Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 4/3: kolmas pühapäev pärast ilmumispüha Mk 1:29–39

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

1:29 „Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist“ (ek tēs synagōgēs exelthontes ēlthon). Mitmed autoriteetsed käsikirjad (Codex Vaticanus, Bezae Cantabrigiensis, Codex Coridethianus), tsitaadid tekstiperekondadest (f1 ja f13) ja vanaladina tõlked pakuvad lugemisviisiks ainsust exelthōn ēlthen ’tema tuli’. Nestle-Alandi (NA) põhiteksti on jäetud mitmuse vorm, kuna arvatavalt on teksti kopeerijad muutnud algse (Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus jt) mitmuse ainsuseks et juhtida tähelepanu Jeesusele kooskõlastades teksti selle lähima kontekstiga (salm 30) ning kohandades ühtlasi ka teksti selle paralleelkirjakohtadega Mt 8:14 ja Lk 4:38. Teadupärast on NA komisjoni eesmärgiks esitada võimalikult varajasem käsikirjaline versioon.

1:30 Seoses eestikeelse tõlkega ehk pakub huvi teadmine, et sõnasõnalises mõttes ei esine üheski algses käsikirjas siinkohal nimi „Jeesusele“, vaid kasutatud on isikulist asesõna „nad rääkisid temale tema kohta“ (euthys legousin autō peri autēs). Näiteks 1968. aasta eesti tõlge kõlab: „ja varsti öeldi temale seda“. Sama moodi on meie perikoobis 1997. aasta eesti väljaandes läbivalt muudetud isikulised asesõnad pärisnimedeks (näiteks „Peetruse ämm“ versus „tema“ salmis 31). Tuleb märkida, et selles suhtes on 1968. aasta tõlge sõnasõnalisem ja 1997. aasta väljaanne dünaamilisem.

2. Struktuur ja kontekst

Markuse evangeelium jaguneb kolmeks:

1. Jeesuse tegevus Galileas ja väljapool Galilead (Mk 1:1–8:26).

2. Jeesuse teekond kannatuseni (Mk 8:27–10:52).

3. Jeesus Jeruusalemmas (Mk 11–16:8[+16:9–16:20]).

Perikoop kuulub oma lähemas kontekstis alajaotusse (Mk 1:21–39), mis algab Jeesuse Kapernauma sünagoogis õpetamise ja eksortsismiga (Mk 1:21–22, 27) ning lõpeb Jeesuse jutlustamise ja eksortsismiga kogu Galilea sünagoogides (Mk 1:39). Alajaotusele eelneb Jeesuse ristimine ja kõrbekiusatuslugu, Jeesuse kuulutustöö algus ja esimeste õpilaste kutsumine. Alajaotuse lõpetab meie perikoop, millele järgneb pidalitõbise puhastamiselugu ja taas Kapernaumas halvatu tervendamiselugu.

Perikoobi dispositsioon koosneb kolmest eraldi jutustusest:

1. Siimona ämma tervendamine (Mk 1:29–31). Vorm sisaldab tervendamisloo kõiki koostisosi: a) olustiku kirjeldust (Mk 1:29–30) koos haiguse kirjelduse ja (kaudse) sooviga tervenemiseks, b) tervendamist (Mk 1:31a–b) ning c) demonstratsiooni (Mk 1:31c).

2. Jeesus tervendab linna inimesi (Mk 1:32–34). See on vahekokkuvõttena esitatud aruanne, milles laiendatakse Jeesuse teenistust, nii et see hõlmaks kogu linna haigeid. Struktuurselt koosneb see sissejuhatusest (Mk 1:32a) ja kahest paralleelsest väitest haigete ja kurjast vaimust vaevatute kohta (Mk 1:32b, 34a), mis on koondatud rahvahulga suuruse ja asukoha kirjelduse (Mk 1:33) ümber.

