Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
1:13 Salmis lisavad mõningad käsikirjad kohamääratlusele en tē erēmō ’kõrbes’ täpsustuseks ekei ’seal’, s.t „ta oli seal kõrbes“, mis on pelgalt stilistiline täiendus ega ole lisatud sisulistel kaalutlustel; kõrbest (erēmos) on juttu ka eelnevalt (Mk 1:3 leiduvas Deuterojesaja tsitaadis Js 40:3 ning Mk 1:4 seoses Ristija Johannese tegevusega, kusjuures Johannesegi kohta kasutatakse sama väljendit en tē erēmō, mida Jeesuse kohta Mk 1:13), kuid kuna perikoop ei püüa sündmuse toimumise paika geograafiliselt täpselt lokaliseerida, siis ei ole selge, kas on mõeldud kahte erinevat paika, mida iseloomustatakse sõnaga „kõrb“.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop on osa Markuse evangeeliumi „alglugudest“, s.t lugudest, mis eelnevad Jeesuse avaliku tegevuse algusele, paiknedes kahe olulise perikoobi vahel, milleks on Jeesuse ristimist kirjeldav perikoop Mk 1:9–11 ja perikoop, mis teatab Jeesuse avaliku tegevuse algusest ja kirjeldab tema kuulutust Jumala kuningavalitsuse basileia toū Theoū lähedusest (Mk 1:14–15), olles üleminekuks nende kahe sündmuse vahel. Perikoobi võib jagada kolmeks osaks: Mk 1:12 – teade Jeesuse ajamisest kõrbesse; 1:13a – teade tema kiusamisest koos kõrbes oldud aja nimetamisega; 1:13b – tema kõrbekaaslaste metsloomade ja inglite mainimine.
Perikoop on stiililt lakooniline, kirjeldades Jeesuse kiusamist otsekui märksõnade abil (to pneuma ’vaim’; erēmos ’kõrb’; peirazomenos passiivne partitsiip verbist peirazō ’kiusama’; Satanas ’saatan’; thērioi ’metsloomad’; angeloi ’inglid’. Kõrbel keskkonnana, kuhu tegevus on paigutatud, on suur tähendus erinevates Vana Testamendi ja juudi pärimustes, olles kohaks, kus kogetakse Jumala lähedust (VT kõrberännaku lood), ent ka kohaks, kus tegutsevad kurjad olendid (sellisena figureerib „kõrb“ juba Vana-Egiptuse mütoloogilises geograafias). Perikoobi põhirõhk on siiski Jeesuse kiusamisel saatana poolt ja tema teenimisel inglite poolt, mitte kõrbes olemisel kui sellisel. Loo mõte on kirjeldada Jeesuse valmistumist tema avalikuks tegevuseks. Alles hilisemas patristilises eksegeesis on muutunud oluliseks loo eshatoloogiline (Jeesuse võit saatana üle) ja moraalne-askeetlik tähendus (Jeesus kui uskliku eeskuju, kes võidab kiusatused, ja kui askeedi eeskuju, kes võidab saatana).
3. Kirjanduslooline kontekst
Žanriliselt kuulub perikoop jutustuste hulka ja on osa Jeesuse tegudest jutustavast pärimustikust, mida eristatakse tema sõnade pärimustikust. Stilistiliselt erineb perikoop eelnevatest periskoopidest juba lauseehituse poolest: perikoop algab mitte predikaadi, vaid subjektiga, millele järgneb predikaat. Ka kasutatakse siin praesens historicum’i (ekballei ainsuse 3. pöörde oleviku vorm verbist ekballō ’(välja) ajama’), mida eelnevates perikoopides ei kasutata (muidu Markusel sagedane). Jeesuse kiusamislugu oli algselt kindlasti iseseisev jutustus, on tekkinud juba enne Markuse evangeeliumi kirjutamist ning on juba varasemalt liidetud Jeesuse ristimislooga, s.t Markuse autor on leidnud need lood eest juba liidetuna. Kuna Markuse autor on kasutanud oma allikana peamiselt suulist pärimust, pärineb sellest ka perikoop Mk 1:12–13.
