Arvamused

Kas stsientism on ennastkummutav?

Mõnede meelest on loodusteadused niivõrd hea viis saada infot maailma kohta, et see teeb filosoofia ja teoloogia kasutuks. Sellises teadususus  ehk stsientismis on siiski raskeid probleeme, mida käesolev artikkel püüab esile tõsta.

Stsientismi on võimalik määratleda mitmel erineval viisil. Keskne punkt selles on üksnes teaduse usaldamine – mõnikord isegi usk ainult loodusteadusesse – ainuõige teadmiste saavutamise viisina. Kui siis meie uskumusi Jumala, maailma, inimese või moraali kohta ei saa põhjendada teaduslikel viisidel, ei ole meil stsientismi kohaselt pädevat põhjust pidada neid tõesteks. (Täpsemaid definitsioone: Stenmark 2001, Olafson 2001; dokumentatsioon stsientismi ajaloost Olson 2008, Margolis 2003.)

Laiemalt võib stsientism tähendada ka usku teadusesse, mis püüab vastata traditsiooniliselt religiooni ja filosoofia esitatud küsimustele, näiteks olemise loomuse, elu tähenduse, moraali ja mõnikord ka igavese elu (vt lisaks Kojonen 2013) kohta. Stsientismi mõjusid on võimalik märgata paljudes maailmavaadetes.

Näiteks on Richard Dawkins väitnud, et evolutsioonibioloogiale eelnenud ideed inimsusest on väärtusetud ning neil on üksnes ajalooline väärtus. Dawkins viitab kolmele küsimusele – Mis on inimene? Mispärast me oleme olemas? Mis on elu mõte? – ning väidab, et evolutsioonibioloogia annab õiged vastused ka nendele küsimustele (Dawkins 2006 [1976], 1, 267). Näeme käesolevas artiklis, et tegelikult ei ela Dawkins ise selle veendumuse järgi ega räägi igal pool samal viisil. Selles Dawkinsi argumentatsioonis paistab olevat päris palju põlgust mõtlemise vastu, mis jääb väljapoole teadust.

Usk teadusesse ainsa või vähemalt kaugelt usaldusväärseima teadmiste omandamise viisina ei ole alusetu, sest üldiselt on teadus osutunud väga edukaks teadmiste hankimise vormiks. Teaduses püütakse inimliku teadmise hankimise usaldusväärsus lihvida võimalikult täpseks ning ehitada süstemaatiliselt võimalikult usutavaid teooriaid erinevatest asjadest. Moodsat teadust võimaldav tehnoloogia – näiteks kõik elektrilised seadmed – ja meditsiiniteadus toetavad teaduse usaldusväärsust. Kui loobuksime teadusest, kukuks terve moodne läänemaine eluviis kokku. Ilma teaduseta töötaksid meie ehitatud seadmed ja aparaadid mõnda aega, kuid varsti ei oskaks mitte keegi neid parandada või uusi ehitada. Teaduse toimimine praktikas annab teadlastele usutavust ja autoriteeti eriti oma erialaga seotud avalikus diskussioonis. Teaduse argumente tuleb seega võtta tõsiselt igas asjas.


Teadususu kriitika

Mõnikord esitavad teadlased teaduslikena siiski ka väiteid, mis pole lähemal vaatlusel teaduslikud, vaid filosoofilised teaduse tõlgendused. Mõte teadusest kui ainsast viisist omandada teadmisi on just niisugune väide. Käesolevas kirjutises soovin esitada neli stsientismi probleemi: (1) Stsientism on ennastkummutav, (2) teadus ise eeldab laiemat ratsionaalsuse käsitust, (3) stsientismi täpne uskumine ja ellu rakendamine teeks elu võimatuks ning (4) paljud teaduslikeks väidetud ideed on praktikas pigem filosoofilised kui teaduslikud. Üksnes teadus iseenesest ei ole piisav maailmapildi ehitamiseks ja ülalhoidmiseks.

Esiteks on teadus ennastkummutav. Ei ole võimalik läbi viia mõnda teaduslikku eksperimenti, mis näitaks kindlalt, milline on ainuõige viis hankida informatsiooni. Meie teadmine teadusest ainsa viisina midagi teada peab siis põhinema mõnele teadusvälisele argumendile. See on aga probleem stsientismi vaatepunktist, sest nõnda tunnistataks vähemalt üks uskumus – teadususk ise – tõeseks teadusvälistele kriteeriumitele toetudes. Just sellised põhjendused on aga teadususu pooldajate järgi võimatud. Nõnda paistab usk teadusesse ainsa viisina midagi teada olevat ennastkummutav uskumus.


