Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Tänase pühapäeva jaoks valitud perikoop koosneb kahest võrdumist ehk tähendamissõnast, millest esimese pikem pärimuslik eelkuju on Mk 4:30–32 ja paralleel Lk 13:18–19. Teisel võrdumil, mis kõneleb haputaignast, puudub Markuse tekstis eelkuju, eksisteerib aga paralleel Lk 13:20–21.
13:31 Ei selle ega järgneva tähendamissõna alguses ole Jeesust kui kõnelejat nimeliselt märgitud. Lugeja peab meeles pidama, et Mt 13:1 nimetatud Jeesus on kõikide järgnevate õpetuste esitaja. Mida siis Jeesus siin tegi?
Eesti piiblitõlke aluseks olnud suure hulga lugemisviiside juures kasutatud tegusõna parethēken (aorist sõnast paratithēmi ’ette asetama, ette panema, jutustama’) on paljudes käsikirjades asendatud tavalisema tegusõnaga elalēsen, mis tähendab lihtsalt kõnelemist. Nüanssidele tähelepanu pöörates võib siis väljenduda nii, et Jeesus kas asetas neile tähendamissõna ette või kõneles selle neile.
13:33 Ülaltoodud märkus salmi 31 kohta ei täiendakski teoloogilisi arutlusi ega ei pruugiks seda ka muidu siin üldse nimetadagi, kui koos salmiga 33 ei selguks üht huvitavat ja õpetlikku näidet. Käsikirjade koopiate tegijad on vahel praktiseerinud ristipidi harmoniseerimist. Järgnevat salmi on harmoniseeritud varasemaga ja vastupidi. Nimelt on meie tõlke aluseks olevas Nestle-Alandi põhitekstis Jeesuse kohta kirjas, et „teise tähendamissõna kõneles (elalēsen) neile“. Ent reas käsikirjades on Jeesuse sõnad koguni topeldatud ja me saame lugeda nõnda, et „teise tähendamissõna kõneles neile, öeldes“. Veelgi enam, osa käsikirju toovad siinkohal ära salmis 31 paljukordselt kasutatud sõna parethēken ning lisavad veel ka ütlemist väljendava tegusõna. Huvitav kombinatsioon allēn parabolēn parethēken autois legōn kõlaks siis nõnda: „teise tähendamissõna asetas (ta) nende ette, öeldes“.
Mõlema tähendamissõna teksti juures ei ole sisulist tähendust muutvaid kõrvalekaldeid ja see kinnitab Jeesuse sellelaadsete lühikeste õpetuskõnede kindlakujulist tradeerimist, mis said tekstiloos juurde vaid stilistilisi täiendusi.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop koosneb kahest osast, mis sisult harmoneeruvad, kuna viitavad taevaste kuningriigi ühele erilisele tunnusele – kasvuprotsessile –, mida saab selgitada loodusest võetud ja hästi tuntud näidete abil. Samal ajal seisneb nendevaheline erinevus protsessi kirjelduses. Tähendamissõnas sinepiivakesest aitab seda mõista mitmekülgne Vanast Testamendist leitavate sarnaste botaanikast pärinevate näidete tundmine. Haputaigna võrdum niisugusel kujul ei leia varasemast motiiviloost tuge ja Markuse vastav hoiatus variseride haputaigna eest kutsub hoopis ettevaatusele võõra õpetuse eest (vrd Mk 8:13–16 koos järgneva kontekstiga).
Praegusel kujul koosneb perikoobi Mt 13:31–33 struktuur kahest ühes suunas ehk Jumala kuningriigi kasvamisele viitavast tähendamissõnast, mille lähim kontekst Matteuse evangeeliumis on eelnevad ja järgnevad samateemalised tähendamissõnad Mt 13:1–52. Ühtlasi meenutab seitsmest võrdumist koosnev tervik Mt 13:1–52 pisut Mäejutlust, kus evangelist on oma Jeesuse kõnesid koondava tegevusega kujundanud originaalse temaatilise terviku.
See tähendamissõnadega õpetamise tervik on omakorda paigutatud niisuguse Jeesuse kõnede laiema põimiku keskele, mida saab kirjeldada vastuolude süvenemise kujundava esitamisena Jeesuse ja tema vastaste vahel Mt 12:1–16:12. See põimik algab hingamispäeva puudutava diskussiooni kahekordse esitamisega, jätkub Taaveti poega, Peltsebuli ja Püha Vaimu puudutava eriti terava vaidlusega ning suubub Jeesuse keeldumisse teha erilist tunnustähte.
