Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.
13 „Teie sõnad mu vastu on olnud rängad,“ ütleb Jhvh.
„Aga te ütlete: „Kuidas oleme rääkinud su vastu?“
14 Te olete öelnud: „Tühi töö on teenida Jumalat!
Kus (on) kasum, et järgime tema ettekirjutust
ja et kõnnime vägede Jhvh palge ees nagu leinajad?
15 (Vaata) nüüd, me nimetame õnnistatuks ülbeid,
ka kurja teo tegijaid,
isegi see, kes on vastu astunud Jumalale, on pääsenud.““
16 Siis vestlesid Jhvh kartjad,
igaüks oma ligimesega.
Seda pani tähele Jhvh ja kuulas.
Siis kirjutati meelespidamise raamat Tema ees
neile, kes kardavad Jhvh-d ja austavad Tema nime.
17 „Nad saavad mulle,“ ütleb vägede Jhvh,
„eraomandiks – sel päeval, mille ma korraldan.
Siis säästan ma neid, nagu säästab igaüks poega, kes teda teenib.“
18 „Siis te pöördute tagasi ja näete,
mis vahe on õigel ja kurjategijal
ning mis vahe on Jumala teenijal ja sellel, kes teda ei teeni.“
16 Septuaginta tauta toel (sarnaselt Pešittas) saaks heebrea ’z ’siis’ asemel lugeda zot ’see’. Siis võtaks salmi 16 algus eelmised salmid kokku („seda kõnelesid / nõnda vestlesid“) ja juhataks ühtlasi sisse järgmised salmid, milles Jahve teeb teatavaks lahenduse usklike murele.
17 Salmi esimene pool on keerulise struktuuriga. Lause „Nad saavad mulle eraomandiks“ vahele on kiilutud nii „ütleb vägede Jhvh“ kui ka „sel, päeval, mille ma korraldan“.
2. Struktuur ja kontekst
Malaki raamat kuulub väikeste prohvetite hulka. Raamatut ei saagi käsitleda lahus Dodekapropheton’ist ehk Kaheteistkümne prohveti raamatust, mida nii idakristluses kui judaismis käsitletakse ühe tervikuna. Raamatute järjekord erineb küll pisut nimetatud kaanonites. Heebrea kaanonis, mille järgi on joondunud siinkohal ka Lutheri Piibel, on taotlenud kronoloogilist järjekorda. Aluseks on andmed raamatute pealkirjades ning see, kelle kohta kuulutatakse, nt Joona, Nahum ja Habakuk kuulutavad Assüüria vastu. Septuaginta ehk enamuse idakirikute kreekakeelses kaanonis eelistatakse sisulist jaotust, mis vastab kolmeastmelisele eshatoloogilisele skeemile: Hoosea, Aamos, Miika, Joel ja Obadja kuulutavad kohut Iisraeli üle, Joona ja Nahum kohut rahvaste üle ning Habakuk, Sefanja, Haggai ja Sakarja Iisraeli õnneaega; viimane raamat ehk Malaki raamat on erandlik, sest tegeleb rea vaidlusküsimustega, mis tekivad veel vahetult enne õnneaja saabumist või tunduvad seda edasi lükkavat. Aga ka heebrea traditsioonis on kolm raamatut vaid sisulistel kaalutlustel seal, kus nad on: Joel (Jahve Päeva tõttu, vrd Jl 4:16, 18 ja Am 1:2; 9:13), kronoloogilised haakumispunktid puuduvad ka Obadjal ja Malakil.
Malaki raamat jaguneb kuueks vaidlussõnaks, mis tegelevad preestrite õige ohvriga, kümnise toomisega, õigete ja kurjategijate eristamisega ja Jahve Päeva tulekuga: 1:2–5; 1:6–2:9; 2:10–16; 2:17–3:5; 2:6–12 ja 2:13–21. Neile eelneb raamatu sissejuhatus 1:1 ja järgnevad kaks epiloogi 3:22 ja 3:23–24, mis on olulised mitte ainult Malaki raamatu jaoks, vaid kogu prohvetite kaanoni jaoks, sest need lõpetavad selle, mida alustas Joosua raamatu programm (1:7, 13).