Teaduse toimimine kummutab teadususku

Teiseks eeldab teadus ratsionaalsust ka teadusest väljapool, näiteks talupojamõistus ning kogemusele põhineva teadmise võimalus. Teadus sõltub meie võimalusest uskuda asjadesse, nagu näiteks sellesse, et on olemas maailm meist väljaspool või et „minu uurimuse vahendid asuvad kohas X ning näitavad tulemust Y“, „tulemus Y on tõendusmaterjal, mis toetab teooriat Z“, „on olemas teaduse kogukond, mille osana ka mina teen tööd“ ning võib-olla isegi „teadus on väärtuslik ettevõtmine“ ning „olen võimeline planeerima eksperimenti selgitamaks teooria Z paikapidavust“. Kõikides nendes oletustes peitub palju metafüüsikat ja filosoofiat. Viimane oletus näiteks paistab eeldavat väga mitmekesist käsitust eneseteadvusest.

Varem kirjeldatud teaduse edukusel põhinev argument teaduse usaldusväärsusest tõuseb ka meie argikogemusest. Kui me oma argikogemuse ja teiste tõendite najal ei suuda hinnata näiteks elektriliste seadmete usaldusväärsust ja usku loodusteaduse tähendusse, kukub kogu argument kokku. Teadus võib loomulikult kummutada meie argikogemuse ja talupojamõistusele põhinevaid järeldusi, aga samas ka see eeldab, et argikogemus on mingis ulatuses usaldusväärne.


Teadususu praktilisi probleeme

Kolmandaks on teadususk vastuolus meie praktilise eluga. Kuigi paljud ütlevad, et teadus on ainus viis hankida teadmisi ning leiavad, et teadus teeb näiteks filosoofia kasutuks, suudab vaevalt keegi elada selle veendumuse kohaselt. Seda põhjusel, et praegusel hetkel on üksnes kaduvalt väike osa argieluks vajalikust infost teaduslikult kinnitatav. Näiteks minu uskumus „mõtlen parasjagu teadususu üle“, „olen armunud“, „minu abikaasa armastab mind“ ning „olen teadlik olend“ on väljaspool loodusteaduslikku tõestust nõnda samuti nagu meie moraalsed uskumused (kuigi Sam Harris väidab vastupidist, vt Vainio 2013).

Võib-olla kõige kaugemale on teadususu rakendamises argiellu jõudnud ameeriklastest neurofilosoofid Patricia ja Paul Churchland (vt nt Churchland 1989), kelle järgi toimub kõne emotsioonidest paremini loodusteaduse keeles, viidates ensüümide toimimisele. Nad tunnistavad siiski ettevõtmise poolikuks projektiks ning peavad praeguseks edasi kasutama samu väljendeid nagu meiegi, näiteks „mina“, „otsus“, „veendumine“, „peaks“, „tänulikkus“ ja nii edasi. Teaduse seletamine loodusteaduslikult on väga väljakutsuv projekt (vt nt Näreaho 2013).


Teaduslik maailmapilt: teadus või filosoofia?

Neljas teadususu probleem on selles, et paljud käsitused „teaduslikust maailmapildist“ on pigem filosoofilised tõlgendused loodusteadustest, aga mitte otseselt teaduslikud väited. Näiteks tuleb see esile järgnevalt tsiteeritud Dawkinsi käsitusest inimesest isekate geenide transpordivahendina (Dawkins 1989, 21). Dawkinsi järgi:

Geenid elavad suurtes kogukondades,
kaitstuna suurte kohmakate robotite sees,
peidus välise maailma eest,
ning on ühenduses sellega üksnes vaevalistel ja mitte otsestel viisidel,
mõjutades seda kaugjuhtimise vahendusel.
Nad on meis kõigis,
nad lõid meie hinge ja ihu.
Geenide säilimine on meie olemasolu lõplik eesmärk ja mõte.

Üks hea põhjendus filosoofia ja teoloogia vajaduseks on seegi, et need aitavad parandada niisuguseid kehva filosoofia ja teoloogia poolt tekitatud väärarusaamu. Nagu bioloog Denis Noble märgib, on ainus empiiriline lause eelmainitud Dawkinsi tsitaadis „nad on meis kõigis“. Noble on kirjutanud Dawkinsi kirjelduse uuesti nõnda, et empiiriline sisu on sama, kuid filosoofiline tõlgendus erinev (Noble 2008, 13):

Geenid on lõksus suurtes kogukondades,
ning vangistatud intelligentsete olendite sees.
Nad on välise maailma poolt mõjutatud,
ning ühenduses sellega keerulise protsessi kaudu,
kus toimingud tekivad kui võluväel.
Nad on meis kõigis,
me oleme see süsteem, mis lubab nende koodil saada loetuks.
Nende säilimine sõltub täiesti sellest rõõmust, mida kogeme, kui paljuneme.
Me oleme geenide olemasolu lõplik eesmärk ja mõte.