Taevaste kuningriigi tähendamissõnade põimikule järgnevad Jeesuse mitmete tegude ja kõnede kirjeldused. Need lõpevad Jeesuse hoiatusega variseride haputaigna eest (16:5–12) ja jätkavad otse tähtsaima küsimusega: kes on Jeesus? Kui Matteus läheb sellest kohast edasi, siis tugineb ta põhiasjus taas evangelist Markuse kirja pandud Vorlage’le. See puudutab nii Peetruse messiakuulutust (16:13–20) kui ka järgnevat Jeesuse kirgastamise lugu (17:1–13). Samas on mõlema episoodis näha Matteuse enda täiendused.
3. Kirjanduslooline kontekst
Vaadeldavas perikoobis on liidetud kaks Jeesuse võrdumit, kusjuures esimene pärineb kirjalikul kujul Markuse evangeeliumist ning on leidnud oma koha ka Luuka evangeeliumi keskel (13:18–19). On ka üsna põhjendatud arvata, et see on üks neist Jeesuse sõnandustest, mis oli laialt tuntud ning võis ka Matteuse evangeeliumi kirjutamise ajal suulises pärimuses iseseisvalt ringelda.
Evangelist Matteus on Mk 4 struktuuri täiendanud ja uue materjaliga täitnud, paigutades oma teksti ka võrdumi haputaignast (Mt 13:33). Haputaigna kujund teeb pärimusloo keerulisemaks, kuna haputaignal on ka käärimisest ja oma keskkonna „kaasahaaramisest“ tingituna ka mõneti negatiivne tähendus. Jeesuse hoiatus mitte langeda variseride õpetuste ja Heroodese poliitika lõksu koos järgneva etteheitega jüngrite taipamatuse kohta ja imelise söötmise seletusega leidub Mk 8:13–16. Matteus on selle pannud kirja sarnases tõlgendusraamistikus (Mt 16:5–12), asendades aga hoiatuse Heroodese eest hoiatusega saduseride eest.
Ometi on võrdum haputaignast kindlasti leidunud Jeesuse kõnede hulgas ka sellises positiivses tähenduses, nagu selle on kirja pannud Matteus ja Luukas (Lk 13:20–21), ja seda samas järjekorras võrdumiga sinepiivakesest. Kõige loomulikum seletus oletab, et võrdum haputaignast pärineb Jeesuse kõnede kogumikust Q (ehk nn logionide allikast), kust nii Matteus kui ka Luukas on selle kirjalikul kujul leidnud (nii analüüsib ka Schweizer 1986, 199). Ometi on ka võimalik, et logionide allikas võis kirjas olla ka võrdum sinepiivakesest, ning sinepiivakese ja haputaigna võrdumite paari võidi pärimuses edasi anda ka koos, kuni Matteus ja Luukas neile oma evangeeliumites koha leidsid.
Matteus on evangelistina kokku sidunud ja kujundanud ühe korraga Markuse evangeeliumi materjali, Q-allikat ning veel muude pärimuste alusel teisi materjale, mida näeme sellessamas peatükis 13 ja mis puuduvad teistes evangeeliumides. Mõlema võrdumi materjal pärineb Jeesuse õpetustest, paigutus evangeeliumis aga Matteuselt.
4. Ajalooline kontekst
Ei ole liigne korrata, et Matteus ja Luukas on suurel määral kasutanud nende ajaks juba kirjaliku kuju saanud Markuse evangeeliumi, kuid ei ole eksegeetide üldise veendumuse kohaselt olnud omavahel kontaktis. Matteuse ja Luuka jutustustel ei ole omavahelist kirjanduslikku seost. Samuti on Matteuse ja Luuka evangeeliumid valminud küll suurel määral samal ajal, aga erinevates geograafilistes piirkondades.
Evangelist Matteust ümbritsenud kogukond, kus ta toimis ja kellelt ta sai lisamaterjale, mida näeme üksnes tema koostatud evangeeliumis, võis paikneda Iisraelist põhja ja kirde suunas paiknevatel Süüria aladel. Seal ilmselt oli kujunenud elujõuline juutidest ja teistest rahvastest (paganatest) koosnev kogukond, kellele kirjutades tuli arvestada mõlema rahvuslik-kultuurilise identiteediga. Evangeeliumi lõpliku kirjaliku kuju saamise võib paigutada Iisraelimaa vallutamise ning Jeruusalemma hävingu järgsesse aega, võibolla keiser Vespasianuse (69–79 pKr) valitsemise perioodi.
