Ettekanne on peetud Dementsuse Kompetentsikeskuse teabepäeval “Professionaalsuse, seaduslikkuse ja inimlikkuse haprad piirid” 17. septembril käesoleval aastal.
Elu ja surma teemad puudutavad inimese eksistentsi kõige sügavamaid küsimusi. Meditsiinieetikast on tänasel päeval saanud ühiskonna huvi tulipunkt. Teemad nagu kuratiivse ravi lõpetamise otsused, palliatiivravi võimalused, elulõpu ravi, eutanaasia, õigus ravist keelduda, õigus surra, vegetatiivse seisundi käsitlus – need on emotsionaalselt äärmiselt laetud teemad.
Vanas Testamendis on Koguja raamatus kirjas sügavalt ja lihtsalt: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra …“ Tänases kultuuriruumis, kogu me ühiskonnas pole justkui surma teemal õigust end avaldada. Aga ometi me kõik inimestena teame, et me oleme surelikud. Sünd ja surm on elu osad ja meie maapealne elu on ajalik.
Inimelu väärikus
Elu on and. Elu on inimesele antud mingeid teeneid või väärimist arvestamata. Inimelu väärikus ei põhine inimese tervisel, võimekusel, positsioonil, haridusel, kasulikkusel teistele inimestele, ühiskonnale jne või sõltumatusel. Seda ei vähenda haigus, abitus, ühiskondlikust vaatenurgast n-ö tema kasutus. Inimlikud otsused elu ja surma kohta peaksid lähtuma soovist pühitseda ja kaitsta Loojalt saadud elu andi. Raske haiguse või puudega inimese elu võib olla mõnikord algusest lõpuni täielikult sõltuv teiste hooldusest ja abist, kuid see ei ole vastuolus ega kahanda inimelu põhimõttelist väärikust ning ei ole ka mingis mõttes vale või alandav elu.
Räägin teile kohtumistest inimestega, mis on hingehoiutöös mind puudutanud, õpetanud, suunanud enam süüvima elu ja surma suurtesse küsimustesse. Siin toodud inimeste lood on muudetud, need on koondportreed, mis peegeldavad inimeste võimalikke tundeid ja lootusi, hirme ja rõõme elu lõpus.
Endine meedik, ligi 90-aastane arst, kes oli pöördumatult haige, soovis ühel hingehoidlikul vestlusel rääkida eutanaasiast. Küsis, miks ei ole lubatud, miks see on inimväärikuse vastu. „See pole elu, sellist piina ja abitust ei taha ma enam kannatada, ma ei suuda harjuda pampersitega, see on alandav, minuga käitutakse kui lihatombuga, ma olen eikeegi, mind ei ole enam kellelegi vaja, prügimäele, ma tahan surra, miks mind ei lasta surra, oleks ma teadnud, et enam ei saa ise liikuda, oleks ma ette valmistunud,“ pahvatas ta ühe hingetõmbega. „Mida Jumal arvab meie mõtetest,“ küsis ta, öeldes et pole küll usklik inimene. Aga äkki palus, et lugege Meie Isa palvet. Me rääkisime elust ja Jumalast ja väärikusest ja abitusest. Jõudsime tõdemuseni, et kes võtab vastutuse, kui inimene soovib eutanaasiat, kes tahab enda hingele seda koormat? Ühel hetkel oleme me kõik abitud, nii kui sündideski, ja see ei ole väärikuse vastand. Abitus kuulub inimeseks olemise juurde. Ka abituna saab olla väärikas, ka kannatuses, ja sel hetkel vajab inimene väga hoolivat ja toetavat tuge, valuvaba olemist, et kõik vaevused oleks võimalikult väikesed, et lubataks väärikalt ja hoitult surra. Et inimene tunneks, et ta on hoitud. Ka sel raskel teekonnal teisele kaldale. Nii me rääkisime.