3. Jeesus palvetab ja lahkub jüngritega evangeeliumi kuulutama naaberküladesse kogu Galileas (Mk 1:35–39). Jutustus algab avaldusega Jeesuse palvetamisest loobumise kohta. Siis kirjeldatakse Siimona ja rahva otsimist (Mk 1:36–37), millele järgneb lahkumine linnast naaberküladesse. Jutustus lõpetatakse viitega kuulutustööle Galileas (Mk 1:38b–c).

Nii tervendamine kui eksortsism koos konkreetsete näidetega illustreerivad Jeesuse meelevalla (exousia) laiemat kasutamist seoses inimeste kannatustega.

3. Kirjanduslooline kontekst

Tõenäoliselt esinesid selle perikoobi kolm jutustust traditsioonis iseseisvate lugudena juba enne Markust. Muidu poleks materjalil olnud mingit võimalust iseseisvat vormi omandada. Markuse evangeeliumi tundmatu(d) koostaja(d) on need kolm teksti aga redaktsiooniliselt ühendanud. Need seati Kapernauma Siimona maja ja selle ümbruse olustikku ajalises järjestuses: a) päeval (Mk 1:29–31), b) õhtul pärast päikeseloojangut (Mk 1:32–34) ja c) järgmise päeva varahommikul (Mk 1:35–38). Avajutustusena pakkus materjal salmides Mk 1:29–31 olustikku järgnevale kahele: konkreetse näite Mk 1:32–34 rahvahulgas tervendamisest ja eksortsismist „ukse juures“ õhtul ning lahkumisele üksindusse ja kuulutustöö algusele Galileas hommikul Mk 1:35–38. Siimon ja tema kaaslased (Mk 1:29, 36) ning rahvahulgad (Mk 1:32, 33, 37) pakuvad pidevaid lõime, mis kulgevad stseenide ajalises järjestuses päevast (Mk 1:29–31), kuni päikeseloojanguni (Mk 1:32–34) ja varahommikuni (Mk 1:35). Evangelist on need jutustused võtnud üle suulisest traditsioonist ja teinud oma redaktsioonilised muudatused.

Redaktsioonilised ühenduskohad ilmnevad seoses Jeesuse lahkumistega ühest kohast teise – lahkumine sünagoogist ja tulemine Siimona majja (Mk 1:29), lahkumine palvetamiseks üksildases paigas (MK 1:35) ja lahkumine (1:38) kuulutama kogu Galileas ja selle ümbruses asuvatele linnadele. Kaks „lahkumist“ (Mk 1:29, 35) sisaldavad puhkepausi motiivi, teine ​​(Mk 1:38) teenistuse motiivi ümbersuunamist (Mk 1:38b, 39).

Tundub, et Markus ka laiendas neid kolme jutustust, täiendades olustikku ja lisades eksortsismi (1:21–28) ning kasutades viimast jutustust selleks, et luua alus Jeesuse laiemale teenistusele Galileas (1:38b, vrd 1:14). Kindlasti on Markuse lisatud aga perikoobi avasalm (1:29) ning viide Jeesuse jutlustamisele ja seletusklausel (1:38b–c), mis on eelmänguks redaktsioonilisele kokkuvõttele (1:39).

Markuse evangeeliumi autor ei ole lihtsalt traditsiooni kogunud, vaid selle komponeerinud sääraselt, et ühed sündmused valmistavad ette järgmisi, mõnikord eelmistele kontrasti luues. Kasutatud on kreeka keele ajaloolise oleviku vorme ehk praesens historicum’i, arvatavasti selleks, et tuua Jeesuse tegevus lugeja kaasaega.

4. Ajalooline kontekst

Evangeelium on kirjutatud mittejuutidest hellenistlikule lugejale kreeka-rooma maailmas umbes 70 pKr. Teosest ei selgu, kas Jeruusalemm on selleks ajaks juba hävitatud või mitte, seetõttu võib see olla kirjutatud ka pisut enne. Täielikult ei saa välistada veelgi varajasemaid dateeringuid.