Evangelisti kirjatundlik kristoloogia, mille raames ta korraga tunnustab varisere ja suhtub neisse kriitiliselt (nt Mt 23:1–7), väljendub ka tänase perikoobi jaoks keskse mõiste esitamise viisis. Kui Luukas kasutas Jeesuse õpetuse edastamise juures järjepidevalt Jumala kuningriigi terminit, siis Matteus kasutas läbivalt taevaste kuningriigi mõistet. See sõnavalik aitab igaks juhuks vältida ISSANDA nime kasvõi kogemata vääritut pruukimist mittejuutidest usklike poolt (vt Matteuse evangeeliumi teoloogilist analüüsi Tasmuth 2020).
5. Kommentaar
13:31–32 Neid salme ette lugedes võib alustada nii: „Veel teisegi võrdumi pani Jeesus neile ette, öeldes“. Samal kombel juhatas evangelist sõnaga allēn sisse ka võrdumi raiheinast (allēn parabolēn), mis ju omakorda järgnes võrdumile külvajast. Seega on võrdum sinepiivakesest kolmas seemneid, taimi ja kasvamist võrdluseks toov õpetus selles keskses kompositsioonis. Lause subjekt Jeesus küll salmis 31 otseselt kirjas ei ole, ja ka mitte salmis 33, ent on konteksti kohaselt selgelt juurde mõeldav ja eestikeelses Piiblis täie õigusega salmi sisse kirjutatud.
Võrdum avab ühe aspekti „taevaste kuningriigist“, mis kreeka keeles on siin mitmuses. Väikesest seemnest taeva poole kasvav puu pakub eluaset „taevast“ (siin ainsuses) ilmuvatele lindudele. Puu võra on maise põllu, kust seeme kasvama hakkas, ja „taevaste“ kohtumispaik ning ilmutab midagi erilist taevaste kuningriigist kui turvalisest eluasemest.
Motiivilooliselt on taeva poole kasvav puu võrdumi kuulajaile ja lugejaile tuttav. Hesekieli 31 kohaselt anti Inimesepojale Jumala sõna Liibanoni seedrist kui eluasemest, mis pakub lindudele, metsloomadele ja koguni inimestele turvapaika (31:6). Oletatavasti samast traditsioonist pärinev Tn 4:9 esitab samalaadse pildi. Ent Matteuse tekst tsiteerib siin koguni kogu loodu Issandat ülistava Psalmi 104:12 (Septuagintas 103:12) kreeka teksti.
13:33 Selle salmi kaudu antakse haputaigna läbitungivale ja kõike temaga kokku puutuvat hapendavale väele positiivne tähendus. Kolme vaka jahu „tervikkogus“ (holos) läks hapnema. Haputaigen hapendas terviku. Ütleme siis kreeka laenu „holistiline“ asemel terviklik. Tegemist on puu kasvamisest palju kiirema hapendava reaktsiooniga, mis muudab keskkonda tervikuna ja mis rõhutab selle võrdumi ainulaadsust. Salmi dünaamikal on samas evangeeliumis kokkupuutepunkt taevaste kuningriigi endale tõmbamisega (Mt 11:12) ning kõikide rahvaste jüngriteks tegemisega (Mt 28:18–20).
6. Paralleeltekstid
Rangelt võttes leiab perikoobile niisugusel kujul ühe paralleeli, mis on Luuka evangeeliumis. Perikoobi esimese võrdumi eelkuju ehk Vorlage Markuse evangeeliumis (Mk 4:30–32) on jutustatud pikemalt. Matteus kirjutas lühemalt ja ilma järgneva märkuseta, et Jeesus õpetas vaid võrdumitega. Võib oletada, et tõenäoliselt seepärast, et võrdum oli siiski tuntud ka suulises kuulutuses ning ei vajanud kirjanduslikku vormistamist. Oletust kinnitab võrdlus Luuka tekstiga 13:18–19, mis on Markuse tekstist samuti lakoonilisem.
Teisel võrdumil on üks paralleel, kuid ka see tundub olevat olnud piisavalt tuntud. Kuigi Markus ei ole võrdumit haputaigna toimest kirjalikult jäädvustanud, toetab Luuka lühike üleskirjutus 13:20–21 vaadet, et võrdum võis lisaks logionide allika kirjalikule kujule olla ka suulises kasutuses tuntud kui Jeesuse sõna. Seetõttu piisas võrdumi lühikesest kirjapanemisest.