Perikoop on niisiis osa kuuendast vaidlussõnast 3:13–21, mille teemaks on õigete ja kurjategijate ehk jumalatute eristamine ühel kunagi saabuval erilisel päeval ning kättemaks jumalatutele. See sünnib lohutuseks usklikele, kes vahetevahel kahtlevad.
Perikoobis võtab Jahve kõigepealt kokku usklike kahtluse (13–15). Sissejuhatav värss salmis 13 esitab Jumala väite ja usklike vastuväite (aga tsitaadina Jumala suus), vormiliselt täpselt samamoodi nagu teisteski Malaki vaidlussõnades. Jumal peab usklike sõnu rängaks ja usklikud vastavad retoorilise küsimusega, et kas nad tõesti on rääkinud Jumala vastu. Viimast esitatakse küll tsitaadina Jumala suu kaudu. Järgneb pikem Jumala kokkuvõte usklike kahtlustest ja etteheidetest (14–15) jällegi justkui usklike otsese kõnena. Mureks on see, et õiged peavad taluma saatuselööke, kandma leinariideid ja kõikuma usu piiril (14). Sealjuures peavad nad kogu aega tunnistama, kuidas kurjategijatel läheb hästi, ehk kes on õndsad (15).
Perikoobi teises pooles (16–18) vastatakse usklike kahtlustele. Salmi 16 esimene pool rõhutab üle, et jumalakartlikud väljendavad isekeskis just selliseid kahtlusi nagu salmides 14–15 kokku võetud. Salmi 16 teine pool juhatab sisse Jahve reaktsiooni ja vastuse kahtlustele. Jumalakartlikud jäetakse nimelt meelde (= kirjutatakse meelespidamise ehk arvepidamise raamatusse). Salm 17 on tõotus, mis lubab lõpuajal säästa usklikke. Jumala ja õigete suhet kirjeldab isa ja poja metafoor. Salm 18 tõotab, et tuleb päev, mil õiged saavad aru, mis plaan on Jumalal tegelikult õigete ja kurjategijatega. Tegelikult tähendab, et õigete kannatus on petlik, sest nemad ainsana päästetakse.
Salmi 18 loetakse tihti salmide 19–21 sissejuhatuseks, mis on jäänud perikoobist välja. Need kinnitavad apokalüptiliste piltide abil, kuidas kurjategijad põletatakse ja tallutakse.
Perikoop küll vaidleb formaalselt usklikega, aga pakub neile sisuliselt tegelikult lohutust olukorras, kus midagi head ei paista ja kurjategijate ülemvõim tundub suur.
3. Kirjanduslooline kontekst
Malaki (hbr mal’ākī „minu saadik“) on juba nime poolest fiktiivne tegelane, sest peab silmas ilmutuse vahendajat, saadikut ehk inglit. Vaevalt et üldse tavainimesele sellist nime antigi. Varasem arusaam, et vastava nimega prohvet on Pärsia ajal tegutsenud, on praeguseks taandunud. Nüüd käsitletakse Malaki raamatut puhtalt kirjandusliku suurusena, mis toetub suuresti teistele prohvetitekstidele Vanas Testamendis. Eriti tasub nimetada Sk 1–8 ja Js 56–66.
On arvatud isegi, et Malaki raamat on olnud otseselt seotud Sakarjaga ja sellest mingil ajajärgul lahutatud. On ka arvatud, et Malaki raamat on loodud, et saada täis väikeste prohvetite ideaalarv kaksteist. Arv kaksteist sümboliseerib Vanas Testamendis tihti Iisraeli hõimude arvu. Sellisel juhul on Malaki raamat ja eriti selle kuues vaidlussõna nagu puänt, mis eristab kaheteistkümne hõimu sees veel omakorda õigeid ja vääraid.
Malaki ja sellega koos ka Js 56–66 ning psalmide ja tarkuskirjanduse tekkelugu on võimalik mõista hellenistlikule ajale iseloomuliku parteistumise ja gruppide religioosse-poliitilise radikaliseerumise taustal. Teoloogiliselt ei arvesta Malaki raamat nimelt ühe ja tervikliku Iisraeliga, vaid eristab õigeid ja jumalatuid. Viimaste tõttu õnneaeg viibib.
