Et Te olete teinud end avalikuks sellisel moel, et Te pole mitte enam ainult EELK peapiiskop, vaid poliitiliselt avaliku elu tegelane, siis võtan ma endale kui Eesti vabariigi lihtsale kodanikule julguse kirjutada Teile avalik kiri.
Kirjutama on ärgitanud mind Teie hiljutine sõnum intervjuus ning kirjalikus tekstis. Ma juhin siin tähelepanu Teie intervjuule Vilja küsib. Urmas Viilma: homoseksuaal Eestis preestriks ei saa, kiriku õpetus ei näe seda ette ja arvamusele Urmas Viilma: ligimesearmastuses ei saa olla valiv.
Eesti põhiseadus ei ole kristlik. See ei ole kristlik dokument. Selle ülesanne, eesmärk on hoida Eesti vabariiki Eesti vabariigina. See ei ole kristlik lunastusõpetus, pääsemiskuulutus, evangeelium. Ja seetõttu ei saa selle kohta öelda, et „suuremahulisi muudatusi ei ole vaja” sellesse teha. Kas ainult peenhäälestada? Kui tahta, et Eesti vabariigi põhiseadus oleks kristlik, siis piisaks ja oleks seal ainult üks lause: „Sest Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16) See on kogu Piibel ja kristlus. Abielu ei puutu üldse asjasse. Nimetatud kirjakohaga on seotud üks teine kirjakoht – ja kõik kirjakohad Piiblis on seotud ja loetud selle valguses, mis näitab selgelt, et mitte kõik pole „Jumala kirjutatud” – see, milles Jeesus vastab mees-naine abielu küsimusele: „Sellesinase ajastu lapsed naivad ja naituvad, aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osalisteks ja surnuist üles tõusma, ei need nai ega naitu, sest nad ei või enam surragi, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.” (Lk 20:34–36) Üks paralleelkirjakohtadest annab: „Ülestõusmisel ju ei naita ega naituta, vaid ollakse nagu inglid taevas.” (Mt 22:30) Nendest kirjakohtadest – laskumata detailsesse tõlgendusse – nähtub, et abiellumine on „selle ajastu” nähtus-teema. „See ajastu” võib olla inimeste elu maa peal või ajastu enne Jeesust. Jeesusega on tulnud uus ajastu (ülestõusmine) või Jeesusega paralleelselt – eksisteerib ju maailmas kristlus ja tema kõrval mittekristlus. Õigusega ütles Martin Luther, et abielu on üks ilmalik asi. Ta tõesti on seda. Kui Eesti inimesed tahavad, et põhiseaduses oleks sätestatud ainult üks kindel abieluvorm, kaotades tükikese inimvabadusest (kodanikuvabadusest), siis sündigu nii – rahvas on valitseja. Aga selles ei ole midagi kristlikku. Ilmaliku inimese ja kristlaste üks himu või kiusatus on tahe olla ja jätkuda, nt lastes ja lastelastes jne. Tahe-tung ja himu jätkuda maailmas ja siinses ajastus. See on iga riigi püüd. Aga selles pole midagi kristlikku ega ole see kristlus. Pealegi teab ju iga kristlane, et riiki-koda ei hoia üleval ega päästa abielud (õiged abielud) ega palju järglasi, vaid ainult Jumal, kui Jumal tahab, et see püsiks – elame Jumala armust: „Kui Issand ei ehita koda, tühja rängeldavad ta ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, tühja valvab linnavaht. (Ps 127:1) Jumala armu aga ei saa ära teenida, ära osta.
Mulle paistab, et Te taandate kristluse eetikale ja moraalile, kuulutate kristluse asemel eetikat ja moraali. Te ütlete, et olete ennast teadlikult kasvatanud armastama kõiki inimesi. Minu arust ei saa ei iseennast ega kedagi teist kasvatada armastama. Seda ütleb Piibel: „Vaimu vili aga on armastus.“ (Gl 5:22) Armastus on seega kristluses Püha Vaimu vili, mitte inimese. See, mida mõiste ‘armastus’ tähendab kristluses, selle kohta on ju öeldud, et see on inimese uue olemise olemisviis-elamine-elusamus. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast saab sündida vaid liha, ainult vaimust saab sündida vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: te peate sündima ülevalt.” (Jh 3:5–7) Küllap Te mõtlete oma sõnadega, et olete end teadlikult harjutanud hoolima igast inimesest ja austama neid. Jah, inimene võib ennast harjutada moraalseks ja eetiliseks inimeseks, hoolitsejaks või vägivallatuks (vähemalt hetkeks), aga armastusega kristlikus mõttes pole sellel midagi pistmist, sest armastus on Jumala tegu.