4. Ajalooline kontekst
Markuse evangeeliumi kirjutaja on pannud loo kirja 1. sajandi 60. aastatel. Autori isikust ei tea me midagi ajalooliselt usaldusväärset. Evangeeliumide omistamine Jeesuse jüngritele või nendega lähedalt seotud isikutele on sekundaarne traditsioon, mis püüab tagada Jeesust käsitleva pärimuse apostlikku päritolu ja seeläbi selle autoriteetsust ning pärineb alles 2. sajandist. Evangeeliumi autor ei ole elanud Palestiinas, vaid mõnes teises Rooma riigi idaprovintsis. Pärimus, et evangeelium on valminud Roomas, on seotud eelpool viidatud sekundaarse pärimusega ja ajalooliselt ei kinnita seda miski. Evangeeliumi autorilt pärineb aga peale Jeesuse kiusamisloo esmakordse kirjapanemise ka selle asukoht evangeeliumi kui terviku kompositsioonis.
5. Kommentaar
1:12 Sõnal euthys ’kohe’ ei ole erinevalt salmist 10 mingit erilist tähendust. See ei markeeri Jeesuse ristimise ja kiusamise vahel olevat lühikest ajavahemikku (kuigi sündmuste sellises ajalises järgnevuses pole alust kahelda), vaid on kompositsiooniline võte, millega Markuse autor ühendab kaks eelpool nimetatud lugu. Väljend iseloomustab rahvalikku jutustamisstiili, mida Markuse evangeeliumis kasutatakse, mis omakorda viitab kirjapandud jutustuse aluseks olevale suulisele pärimusele, millele on iseloomulikud kai…kai… ’ja…ja…’ varal ühendatud laused. Artikliga varustatud to pneuma ’vaim’ tähendab siin Jumala Vaimu (seetõttu võib siin „Vaimu“ kirjutada suure algustähega) ja viitab tagasi Mk 1:10 mainitud „Vaimule“ (samuti kesksoo määrava artikliga to). Verb ekballō ’(välja) ajama’ esineb Uues Testamendis erinevates tähendustes: Mt 9:38 kutsub Jeesus jüngreid paluma „lõikuse isandat“, et Ta saadaks töötegijaid välja oma „lõikusele“ (siin kasutatakse aoristi tingivat vormi ekbalē verbist ekballō); Mt 21:12 ajab Jeesus templist välja rahavahetajad (siin kasutatakse aoristi exebalen), s.t siin on „välja ajamine“ vägivaldne, nagu ka Mt 8:12, kus „kuningriigi lapsed aetakse pimedusse“. Kõige rohkem kasutatakse verbi kurjade vaimude väljaajamise puhul inimestest. Ka Mk 1:12 puhul mõistab osa eksegeete „välja ajamist“ vägivaldsena; sel juhul meenutaks Vaimu toimimine siin eriti teatud kohti Hesekieli raamatust (nt Hs 3:14). Kuid siin ei pea „välja ajamist“ mõistma tingimata vägivaldsena, s.t Jeesust ei pea tingimata mõistma Vaimu poolt „aetava“ ekstaatikuna. Oluline on, et eraldumine inimestega asustatud ümbrusest, mille vastand on kõrb, on ajendatud Jumala poolt ja et Jeesus eraldub kõrbesse. Kõrbe asukoht pole geograafiliselt fikseeritav ja pole ka loo seisukohast oluline. Küll on aga lool tugev vanatestamentlik ja juutlik taust. Kõrb on koht, kus Iisrael koges Jumala lähedust (kõrberännakulood alates 2. Moosese raamatust), kuid ka koht, kus arvati elavat kurjad vaimud (vt nt Js 13:21; 34:14; Jr 50:39; 3Ms 16 – Asasel).
