszi valijad tavaliselt ei oma tugevat usulist identiteeti. Seega peab Fidesz hoidma peent tasakaalu, kui ta kasutab religiooni oma populistliku poliitika õigustamiseks.
Kristlaskond kui rahva sakraliseerimine
Kui Fideszit ja Jobbikut ei saa pidada konkreetsete kirikute või kindlate religioossete väärtuste poliitilisteks esindajateks, siis võib paremäärmuslikku populismi ennast pidada teatud tüüpi surrogaatreligiooniks. Ungari parempoolne populism viitab küll kristlusele, kuid nende populistide poliitiline sisu näib tihti olevat vastuolus kristlike väärtustega. Selle asemel propageerivad parempoolsed populistid suuresti natsionalistlikku surrogaatreligiooni, kus rahvas ise on saanud pühaks ning rahvuslikul määratlemisel on religioossed tunnused. Nad osutavad pigem kristlastele kui kristlikule usule. Selline surrogaatreligioon on võimeline Ungaris ligi tõmbama suure hulga järgijaid, nii nagu ka teistes riikides. Sellel on vähe pistmist tegelike religioossete uskumustega, isegi kui populistid kasutavad religiooni üldiselt ja kristlust konkreetselt leidmaks oma poliitikale heakskiitu. (Vt Szilágyi 2011, 252)
Nii Jobbiku kui Fideszi poliitilises ideoloogias on ülimalt oluline osa rahval kui pühal kollektiivsel nähtusel ning suured ajaloolised kristlikud kirikud on sellega üldjuhul nõus. Ungari kahe suurima kristliku konfessiooni, roomakatoliku kiriku ja reformeeritud kirikute valdav suhtumine kiidab selle heaks, ainult väiksemad kristlikud kirikud, eriti traditsiooniliselt liberaalsemad luterlased ja mõned evangelikaalsed kogukonnad kalduvad ennast sellest distantseerima.
Kirikute osa on oluline just seetõttu, et puuduvad ratsionaalselt toimivad sotsiaalsed ja poliitilised institutsioonid, mis ühendaksid rahva kui poliitilise kogukonna. Selle asemel on kirikutel pakkuda ideoloogilisi vahendeid, mille abil parempoolset populismi toetada, ja nõnda on nad tegelikult režiimi propaganda teenistuses. Tasuks selle eest on kasvav osa riiklikult rahastatud haridus- ja tervisehoiuteenustest ajalooliste kristlike kirikute hallata. See muudab institutsionaalsed suhted kirikute ja sekulaarsete ametiasutuste vahel üha olulisemaks nii kirikute kui riigi jaoks: kirikute hallatavaid koole, haiglaid ja isegi ülikoole rahastab valitsus üsna lahkelt, kuid vastutasuks peavad kirikud täitma teatud administratiivseid tegevuskriteeriume. Veel üks näide kirikute institutsionaliseeritud osalemisest igapäevaelus on usundiõpetuse liitmine algkoolide riiklikku õppekavva Fideszi valitsuse poolt 2013. aastal.[4]
Religioossetel konfliktidel, näiteks nagu vastuseisul islamile või teistele religioonidele, ei ole seni olnud olulist osa poliitilise identiteedi loomisel. Erinevalt oma radikaalsetest Lääne-Euroopa kaaslastest ei võtnud Ungari populistid tugevat islamivastast hoiakut, seda ilmselt oma traditsioonilise antisemitismi tõttu. See suhtumine muutus hiljuti, kui Lähis-Idast jõudis Ungarisse üha suurem hulk migrante. 2015. a suvel ehitas Ungari valitsus traatvõrgust aia Serbia ja Ungari piirile, et takistada massimigratsiooni. Samuti kasutasid nad võimalust suurendada oma populaarsust seeläbi, et juhtisid vihakampaaniat immigrantide vastu, ent see kampaania põhines pigem rahvusel kui religioonil.
