Parempoolse[1] poliitika ja religioossete maailmavaadete suhe Kesk- ja Ida-Euroopas üldiselt ning eriti Ungaris on olnud viimasel ajal akadeemilise uurimistöö teemaks (Pirro 2015). Käesolev uurimus kuulub teadusele pikka aega huvi pakkunud teemavaldkonda, milleks on religioosne sekkumine poliitikasse ja kiriku tegevus poliitiliste otsuste kujundamisel (Koesel 2014, Grzymala-Busse 2015). Selles artiklis väidame me, et kuigi parempoolse populismi ja religiooni suhe on Ungaris üksnes sekundaarse tähendusega parempoolse poliitilise tegevuskava loomisel, siis ajaloolistel kristlikel kirikutel on oma osa parempoolsele populismile legitiimsuse tagamises.[2] Valitsev Fideszi partei ja selle parempoolne opositsioonipartei Jobbik, mida mõlemat peetakse radikaalseks parempoolseks populistlikuks parteiks,[3] viitavad religioonile, et osutada oma traditsioonilistele sotsiaalsetele väärtustele ja samastumisele ühiskondliku peavooluga. Kui Jobbik kaldub ekstremismi peavooluks muutma, siis Fidesz radikaliseerib peavoolu.
Kuna Ungari on küllaltki sekulariseerunud, ei saa parempoolsed populistlikud parteid lubada endale, et esinevad valijate ees kirikute või religioossete väärtuste poliitiliste esindajatena. Vaatamata sellele kipuvad nii Fidesz kui Jobbik viitama religioossetele väärtustele ja otsima kiriku toetust, nagu näitame selles artiklis. Selle tulemusena on Ungari poliitikas 25 aasta jooksul loodud side parempoolse populismi ja religiooni vahel, mis on kooskõlas pikaaegsete ajalooliste mustritega, mis pärinevad sõdadevahelisest ajast. Samal ajal on liberaalsed ja vasakpoolsed parteid propageerinud pigem sekulaarseid ideoloogiad. Seega näib lõhe ühelt poolt vasakpoolsete/liberaalsete-tsentristide ning teisalt kommunismivastaste parteide vahel jooksvat klassikalist sekulaarse ja konfessionaalse vastandamist mööda. (Lipset, Rokkan 1967)
Me alustame artiklit sellega, et esitame oma arusaama poliitilisest populismist. Teiseks arutleme me parempoolse populismi tõusu üle Ungaris ning selle domineerimise üle alates 2000ndate lõpust. Kolmandaks vaatame me, milline on religiooni koht parempoolses poliitikas ning kirikute ja parempoolsete parteide suhet. Neljandaks, enne järelduste tegemist arutleme me parempoolse natsionalismi fenomeni kui surrogaatreligiooni üle.
Populism kui alainstitutsionaliseerimise poliitika
Me peame populismi elitarismivastaseks poliitiliseks ideoloogiaks, sentimendiks ja liikumiseks, mis seab tihti allasurutu ja süütuna kujutatud „tõelise rahva“ huvid vastamisi rõhuva korrumpeerunud eliidi ja selle välisliitlastega. Populistid eelistavad „rahvast“ muudele võimalustele, (Canovan 1981, ka Kriesi, Pappas 2015 ning Mudde 2007 ja 2017) samuti peavad nad „rahvast“ homogeenseks, kasutades neid oma võitluses poliitilise pluralismi vastu. (Galston 2018, Müller 2016) Edward Shils on tabavalt märkinud: „populismis on rahva tahe muude põhimõtete, õiguste ja institutsionaalsete standardite suhtes ülimuslik. Populistid samastavad rahva õiguse ja moraalsusega“. (Shils 1956, 97) Rahva õigust peetakse selle sisust sõltumatult olulisemaks kui õigusriiki.