Malaki raamatuga on põhjalikult töötanud Tartu ülikooli kauaaegne Vana Testamendi professor Alexander von Bulmerincq, kes avaldas 1920. ja 1930. aastatel Malaki raamatu sissejuhatuse (1921–1926) ja kommentaari (1929–1932), kummagi 500 leheküljel.
4. Ajalooline kontekst
Hellenistlikus Juuda provintsi ja selle naaberprovintside elanikkonna religioossest-poliitilisest parteistumisest oli juttu ka seoses perikoobiga Js 24:14–16 (vt siit https://kjt.ee/2020/09/eelk-perikoopide-abimaterjal-3-10-viieteistkumnes-puhapaev-parast-nelipuha-js-2414-16/). Kui arvestada kogu raamatut, siis torkab silma poleemika õige Leevi soo ja preesterkonna ning nende toodavate ohvrite pärast. Selles tunduvad kaasa rääkivat Jeruusalemma templit ümbritsenud võimumängud Pärsia aja lõpus, aga eriti hellenistlikul perioodil alates 4. sajandi lõpust eKr. Ülempreestri kohta taotlesid mitu rikkamat peret ehk klanni, mis omakorda olid seotud erinevate liikumistega. Kogu pilti tegi keerulisemaks veel küsimus, kuidas saada läbi Ptolemaioslastest või Seleukiididest valitsejatega vastavalt Egiptuses ja Süürias. Teistpidi lõhed jooksid läbi Jeruusalemma ja selle ümbruse kogukonna helleniseeruva eliidi ja rahvuslik-usuliste rühmituste vahel. Preestrid võisid olla pärit kord ühest, kord teisest seltskonnast.
Sellel taustal on mõistetav, miks veel enne, kui saabub tõeline Jahve Päev, on kirjutajatele probleemiks, et õiged justkui ei saa veel loodetud head ja kurjategijatel läheb hästi. Välistada ei saa, et siin nagu paljudes teistes Vana Testamendi kirjakohtades kumab läbi ka õigete ehk tsadiikide liikumine, mis oli ilmselt vähemalt 3. sajandil laialdane ja leidis oma väljundi muuhulgas ka Qumrani käsikirjadega esindatud grupis.
5. Paralleeltekstid
Malaki raamatu mõistmiseks on hea võrrelda esmalt kuute vaidlussõna paralleelselt, jälgida, kuidas on need üles ehitatud. Jahve Päev, mil eraldatakse üksteisest õiged ja kurjategijad, on prohvetkirjanduses väga populaarne motiiv, alates Jesaja raamatu algusest (nt 2:12–17) ja lõpust, eriti peatükkides 65–66 ning ulatuses läbi kogu Kaheteistkümne prohveti raamatu (eriti Joeli ja Sefanja raamatud, aga ka Sk 14).
Meelespidamise raamat on kaudselt seotud Pärsia ajal keskvõimu huvides peetavate arvepidamisraamatute ja kroonikatega (vrd Esr 4:15; 6:1–2; Est 6:1; 2:23), ent peab siin figuratiivselt silmas taevast arvepidamist õigete ja jumalatute üle.
Jahve kartjad on jumalakartlikud, kes peavad kinni Toorast (vrd Õp 1:1–7; Ps 1), aga hoiduvad eelkõige ebajumalateenistusest.
6. Tõlgendusloolised märkused
Kirikuaasta viimased pühapäevad moodustavad n-ö rohelise perioodi sees omaette mõttelise üksuse, mille teemad puudutavad lõpuaegu ning Jeesuse Kristuse tulemist kohtumõistjana. Saksa perikoobisüsteemis eristati kolme pühapäeva, kirikuaasta eeleelviimast, eelviimast ja viimast pühapäeva (drittletzter, vorletzter, letzter Sonntag), praegu kehtivas Soome perikoobisüsteemis eristatakse kahte pühapäeva, valvamispühapäeva ning igavikupühapäeva.