Näitlikustamaks Ungari paremradikaalsete meelsust migratsiooni teema osas, väärib tsiteerimist Péter Boross, endine Ungari peaminister ja endine Viktor Orbán nõuandja, kes on olnud lähedane nii Fideszi kui Jobbikuga:
Roomal oli tarkust. Nad jätsid valitsetud alad rahule ja võtsid Roomas ametlikult omaks mõned nende jumalad. Washington teeb vastupidi. Ta tahab omaenda Jumala, Demokraatia, sundida peale vallutatud riikidele. (Boross 2015)
Boross, kes on Ungari parempoolsete ideede kujundamisel mõjukas isakuju , arvab, et igal rahvusel on õigus luua oma riik, oma poliitiline režiim (on see demokraatlik või autokraatlik on vähem oluline) ning samuti valida oma Jumal. Tahtes küll kaitsta Euroopat, näitab ta üles tugevalt Euroopa Liidu vastaseid hoiakuid. Borossi vaadetele on omane etniline natsionalism selle kõige tooremas vormis:
Praegu ei julge keegi öelda, et immigratsioon ei ole kultuuri ja tsivilisatsiooni probleem, vaid hoopis etniline probleem. […] On väga oluline, et see ei ole mitte ainult nende kultuur, mis on erinev, vaid nende instinktid nagu ka nende bioloogilised ja geneetilised omadused. […] Kultuuriline integreerumine ei ole toonud midagi head. Kui see pole kahjuks olnud edukas protsess mustlaste puhul, kes elavad meie keskel, siis pole ka palju võimalust, et see oleks võimalik moslemite hordidega, kes ületavad rohelise piiri. […] Euroopa Liit ei peaks mõtlema lähtuvalt omaenda põgenike kvoodisüsteemist, vaid lähtuvalt sellest, et moodustada oma relvajõud. (Samas)
Kui Fidesz tõlgendab kristlust natsionalismi raamistikus, siis Jobbik mõistab seda nii oma natsionalismi kui ka antisemitismi raamistikus. Seda arvestades pole Ungari parempoolsel populismil vaja toetuda mingile usulisele kuuluvusele, samuti ei panda eriti rõhku selle rakendamisele oma teenistusse: see on lihtsalt osa nende fundamentaalselt rahvuslikust maailmavaatest ilma igasuguse tegeliku religioosse sisuta. Kuigi parempoolsed kasutavad enda huvides ära (inimeste) usulist identiteeti, on see kokku sulatatud natsionalistlike maailmavaadete ja ideoloogiatega.
Lõpuks peab veel märkima, et Fidesz on valitsuses olles nõudnud kiriku staatuse tunnustamist poliitilistel alustel. Laia kõlapinda leidis olukord, kui Fideszi valitsus kehtestas 2012. aastal kirikute registreerimisele piiravad meetmed, tehes parlamendi eesõiguseks religioosse kogukonna tunnustamise kirikuna. Nii konstitutsioonikohus (aastal 2013) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus (aastal 2014) hindasid uued korraldused vastuvõetamatuteks ning sundisid parlamenti neid korduvalt revideerima.[5] Uute sätetega taheti loomulikult laiendada valitsuse kontrolli ning eristada „aktsepteeritavad“ ning „mitteaktsepteeritavad“ kirikud. Nõnda püüdis Fideszi valitsus muuta suhteid riigi ja kirikute vahel ning tugevdada oma strateegilist liitu poliitilistelt eelistatud suurte ajalooliste kristlike kirikutega.
Järeldused
Ungari parempoolne populism, mida esindab valitsev Fideszi erakond ning selle pool-opositsiooniline Jobbiku erakond, on domineerinud Ungari poliitikas alates 2000ndate aastate lõpust. Ungari parempoolsed populistid on mitmel moel järginud ajaloolisi eeskujusid, mille rajasid sõdadevahelisel perioodil toona valitsenud konservatiivid ja nende paremäärmuslik opositsioon.
Me määratlesime populismi elitarismivastase, pluralismivastase ja anti-institutsionaalse poliitilise käitumisena, mis samastab end „rahvaga“ ning edendab nende „otsest“ osalemist poliitilistes protsessides, seda vastandina esindusvalitsusele. Populismil on ideoloogiline karakter, ent sellel puudub konkreetne ideoloogiline sisu. Pigem on see arutelukultuuri ja käitumise mudel, mida võib täita nii vasak- kui parempoolsete ideoloogiatega. Samuti väitsime me, et totalitarismijärgsel ajalooperioodil peaks populismi nägema illiberalismi poliitilise väljendusena, eriti (pool)ääremaadel nagu Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa. Selline arusaam populismist on hästi ühildatav Dahli kontseptsiooniga inklusiivsest hegemooniast: valitsuse vorm, mis põhineb laiade rahvahulkade osalemisel ilma avaliku võitluseta võimu pärast.