Kui populistlikud erakonnad on valimistel edukad, saavad nad võimule ja loovad valitsusi. Kuna nad esialgu esindavad elitarismi- ja institutsionalismivastast arusaama, siis võib administratiivne tegevus olla nende jaoks keeruline ning tihti ei suuda nad oma lubadusi täielikult pidada. Kuid siiski on alates 2010. aastast Fideszi valitsus Ungaris näidanud, et populistlikud erakonnad võivad olla võimul edukad ning nende administratiivne tegevus võib olla piisav, et neid tagasi valitaks. Fideszil õnnestus elitarismivastasus, rahvuslus ja Euroopa Liidu vastane hoiak kokku sobitada pragmaatilise lähenemisega enamikes poliitikavaldkondades, esindades seejuures karismaatilist juhtimist ning väidetavalt kaitses rahvuslikke huve ja tavainimeste huve.
Populismil ei ole konkreetset ja püsivat ideoloogilist sisu, pigem on see elitarismivastane lähenemine poliitikale, mille eesmärk on poliitiline massimobilisatsioon ja laiade rahvahulkade osalemine poliitilises tegevuses. (Laclau 2005) Selles mõttes kasutab populism (kui vähemusrühm) demokraatlikke struktuure ja otsustusprotsesse, kuigi ta ei suuda elada liberaalse demokraatia põhiseaduslike normide järgi või on avalikult nende vastu. Massimobilisatsiooni õhutades kipuvad populistlikud parteid manipuleerima avaliku aruteluga, kasutades massimeedia väljaandeid ja propageerides oma (tihti ideoloogiliselt määratud) maailmavaateid. See ideoloogia olla natsionalistlik, ksenofoobne, homoseksuaalsusevastane, antiliberaalne, läänevastane või antisemiitlik, araablastevastane, moslemitevastane või selles konstellatsioonis isegi neoliberaalne: ainus kriteerium on, et kooskõlas konkreetse ideoloogiga peab populistlik poliitiline peategelane suutma esile kutsuda ülalt alla massimobilisatsiooni. Kui see tingimus on täidetud, võib populism teenida erinevaid ideoloogilisi eesmärke: see võib olla rahvuslik, sotsialistlik, poolfašistlik või isegi neoliberaalne. (Bozóki 2015a) Populism võib ükskõik millist nendest ideedest võimendada kui rahvast ühendavat ja erinevusi taandavat ideed ja nõnda võib populismi kirjeldada kui „poliitilise erakondlikkuse sõjakat kasutamist selle nimel, et üle saada pluralismist oma pooldajate vaadetes ning luua ühtsustatud arvamus, see tähendab tehes ühest erakondlikust vaatest kogu rahvast esindav vaade.“ (Urbinati 2014, 109)
Võimul olevat populismi võib mõista kui valitsemisviisi, kus võim on personaliseeritud ja võimu teostatakse isiklike suhete kaudu. See on seotud pideva massimobilisatsiooniga kui üldise legitimeerimise viisiga. Formaalsetel poliitilistel ja administratiivsetel institutsioonidel peavad puuduma piisavalt selged piirjooned, et võimaldada masside osalemist poliitikas, võimu korraldav põhimõte on isiklik autoriteet – just nagu eeldemokraatlikus ajaloos. Seega, sellised populistlikud legitimeerimisprotsessid toimuvad üldjuhul (pool)autoritaarsetes tingimustes, mis kindlustavad populistliku valitsuspartei jätkuva võimu ning samal ajal piiravad opositsiooni võimalusi esineda edukalt valimisvõitluses.