Evangeelium on tekkinud kindlasti väljapool Palestiina alasid arvatavasti Rooma koguduse mõjupiirkonnas. Kirjutaja selgitab arameakeelseid sõnu ja termineid. Väljendid nagu talitha, koum ja ephphatha tõlgitakse kreeka keelde ning juudi tavasid selgitatakse samuti (Mk 5:41, 7:3–4, 34). Tekstis esineb ka hulgaliselt ladinakeelseid oskussõnu: modios (4:21), legiōn (5:9), spekoulator, ld speculator (6:27), kēnsos, ld census (12:14), kodrantēs, ld quadrans (12:42), perissōs, ld praetorium (15:14), kentyriōn, ld centurio (15:39, 44), mis võiksid anda alust paigutada teose teke Rooma impeeriumi läänepoolsetele ladinakeelsetele aladele. Samas tuleb tunnistada, et need terminid levisid sõdurite kaudu igal pool Roomast idas.

Autorsuse kohta võib samuti kindlalt öelda ainult seda, et tegemist on teise põlvkonna tundmatu kristlasega. Ei Peetruse pärimus ega Pauluse teoloogia mõju, ka mitte Johannes Markuse nimetamine autoriks pole piisav, et lahendada Markuse evangeeliumi autorsuse küsimusi. Eusebiose väitel põhinevat vanakiriklikku pärimust kellestki Markusest kui Peetruse kaastöölisest ei pea muidugi kategooriliselt eitama. Kuigi Peetruse ämma tervendamise pärimus esineb teisteski sünoptilistes evangeeliumides, võib Markuse esitatud varajasim versioon nimetatud tervendamisnarratiivist olla üks vanimaid traditsiooniloolisi üksusi, pärinedes otseselt Peetruse kogemusest.

5. Kommentaar

1:29 „Tulid kohe“ viitab, et tegemist on jätkuvalt sabatiga. Küsimus Jeesuse hingamispäeval tervendamise õigusest tõstatatakse hiljem otseselt Mk 3:1–6, kuid juba siin perikoobis eiratakse tavapärast religioosset praktikat. Inimesed ootavad päikeseloojangut ja seega sabati lõppu toomaks oma haiged tervendamisele (s 32), kuid majas Jeesus ei oota.

Neli mainitud meest on seni kogu jüngrirühm; teised lisatakse ajavahemikus Mk 2:14 ja 3:13–19. Tundub, et Siimona ja Andrease maja oli ka Jeesuse „kodu“ Kapernaumas. See, mis oli juba tüüpiline laiendatud perekond (mainitakse kahte venda ja ämma), muutus mingiks perioodiks veelgi rahvarohkemaks.

1:30 Siimona ämma mainimine on ainus viide, et Peetrus oli jüngriks kutsumise ajal abielus. Peetruse naist mainitakse ka 1Kr 9:5. Kreeka sõnad pyressousa ja pyretos ei tähenda rohkemat kui meilegi tuntud „palavik“. Luuka versioonis kõlab see dramaatilisemalt „kõrges palavikus“ (Lk 4:38).

1:31 Jeesuse ravimeetod vastandub eelmise stseeni eksortsismile. Nüüd ei märgi Markus ühtegi Jeesuse sõna, vaid pigem füüsilist puudutust: „võttis tema käest kinni ja 
aitas ta üles“ (kratēsas tēs cheiros). Käe haaramine (vrd Mk 5:41; 9:27) tähistab ühte mitmest füüsilisest kontaktist tervendaja ja haige vahel (nt käte peale panemine Mk 5:23; 7:32; puudutamine Mk 3:10; 8:22; rõiva puudutamine Mk 5:28; 6:56). Eeldati, et jõud või vägi kandub sel viisil ravitsejalt haigele. Ka „äratas ta“ (ēgeiren) kuulub tervendamislugude valemite hulka, ehkki sageli imperatiivis (nt Mk 2:9, 11; 9:27; vrd 3:3; 10:49). Markuse ülestähendustes füüsiliste tervendamiste kohta mainitakse sageli, et Jeesus puudutas patsienti (Mk 1:41; 5:41; 6:5; 7:32–33; 8:23–25) või puudutas teda (Mk 3:10; 5:27; 6:56); eksortsismi episoodides seevastu, kus probleem pole peamiselt füüsiline, vaid vaimne, puudutust ei mainita (v.a pärast seda, kui eksortsism on lõpule viidud, Mk 9:27).