Nii Fidesze kui Jobbiku puhul on täheldatav tugev kalduvus sellise piiratud demokraatiamõistmise poole ning nad mõlemad lükkavad ilmselgelt tagasi liberaalse demokraatia põhimõtted. Kuigi kumbki neist ei esita end valijaskonna ees sügavalt religioosse poliitilise erakonnana, näitavad mõlemad end kui sotsiaalselt konservatiivseid „kristlikke“ rahvuslasi. See sisaldab institutsionaliseeritud koostööd nende ja suurte ajalooliste kristlike kirikute vahel. Kui poliitiliselt parempoolsed saavad poliitilist toetust ja legitiimsust kirikutelt, siis kirikud on volitatud haldama haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande institutsioone valitsuse poolt tagatud eelarvega. Lisaks on poliitiliselt aktsepteeritud kirikutele antud ametliku kiriku staatus koos kõigi kaasnevate hüvedega, samas kui poliitiliselt vähem kuulekad kirikud on sellest ilma jäetud.
Siiski on põhiliselt sekulaarses riigis, nagu seda Ungari on, tegelike religioossete väärtuste osa poliitika kujundamises piiratud. Ükski ratsionaalne poliitiline erakond ei võtaks seda riski, et esindaks peamiselt religioosset agendat valimiste võitmiseks. Kristlus on oluline poliitiline vara, kuid see pole piisav valimiste võitmiseks ja enamuse poliitilise toe saavutamiseks. Et suurendada võimalikult palju valijate häälte arvu ning vältida riigi kokkuvarisemist, kasutas Viktor Orbán kiriku infrastruktuurilist jõudu, et delegeerida teatud riigi kohustused ja vastutused kirikule, samas säilitades oma ainuvõimu riigi sunnimeetmete üle. Poliitikas tähendab „arusaam ’rahvast’ kui ühest ihust rahulolematust erakondliku sisevõitlusega ning see võib soodustada toetust tugevale juhile, kui on olemas karismaatiline isik, kes personifitseerib rahva huve“ (Canovan 1999: 5). Karismaatilise liidrina võttis Orbán täieliku võimu poliitiliste protsesside üle ning kasutas populismi kui otseteed oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Orbáni režiim näitab ka seda, et paremradikaalne populism kasutab kvaasireligioosset ideoloogilist kujutelma – etnonatsionalismi –, mille kaudu ta püüab mobiliseerida laiemat sotsiaalset spektrit. See surrogaatreligioon sisaldab natsionaliseeritud ja paganiseeritud arusaama kristlusest ning käsitleb etniliselt määratletud rahvuse mõistet kui midagi püha. Seega on religioon „natsionaliseeritud“. „Natsionaliseeritud kristlus“ annab ka legitiimsuse „ratsionaliseeritud karismaatilisele valitsemisele“, mida viivad ellu autoritaarsed juhid, kes esindavad erakordseid loomuomadusi, ent on siiski rahva poolt valitud. See võim on illiberaalne ja demokraatiavastane, isegi kui see toetub (tihti manipuleeritud) valimistele ja teist tüüpi keskselt kontrollitud „riiklikele konsultatsioonidele“. Euroopa Liidus on Viktor Orbáni Ungari lähim vaste seda tüüpi valitsemisele.
Kasutatud kirjandus
„About Jobbik. Movement for a Better Hungary“ (2006) – www.Jobbik.com [viimati vaadatud 1. detsembril 2018]. Dokument ei ole enam internetis kättesaadav.
Akcali, Emel; Korkut, Umut (2012) „Geographical Metanarratives in East-Central Europe: Neo-Turanism in Hungary“ – Eurasian Geography and Economics 53:5, 596–614.
Boross, Péter (2015) „Americans Are Intellectually Unsuitable to Lead the World“ – Budapest Sentinel (august).
Bozóki, András (2015) „Broken Democracy, Predatory State, and Nationalist Populism“ – The Hungarian Patient: Social Opposition to an Illiberal Democracy, toim. Péter Krasztev, Jon Van Til (Budapest, New York: Central European University Press), 3–36.
Canovan, Margaret (1999) „Trust the People! Populism and the Two Faces of Democracy“ – Political Studies 47:2, 2–16.