Te ütlete: „Igavese elu saavutamise norm on kristliku õpetuse kohaselt kõigile üks – armastada Jumalat ja armastada ligimest (nagu iseennast) kogu oma olemusega. Sellega koosmõjus on Jumala arm.” Teie mõttest järeldub, et inimene saab oma pääsemiseks-lunastuseks teha mingi teo, praktiseerida midagi, mille kaudu ta pääseb ehk saab igavese elu. Ja teda aitab selles Jumala arm. See ei ole minu arust ei luterlik ega kristlik. Vaatame situatsiooni, millest selline mõte võis välja kooruda. Luuka evangeeliumis seisab: „Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Jeesus aga ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed sealt? Tema aga vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga, ning oma ligimest kui iseennast.” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee seda, siis võid elada!” (Lk 10:25–28) Jeesus andis seadusetundjale inimlikult võimatu ülesande, mida inimene pole iseenesest võimeline teostama. Nagu nähtub eestpoolt, peab inimene kõigepealt uuesti sündima, et suuta armastada. Uuesti sündinud inimesel ehk kristlasel avalduvad Püha Vaimu viljad, millest üks on armastus. Jumal sünnitab inimese „Jumala pojaks”, inimene ei sünnita ennast selleks Jumala armu abiga. Ainult Jumal. Inimese ainus tegu on uskuda-usalda, aga see pole tegu teo mõttes. Seda kinnitab ka apostel Paulus: „Kuna me aga teame, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu kaudu Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja ei mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei saa õigeksmõistu ükski elusolend.” (Gl 2:16) Olgu Seaduse teoks kasvõi armastus, igavest elu, õigeksmõistu inimene ei saavuta oma tegudega (isegi Jumala armu abil mitte). Aga Seaduse sisu ju ongi ainult armastus, nagu nähtub.
Te kirjutate: „See ei ole armastus, mis sunnib mul endal oma usust, elust, tõekspidamistest loobuma. Ei! See armastusvabadus on nagu usuvabadus, mis annab mulle õiguse just oma veendumuste juurde jääda, kuid sellise armastuse tunnuseks on, et see annab õiguse seda teha ka teistel.” Te räägite kristlusest kui armastusest ja armastamisest. Te teete õigesti. Kristluse sisu on armastus, ja inimese loomulik olemine – Jeesus ei ole üliinimene, vaid tõeline inimene ja tõeline Jumal, nagu ütleb kristlik usutunnistus. Aga. Jeesus ütleb Tema järgimise kohta: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.” (Mt 16:24) Ja teisal: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese hinge, see ei saa olla minu jünger.” (Lk 14:26) Jah, armastamiseks, armastusvõimeks peab inimene olema vaba (lunastatud-lunastunud), nimetame seda armastusvabaduseks. Ja see on Jumala and ja Jumala tegu inimeses ja inimese kaudu. Selle saamiseks peab inimene loobuma-unustama-vihkama oma mina. Mis on minu mina? Minu mina on minu usk, minu elu, minu tõekspidamised, minu veendumused jne. Armastus, millest Teie räägite, see ei ole minu arust seotud Kristusega ega ole kristlus ega Kristuse järgimine. Ma näitan, kuhu see võiks sobida, tsiteerin: „Kõige laiemas tähenduses on vabamüürlus moraali ja ühiskondliku eetika süsteem ning eluline filosoofia. Iseloomult lihtne ja põhimõtteline, rõhutab see inimarmastust selle laiemas tähenduses ning allutab materiaalse spirituaalsele, kuigi käsitleb elu praktilisest kogemusest lähtudes; see ei keskendu ühele sektile, vaid soovib neist kõigist tõde leida; see on moraalne, kuid mitte silmakirjalik; see tähtsustab tervet mõistust, mitte pühalikkust; see on tolerantne, kuid mitte kõikelubav; see otsib