Temaatiliselt on kirikuaasta viimaste pühapäevade teemad otseselt seotud järgneva advendiaja pühapäevade teemadega. Kirikuaasta alustamine advendiajaga on pigem harjumuse küsimus, sest vanimad läänekristlikud liturgilised kogumikud (nt Sacramentarium Gelasianum või Sacramentarium Gragorianum) algavad jõulupühade tekstidega, paigutades advendiaja proopriumi koos sellele eelnevate pühapäevadega kirikuaasta lõppu. Nii ei vastandu jõulueelses ajas teravalt kaks eriilmelist perioodi, n-ö kurb kirikuaasta lõpp ning rõõmus jõuluootus, vaid Kristuse sündimise temaatika „imbub“ vaikselt jõuludele eelnevatel pühapäevadel sisse kui eriline aspekt Kristuse ootamise laiemas kontekstis. See loogika on tänaseni tuntav õigeusu kalendris, mis ei tunne advendiaega sellises tähenduses nagu läänekristlik maailm. 15. novembril algab küll jõulupaast, kuid liturgias see tõsiasi ei kajastu (erinevalt läänekristlikust tavast märkida advendiaja meeleparanduslikku iseloomu sellega, et kõrvale jääb inglite kiituslaul Gloria in excelsis), alles jõulupaastu keskkohas hakkavad liturgiasse ilmuma Kristuse sünni ootusest kõnelevad laulud.
Valvamispühapäeva teema lähtub Jeesuse üleskutsest valvata (vt päeva evangeelium Mk 13:33–37). Võtme valvamise mõistmiseks annab „Jumalateenistuste käsiraamat“, milles käesoleva pühapäeva kohta märgitakse: „Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule“ (lk 258).
Valvamise tähendust ilmestavad mitmed Jeesuse tähendamissõnad, mis sobivad kommentaariks Malaki teksti juurde. Näiteks tähendamissõna arukast ja arutust sulasest (Mt 24:44–51 par, omalaadne paralleel päeva evangeeliumile), tähendamissõna kümnest neitsist (Mt 25:1–13), tähendamissõna kavalast majapidajast (Lk 16:1–9) jne. Need tähendamissõnad kõnelevad sellega arvestamisest, et vajadus oma elust aru anda saabub täiesti ootamatult. Seega kutsutakse elama nii, et aruandmise päeval ei oleks vaja midagi kahetseda.
Maailmakirjanduses puudutab ootamise temaatikat näiteks Nikolai Gogol näidendis „Revident“. Gogoli teose puänt seisneb selles, et oodatud revidendiks ei osutunud üldsegi see isik (Hlestakov), keda revidendiks peeti. Siin on tuntav paralleel Jeesuse hoiatustega hoiduda valemessiate eest (nt Mk 13:21–22).
Valvamispühapäev annab hea võimaluse puudutada jutluses elu piiratuse ja lühiduse temaatikat. Legendi kohaselt nägi St. Galleni kloostri munk Notker Balbulus (Notker Kogeleja) 912. aastal üle kuristiku viiva silla kokkuvarisemist, mille tagajärjel hukkus mitu inimest, ning kirjutas sellest tõuget saades laulu Media vita in morte sumus. Lutheri versiooni Mytten wit ym leben synd kaudu on laul jõudnud meiegi lauluraamatusse (KLPR 473).
Nõukogude kirjanik Nikolai Ostrovski laseb teose „Kuidas karastus teras“ peategelasel Pavel Kortšaginil öelda: „Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.“
Austraalia hooldusõe Bronnie Ware’i sõnul kahetsevad inimesed enne surma põhiliselt viit asja:
1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud.
2. Töötasin liiga palju.
3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada.
4. Kaotasin kontakti sõpradega.
5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla.
7. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 179.
Päeva laul: 177.
Jutluselaul: 331.
Ettevalmistuslaul: 355.
Lõpulaul: 5.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 260, nr 4 / Agenda, lk 141, nr 1.
Kirikupalve: Kirikuaasta lõpp II (Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved, lk 27, nr 5 / Agenda, lk 142–143.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 352 (kirikuaasta lõpp).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 260 / Agenda, lk 143.
Viidatud ja kasutatud kirjandust
Bulmerincq, Alexander von (1921–1926) Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 1.2; 3.1; 4.2; 7.1. Tartu.
Bulmerincq, Alexander von (1929–1932) Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 15.1; 19.1; 23.2; 26.1; 27.2. Tartu.
Meinhold, Arndt (2006) Maleachi (3,6–24). Biblischer Kommentar Altes Testament XIV/8,5. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.
(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 Urmas Nõmmik, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud U. Nõmmik.)