1:32 „Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud“ (opsias de genomenēs, hote edy ho hēlios) on näide Markuse kalduvusest kasutada kahte väljendit seal, kus ühest piisaks. Päikeseloojang tähistas sabati lõppu ja oli aeg, mil patsiente sai kanda ja Jeesus võis seaduslikult tervendada. Aoristi vorm edy või edysen ’läks alla’, erinevalt Luuka partitsipiaalsest konstruktsioonist dynontos tou hēliou, viitab sellele, et nad ootasid käsu järgi kuni päikeseloojanguni, et haigeid tooma hakata. Lihtminevik sõnast epheron ’tooma’ võib tähendada jätkuvat inimeste voogu.

1:32–34 Salmid seovad kokku hüperboolsed konstruktsioonid „kõik haiged“, „terve linn“, „tervendas paljusid“, „mitmesuguseid haigusi“, „palju kurje vaime“. Oluline on ehk vältida mõtet, justkui saaks tervendamine osaks „kõikidele“, ka neile, kes ei uskunud. Võib-olla väärib siinkohal märkimist, et siin ja kogu evangeeliumis väljendutakse alati sääraselt, et abivajajad kas viiakse tema juurde või võtavad ise (ka kaaskodanike abil) initsiatiivi enda poole pöördumisel.

1:35 „[V]ara hommikul, enne valget“ – taas Markusele iseloomulik kaksus – nii nagu ajaga salmis 32, täpsustab ka siinne ​​ajaline viide („hommikul“) veelgi esimest („enne valget“).

Väljend erēmon topon ’tühja paika’ on üks Markuse viiest viitest (Mk 1:35, 45; 6:31, 32, 35) üksildasele kohale. Kõigil kolmel kontekstil (Mk 1:35; 1:45; 6:31–35) on tähendusvarjund: väljaspool asustatud paika, kus võiks rahvahulki vältida. Väljend „tühi paik“ pärineb kindlasti Markuse-eelsest pärimusest.

1:37 Väljendis „kõik otsivad“ kuulub pantes ’kõik’ salmides 32–34 esinevate hüperboolide juurde. Liialdav sõnakasutus põhjendab küllaldaselt rahva innukust Jeesuse leidmiseks. Nad tulid tema juurde tema tervendamise ja eksortsismi pärast. Ometi lükkab Jeesus linna naasmise võimaluse tagasi, ilmselt mitte niivõrd sellepärast, et peaks vastumeelselt haigeid tervendama (vrd Mk 1:39; 1:40–45), kuivõrd ilmselt seepärast, et rahval on tema suhtes ülemäärane huvi (vrd Mk 1:45).

1:39 „Kogu Galilea … jutlustades …, ajades välja kurje vaime.“ See evangeeliumi autorilt pärinev redaktsiooniline kokkuvõte tugineb varasematele motiividele ja võtab kokku alates salmist 21 esitatud materjali. Selle kohaselt ajas Jeesus Kapernauma sünagoogis välja rüveda vaimu (Mk 1:21–28); siin käib ta kogu Galilea sünagoogides kuulutades ja kurje vaime välja ajades (Mk 1:39). Nii Jeesuse õpetus kui ka tema jutlustamine deklareerivad aja täitumist ja Kuningriigi kohalolu, nagu see ilmneb tema tervendamises (Mk 1:29–31, 32–34), aga eriti eksortsismis (Mk 1: 21–28, 39a–b).