Kristliku eetika vaatepunktid
Kuidas vaadata meditsiinieetikat kristliku eetika vaatepunktist? Meditsiinieetika ja kristliku eetika küsimused pole kerged küsimused, vaid puudutavad meid kõiki isiklikult.
Mis on inimlik elu, kui me mõtleme raskelt haige inimese olukorda, tema kannatusi, piinasid? Milles seisneb meie moraalne vastutus? Kuidas me saame toetada, aidata? Milles seisneb meie abi? Kui tundlikud oleme elu lõpus oleva inimese tahte suhtes? Seejuures tuleb meil tegeleda kesksete meditsiinieetiliste küsimuseasetustega, nagu näiteks elu pikendava ravi katkestamine, palliatiivne ravi, selle võimalused ja piirid. Meie ühiskonnas pole lubatud nn suremisabi (eutanaasia), aga raskelt haiged inimesed, kel on väga kehv prognoos, kes kannatavad ränkade valude käes tahavad neil teemadel rääkida ja rääkimine on lubatud, lausa vajalik, kui inimest need mõtted painavad.
Kohustus hoolitseda raskelt haigete ja surijate, valuga, kannatustes ja abituses olevate inimeste eest ei tulene ega sõltu sellest, kas neid on võimalik ravida tervemaks ja paremini toime tulevaks, vaid inimelu põhimõttelisest väärikusest. Meil on vastutus inimelu eest, kohustus hoolitseda ligimese eest, raskelt haigete ja surijate eest, isegi kui neil ei ole enam paranemise või ravi lootust. Kuidas vastata neile tingimatutele nõuetele, äärmiselt keerulistele küsimustele, mis tekivad siis, kui meil tuleb teha elu lõpuga seotud otsuseid.
Elu pikendava ravi lõpetamine või mitteandmine on meditsiinilisele lisaks ka kristliku eetika küsimus. Raskelt, pöördumatult või surmahaige patsiendi elu pikendava ravi katkestamine või mitteandmine ei ole kristliku usu, halastuse ja kaastunde kohaselt mitte üksnes lubatud, vaid võib olla vajalik kohase hoolduse ja kaastunde element. Siia kuulub kohustus hoolitseda raskelt haigete ja surijate eest, isegi kui neil ei ole enam tervenemise või seisundi paranemise lootust, jätkata valu leevendavate ja muid vaevusi ja ängi leevendavate ravivahendite kasutamist ka viimastel elutundidel. See on moraalne kohustus. Kuigi kirikud tunnistavad nende teemadega kaasnevaid keerulisi moraalseid valikuid ja hinnanguid ning raskeid eetikaküsimusi, ei ole nad valmis väitma, et (näiteks) püsivas vegetatiivses seisundis patsiendi toitmise lõpetamine on alati ja igal juhul vale. Kristliku eetika kohaselt inimelu kaitsmise ja austamise kohustus ei tähenda kohustust pikendada elu alati kõigi meditsiiniliselt võimalike vahenditega. Sellegipoolest jätab see üldine võimalus elu pikendavast ravist keeldumiseks lahtiseks mitmeid küsimusi täpsemate asjaolude ja tingimuste kohta, mille põhjal otsustada, kas elu pikendavat ravi jätkata või mitte.
Raskelt haige inimene, kes oli lamanud pikki kuid üha jõuetumana voodis, soovis söötmisest ja kõigist toetavatest meditsiinilistest vahenditest loobuda, lõpetada. Tema lähedased ei lubanud, olid meeleheitel: „Sa pead võitlema, Sa teed meile veel jõuludeks rabarberikoogi.“ Patsient palus hingehoidja abi, et see selgitaks lähedastele, miks ta soovib loobuda igasugusest meditsiinilisest toetusravist. „Ma tahan surra, see pole enam elu..“ Hingehoidja vestles lähedastega ja andis ka raviarstile teada, kellele patsient tahtis küll ka ise ka rääkida, aga ei julgenud, et ta soovis igasugusest ravist loobuda. Arst ja hingehoidja vestlesid patsiendi ja lähedastega. Patsiendi soovi aktsepteeriti.