(Pool)autoritaarset võimu ei ole aga alati lihtne alal hoida, kui poliitilised suunad ja tegevused kahjustavad mingit osa valijaskonnast, seda eriti arenenud demokraatlike struktuuride kontekstis.[4] Kui populistlikud valitsused kaotavad populaarsuse, siis tegelikult kaotavad nad kergesti ka legitiimsuse, ühehäälse heakskiidu ning üldlevinud uskumuse, et valitsuses olijad viivad õigustatult ellu „rahva tahet“. Seega püüavad populistlikud valitsused tavaliselt säilitada oma populaarsust isegi siis, kui see nõuab pikaajaliselt väga kõrget majanduslikku hinda. Arvestades aga millist legitiimsust populistlikud valitsused taotlevad, siis võivad sellised – pikas perspektiivist ennasthävitavad – majanduspoliitilised suunad olla poliitiliselt otstarbekad lühiperspektiivis. (Dornbusch, Edwards 1989, ka Sachs 1989) See oli iseloomulik peamiselt vasakpoolsele populismile, mis taotles üldist legitiimsust vaesemate ühiskonnaklasside kaasamisega. Neoliberaalne populism omakorda taotles turureforme ning hoidis alal jätkusuutlikku majanduspoliitikat. (Gibson 1997)
Siiski, populism, olgu see vasak- või parempoolne, kaldub toetuma karismaatilisele, personaliseeritud juhtimisele, seda vastandina impersonaalsele, ratsionaalsele bürokraatlikule legitiimsusele, mis iseloomustab industrialiseeritud lääne ühiskondi. (Weber 1978 [1922]) Traditsiooniline ja karismaatiline legitiimsus Weberi tähenduses ei nõua võimu formaalset heakskiitmist masside poolt. Populism aga põhineb rahva formaalsel heakskiidul nende valitsemisele ja populistlikud poliitilised režiimid kuuluvad selles mõttes moderniseeritud ja sekulaarse võimu traditsiooni. Nõrkade poliitiliste institutsioonide ning nõrga kodanikuühiskonna tõttu ei ole ratsionaalne bürokraatlik legitiimsus üldjuhul piisav, et säilitada poliitilist stabiilsust suhteliselt vähem arenenud ühiskondades. Nõnda on karismaatilisel legitiimsusel jätkuvalt oluline roll võimu formaalse heakskiidu kõrval masside poolt.[5] Seega võib Weberi kontekstis populismi nimetada püüdeks ratsionaliseerida ja seega õigustada karismaatilist valitsemist, kus poliitilised juhid ise muutuvad institutsioonideks ja võim kaldub olema personaliseeritud.
Teiste sõnadega on populism otsetee täitmaks ratsionaalsete ja impersonaalsete institutsioonide puuduvat lüli. Piisavalt tugevate kodanikühiskondade ja poliitiliste institutsioonide puudumise korral korvab populism bürokraatliku legitiimsuse puuduva elemendi.[6] Kuid poliitiline võim, mis põhineb personaliseeritud valitsemisviisil ning millel puuduvad ratsionaalselt organiseeritud bürokraatlikud institutsioonid, jääb ettearvatavalt ebastabiilseks. (Horowitz 1992) See sobib meie kontseptuaalsesse raamistikku: kuna populismis kaldub isiklik autoriteet asendama institutsionaalset autoriteeti, siis juhtide populaarsuse kadumine kaldub tekitama süsteemse kriisi, samas on võimu üleandmine ühelt juhilt teisele üldjuhul keeruline ülesanne.
Vältimaks süsteemseid kriise on populistlikel juhtidel kiusatus toetuda kiriku taristule, et täita puuduv lüli riigi „infrastruktuurilises võimus“ [7]. Populistlikud juhid võivad selle infrastruktuurilise võimu „allhanke korras“ pragmaatiliselt kirikule anda ning samas säilitada oma võimu riigiinstitutsioonide jäänuste üle, mille ülesanne on sunnimeetmete rakendamine.