1:13 Ka Jeesuse kõrbes veedetud päevade arv 40 on Vanas Testamendis oluline: Iisraeli pandi kõrbes proovile 40 aastat (5Ms 8:2); Mooses paastus 40 päeva ja ööd Siinail (2Ms 34:28); Eelija rändas 40 päeva ja ööd läbi kõrbe Jumala mäe Hoorebi poole (1Kn 19:1–8). On ilmne, et saatana kiusata oli Jeesus kõik 40 päeva, s.t see ei olnud vaid üks episood. (Semiidipärane nimetus Satanas on Uues Testamendis haruldane, kuid Markusel sagedane; enamasti kasutatakse selle asemel sõna diabolos, mis on tulnud Septuaginta tõlke kaudu.) „Kiusamise“ sisu tekstist ei selgu, ent Piiblis tähendab „kiusamine“ enamasti kahte asja: inimese proovilepanekut kannatustega või tema ahvatlemist patustama. Kui loos tuleb näha lugu Jeesuse avalikuks tegevuseks ettevalmistumisest, siis on tõenäoline, et saatan püüdis takistada tema avalikku ülesastumist Jumala kuningavalitsuse kuulutajana. Ka mujal Markuse evangeeliumis on ta Jeesuse vastane (8:33; 3:23, 26). Jumala ja Tema saadikute võitlus saatanaga, mis on apokalüptika põhiidee, on taustaks ka Markuse aluseks olevale pärimusele. „Metsloomadega“ koos olemine kuulub kõrbe juurde, ent võib olla vihje Ps 91:13, s.t Jeesus oli kaitstud kõrbe metsikute loomade eest. Salmi 13 kommenteerimiseks on kasutatud ka piibliväliseid paralleele: Leevi testament 18:10 – messiaanlik ülempreester loob paradiisliku olukorra, kus inimesed ja loomad on rahus; samas on juttu ka tema meelevallast köita Beliar (= saatan) ja astuda vastu kurjadele vaimudele; Naftali testament 8:4 – metsloomad kardavad õigeid; Süüria Baaruki apokalüpsis 73:6 – metsloomad annavad end inimeste teenistusse. Need paralleelid lubavad oletada ka vihjet messiaanlikule rahuriigile, milles inimene ja loomad eksisteerivad teineteist kahjustamata rahulikult koos (motiiv esineb esmakordselt Js 11:6–8). Inglite „teenimine“ (viimase kohta kasutatakse siin tegusõna diakoneō ’teenima’ [eriti lauas] imperfekti vormi diekonoun) tähendab siin ilmselt Jeesuse toitmist, mis toimub samuti silmnähtavalt kogu kõrbes veedetud aja jooksul. See võib olla inspireeritud 1Kn 19:5 jj leiduvast Eelija imelise toitmise loost.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi lähim paralleel on Jeesuse kiusamise lugu Lk 4:1–13 ja Mt 4:1–11, mis on küll mõlemas evangeeliumis üksikasjades erinev, ent detailsem kui Mk 1:12–13 ning sisaldab ka otsest kõnet, s.t neis kahes loos põimuvad Jeesuse tegude ja sõnade pärimus. Mõlemas loos on kiusatuste mõte takistada Jeesuse missiooni maailmas. Mõlemad lood on tõukunud Mk 1:12–13-st, s.t teatud algkristlike gruppide jaoks oli viimane liiga lakooniline ja vajas laiendamist. Kiusamisloo laiendatud versiooni on võtnud nii Matteus kui Luukas allikast Q. Kaugemaid, s.t Vana Testamendiga seotud paralleele on puudutatud juba eelnevas kommentaaris.
7. Tõlgendusloolisi märkusi
Paastuaja esimese pühapäeva teema „Kristus, kiusatuste võitja“ juhib kirikuliste ja jutlustaja tähelepanu Kristusele, keda saatan ahvatleb oma kutsumusest loobuma. Sõltuvalt liturgi valikutest seatakse Kristuse vastu evangeeliumis Vana Testamendi lugemise kaudu kas Aadam ja Eeva Eedeni aias 1Ms 3:1–7 (8–19) või siis patune inimene (jutluse kuulaja ning ka jutlustaja) Js 1:16–20.
