ISSN 2228-1975
Search

EELK perikoopide abimaterjal 4/2: Kristuse ristimise püha Lk 3:15–18, 21–22

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Kristuse ristimise püha jaoks on vormiliselt esitatud kaks perikoopi, mida lahutavad üksteisest kaks salmi. Tegelikult on mõtet käsitleda aga perikoopi tervikuna, kujul Lk 3:15–22, kuna nii ilmnevad paremini kogu tekstilõigu ja selle konteksti rõhuasetused. Sellest on soovitatav lähtuda ka kiriklikus kuulutustöös.

3:16 Salmi kohta pakuvad käsikirjad täiendavaid variante. Esitada võib neist siin kolm. Ühe kohaselt kõlas salmi algus 1997. aasta piibliväljaande teksti asemel nõnda: „Tundes ära nende mõtlemisi, ütles [Johannes]: /…/“. Teist võimalust tunnistavad mitu käsikirja, mille kohaselt on Johannese otsese kõne algusele lisatud sõna „meeleparanduseks“ ja Johannes alustab kõnet nõnda: „Mina ristin teid veega meeleparanduseks, aga /…/“. Kolmas huvitav ja kaalukas variant esitab väljendi „aga on tulemas minust vägevam“ asemel täpsustatud kujundi „aga see, kes tuleb, on minust vägevam“ (ho de erchomenos).

3:22 Järgnevates salmides ilmnevad erinevad lugemisviisid on väikese tähtsusega. Aga kaaluka tähendusega Lk 3:22 puhul on lisaks P1997 väljaandele võimalikud veel kaks varianti. Taevast kostev hääl ütleb esimeses variandis: „Sina oled minu poeg, täna ma sünnitasin sinu!“ Ning teises tekstivariandis: „See on minu poeg, kellest on mul hea meel“.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop on mitmepalgelisest tervikust välja lõigatud tekst. Praegusel kujul koosneb perikoobi struktuur koos salmidega 19–20 järgnevatest osadest:

Salmid 3:15 ja 3:18 on evangelisti kommentaar; salmid 3:16–17 on Johannese kõne kolmas osa; salmid 3:19–20 aga evangelisti kommentaar, mis vaatab sellesse tulevasse aega, mil Johannese paneb Heroodes Antipas vangi (vrd Mk esitusviisi, kus sama sündmus jutustatakse mitte seoses ristimisega, vaid palju hiljem ja täies mahus alles Mk 6:14–29). Viimased salmid 3:21–22 kirjeldavad Jeesuse ristimist.

Laiemas kontekstis väljendub Luuka meisterlik loomus. Salmid Lk 3:16–17 on kolmas osa Johannese kõnest rahvale, kusjuures esimene osa (Lk 3:7–9) ja seesama kolmas osa (3:16–17) on Johannese otsene kõne. Vahepealne unikaalne lõik 3:10–14 on Johannese dialoog temalt nõu küsiva rahvaga, milles Johannes annab vastuseid meeleparanduseks, et kanda meeleparandusele kohaseid vilju. Otsides veel laiemast kontekstist, leiame Luuka sissejuhatuse Johannese kõnedele, mis kirjeldab Johannese ülesastumist kõrbes (Lk 3:1–6). See on täpsem ja detailirikkam, kui oli Markuse varasem prototüüp (vrd Mk 1:2–4).

Johannese kõne ja Jeesuse ristimine paiknevad Johannese ja Jeesuse sünnijutustuste järel ning Jeesuse genealoogia ning kiusamisjutustuste ees ning juhatavad sisse Jeesuse avaliku tegevuse alguse Galilea Naatsaretis (Lk 4:14–30).

Jutluse jaoks keskse tähendusega on perikoobi kolmeosaline iseloom: 1) Johannese meeleparanduslik kohtukõne; 2) Johannese teade Püha Vaimuga ja tulega ristiva kohtuniku tulemisest; 3) jutustus Jeesuse ristimisest. Teist ja kolmandat teksti ühendab silmapaistev rõhk Püha Vaimu toimele.