Ühel hingehoidlikul vestlusel palus pikaaegset pöördumatut haigust põdev inimene: „Palun ütelge arstile, et mind ei taaselustataks, see on mu ainuke mure. Mitu korda on mind tagasi toodud, ma ei taha seda elu enam sellisena elada.“ Hingehoidja kutsus tema juurde arsti, kes rääkis patsiendiga sel teemal põhjalikult ja patsiendi soov dokumenteeriti. Inimene rahunes ja tema viimased haiglas oldud päevad olid hingerahus ja lootuses, et ta peagi sureb, lahkub „õhku“, nagu ta ise sõnastas.
Meditsiinipraktikas peaks olema loomulik arvestamine haigestunud inimesega ja tema lähedastega, kes kannatavad ning peavad lisaks tugevale füüsilistele vaevustele toime tulema ka psühholoogiliste raskuste ning eksistentsiaalse ja hingelise vaevaga. Inimesega arvestamine tähendab ka seda, et teda ei nähta ainult läbi haiguse, oodatava järelejäänud eluea, füüsilise seisundi või toimetuleku, perekondliku või ühiskondliku staatuse prisma.
Raviolukorrad seavad raskete valikute ette. Elu ja surma teemad puudutavad inimese eksistentsi sügavaid küsimusi. Siin lihtsaid vastuseid ei ole. Kalli inimese kannatusi nägevad lähedased soovivad ühelt poolt, et surm kannatused lõpetaks, aga teiselt poolt loodavad, et inimene nende keskel edasi elaks. Elu ja surma üle lõplikke otsuseid tegevad arstid kannavad endaga kaasas vastutuse koormat. Olukordi ei saa lahendada etteantud maatriksi alusel, kus kõik väärtused on kindlas tähtsuse järjekorras.
Mida saab teha? Leevendada inimlikke kannatusi ning olla nende kõrval, kes peavad elu lõpul taluma valu ja meeleheidet. Meditsiinilise abi poole pealt kasutada palliatiivravi võimalusi valu jm sümptomite vähendamiseks. Lähedased ja sõbrad pühendagu oma aega kannatava inimesega koos olemisele.
Kuidas olla toeks?
„Ma olen üksi, ma olen üksi,“ pahvatas ühel hingehoidlikul vestlusel raskelt ja pöördumatult haige inimene ahastuses. Ta oli saanud aastaid tulemuslikult ravi, samal ajal sai üldjoontes elu toimetustega hakkama. Pere, meditsiiniline abi, sotsiaalsed toetused – pealtnäha kõik toetavad faktorid olid olemas. Nüüd oli haigus hakanud kiiresti edasi arenema, ta oli kaotamas kõnevõimet, liikumisvõimet. Ja ta oli meeleheitel. „Mis saab edasi? Kuidas haigus edasi areneb? Kuhu ma lähen? Kas lapsed saavad aidata? Kes saab aidata?“ Hulk painavaid küsimusi ja surmahirm, hirm suremise ees. Inimene tundis end kõigi nende küsimustega üksi. Tundis, et enam pole kedagi, kes tahaks temaga suhelda, abikaasa ja lapsed ei tule haiglasse külastama, on hakanud eemale hoidma. Kui tulevad, siis ainult minutiks. „Mis saab minust edasi?“
Mõnikord on vaja väga suurt julgust, et teha kõige lihtsamat asja – rääkida lähedastele oma tegelikest muredest, tegelikust tervislikust seisundist, äsja avastatud haigusest. Sageli pelgavad lähedased kõnelemist viimsetest asjadest, surmast ja suremisest. Teisalt võib haige ise soovida omakseid neist teemadest säästa. Meeli hoiavad ärevuses hirmud, mis raskendavad kainet mõtlemist ja arukat tegutsemist. Kõikide hirmude sügavuses on surmahirm. Ja need hirmud on reaalsed asjad ning ka neid tundeid tuleb aktsepteerida. On hea, kui neid mõtteid, tundeid, hirme, kujutlusi saab jagada hingehoidjaga, kes toetab inimest alati inimese enese vajadustest, uskumustest ja veendumustest lähtuvalt. Hingehoidja haiglas saab kannataja kõrval olla ka kõige kriitilisemates ja kannatusrohkemates olukordades, olla kui kuulaja, kõrval kõndija, lohutaja, lootuse meelde tuletaja. Seda saab pakkuda oma kaasinimesele igaüks – me kõik saame olla üksteise hinge hoidjad. Hingehoidlik suhtlemine aitab kannataval inimesel reaalsust aktsepteerida, sellega leppida ning leida toimetulekuks vajaminevat mõtte- ja elujõudu, hingerahu ja lootust.