Viimaseks, Teise maailmasõja järgset kaasaegset demokraatlikku populismi võib pidada totalitaarse poliitika asendajaks massidemokraatiate ajal. Kaasaegne demokraatlik populism tärkas esmalt Lõuna-Ameerikas, kus illiberaalne poliitika polnud sel määral usaldust kaotanud kui Lääne-Euroopas. Kaasaja populistidel, näiteks nagu Juan Perónil Argentiinas, õnnestus ühendada laiade rahvahulkade poliitikas osalemine poliitilise opositsiooni allasurumisega. Üks vaatleja on öelnud, et „populism tekkis autoritaarse demokraatiana sõjajärgses maailmas; see suutis sobitada totalitaarse poliitikavormi kokku sõjajärgse demokraatliku poliitikakuju domineerimisega. Populism küll kärpis poliitilisi õigusi, ent laiendas sotsiaalseid õigusi; ja samal ajal piiras ta mõlemate radikaalsemaid emantsipatoorseid kombinatsioone“. (Finchelstein 2014, 467)
Niisiis on populistlikud valitsused üldjuhul „demokraatlikud“ selles mõttes, et nad taotlevad võimu heakskiitmist masside poolt, kuid nad ehitavad „illiberaalseid demokraatiaid“, kus valitsusi ei piira õigusriigi põhimõte, nad suruvad valitsemisele peale enamusdemokraatliku lähenemise, seejuures süstemaatiliselt rõhudes poliitilisi vähemusi, ning kindlustavad avalikke ressursse kasutades eneste tagasivalimise. Nad on lähedal Roberti Dahli „inklusiivsele hegemooniale“, mis lubab (piiratud) osalemist, kuid piirab konkurentsi poliitilisele võimule. (Dahl 1971) Vasakpoolsed populistid kalduvad tavaliselt kasutama rahvahääletuse kaudu saadud masside tuge, et muuta olemasolevad institutsioonid „paindlikumaks“. Nad koondavad võimu presidendi kätesse, piiravad arutelusid, ründavad oponente ja kipuvad kasutama riiklikke ressursse ja riigiaparaati, et teha valimisagitatsiooni. Nad tahavad lammutada demokraatlikku vastutust, kõrvaldades ettevaatusabinõud, mis on suunatud meelevaldse valitsemise vastu. Parempoolsed populistid eelistavad turumajandust, kuid nõuavad põhiseaduslikke muudatusi ning võtavad omaks üha isikukesksema juhtimisstiili ning „erakorralistel“ otsustel põhineva valitsemise praktika.
Mõlema leeri juhid kalduvad lagundama kontrolli- ja tasakaalumehhanisme, ähvardama opositsiooni, ründama erameediat, neelama endasse kodanikuühiskonna organisatsioone, püüdes seejuures ehitada uusi „kodaniku“-organisatsioone ülalt alla. (Vrd Mazzuca 2013 ja Weyland 2013) Nad eiravad valikuliselt liberaalse demokraatia norme ja kordasid. Euroopas on Viktor Orbáni hübriidne, poolautoritaarne režiim parim näide sellisest poliitikast. [8]
Populistide võimuvõtt Ungaris
Parempoolsete populistlike liikumiste ja äärmusrahvuslike liikumiste tugevnemine üle Euroopa on pannud nii demokraatiaga tegelevad teoreetikud kui ülemaailmsed vaatlejad pead murdma, sest need liikumised näivad olevat vastuolus eeldatavate liberaalsete demokraatiatega, kus nad juurduvad. Ligi kolme aastakümne jooksul pärast kommunismi kokkuvarisemist endises Nõukogude blokis on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid pingutanud, et luua demokraatlik pärand ja juhtida oma ühiskonnad demokraatliku tuleviku poole. Kuigi 1989. aasta ümarlauakõnelused viisid Ungaris demokraatliku korrani ja vägivallatu üleminekuni kommunismist turumajandusse ja demokraatiasse (Bozóki 2002), on paljud ungarlased pettunud oma üleminekujärgses olukorras. On tekkinud tunne, et demokraatia „varastati“ ungarlastelt ja et on vaja uut murrangut, kui Ungari tahab vabaneda sajandite jooksul kogunenud häbist erinevate suurvõimude ja seejärel kommunismi all.
2009. aasta Pew’ uurimisraport uuris avalikku arvamust demokraatia ning praegusaegse olukorra kohta postkommunistlikes riikides. Kõnekas on asjaolu, et 77 protsenti ungari vastanutest tõi välja oma pettumuse selles, kuidas Ungari demokraatia oli toiminud aastatel 1991–2009, ning 91 protsenti ungarlastest arvas, et Ungari ei ole õigel teel. (Vt lisaks „Two Decades after the Wall’s Fall“ 2009) Vahetult pärast kommunismi langemist kiitis 74 protsenti ungarlastest demokraatia heaks, samas oli see number 2009. aastaks langenud 18 protsendipunkti võrra 56-le. (Samas) 2010. aastal, varsti pärast nende uurimistulemuste avaldamist, võitis Orbáni Fideszi erakond valimised absoluutse häälteenamusega, mis tähendas ebaproportsionaalsete valimiseeskirjade tõttu kahekolmandikulist kvalifitseeritud häälteenamust parlamendis. Samuti pole väheoluline, et lisaks Fideszi 53 protsendile sai Jobbik 17 protsenti häältest, mis tähendab äärmuslike parempoolsete esindatuse märkimisväärset kasvu Ungari valimistel.