7. Tõlgendusloolised märkused
Jeesuse ajal kasutati sinepit kahel kujul: maitserohelisena ja sinepiseemneid toitude maitsestamiseks. Sinepit loeti põllutaimeks, mistõttu sinepi kasvatamine aias oli keelatud. Eriliseks maiuspalaks peeti sinepis marineeritud härjakeelt. Baba’ Meṣi’a’ 86b küsitakse Aabrahami külalislahkuse loole viidates, miks Aabraham võttis kolm vasikat (arvuni kolm jõuti 1Ms 18:7 leiduvate omadussõnade loendamise teel). Ühest oleks ju piisanud? Selle peale vastanud rabi Hanan ben Rabba, et Aabraham tahtis meestele valmistada kolm sinepis marineeritud härjakeelt.
Kõige väiksemaid koguseid tavatseti võrrelda sinepiseemnega. Nii sinepiseemne suurune veretilk kui sama väike eritis mehel muudavad nad ebapuhtaks (Berakot 5,8d,36; Nidda 5,2).
Seemnest suurusega 1–2 mm kasvama hakkav sinepitaim võib sirguda ligi kolme meetri kõrguseks. Selle suuruse kohta märgitakse Ketubbot 111b: Rabi Josef (surn 333) ütles: Ühele mehele jättis ta isa kolm sinepitaime. Üks neist murdus ja sellelt saadi 9 kabi (1,2–2,2 liitrit) sinepiseemneid ning selle okstest tehti katus pottsepa hütile.
Ta’anit 4a: Raba (surn 352) ütles: Õpetatu on nagu seeme maapinnas. Kui ta on kord juba välja tulnud, kasvab ta üha enam kõrgusse.
Taigna läbihapnemise aja kohta märgitakse Ma’aśer Šeni 5,56a,15: Lydda tütred sõtkusid taigna, läksid üles (Jeruusalemma), palvetasid ning tulid veel enne tagasi, kui taigen oli läbinisti hapnenud.
Tooma evangeeliumis (logion 96) ütleb Jeesus: Isa kuningriik on nagu naine. Ta võttis pisut juuretist, segas selle taignasse ja tegi sellest suured leivad. Kellel on kõrvad, see kuulgu!
Ben Witherington (1987, 40–41) märgib, et tähendamissõna võib viidata mõnele eelseisvale pidulikule sündmusele, sest kolmest vakast jahust saab küpsetada leiba umbes sajale inimesele.
Jeesuse tähendamissõnad sinepiivakesest ja haputaignast kõnelevad sellest, kuidas millestki väga tillukesest võib saada alguse midagi väga suurt. Ka kristliku kiriku alguse juures on väike rühm jüngreid, kes algul olid hirmust tagakiusamise ees suletud uste taga peidus. Nelipühal tulnud Püha Vaim andis neile julguse minna kuulutama. Uste avamine nelipühal on võrreldav seemne kesta pragunemisega soodsates tingimustes.
Seeme (või embrüo) on täiskasvanud organismiga võrreldes üldjuhul väga väike. Ka suurimad maal elavad elusolendid on alguses kaks rakku, mida sageli võib näha üksnes mikroskoobi all.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 305.
Päeva laul: 183.
Jutluselaul: 247.
Ettevalmistuslaul: 391.
Lõpulaul: 389.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 95, nr 4 / Agenda, lk 65, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 13 (ilmumisaeg) / Agenda, lk 68–69.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 95 / Agenda, lk 71, nr 3.
9. Muud soovitused
Jutluse struktuuri jaoks on üks võimalus niisugune:
- Jumala kuningriik ehk taevaste kuningriik võib siin maailmas olla märkamatu nagu väike seeme. Niisuguseid taevaste kuningriigi kohalolu tõendavaid kogudusi on palju. Mõnes kohas on kogudus väike nagu sinepiivake. Ent põllule külvatuna võib sinepiivake kasvada suureks puuks.
- Puul on tähendus Jumala maailmas ja Jumala silmis. Sinepiivast võrsunud puu pakub varju Jumala lindudele ja kogudus tema inimestele, lausa rahvastele.
- Inimestele on Jumala kuningriigi niisugune kasvamine võimatu, kuid Jumal võib luua olukordi, kus tema kuningriik kiiresti laieneb, haarab enda kujundavasse rüppe kogukonna või terve linna ja maa. Nagu üks tükike haputainast puudutab teist ja kutsub esile muutuse. Nagu ärkamine, mis kandub inimeselt inimesele.
Kasutatud kirjandust
Schweizer, Eduard (1986) Das Evangelium nach Matthäus. Das Neue Testament Deutsch 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia“ – R. Tasmuth, Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 29, 125–131.
Ben Witherington (1987) Women in the Ministry of Jesus: A study of Jesus’ attitudes to women and their roles as reflected in his earthly life. Cambridge: Cambridge University Press.
(Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