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi esimene osa kuulub vormilt kõnede ja dialoogide hulka. Markuse evangeeliumis Johannese meeleparandusjutluse materjal puudub. Siinsel Johannese kõnel on palju kokkupuuteid Matteuse evangeeliumis leiduva Johannese meeleparanduskõne materjaliga. Mõlema evangeeliumi puhul näib Johannese kõnematerjali päritolu olevat ühesugune ja see võiks pärineda niinimetatud Q-allikast. See kõne vormis tekstide kogum on nähtavasti sisaldanud lisaks Jeesuse kõnedele ka Johannese meeleparandusjutluse materjali.

Perikoobi lõpuosa ehk Jeesuse ristimise jutustus põhineb aga Markuse evangeeliumist tuttaval algkujul Mk 1:9–11, mille kujundamisel on Luukas kui redaktor teinud mõningaid täiendusi.

Luukas on evangelistina kujundanud ühe korraga Markuse evangeeliumi, Q-allika ning veel talle endale teada olevate muude pärimuste alusel mitte üksnes peatüki 3, vaid kogu evangeeliumile tervikliku uue alguse Lk 1:1–4:14.

Seda redaktsioonilist tulemit näitab ilmekalt võrdlus Markuse evangeeliumiga. Nimelt sisaldub kõik lõigus Mk 1:1–13 esitatud oluline teave ka Luuka evangeeliumi kolmanda peatüki jutustuses, kuid Luukas on lisanud veel palju seda, mida Markuse tekstis ei leidu. Kui Markuse evangeeliumis kirjeldati Jeesuse tegevuse algust Galileas lõiguga Mk 1:14–15, siis jõuab Luuka jutustus sellesse ajaloolisesse punkti alles Lk 4:14–15. Ent üksnes Luuka tekst esitab siinkohal suure ajalooteoloogilise vaate, kus Jeesuse erilisest asendist ja jumalikkusest räägitakse uuel ja detailirikkal viisil nii Iisraeli kui Rooma riigi raamistikus.

4. Ajalooline kontekst

Kirjandusloolise konteksti käsitlus selgitas vaadeldava lõigu allikaid ja sünnilugu ning seega on perikoop loomulikult samaaegne terve Luuka evangeeliumiga. On väga tõenäoline, et Matteus ja Luukas on suurel määral kasutanud juba kirjaliku kuju saanud Markuse evangeeliumi, kuid ei ole olnud omavahel kontaktis ning nende jutustustel ei ole omavahelist kirjanduslikku seost. Samuti on Matteuse ja Luuka evangeeliumid valminud suuresti samal ajal erinevates geograafilistes piirkondades.

Kolmest sünoptilisest evangeeliumist näib Luuka oma olevat siiski hiliseim. Evangeeliumi lõpliku kirjaliku kuju saamise võib paigutada Jeruusalemma hävingu järgsesse aega, keiser Vespasianuse (69–79 pKr) valitsemise lõpuaastaisse või keiser Tituse (79–81 pKr) valitsusaega. Iisraelile oli see aeg, mil tuli oma usuline ja rahvuslik identiteet taas kord uuesti läbi mõtelda. Algkristlus oli aga paljude meie jaoks nimetute misjonäride ja selleks ajaks hukatud Pauluse töö toel saanud paljude rahvaste usuks.

Kõneldavad sündmused paigutas Luukas keiser Tiberiuse valitsemise 15. aastasse (Lk 3:1), mis tähendab ajaarvamise kohaselt aastat 28 või 29 pKr.

5. Kommentaar

3:15 See salm juhatab sisse rahva ootuse selle tulevase isiku saabumise kohta, kelle kohta on ette kuulutatud juba varem. Evangelist avab oma sõnadega rahva Messia ootust ja oletust, et äkki on selleks Johannes.

3:16–17 Johannese vastuskõne rahvale lõpetab kutse meeleparandusele, mille ta oli eelnenud kõnes esitanud. Mitu koopiate kirjutajat on tuletanud meeleparanduse tähtsust meelde ka selles salmis. Seepärast tuleb veelkord toonitada, et mitme käsikirja kohaselt algas Johannese otsene kõne nõnda: „Mina ristin teid veega meeleparanduseks“.