Kasutades oma kahekolmandikulist enamust parlamendis muutis Fidesz põhiseaduslikku süsteemi. Nad mitte ainult ei kehtestanud uut põhiseadust, vaid muutsid valimiseeskirju ja alusseaduseid, mis reguleerisid valitsusasutuste omavahelisi suhteid ning valitsuse ja kodanike suhteid. (Bozóki 2011) Autoritaarse pöörde viis läbi kahekolmandikuline parlamendienamus ise ilma sisuliste järeleandmisteta opositsioonile ning ilma referendumi või institutsionaliseeritud viisita saada laialdane heakskiit uuele põhiseadusele, mis asendas 1989. aasta põhiseaduse. Uuel põhiseadusel puudub suurel määral legitiimsus ning seetõttu on tulevikus liberaaldemokraatlikul enamusel suhteliselt lihtne seda muuta. (Kis 2012) Kuid liberaalse demokraatia vaatepunktist on Fideszi võimuletuleku juures kõige šokeerivam asjaolu ehk see, et isegi sellel piiratud legitiimsusel näib olevat laiema rahvahulga poliitiline toetus kui 2010. aasta eelsel demokraatlikul režiimil. Selles mõttes näib Fideszi parempoolne populism, mis mitmeti toetub välistavatele põhimõtetele, olevat edukam – ja mõne võtmetähtsusega valijagrupi jaoks inklusiivsem – kui eelmiste vasaktsentristlike koalitsioonide vasakpoolne populism oli. Kui Fidesz viib ellu autoritaarset valitsemist ja kehtestab ranget riiklikku kontrolli ühiskonna ja majanduse üle, siis vasaktsentristlikud valitsused hoidsid alal liberaaldemokraatlikke institutsioone ning püüdlesid kaasava poliitikategemise poole, võttes vastu majanduslikult jätkusuutmatuid ühiskondlikke regulatsioone.[9] Kui Fidesz rajas majandusele tarbijaskonda, siis vasaktsentristid lasid rahvusvahelistel ettevõtetel majandust juhtida. Kehtestades proportsionaalse tulumaksu, suurendas Fidesz madalama ning vähendas suurema sissetuleku maksustamist. Samuti tagati suur maksuvaba tulu kõrgepalgalistele keskklassi peredele ja palju väiksem tegelik maksuvaba tulu madalapalgalistele. Seega jagati võrdlemisi vaeste raha ümber võrdlemisi rikastele, tuginedes seejuures rikkamate poliitilisele toetusele, kuid samas võites populaarsust ka vaesemate juures, esindades rahvuslikku valitsust, mis tagab seaduse ja korra pärast „kaht kaootilist üleminekukümnendit”.