2021. aasta evangeeliumiks on Kristuse kiusamise loo Markuse variant Mk 1:12–13, mis on sünoptilistest paralleelidest lühim, andes jutlustajale vaid visandi sündmusest, mille Matteuse 4:1–11 ja Luuka 4:1–13 versioonid avavad võimsaks jutustuseks.
Kristuse kiusamise lugu on sageli kujutatud maalikunstis. Olgu siin ja edaspidi toodud mõni viide mõjukamatele teostele.
Ivan Kramskoi (1837–1887), „Kristus kõrbes“ (1872). Tretjakovi Galerii, Moskva (allikas: Wikimedia).
Ivan Kramskoi maal on üks kolmest Jeesuse-teemalisest maalist. Teised on „Hõiska, juutide kuningas“ ning „Heroodias“. Kramskoi kasutab oma maalil põhiliselt külmi värvitoone, milles peegeldub jaheda koidueelse taeva valgus. Mõtlik Kristus kannab maalil tumedat keepi ning punast särki selle all. Kramskoi on kirjutanud: „Küsimusele: „See ei ole Kristus. Kuidas sa tead, et ta nägi välja selline?“ luban ma endal vastata: „Aga ka tõelist, elavat Kristust ei tuntud ära.““ Maal rõhutab Jeesuse inimlikkust ning kujutab vaimus toimuvat võitlust. Kramskoi müüs maali Tretjakovi galeriile 6000 rubla eest ning see sai Peredvižnikute rühmituse teisel näitusel suure tähelepanu osaliseks. Tretjakovi arvates oli tegemist Peredvižnikute viimase aja parima maaliga. Ivan Gontšarovi sõnul „näib terve figuur olevat pisut kokku tõmbunud võrrelduna tema loomuliku suurusega, kängu tõmbunud, kuid mitte nälja, janu ja kurja ilma tõttu, vaid seesmise, ebainimliku võitluse tõttu tema mõtete ja tahte, vaimu ja liha vahel“. Gontšarov rõhutas, et selles ei ole midagi „pidulikku, kangelaslikku, võidukat – maailma ja kõikide elusolendite tulevane saatus on varjul selles haletsusväärses, väikeses olendis, kes on välimuselt vaene, riietatud räbalaisse, alandlikult lihtne“.
Aquino Thomas kirjutab: „Mis puutub sõnadesse „Ta näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust“, siis ei tule neid mõista nii, et Kristus nägi tõelisi kuningriike koos nende linnade ja elanikega, nende kulla ja hõbedaga, vaid et kurat osutas ilmakaartele, kus iga kuningriik või linn asus ja kirjeldas sõnades nende hiilgust ja rikkust.“
Kristuse kiusamise lugu kasutab palju viiteid Vanale Testamendile. Septuaginta Sakarja 3 versioonis kasutatakse ülempreester Joosua kohta nime Iēsoūs ning saatana kohta diabolos, samu sõnu kasutab ka Matteus (4). Matteuse versioon tsiteerib kolme kohta 5Ms 8:3 ja 6:13, 16 mitte selles järjekorras, nagu need esinevad Pühakirjas, vaid selles järjekorras, kuidas Iisrael koges katsumusi kõrbeteekonna jooksul 2. Moosese raamatu järgi. Luuka versiooni lõpplause: „Kurat jättis Jeesuse mõneks ajaks rahule“ võib luua sideme järgmise sündmusega, kus naatsaretlased püüavad teda kaljurünkalt surnuks tõugata (Lk 4:29), või olla viide saatana rollile kannatusloos (Lk 22:3).
James Tissot (1836–1902), „Jeesust kiusatakse kõrbes“ (u 1886–1894), Brooklyni Muuseum, New York (allikas: Wikimedia).