Sellele võib lisada teise kaaluka käsikirjalise variandi, teoloogilise mõtte, mille kohaselt viitab Johannes kreekakeelsele kujundile, mis väljendas juutluses Messia ootust ja Messia isikut. Lugu on nüüd nii, et „see, kes tuleb, on minust vägevam“. Sest „see, kes tuleb“, on kreeka keeles ho erchomenos. Nüüd on see aeg käes ja rahvas saab seda näha. Nimelt esitab Luukas Jeesuse ristimist nõnda, et meeleparandusristimisega ristitud rahvas nägi ja kuulis Jeesuse ristimisel toimuvat. Siinne otsene side salmiga Lk 3:21 on suure tähtsusega Jeesuse avaliku tegevuse ja mandaadi jaoks.

Johannese sõnad Püha Vaimuga ja tulega ristimise kohta tulevad lugejale meelde, kui ta on jõudnud Luuka teise teose algusesse. Taevad küll enam ei avanenud, ent taevast kostev tuule mühin ja paistvad tulekeeled kaasnesid Püha Vaimu uue tööetapi algusele paljude rahvaste hulgas (Ap 2:1–11). Ent 3:17 kohaselt säilitab see, kes tuleb, oma kohtupidaja rolli, eraldades inimesed vastavalt sellele, mis vilja nad on kandnud (vrd 3:8 nimetatud meeleparandusele kohased viljad).

3:18 Salm on paljudele suur üllatus, sest sellest on sageli kiiruga üle mindud. 1997. aasta piibliväljaanne kasutab nimisõnana rõõmusõnumit, ent algkeelses tegusõnavormis nimetab Luukas siin Johannese kogu eelnevat kuulutust evangeliseerimiseks. Johannese manitsused ja hoiatused on siis samuti evangeliseerimine.

3:19–20 Salmide abil on Luukas kujundanud vahelõigu, mille abil saavutab ristimise stseen ühelt poolt osalise iseseisvuse eelneva teksti suhtes. Teiselt poolt eemaldatakse Johannes osaliselt järgnevast ristimise stseenist, seal tema nime enam ei nimetata.

3:21 Luukas märgib lisaks Markuse tekstile, et Jeesus palvetas, ning siis kirjeldab edasi algset pärimust, et taevas avanes. See Jumala lähenemise märk oli tuttav Pühakirja kirjakohtadest Js 64:1; Hs 1:1 jt, kus Jumal oli rahvale nende juhatamise ja päästmise jaoks olulisi teateid edastanud.

3:22 Sünoptikutest on Luukal enim teoloogilist mõttepuudet Johannese grupiga. Võibolla on just üksnes Luuka tekstis olev täiendus, et Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale otsekui tuvi, harmoonias Johannese evangeeliumis ja ka kirjades esineva toonitusega Sõna lihaks saamisest. Ihulikul kujul tuvi kombel laskumine annab Püha Vaimu tulemisele juurde selles maailmas kogetavat ihulikku reaalsust. See kujund juhatab hästi sisse evangeeliumis ja hiljem Apostlite tegude raamatus kirjeldatava Püha Vaimu toimel selles füüsilises maailmas ilmnevat tööd.

Taevast kostva hääle puhul on mõnede koopiate tegijad näinud seost Psalmiga 2:7 ja märkinud täiendavalt, et see on Poeg, kelle Issand on täna sünnitanud. Sellega sünnib ka harmooniline seos üksnes Luuka kirjeldatud taevase jõululaulu sõnadega poja sünni puhul (Lk 2:14).

6. Paralleeltekstid

Perikoobi eelkuju ehk Vorlage Markuse evangeeliumis (Mk 1:2–6) sisaldas Johannese tegevuse ja kuulutuse lühidat märkimist. Ent kolm peajoont – meeleparandusristimise kuulutamine, endast suurema saabumine, kes Püha vaimuga ristib, ning Johannese ristimistegevus – on kõik Luuka poolt kirjeldatud. Markus ei edastanud muud teavet Johannese kuulutuse sisu kohta, Luukas on seda teinud kõige pikemalt ja kahes lõigus, mille vahel on veel Johannese pareneetiline dialoog rahvaga.