Pärast 2006. aastat suurenenud majandusprobleeme seostati laialdaselt liberalismi läbikukkumise ning vasakpoolse poliitikaga. Asjaolu, et vasakpoolsed valitsused erastasid riigivara nii 1990ndatel kui ka 2000ndatel – mis parempoolsete parteide sõnul väidetavalt tõi kasu endistele kommunistlikele oligarhidele – ajendas parempoolseid valijaid võtma omaks samaaegselt nii kommunismivastaseid kui ka kapitalismisvastaseid hoiakuid. Välismaiste otseinvesteeringute nähtav kasv kinnitas nende arusaama liberaalsest elitarismist ja onupojapoliitikast nn kompradooride kodanluse vahel, mida kehastasid endised kommunistid ja rahvusvaheline kapital. Lühidalt, 2000ndate aastate majanduskriisil ning populistliku majanduspoliitika jätkusuutmatusel oli suur osa liberaalse demokraatia delegitimeerimises. (Korkut 2012, 60)
2009. a juunis Euroopa Parlamendi valimistel sai paremtsentristlik Fidesz 56 protsenti rahva häältest, samas kui Jobbik sai 15 protsenti. 2010. a aprilli parlamendivalimistel sai Fidesz 53 protsenti ning Jobbik 17 protsenti häältest. Ebaproportsionaalse valimissüsteemi tõttu tähendas Fideszi võit kahekolmandikulist enamust parlamendis. Vasakpoolsed ja tsentristlikud erakonnad said ühtekokku vähem kui 20 protsenti parlamendi kohtadest. Populistliku parempoolse tiiva võimuletulek oli täide viidud nii poliitiliselt kui ideoloogiliselt[10] ning alus oli pandud uuele antiliberaalsele režiimile. Liberaalne demokraatia asendati illiberaalsega ning hiljem, pärast 2014. a ebaausaid valimisi, hübriidrežiimiga, mis on segu demokraatlikest ja autokraatlikest praktikatest. [11]
(Jätkub järgmises numbris)
[1] Selle artikli varasem variant on Ádám, Bozóki 2016.
[2] Ida- ja Kesk-Euroopas mõistetakse parempoolsust pigem kultuuri kui majanduse võtmes. Tavaliselt sisaldab see (etnilist) natsionalismi, sotsiaalset konservatismi, elemente religioossetest traditsioonidest ning ajaloolisi viiteid patriotismile (Kitschelt 1992).
[3] Me oleme nõus Cas Muddega, kes väidab, et Fidesz ei ole enam mõõdukas paremtsentristlik konservatiivne partei oma poliitilise radikaliseerumise tõttu, mida kihutas tagant erakonna president ja peaminister Viktor Orbán. Vt Mudde 2015.
[4] Alainstitutsionaliseerumise tagajärgede kohta autoritaarsetes režiimides vt Gandhi 2008.
[5] Kindlasti on karismaatiline ja traditsiooniline legitiimsus jätkuvalt ülimalt olulised ka küpsetes liberaalsetes demokraatiates. Samastumine teatud poliitikutega, nende isikuomadustega ja võimega esindada „pühasid väärtusi“ konkreetses ühiskonnas jääb demokraatlikus poliitilises elus määravaks elemendiks. Vrd Williams 2015, Hofstede 1997.
[6] Selle tähelepanekuga on kooskõlas kriitika kaasaja ühiskondade tehnokraatliku ja impersonaalse võimu vastu, mis rõhutab populismi positiivset osa selles, et see muudab ühiskonna taaskord domineerivaks poliitiliseks tegijaks professionaalse tehnokraatliku eliidi asemel. Vrd Laclau 2005.
[7] Infrastruktuurilise võimu ja sunnimeetmete rakendamise eristuse kohta ning riigivõimu dimensioonide üksikasjalikku analüüsi vt Mann 1984 ja Mann 1986.
[8] Orbáni režiimi analüüsi vt Bozóki 2011, 2015b, 2015c; ka Csillag ja Szelényi 2014; Kornai 2011, 2015; Magyar 2016; Magyar ja Vásárhelyi 2017; Ungváry 2014.
[9] 2010. a eelse majanduspoliitika kohta vt Ádám 2015.
[10] Ungari populismi kohta vt Bozóki 2015 ja Enyedi 2015.
[11] Hübriidrežiimi definitsiooni kohta vt Levitsky, Way 2010 ja Bunce, Wolchik 2011.
Kasutatud kirjandus
„Two Decades after the Wall’s Fall: End of Communism Cheered but Now with More Reservations“ (2009) – The Pew Global Attitudes Project (Washington, D.C.: Pew Research Center), ligipääsetav võrgus: https://www.pewglobal.org/2009/11/02/end-of-communism-cheered-but-now-with-more-reservations [viimati vaadatud 23. aprillil 2019].
Ádám, Zoltán (2015) Why Hungary? A political economic assessment of the Hungarian post-communist economic transition (Debrecen: University of Debrecen Dissertation) (ungari keeles).