6. Paralleeltekstid

Perikoobis esinev pärimus Peetruse ämma tervendamisest eksisteerib nii Matteuse kui Luuka evangeeliumis (Mt 8:14; Lk 4:38). Luuka evangeelium järgib Markust ka ülejäänud perikoobi puhul peaaegu sõnasõnalt, samas kui Matteus järgib oma eriallikat, asetades Peetruse ämma tervendamise küll Jeesuse Kapernaumas toimuva tegevus raamesse, kuid hoopis teiste sündmuste konteksti.

Üldisemalt sobivad paralleeltekstidena Jeesuse jutlustamise ja õpetamise ning tervendamise ja eksortsimiga seotud tekstid, kus teoloogiline fookus on suunatud Jeesuse õpetustegevuse ja evangeeliumi kuulutuse inauguratsioonisündmustele: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal“ (Mk 1:15).

John Bridges (1818–1854), Kristus tervendab Siimon Peetruse ämma (1839, Birminghami Kunstimuuseum; allikas: Wikimedia)

Talmudis leidub mitmeid ülestähendusi, mis paljudes detailides meenutavad lugu, kuidas Jeesus tervendas Peetruse ämma või ravis distantsilt terveks väeülema poja.

Berakot 5b: rabi Hijja bar Abba (u 280) oli haigestunud. [Tema õpetaja] rabi Johanan (surn 279) läks tema juurde ja ütles talle: „Kas kannatused on sulle armsad?“ Ta vastas: „Ei need ega nende tasu.“ Rabi Johanan ütles: „Anna mulle oma käsi!“ Ta andis oma käe ning too tõstis ta püsti. Rabi Johanan jäi haigeks. Siis läks rabi Hanina (u 225) tema juurde: „Kas kannatused on sulle armsad?“ Ta vastas: „Ei need ega nende tasu.“ Ta ütles talle: „Anna mulle oma käsi.“ Ta andis käe ja too tõstis ta püsti. Kuid rabi Johanan oleks ise pidanud haigevoodist tõusma! Öeldi: „Kinniseotu ei saa iseennast vangistusest vabastada.“ Strack ja Billerbeck märgivad siinkohal, et originaalis kasutatakse verbi, mille tavatähendus on „püsti tõstma“, kuid kõrvaltähenduseks „haigevoodist välja aitama“, „tervendama“.

Qiddušin 70a: [rabi Nahman (surn 320) ütles rabi Jehudale (surn 299)]: „Dunag (Dinag, rabi Nahmani tütar) peab tulema ja meile juua andma!“ Rabi Jehuda vastas: „Šemu’el (surn 254) on öelnud: Ei tohi lasta ennast naisel teenindada, et ta ei harjuks meeste keskel viibima!“ „Ta on veel väike“ [vastas rabi Nahman]. [Rabi Jehuda vastas:] „Šemu’el on selgelt öelnud: Üleüldse ei tohi lasta ennast naisel teenindada, olgu ta täiskasvanu või laps.“

Jeesus rikub rabide tava mitte lävida naistega. Tänases evangeeliumis laseb ta Peetruse ämmal lauas teenida, Laatsaruse juures (Jh 12:2) teenis õde Marta lauas istujaid ning tundis end puudutatuna, et Maarja kuulas meeste juttu. Luuka evangeeliumis (7:38–39) võiab patune naine Jeesuse jalgu. Lõpuks olid naised ka need, kes soovisid kolmanda päeva hommikul minna Jeesust hauda võidma.