Öeldust juba aimub, et ka Matteus on esitanud Johannese kõne sisu Luukaga üsna sarnaselt, on teinud seda aga üheosalisena (Mt 3:7–12) ning ilma Johannese ja temalt nõu küsivate ametimeeste vahelise dialoogita (vrd Lk 3:10–14). Kaasaegse sõnakasutuse kohaselt võib öelda, et Luuka tekstis valmistas Johannes ka hoolikalt ja sotsiaalselt ette Jeesuse ülesastumist ja hilisemat tegevust.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kristuse ristimise püha käesoleva aasta jutluseteksti kommentaarile lisaks võib vaadata ka kahte varasemat selleteemalist kommentaari: EELK perikoopide abimaterjal 5: Kristuse ristimispüha (Gl 3:23-29) ja EELK perikoopide abimaterjal 2/6: Kristuse ristimise püha (Mt 3:13–17) Ning lisaks võib vaadata ka Ristija Johannese sünnipäeva jutluseteksti kommentaari kirikuaastast 2017/18: EELK perikoopide abimaterjal 15: jaanipäev Ap 19:1–16.

Pühapäevaga pärast ilmumispüha (kolmekuningapäeva) algab kirikuaastas uus lõik – ilmumisaeg. Ilmumisaja pikkus sõltub ülestõusmispüha kuupäevast ning võib kõikuda kahe ja kuue pühapäeva vahel. Ilmumisaja pühapäevade piibitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus erinevate (ime)tegude kaudu ilmutab oma jumalikku väge.

Ilmumisaja juhatab sisse Kristuse ristimise püha, meenutamaks tema avaliku tegevuse algust. Ristimissündmuses esitleb Jumal oma Poega Ristija Johannesele (Jh 1:33) või ka kõikidele ümberseisjatele (Lk 3:21–22). Jeesuse ristimist võib teatud määral võrrelda ordinatsiooni või inauguratsiooniga, millega ta kinnitab oma kutsumust olla nende juures, keda ta on tulnud otsima (Lk 19:10).

Evangeelium sisaldab viidet tänapäeval vähetuntud vilja tuulamise praktikale – terade ja sõkalde segu visklabidaga õhku viskamisele. Saaremaal ning Kagu- ja Kirde-Eestis oli see tuntud veel 19. sajandi lõpul. Mujal Eestis oli visklabidaga tuulamise välja vahetanud tuulamine rehealuse väravate vahele tuuletõmbusse riputatud sari abil.

Ristija Johannes mõtestab Messia ülesannet viljatuulaja tegevusest lähtudes. Nii nagu tuulaja, nii eraldab ka Messias väärtusliku väärtusetust.

Vilja tuulamist õhku viskamisega on kujutanud oma maalil näiteks Jean-François Millet. Järgnevatel fotodel on lisaks kujutatud vilja visklabida abil tuulamine Tamil Nadu osariigis ning näited Kagu-Aasia ning Eesti visklabidast.

Jean-François Millet (1814–1875), „Tuulaja“ (1848, Musée d’Orsay, allikas: Wikimedia)

Visklabidas Kagu-Aasiast (allikas: Wikipedia)

Visklabidas Eesti Rahva Muuseumis (allikas: Eesti rahva Muuseum)

Vilja tuulamine dalitite külas Madurai lähedal Tamil Nadu osariigis (allikas: Wikimedia)

Jeesuse avaliku tegevuse ajal oli tuntud proselüütide ristimine, mille kaudu paganlusest pöördunud isik võeti vastu iisraellaste kogudusse. Johannese ristimine erineb proselüütide ristimisest selle poolest, et ristimise tulemusena ei moodustunud uus usuline kogukond, vaid ristitu pidi elukommete muutmise abil ennast Messia tulemiseks ette valmistama. Erinevalt proselüütide ristimisest nõudis Johannes ristitavatelt oma pattude tunnistamist ja meeleparandust.

Rabid ei olnud üksmeelel, kas oma patte tunnistades tuleb kõik patud ükshaaval üles lugeda. Rabi Jehuda ben Bathyra (u 110) oli kindel, et seda tuleb teha, samas kui rabi Aqiba (surn u 135) oli vastupidisel seisukohal.

