ISSN 2228-1975

Kõige alguses on A, alef ja alfa

Kõige alguses on A, alef ja alfa. A-tähte tunneb ja kirjutab igaüks, א ja α on kogenematule käele aga juba tükk tööd. Esimesed tähed pole kunagi päris tähtede moodi, vaid nad on joonistused, hoolikalt maalitud kriksadullid, mis veel alles hakkavad tähistajateks muutuma. Klassikaline usuteaduste stuudium nõuab, et ühtmoodi tuntaks nii a-d, alefit kui alfat. Milleks aga see vaev? Milleks tegeleda möödaläinud, vananenud keeltega, väsitada pead ja kätt tõlkimise ja tuupimisega, kui rääkida pole enam kellegagi ja eksegeediks saada ei taha? Ometigi, antiikkeeled ahvatlevad. Miks? 

Monokeelsus tähendab monokultuuri. Varba kastmine antiiksetesse keeltesse tähendab võimalust teha oma isiklikust monokultuurist elurikas mitmekesisus. See ei tähenda ainult, et avaneb uus lugemisvara, vaid lahti pääseb ka uus sõnavara. Sõnavara omakorda ei pruugi tähendada ainult üksikuid sõnu, mida oma kogusse lisada, vaid ka hoopis teistsuguseid struktuure mõtetes ja ütlemistes. Inimestele meeldib ikka tunda, et nende mõtted ja sõnad on originaalsed, ent igaüks, kes on puutunud kokku ideede ajaloo või tekstikriitikaga, võib öelda, et Zeitgeist vormib kaasaegsete keele ja mõtted üksteisele sarnasteks. 

Kõnelemise ja kirjutamise kultuuri moodustavad vormelid, fraasid ja mõttestruktuurid, mis korduvad ja kopeerivad end ühest verbaalsest väljendusest teise; nende kasutamisest ei ole pääsu ühelgi kultuuris osalejal. Antiikkeeled pakuvad aga värskeid ja ootamatuid lähenemisi keele kasutamisele. Näiteks, kuidas väljendada väga nappide sõnadega väga suuri tähendusi? Selle tunnistamiseks võib proovida tõlkida heebrea luulet või ladina sententse eesti keelde ning vaadata, kuidas tõlgitu maht aina kasvab ja kasvab. Või kuidas töötab kõneleja mõte, kui keele keskmes pole mitte nimisõna, vaid tegusõna, nii et kasside ja koerte asemel jalutavad ringi hoopis nurrutised ja haugatised? Või kuidas saab elada nii, et täishäälikud on täiesti teisejärgulised ning hommikul võib ajalehe asemel pihku sattuda hoopis JLHT? Või kuidas saab süstemaatiline järgnevus kulgeda paremalt vasakule, nii nagu seda teeb heebrea tähestik, mitte vasakult paremale? Kui sedamoodi lugemise ja kirjutamisega võib veel leppida, siis esimest korda paremalt vasakule järjestatud raamaturiiuliga kohtumine võib osutuda keeruliseks olukorraks. 

Ka eesti keel ei seisa liikumatu ja muutumatuna keset vaakumit. Jaanalinnud, juubelipeod, tohuvabohu ja mannapuder annavad tunnistust, kuidas vanatestamentlik heebrea keel on vargsi sõnalaenude kaudu sisse lipsanud ja endale uue näo hankinud. Maapiirkondade lemmikkauplus A ja O märgib aga õigupoolest kreeka tähestiku esimest ja viimast tähte, alfat ja omegat, mis tähistavad oma algupärases uustestamentlikus kontekstis Jumala haaret kõikide asjade algusest kõikide asjade lõpuni. Kauplus A ja O soovib mõistagi oma nimevalikuga anda mõista, et kõiki neid asju saab nende juurest mugavalt ja soodsalt soetada. Meisterlik emakeele käsitamine nõuab seega, et lisaks ilmselgetele mõjutajatele, nagu saksa, vene ja inglise keel, tunneks ja eristaks osav kõneleja ka antiikkeelte kihistusi. 

Kui juudid tegutsevad Toora ümber, ei ole see abstraktne pealkiri, vaid see on Seadus. Kui kummardatakse Kristust, kummardatakse seda, kes on oma saatusesse ja rolli Salvitud. Antiikkeelte tundmine korrastab maailma ja aitab näha etümoloogilisi niite suurte mõtete kujunemisloos. Sest sõnadel on alati tähendus ja nad pole seest tühjad kestad ning nende taha kiigates võib maailm muutuda hoopis selgemaks, kui ta oli varem. Eriti lihtsasti võidetavaks muutub heitlus võõrsõnade ja neologismidega: igaüks, kes on tutvunud kreeka eessõnadega, võib vastata viimasel ajal paljusid päid vaevanud küsimusele, mis vahe on õigupoolest epideemial ja pandeemial? Demos, see on rahvas, samamoodi kui demokraatia on rahva võim ja demograafia on rahva üleskirjutamine ja kirjeldamine. Epi-liide märgib peal või kohal olemist, pan– aga seda, mis on kõikehaarav. Epideemia on seega õnnetus, mis on langenud rahva peale, pandeemia ehk laustaud aga see, mis kimbutab kõiki inimesi ja kogu rahvast võrdselt. 

Ja kui pandeemia tõttu ühiskond taas lukku peaks keeratama, võib kodus värviraamatute ja lauamängude asemel alati ette võtta mõned alfad, alefid või omegad.  


Rahel Toomik (1998) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistriõppe tudeng.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English