Tahaks tasaseks ja vagaks,
vagaseks ei tahaks.
Alustasin sel sügisel 37-aastaselt õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, olles selle eest palvetanud ligi poolteist aastat. Miks nii küpses eas veel õppima minna? Loodan kasvatada oma talenti ning võtta viimaks kätte reha Jumala viinamäel, hakata pelga töötamise asemel teisi teenima. 15 aastat tarbe- ja ilukirjanduse tõlkimise kogemust vöö vahel, olen pürgimas vaimulike tekstide tõlkijaks, ning õppekohale pääsenud, võtsin seda heakskiiduna. Oo, ma olin nii ootust täis, jälle „silmad püsti peas“, nagu pool elu tagasi, kui olin õppimas inglise keelt ja kirjandust. Tuupisin suvel õndsalt kreeka ja heebrea tähestikku, kuulasin Raadiokantslist vanade teoloogide piiblitunde, seiklesin Miikael Karvajalaga Pariisi teoloogide keskel, veerisin Elmar Salumaa dogmaatikasõnastikku. Minu isiklik suhe Jumalaga pidi saama teadusliku aluse, ma kujutlesin end lugemas Pühakirja terasemalt, teadlikumalt kui iial varem.
Kui õpingud algasid, sain aga õige pea oma esimesed triibulised kätte. Minu lapselik usk, mis oli seni õitsenud eksootilise ja õrna lillena laboritingimustes, kus seda kasteti palve ja pühakirja lugemise ja jumalateenistuste ja vaimuliku muusikaga, sattus ühtäkki silmitsi teadusega. Sõbrad, kui kuulsin esimesel koolipäeval, et Aabraham, Iisak ja Jaakob polnudki ajaloolised isikud, vaatasin klassis ringi, otsides pilguga, ega keegi ei vaja hingehoidlikku kriisinõustamist. Sain järjest kuulda, kuidas ajaloolis-kriitilisel meetodil läbi valgustatud Piiblist jäi õite vähe järele, kuidas Jeesusel on vaid üks autentne lausung: „Abba!“, kuidas fraasile „Jumal on“ võib järgneda pööraseid alternatiivteooriaid, nagu kujutelmad seksuaalsest ja seksuaalse intentsiooniga Jumalast või kristlusest kui tühjuse kummardamisest. Sellest, kuidas religioonipsühholoogia on ammuilma ära defineerinud minu pühaks peetud jumalakogemused, isiklikud kõnetused, imed ja palvevastused. Kuidas see, et ma üldse sain uuesti sündida, on loogiline religioonisotsioloogiliste protsesside tulemus, mitte midagi erilist.
Minu sees hakkas kohuma vastupanu: oot-oot, kellest me räägimegi? Ajasin kõrva kikki, oodates õppejõududelt päästvaid õlekõrsi, näiteks et „see on ainult üks teooria“ või juhendust, kuidas kristlane peaks nüüd selle infoga toime tulema. Otsisin dialoogikohta, võimalust tagasi peegeldada seda, mida mulle oli just teatatud, ning rääkida, mida ma tunnen, kui nad räägivad neid asju Meie Isast, Kes On Taevas. Juba ma kuulsin end häält tõstmas, välja astumas Selle kaitseks, kes ei vaja kaitset. Mul polnud muidugi ka õpetajatele muud vastu panna, kui emotsioonid, isiklik tunnetus Temast, kellega ma olen suhelnud, kes on pakkunud mulle päästet, kaitset ja palvevastuseid. Tundsin end naeruväärsena, naiivsena, korraga haige ja armetuna, ning et mul pole sellest kellegagi rääkida. Kinnitan teile, et see on üks ääretult külm ja kõle koht. Astusin niimoodi noruspäi bussijaama poole ja nördimuspisarad segunesid vihmaga. Palvetasin mõttes Jeesuse poole, et ta aitaks mul jääda truuks ja mõista, mis on selles õppes tegelikult oluline või millise suhtumisega ma peaksin siin ülikoolis käima.
Jõudsin platvormile ja nägin, kuidas mu ees lohistatakse bussist välja mees ja jäetakse märjale sillutisele vedelema. „Kutsuge ometi kiirabi!“ käratas bussijuht ja sõitis minema. Mul oli telefon parajasti peos, niisiis astusin ette, valisin numbri ja läksin maaslamaja juurde. Ta oli surnukahvatu, silmad hirmunult pärani, kõnevõimetu. Rääkisin operaatoriga ja puudutasin temperatuuri kontrollimiseks mehe kätt. Kui käe ära tõmbasin, hakkas ta seda otsima, ning kui ma ta kätt hoidsin, nägin ühtäkki enda ees last: üht armetus olukorras last, nagu ma ise, kellel oli ometi keegi kätt hoidmas. Mina temal ja tema minul. Korraga süttis mul peas tuluke ja vaimukõrvas hakkas mängima „Sild üle vaevavete“ nii nagu seda laulavad gospelimammad. Tõesti, palju ei jäänud puudu, et päike oleks välja tulnud! Aiman, mida ütleks selle kohta teadus, ent mulle oli see usu kinnituseks. Olime selle mehega mõlemad hoitud ja ma tundsin endasse valgumas rahu ja kindlust, et see siin ongi meie õpetuse sisu. „Kui murepäev sind leiaks eest, su kõrval seisan siin, nagu sild üle vaevavete siis ma laotan end.“
Nüüd, kui lähenemas on ootus- ja rõõmuaeg ning varsti algamas järgmine semester, lähen neile vastu ehk terakese alandlikumana ja toon Jumalale tänu kõigi eest, kes aitavad mul oma usku läbi katsuda ja tugevdada. Küll aga, nagu alguseski öeldud, ei tahaks ma vakka jääda, vaid ikka dialoogi otsida. Kindlasti on usklikegi kogemusel kohta usuteaduskonnas. Palju tervist ja õnnistust kõigile!
Nele Mikk (1983) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppe tudeng.