Berakot 34b: rabi Gamli’eli (II, u 90) poeg jäi haigeks. Ta saatis kaks õpilast rabi Hanina ben Dosa juurde, et ta paluks halastuse pärast. Kui too neid nägi, läks ta üles katusekambrisse ja anus halastuse pärast. Kui ta alla tuli, ütles ta neile: „Minge, sest palavik on temast lahkunud.“ Nad ütlesid talle: „Kas sa oled prohvet?“ Ta vastas: „Ma ei ole prohvet, ka mitte prohveti poeg; aga ma olen [traditsiooni kaudu] pärinud: Kui palve on minu suus sorav, siis ma tean, et asjaomane on vastuvõetav. Kui aga ei, siis ma tean, et ta sureb.“ Nad läksid tagasi ja märkisid selle tunni üles. Kui nad rabi Gamli’eli juurde tagasi tulid, ütles ta neile: „Templiteenistuse ajal! Te ei öelnud liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Täpselt nii see oli, sel tunnil lahkus temast palavik ja ta nõudis vett juua.“

Sanhedrin 98b: Mis on Messia nimi? Rabid ütlevad: „Pidalitõbine rabi kojast“ on tema nimi, sest Js 53:4 on kirjutatud: „Tõesti, ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valud; meie aga pidasime teda pidalitõvest haaratuks, Jumalast lööduks ja piinatuks.“

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 59.

Päeva laul: 57.

Jutluselaul: 58:1–5.

Ettevalmistuslaul: 60.

Lõpulaul: 305.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 83, nr 1 / Agenda, lk 90, nr 1.

Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 13 (ilmumisaeg) / Agenda, lk 90–91.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 84 / Agenda, lk 91.

9. Muud tähelepanekud

Evangeeliumid kirjeldavad paljusid Jeesuse tehtud imetegusid. Nendest suurima hulga moodustavad erinevad tervendamised. Imetegude kirjeldused on erineva detailsusega, samuti on erinev see, kuidas Jeesus neid tegusid teeb. Mõnel juhul tervendab Jeesus vaid lausutud sõna abil (ja distantsilt), teinekord kasutab erinevaid abivahendeid, näiteks muda ja sülge. Üldjuhul esinevad imetegude kirjeldused sünoptilistest evangeeliumides, Johannese evangeeliumis on neid vaid mõni üksik.

Jeesuse imetegude käsitlemise juures tuleb pidada meeles, et Jeesus ei teinud ühtegi imelist tegu teo enda pärast või kellegi „tellimusel“. Imetegudel oli alati eesmärk: aidata juuresolijatel märgata, kuidas Jumal tegutseb inimeste juures, ning juhtida nad usule.

Pimedad Evangeeliumides leidub mitu kirjeldust, kuidas Jeesus tervendab pimedaid inimesi. Vanim neist on Markuse evangeeliumi lugu pimeda terv

tervendamisest Betsaidas (Mk 8:22–26).

Markuse evangeeliumis on ka lugu pimeda Bartimeuse tervendamisest Jeerikost lahkumisel (Mk 10:46–52). Matteuse evangeeliumis leidub samuti sarnane, kuid lihtsama ülesehitusega lugu kahest nimetust pimedast mehest (Mt 20:29–34). Loo tegevus toimub Galileas. Luuka evangeelium jutustab loo nimetu pimeda mehe tervendamisest Jeerikole lähenemisel (Lk 18:35–43).

Johannese evangeelium kirjeldab seda, kuidas Jeesus tervendab lehtmajade püha ajal pimedalt sündinud mehe. Jeesus tegi sülje abil muda, mille ta määris pimeda silmadele ning käskis tal pesta silmi Siiloahi tiigis (Jh 9:1–12).

Pidalitõbised

Sünoptilistes evangeeliumides (Mk 1:40–45; Mt 8:1–4 ja Lk 5:12–16) leidub kirjeldus, kuidas Jeesus tervendab pidalitõbise ning käsib tal tuua Moosese Seaduses nõutud ohver. Jeesus keelab sellest teost rääkida, kuid mees ei kuula ta sõna ning Jeesuse kuulsus kasvab. Seetõttu tõmbub ta üksindusse.

Luuka 17:11–19 kohtub Jeesus teel Jeruusalemma kümne pidalitõbisega, kelle ta saadab preestrite juurde ennast näitama. Kui nad teel olles said puhtaks, tuli vaid samaarlane Jeesust tänama.