Ádám, Zoltán; Bozóki, András (2016) „Right-wing Populism and Nationalized Religion in Hungary“ – Intersections. East European Journal of Society and Politics 2:1, 98–122.
Bozóki, András (2011) „Occupy the State: The Orbán Regime in Hungary“ – Debate: Journal of Contemporary Central and Eastern Europe 19:3, 649–663.
Bozóki, András (toim.) (2002) The Roundtable Talks of 1989. The Genesis of Hungarian Democracy (Budapest and New York: Central European University Press).
Bozóki, András (2015a) „The Illusion of Inclusion: Configurations of Populism in Hungary“ – Thinking Through Transition: Liberal Democracy, Authoritarian Pasts, and Intellectual History in East Central Europe after 1989, toim. Michal Kopecek, Piotr Wcislik (Budapest and New York: Central European University Press), 275–311.
Bozóki, András (2015b) „Broken Democracy, Predatory State, and Nationalist Populism“ – The Hungarian Patient: Social Opposition to an Illiberal Democracy, toim. Péter Krasztev, Jon Van Til (Budapest and New York: Central European University Press), 3–36.
Bozóki, András (2015c) „A Párttól a Családig: hatalmi rendszerek és befolyási modellek“ [From Party to Family: Systems of Domination and Models of Influence] – Magyar polip: A posztkommunista maffiaállam 3. (Hungarian Octopus: The Postcommunist Mafia State 3.), toim. Bálint Magyar, Júlia Vásárhelyi (Budapest: Noran Libro), 223–259.
Bunce, Valerie; Wolchik, Sharon (2011) Defeating Authoritarian Leaders in Postcommunist Societies (Cambridge: Cambridge University Press).
Canovan, Margaret (1981) Populism (New York: Harcourt, Brace, Jovanovich).
Csillag, Tamás; Szelényi, Iván (2014) „Drifting from Liberal Democracy: Traditionalist / Neoconservative Ideology of Managed, Illiberal, Democratic Capitalism in Post-Communist Europe“ – Intersections: East European Journal of Society and Politics 1:1, 18–48.
Dahl, Robert A. (1971) Polyarchy: Participation and Opposition (New Haven: Yale University Press).
Dornbusch, Rudiger; Edwards, Sebastian (1989) „Macroeconomic Populism in Latin America“ – Working Paper No. 2986 (Cambridge, Mass.; National Bureau of Economic Research).
Enyedi, Zsolt (2015) „Plebeians, Citoyens and Aristocrats or Where is the Bottom of Bottomup? The Case of Hungary“ – European Populism in the Shadow of the Great Recession, toim. Hanspeter Kriesi, Takis Pappas (Colchester: ECPR Press), 242–257.
Finchelstein, Federico (2014) „Returning Populism to History“ – Constellations 21:4, 467–482.
Galston, William A. (2018) Anti-pluralism: The Populist Threat to Liberal Democracy (New Haven: Yale University Press).
Gandhi, Jennifer (2008) Political Institutions under Dictatorship (Cambridge: Cambridge University Press).
Gibson, Edward L. (1997) „The Populist Road to Market Reform. Policy and Electoral Coalitions in Mexico and Argentina“ – World Politics 49:3, 339–370.
Grzymala-Busse, Anna (2015) Nations under God: How Churches Use Moral Authority to Influence Policy (Princeton: Princeton University Press).
Hofstede, Geert (1997) Cultures and Organizations – Software of the Mind (USA: McGraw-Hill).
Horowitz, Joel (1992) „Populism and its Legacies in Argentina“ – Populism in Latin America,
toim. Michael L. Conniff (Albuquerque: University of New Mexico Press), 23–47.
Kis, János (2012) „From the 1989 Constitution to the 2011 Fundamental Law“ – Constitution for a Disunited Nation. On Hungary’s 2011 Fundamental Law, toim. Gábor Attila Tóth (Budapest/New York: CEU Press).
Kitschelt, Herbert (1992) „Formation of Party Systems in East Central Europe“ – Politics and Society 20:1, 7–50.
Koesel, Karrie J. (2014) Religion and Authoritarianism: Cooperation, Conflict, and the Consequences (Cambridge: Cambridge University Press).