Lutheri seisukoht leidub Väikeses Katekismuses: „Milliseid patte tuleb pihtida? Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme Meie Isa palves. Pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme.“

Mõningad näited juutide patutunnistuspalvetest on leitavad Talmudis. Joma’ 3,8 märgib: „[Ülempreester] sirutas [lepituspäeval] oma mõlemad käed tema [ohvrimullika] kohale ning ütles patutunnistuse, öeldes nõnda: Oh Jumal, ma olen eksinud, olnud jumalavallatu ning patune Sinu ja minu koja ees; oh Jumal, anna omati andeks eksimused, jumalavallatus ning patud, millega olen eksinud, olnud jumalavallatu ning teinud pattu Sinu ees, mina ja mu koda, nagu seisab Moosese, Sinu sulase, Seaduses: „Sel päeval toimetatakse lepitust teie eest“ (3Ms 16:30).“

Surija patutunnistus leidub kogumikus „Šulḥan ‘aruk“ (Jore de‘a §338): „Ma tunnistan Sinu ees, Jahve, minu Jumal ja mu isade Jumal, et minu tervenemine ja minu surm on Sinu kätes: olgu Sulle meelepärane, et Sa lased mul terveneda täie terviseni; aga kui ma suren, olgu mu surm lepitus kõikide pattude, pahategude ja jumalavallatuse eest, millega ma olen Sinu ees pattu teinud, eksinud ja jumalavallatu olnud. Anna mulle mu osa Eedeni aias ja luba mul jõuda tulevasse maailma, mis on valmis seatud õigetele.“

Joma’ 8,9 leidub iisraellase patutunnistus lepituspäeval. Rabi Berekja (u 340) on Rabi Ba bar Bina (Abba ben Abina, u 250) nimel öelnud: „Minu Issand, ma olen pattu teinud ja kurja teinud, hoolimatus meeles olen ma eksinud ning läinud võõrastele teedele; mida ma olen teinud, seda ei taha ma enam rohkem teha. Olgu meelepärane Sinu ees, Jahve, minu Jumal, et Sa lepitad kõik minu jumalavallatuse ja annad andeks kõik minu eksimused ja kõik minu patud.“

Sanhedrin 6,2 sõnul öeldi surmamõistetule kümme küünart enne kividega surnuks viskamise paika jõudmist: „Tunnista [oma patud], kuna tavaliselt kõik surmamõistetud seda teevad. Sest igaüks, kes oma pattu tunnistab, saab osa tulevasest maailmast.“ Kui ta ei osanud pattu tunnistada, öeldi talle: „Ütle: Minu surm olgu lepituseks kõikide minu pattude eest!“ Rabi Jehuda ben Elai (u 150) ütles: „Kui surmamõistetu teadis, et tema kohta on esitatud valetunnistus, võis ta öelda: „Minu surm olgu lepituseks kõikide minu pattude eest, välja arvatud selle patu eest!““

Kristlikus ristimises on säilinud johannesliku ristimise meeleparandusnõue. Luther rõhutab seda Rm 6:4 alusel eriliselt oma Väikeses Katekismuses: „Neljandaks: Aga mida tähendab selline vette kastmine? Vastus: See tähendab, et vana Aadam koos kõigi pattude ja kurjade himudega tuleb meis igapäevase patukahetsuse ja meeleparanduse läbi ära uputada ning surmata ja et iga päev peab veest välja tulema ja üles tõusma uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees.“

Dietrich Bonhoeffer kirjutab: „Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.“

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge.

Alguslaul: 58:1–4.

Päeva laul: 7.

Jutluselaul: 210.

Ettevalmistuslaul: 56.

Lõpulaul: 58:5–8.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 77, nr 1 / Agenda, lk 90, nr 3.

Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 13 (ilmumisaeg) / Agenda, lk 90–91.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 78 / Agenda, lk 91.

9. Muud soovitused

Jutluse struktuuri jaoks on üks võimalus niisugune:

  1. Rahva ootused üldiselt. Mis need on? Mida meie kaldume ootama? Siinkohal: rahvas ootas Messiat (3:15).
  2. See, kes tuleb, ristib Püha Vaimuga ja tulega. Jeesuse eelkäija Johannese eelnevalt kuulutatud hea sõnum kordab taas meeleparanduse vajalikkust (3:16–18).
  3. Ristimisel saab Jeesus rahvale äratuntavaks Messiaks. Püha Vaim ilmub ja hakkab end maailmas äratuntavalt rahvale ilmutama ning ajaloos reaalselt toimima.

(Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English