Jeesuse kõrbekiusatuste paigaks on alates 5. sajandist peetud kaljust ja asustamata piirkonda Jeruusalemma ning Jeeriko vahel, Quarantania mäetippu peetakse seejuures kiusatuste täpseks paigaks. Kõrbe peeti väljaspool ühiskonda asuvaks alaks, kus elasid deemonid, näiteks Asasel.
Ei ole selge, mida mõeldakse „pühakoja harjana“. Seda on tõlgendatud väikese torni, piirdemüüri või ka katusena. Rabid on seisukohal, et kui Messias ilmub, siis ta seisab templi katusel.
James Tissot (1836–1902), „Inglid teenivad Jeesust“ (u 1886–1894). Brooklyni Muuseum, New York (allikas: Wikimedia).
Matteuse versioon inglitest, kes teenivad Jeesust, näib viitavat Eelijale kõrbes, keda toitsid kaarnad (1Kn 17:6). Teenimise all arvatakse olevat peetud silmas seda, et inglid korraldasid Jeesuse pidusöömaaja, mille detailne kirjeldus esineb näiteks John Miltoni teoses „Tagasivõidetud paradiis“.
Kuigi Johannese evangeeliumis ei esine Kristuse kiusamise lugu, leidub selles ometigi paralleele, mis annavad alust arvata, et Johannese evangeeliumi autor võis tunda kiusamise lugu. Kiusatus muuta kivid leibadeks Jh 6:26, 31; kiusatus hüpata templi harjalt alla Jh 2:18; kiusatus saada endale maailma kuningriigid Jh 6:15.
Tõenäoliselt on Kristuse kolmandat kiusatust kujutatud Kellsi evangeliaaris.
„Kristuse kolmas kiusatus“, Kellsi evangeliaar (Book of Kells), fol 202v.9. sajand, Dublini Trinity kolledži raamatukogu (allikas: Wikimedia).
Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“ osa „Suurinkvisiitor“ on Kristuse kiusamise loo edasiarendus.
Nikos Kazantzakis on kirjutanud romaani „Viimne kiusatus“ (eesti keeles 2007 aastal Tartus: Johannes Esto Ühing), millega ta sattus suure hulga kristlaste negatiivse tähelepanu alla.
Jaques Elul kirjutab (The Subversion of Christianity, lk 124): „Pärast võitu Mulviuse silla juures annab oma tõotuse juurde jäänud Constantinus suured eesõigused kirikule, millelt ta ise sai tuge. Katoliiklik kristlus saab riigiusuks ning toimub vahetus: kirikule antakse poliitiline võim ja kirik annab keisrile usulise võimu. Siin on tegemist samasuguse moonutusega, sest kuidas saab Jeesus ilmutada ennast allutamise ning surve kaudu? Peame ütlema väga selgelt, et siin on tegemist ilmutuse moonutamisega poliitikas osalemise kaudu, võimu otsimise kaudu. Kirik laseb ennast ahvatleda, vallutada ning valitseda kergusega, millega ta saab nüüd evangeeliumi levitada jõuga (mitte Jumala, vaid muu jõuga) ja kasutada oma mõjuvõimu teha ka riik kristlikuks. See on suur nõustumine kiusatusega, millele Jeesus ise pani vastu, sest kui saatan pakub talle kõiki maailma kuningriike, siis Jeesus keeldub, kuid kirik nõustub.“
8. Liturgilised soovitused.
Liturgiline värv: violett.
Missal jääb ära halleluuja-salm, halleluuja seoses palvega pärast armulauda ning gloria. Kyrie asemel võib kasutada kyrie-litaaniat KLPR 477 koos salmiga „Tall, kes on tapetud…“ (Käsiraamat, lk 565).
Alguslaul: 64.
Päeva laul: 316.
Jutluselaul: 75.
Ettevalmistuslaul: 74.
Lõpulaul: 79.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 103, nr 3 / Agenda, lk 92, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 14 (paastuaeg I) / Agenda, lk 93–94.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 350 (paastuaeg II).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 104, nr 1 / Agenda, lk 96.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