tõde, kuid ei defineeri seda; see põlgab teadmatust, kuid ei heida teadmatuid enda hulgast välja; see edendab haridust, kuid ei raja kindlat õppekava; see rõhutab poliitilist vabadust ja inimese väärikust, kuid ei suru peale oma platvormi ega propagandat; see usub elu ülevusse ja kasulikkusse; see on kombekas ja väldib sõjakust; see on mõõdukas, kõikehaarav ja lubab igal indiviidil luua ja väljendada arvamust, muu hulgas ka selle kohta, mis on õige ja väär vabamüürluses endas, ning kutsub üles selle arendamisele kaasa aitama. Vabamüürlus on vennaskond, kuhu kuuluvad täisealised moraalsed mehed, kes usuvad jumalasse ja saavad oma vaba tahte kohaselt loožides astmeid, mis kujutavad endast moraalisüsteemi, mis muudab nad küpsemaks ja õpetab neid teiste arvamust respekteerima, olema patriootiline, seadusekuulekas, mõõdukas igas asjas, aitama õnnetuid, oma vendi armastama ning ustavalt oma pühasid kohustusi täitma.” (H. Paul Jeffers „Vabamüürlased. Ülevaade maailma vanimast salaühingust”, Tänapäev 2007: 159–160) Seda lugedes kangastus mulle Teie iseenda armastamise kasvatamine ning selle poole püüdlemine, just nagu (vabamüürlike) aste-astmelt täiuslikumaks saamine, jumaliku tõe suurema tundmise-kogemise poole.
Viimaseks teemaks olgu siin see, mis koorub välja Teie lausetest: „Aga me ei räägi ju sellest, et peaksime hakkama viima põhiseadust pühakirjaga kooskõlla läbivalt, me räägime konkreetsest küsimusest: abielu määratlemine. Praegu annab põhiseadus vägagi pühakirjapõhise arusaama. Aga et selle muutumist vältida, ongi päevakorras abielureferendumi teema. Ja on olnud päevakorras ka põhiseaduse muutmine. Meie ei võitle tingimata põhiseaduse muutmise eest, meile on oluline määratleda abielu mõiste rahvahääletuse teel.” Siin on mu arust peidus kurikaval nüke, mille tulemuseks on, et põhiseadus just saab ülemaks pühakirjast. „Põhiseadus annab vägagi pühakirjapõhise arusaama” abielust. Et selle muutmist vältida, selleks oleks vaja seda täpsustada mees-naise kooseluna. Et siis oleks see täiesti täpselt pühakirjapõhine. Kui see saab tehtud, oletame, siis Te kuulutate põhiseaduse selles punktis pühakirjaga vastavaks. Aga. Pühakiri on tekst, millest saab lugeda välja 1001 asja. Ja need kristlased, kes loevad sealt välja, et Jeesus ei määratle abielu, siis nad põrkuvad põhiseaduse vastu, mis on väidetavalt pühakirjapõhine selles küsimuses. Saate aru? Sellisel viisil hakkab põhiseadus määrama-juhtima pühakirja lugemist-tõlgendamist, ja mitte enam Püha Vaim. Aga Püha Vaim jääb alati autoriteediks pühakirja üle, olgu see kasvõi põhiseadusesse raiutud. Ja piltlikult saab sel viisil ka pühakiri muudetud rahvahääletuse läbi, mille kohta Te ütlete, et pühakirja ei saa muuta. Aga on ju aru saada, et Te kõnelesite ühest pühakirja tõlgendusvõimalusest-viisist, mida Te armastades sooviksite näha põhiseaduses – riigi põhiseadus saab niimoodi pühakirja (pühakirja tõlgenduse) garandiks. Pühakirja tekst jääb ikka samaks, aga me räägime tõlgendusest kui pühakirjast. Sest niimoodi see on ja mitte teistmoodi. Ja räägime tõlgenduse tõlgendusest kui kehtivast pühakirjast. Sest niimoodi see täpselt on. Teie püüd on, et üks tõlgendus oleks määratletud põhiseaduses, mida Te nimetate pühakirjapõhiseks. Kas jumalik tõde on määratletav rahvahääletusega? Kui on, siis on pühakiri muudetav. Ja niimoodi räägite iseenda vastu.
Amo, ergo sum – armastan, järelikult olen (olemas). See on kõik.
Austusega
Orenti Kampus
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