Leppimine ja toimetulek
Haigused ja sellest tulenevad kriisid kuuluvad inimese elu juurde – jah, seda on päris kerge öelda, seda mõistuslikult aktsepteerida, aga tegelikus elus me ei lepi sellega. Neist asjadest, mis puudutavad meie elu ja tervist on aga siiski vaja rääkida. Me keegi pole elus kaitstud raskete kogemuste eest, aga nendega on võimalik toime tulla, kui neid aktsepteerida, kui neis leida üles sügavam tähendus ja võtta kogemusi kui elu õppetunde!
Mis aitab? Aitavad jõud on kindlasti meie lähedased, lähedaste toetus, abistav võrgustik, meditsiiniline ja sotsiaalne tugi, hea suhtlemine ravi- ja hoolduspersonaliga, psühholoogiline ja hingehoidlik tugi, ka inimese enda religioossus ehk usu tugi. Oluline on pere kaasatus raviprotsessi, hooldusesse, omavaheline avameelsus ja usaldus. Usaldada inimese kaebusi, neid tõsiselt võtta. Ravi ja olukorra aus ja empaatiline selgitamine arsti poolt patsiendile ja lähedastele.
Aga oluline on ka inimese endapoolne hoiak, taipamine, et me kõik inimesed oleme osa suuremast tervikust, et nii nagu meie ei sünni siia ilma oma tahtest, nii ka meie elu algus ja lõpp pole meie endi otsustada. See ongi inimese elu: elada teadmatuses kõige suuremates eluküsimustes, aga ikkagi loota, julgeda loota, julgeda rõõmu tunda, julgeda uskuda, et oleme Looja hoitud.
Meil on alati käepärast lihtsad vahendid, lähedaste, kõrvalkõndijate, ravi- ja hoolduspersonali poolt, mis ei võtagi palju aega ega raha: inimlik ehk empaatiline suhtlemine. Inimese väärikuse austamine, tema tahte austamine ja arvestamine. Inimesele suheldes silma vaatamine, naeratamine, kuulamine, ära kuulamine – vast kõige tähtsam. Keskendumine sellele, mida inimene tahab öelda, mida ei julge öelda, ning taibata, millest inimene vaikib, küsida, mida ta vajab.
Me keegi pole elus kaitstud raskete sündmuste, ränkade kogemuste eest, kannatuse ja surma eest, aga meil on võimalik nende elu tõsiasjadega toime tulla, neid aktsepteerida, nendega leppida, leida neis üles sügavam tähendus ja võtta neid kogemusi kui elu osa, kui elu õppetunde. Meile on antud aeg elada ja hoolida.
Teabepäeva “Professionaalsuse, seaduslikkuse ja inimlikkuse haprad piirid” ettekannetega saab tutvuda: SIIN
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, EELK Nõmme Rahu koguduse diakon ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