Dobszay, János (2015) „Egyet jobbra, kettőt jobbra“ [One Step to the Right, Two Steps to the Right] – Heti Világgazdaság (9. mai), 6–9.
Eötvös Károly Policy Institute; Hungarian Helsinki Committee, Hungarian Civil Liberties Union; Mérték Médiaelemző Műhely (2014) Disrespect for European Values in Hungary 2010-2014. Rule of Law – Democracy – Pluralism – Fundamental Rights (Budapest), internetiallikas: http://helsinki.hu/en/disrespect-for-european-values-in-hungary-2010-2014 [viimati vaadatud 23. Aprillil 2019].
Fazekas, Csaba (2015) „The Roman Catholic Church and Extreme Right-Wing Ideologies in Hungary, 1920-1945“ – Catholicism and Fascism in Europe 1918–1945, toim. Jan Nelis, Anne Morelly, Danny Praet (Hildesheim: Georg Olms Verlag), 367–378.
Karácsony, Gergely (2006) „Árkok és légvárak. A választói viselkedés stabilizálódása Magyarországon“ [Frontlines and illusions. The stabilization of voting behavior in Hungary] – A 2006-os országgyűlési választások. Elemzések és adatok [The 2006 elections. Analyses and data], toim. Gergely Karácsony (Budapest: Demokrácia Kutatások Magyar Központja Alapítvány / Budapesti Corvinus Egyetem) 59–103.
Kovács, M. Mária (2012) Törvénytől sújtva. A numerus clausus Magyarországon 1920–1945 [Down by law. The numerus clausus in Hungary 1920-1944] (Budapest: Napvilág).
Krekó, Péter; Mayer, Gregor (2015) „Transforming Hungary – Together? An Analysis of the Fidesz-Jobbik Relationship“ – Transforming the Transformation? The East European Radical Right in the Political Process, toim. Michael Minkenberg (London: Routledge), 183–205.
Mudde, Cas (2015) „Is Hungary Run by the Radical Right?“ – Washington Post (10. august).
Oltay, Edith (2012) Fidesz and the Reinvention of the Hungarian Center Right (Budapest: Századvég).
Orbán, Viktor (2012) „Minden magyar a turulba születik“ [All Hungarians Are Born Into the Turul Bird] – Népszabadság (29. september).
Pirro, Andrea L. P. (2015) The Populist Radical Right in Central and Eastern Europe (London: Routledge).
Political Capital Institute (2011) Research on religion and right-wing politics (Budapest: Political Capital Institute).
Szilágyi, Tamás (2011) „Quasi-Religious Character of the Hungarian Right-Wing Radical Ideology. An International Comparison“ – Spaces and Borders. Current Research on Religion in Central and Eastern Europe, toim. András Máté-Tóth, Cosima Rughinis (Berlin/Boston: De Gruyer), 251–264.
Ungváry, Krisztián (2012) A Horthy-rendszer mérlege [An Evaluation of the Horthy Regime] (Budapest: Jelenkor & OSZK).
[1] Miklós Horthy oli Ungari riigihoidja aastatel 1920–1944. Ajaloolist hinnangut Horthy režiimile vt Ungváry 2012.
[2] See ei ole uus nähtus Ungari poliitikas. Vastandumine on Ungari poliitikat iseloomustanud alates umbes 1990. aastate keskpaigast: Karácsony 2006.
[3] Jobbiku läänevastase hoiaku kohta vt Akcali ja Korkut 2012, 602.
[4] Mittereligioossed õpilased saavad selle asemel valida eetika aine.
[5] Konstitutsioonikohus (2013) ja Euroopa Inimõiguste Kohus (2014) pidasid kiriku staatusest ilmajätmist ja selle staatuse tunnustamist parlamendi poolt õiguste rikkumiseks, kaht tüüpi staatust religioossete rühmade jaoks peeti diskrimineerivaks.
Artikkel on tõlgitud kogumikust Sinn, Simone ja Harasta, Eva (toim) (2019) “Resisting Exclusion. Global theological responses to populism” – LWF Studies, 01 (Luterlik Maailmaliit). Tõlkinud Karin Kallas-Põder.
Zoltán Ádám, PhD (majandus), on poliitökonoomia kaasprofessor Corvinuse Majandusülikoolis Budapestis.
András Bozóki (1959), PhD (politoloogia), Dr habil, DSc, on politoloogia professor Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis.