Bioloogia teadus on liikunud edasi Dawkinsi iseka geeni-raamatu järel ning mõte geenidest elu arengut määravate autokraatidena on ajalugu. Noble võrdleb näiteks inimese DNA 20 000 geeni massiivse oreli 20 000 vilega. Oreli viled on tingimata vajalikud muusika mängimiseks, aga need ise ei määra seda, millist muusikat oreliga mängitakse. Samal viisil on geenide kasutusviis oluline „elu muusika“ ja inimese 200 erineva rakutüübi ülesehitamiseks. Näiteks inimese ajurakkudes ja luurakkudes on mõlemas sama DNA, kuigi koe tüübid on väga erinevad. Erinevus tuleneb sellest, kuidas rakud DNA-d kasutavad.

Geenid on seega ühtemoodi sõltuvad neid ümbritsevast elusolendist nagu elusolend on sõltuv geenidest. Meie kaasaegne süsteemibioloogia ning laiendatud evolutsiooniteooria ei redutseeri olendeid geenideks, vaid mõistab, et nad on tervikud (Noble 2011, Pigliucci ja Müller 2010). Ka Dawkins ise on kirjutanud, et inimsus ei ole redutseeritav geenidele. Tema enda inimesekäsitus ei piirdu praktikas loodusteadustega ning tema jaoks on oluline see, et meil on võime toimida moraalselt ja hakata vastu isegi metafoorsetele „isekatele geenidele“. Seegi arusaam on leitav tema iseka geeni raamatust.


Mis on selle tagajärjed?

Stsientismi nõrkused ja teadusvälise teadmise võimalus ei osuta veel iseenesest, et kõik filosoofilised, religioossed ja moraalsed uskumused oleksid põhjendatud. Samuti ei tähenda see seda, et loodusteadus ei ole parim viis hankida informatsiooni või teadmisi paljudes küsimustes.

Teadususu probleemid näitavad aga seda, et me ei saa lükata tagasi teatud vaatepunkte põhjendamatutena üksnes seetõttu, et need pole teaduslikud. Selle asemel võib meie mõtlemine põhineda loodusteadustele lisaks ka näiteks elukogemustel, filosoofial ja teiste inimeste tunnistustel, pragmaatilistel põhjendustel jne. Mõned teadusvälised uskumused võivad olla meie jaoks isegi selgemalt tõesed kui mõned teaduslikud teooriad. Näiteks minu uskumus „mõtlen just stsientismi üle“ või „olen teadvusega olend“ on minu jaoks palju vahetumal viisil tõene kui mõni teaduslik teooria. Stsientismi probleemid juhivad selleni, et ei ole olemas teaduslikku põhjendust heita kõrvale filosoofiat ja teoloogiat. See omakorda jätab avatuks võimaluse dialoogile filosoofia, teoloogia ja teaduse vahel.


Kirjandus

Churchland, Patricia Smith. 1989. Neurophilosophy: Toward a Unified Science of the Mind/Brain. Cambridge, MA: MIT Press.

Dawkins, Richard. 1989, The Selfish Gene. 2. väljaanne. Oxford: Oxford University Press.

Dawkins, Richard. 2006. The Selfish Gene. 30th Anniversary Edition. Oxford: Oxford University Press.

Kojonen, Rope. 2013. „Fyysinen kuolemattomuus ja ikuisen elämän kaipuu“Areiopagi (03.09).

Margolis, Joseph. 2003. The Unraveling of Scientism. Ithaca, NY: Cornell University Press.

Noble, Denis. 2008. The Music of Life: Biology Beyond the Genome. Oxford: Oxford University Press.

Noble, Denis. 2011. „Neo-Darwinism, the Modern Synthesis and Selfish Genes: Are They of Use in Physiology?“ Journal of Physiology 589.5. 1007–1015.

Näreaho, Leo. 2013. „Onko luonnontiede ratkaissut tietoisuuden ongelman?“Areiopagi (25.06).

Olafson, Frederick A. 2001. Naturalism and the Human Condition: Against Scientism. London: Routledge.

Olson, Richard G. 2008. Science and Scientism is Nineteenth-century Europe. Champaign, IL: University of Illinois Press.

Pigliucci, Massimo; Müller, Gerd B. 2010 Evolution: The Extended Synthesis. Cambridge, MA: The MIT Press.

Stenmark, Mikael. 2001. Scientism: Science, Ethics and Religion. Burlington: Ashgate Publishing Co.

Vainio, Olli-Pekka. 2013. „Tarvitseeko moraali tuekseen uskontoa?“Areiopagi (29.07).


Artikkel on ilmunud 2013. a veebiajakirjas Areiopagi. Avaldatud Areiopagi loal. Tõlkinud Joona Toivanen. Artikkel Areiopagi lehel soome keeles ning eesti keeles.


Rope Kojonen on Helsingi Ülikoolis järeldoktorantuuris ning veebiajakirja Areiopagi toimetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English