Korkut, Umut (2012) Liberalization Challenges in Hungary: Elitism, Progressivism, and Populism (New York: Palgrave Macmillan).
Kornai, János (2011) „Számvetés“ [Taking Stock] – Népszabadság (6. jaanuar).
Kornai, János (2015) „Hungary’s U-turn“ – Capitalism and Society 10:1, ligipääsetav võrgus: https://journal.capitalism.columbia.edu/content/past-issues [viimati vaadatud 23. aprillil 2019].
Kriesi, Hanspeter; Pappas, Takis (2015) „Populism in Europe during Crisis: An Introduction“ – European Populism in the Shadow of Great Recession, toim. Hanspeter Kriesi, Takis Pappas (Colchester: ECPR Press), 1–22.
Laclau, Ernesto (2005) On Populist Reason (London and New York: Verso).
Levitsky, Steven; Way, Lucan A. (2010) Competitive Authoritarianism: Hybrid Regimes After the Cold War (Cambridge: Cambridge University Press).
Lipset, Seymour M.; Rokkan, Stein (1967) Party Systems and Voters’ Alignments (New York: The Free Press).
Magyar, Bálint (2016) Post-Communist Mafia State: The Case of Hungary (Budapest/New York: CEU Press).
Magyar, Bálint; Vásárhelyi, Júlia (toim.) (2017) Twenty-five Sides of a Post-Communist Mafia State (Budapest/New York: CEU Press).
Mann, Michael (1984) „The Autonomous Power of the State: Its Origins, Mechanisms and Results“ – European Journal of Sociology 25:2, 185–213.
Mann, Michael (1986) „Societies as Organized Power Networks“ – The Sources of Power (Vol. 1), toim. Michael Mann (Cambridge: Cambridge University Press), 1–33.
Mazzuca, Sebastián L. (2013) „The Rise of Rentier Populism“ – Journal of Democracy 24:2, 108–122.
Mudde, Cas (2007) Populist Radical Parties in Europe (New York: Cambridge University Press).
Mudde, Cas (2015) „Is Hungary Run by the Radical Right?“ – Washington Post, August 10.
Mudde, Cas; Kaltwasser, Rovira (2017) Populism: A Very Short Introduction (Oxford: Oxford University Press).
Müller, Jan-Werner (2016) What Is Populism? (Philadelphia: University of Pennsylvania Press).
Pirro, Andrea L. P. (2015) The Populist Radical Right in Central and Eastern Europe (London: Routledge).
Sachs, Jeffrey (1989) „Social Conflict and Populist Policies in Latin America“ – Working Paper No. 2897 (Cambridge, Mass.: National Bureau of Economic Research).
Shils, Edward (1956) The Torment of Secrecy (London: W. Heinemann).
Ungváry, Rudolf (2014) A láthatatlan valóság: fasisztoid mutáció a mai Magyarországon [The Invisible Reality: Transmuted Fascism in Today’s Hungary] (Bratislava: Kalligram).
Urbinati, Nadia (2014) Democracy Disfigured: Opinion, Truth, and the People (Cambridge, Mass.: Harvard University Press).
Weber, Max (1978 [1922]) Economy and Society, transl. Guenther Roth and Claus Wittich (Berkeley: University of California Press).
Weyland, Kurt (2013) „The Threat from the Populist Left“ – Journal of Democracy 24:3, 18–32.
Williams, Dean (2015) Leadership for a Fractured World: How to Cross Boundaries, Build Bridges, and Lead Change (Oakland, CA: Berrett-Koehler).
Artikkel on tõlgitud kogumikust Sinn, Simone ja Harasta, Eva (toim) (2019) “Resisting Exclusion. Global theological responses to populism” – LWF Studies, 01 (Luterlik Maailmaliit). Tõlkinud Karin Kallas-Põder.
Zoltán Ádám, PhD (majandus), on poliitökonoomia kaasprofessor Corvinuse Majandusülikoolis Budapestis.
András Bozóki (1959), PhD (politoloogia), Dr habil, DSc, on politoloogia professor Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis.