Halvatud

Sünoptilised evangeeliumid (Mk 2:1–12; Mt 9:1–8 ja Lk 5:17–26) kirjeldavad halvatu tervendamist Kapernaumas. Halvatu toodi kanderaamiga Jeesuse kodumaja juurde ning lasti läbi katuse tema ette. Halvatu terveneb tema pattude andeksandmise järel, võtab oma kanderaami ja läheb koju.

Johannese 5:1–18 kirjeldab halvatu tervendamist Betsata tiigi juures. Ka siin käsib Jeesus tervenenul võtta oma kanderaam ja kõndida.

Naised

Sünoptilistes evangeeliumides (Mk 5:21–43; Mt 9:18–26 ja Lk 8:40–56) kirjeldatakse veritõbise naise tervendamist Jairuse tütre surnuist äratamise kontekstis. Kaksteist aastat veritsemise all kannatanud naise tervendab usk sellesse, et kui ta saaks kasvõi Jeesuse kuube puudutada. Jeesuse sõnul oli naise usk see, mis viimsena ta tervendas.

Sünoptilistes evangeeliumides (Mk 1:29–34; Mt 8:14–17 ja Lk 4:38–41) kirjeldatakse veel Peetruse ämma tervendamist (Mk versioon on käesoleva aasta jutlusetekst) nende majas Kapernaumas sel ajal, kui Jeesus kutsus Siimon Peetruse apostliks. Markuse evangeeliumis järgneb tervendamine tema kutsumisele, Luukal eelneb. Sünoptikute sõnul viis see sündmus selleni, et teised inimesed hakkasid Jeesust otsima.

Luuka 13:10–17 kirjeldatakse 18 aastat haiguse vaimu tõttu küürus käinud naise tervendamist.

Teised tervendamised

Luuka 14:1–6 kirjeldab vesitõbise mehe tervendamist, mis toimus hingamispäeval variseride ülema kojas. Jeesus põhjendab tervendamist ütlusega: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?“

Kuivanud käega mehe tervendamise loos (Mk 3:1–3; Mt 12:10; Lk 6:6–8) läheb Jeesus hingamispäeval sünagoogi, kus ta leiab eest vigase mehe. Enne seda esitab Jeesus rahvale intrigeeriva küsimuse, kas hingamispäeval tohib teha head või kurja. Markus lisab, et variseridele oli see põhjus hakata mõtlema Jeesuse tapmise peale.

Markuse 7:31–37 leidub üksnes sellel evangelistil esinev lugu kurttumma tervendamisest Kümnelinnamaa piirkonnas. Tervendamise käigus puudutas Jeesus kõigepealt mehe kõrvu, sülitas maha ja puudutas keelt, öeldes: „Effata!“, „Avane!“. Siit pärineb sajandeid ristimistalituse osa olnud effata-riitus, ristitava meeleorganite puudutamine ja sümboolne avamine.

Jeesuse viimane imetegu enne surma ja ülestõusmist oli Kaifase sulase Malkuse äraraiutud kõrva tagasikasvatamine (Mk 14:47; Mt 26:51; Lk 22:50–51; Jh 18:10–11, ainult Johannes nimetab jüngri ja sulase nime: vastavalt siis Peetrus ja Malkus).

Matteus (8:5–13) ja Luukas (7:1–10) kirjeldavad väeülema teenri tervendamist halvatusest Kapernaumas. Johannes (4:46–54) kirjeldab kuninga ametimehe tervendamist samas linnas. Mõlemal juhul kirjeldatakse tervendamist distantsilt.

Kahes seoses nimetavad sünoptilised evangeeliumid Jeesuse tervendavat tegevust üldiselt, haigusjuhte täpsustamata. Markus (6:53–56) ja Matteus (14:34–36) mainivad Jeesuse tegevust Genneesareti ümbruskonnas. Samuti märgib Mt 9:35–36, et tummast kurjade vaimude väljaajamise järel (Mt 9:32–34) käis Jeesus läbi Kapernauma ümbruse ning ravis kõikvõimalikke haigusi ja tõbesid.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English