Lähiajal on tõusnud avalikus arutelus jälle päevakajaliseks kristlikud väärtused. Sellekohased artiklid ilmusid ERR-is ja teistes väljaannetes. Arutelu käivitajaks oli küll uue poliitilise rühmituse loomine, kuid kommenteerijad on arendanud teemat eri suundades edasi. Arutelutaustal mõtisklen veidi selle üle, mis võiksid olla kristlikud väärtused, nende otstarve ning kuidas nad seostuvad Kristusega?
Kuidas mõista kristlikke väärtusi? Millegi väärtustamine tähendab põhimõtete, ideede või eluviisi õigeks, vajalikuks ja heaks pidamist. Kristlikke väärtusi eristab filosoofilistest maailmapiltidest vähesem abstraktsus ning rõhuasetus käitumuslikule muutumisele ehk meeleparandusele. Väärtuste peamine allikas on Piibel, kuid väärtuste põhjal tegutsemisel on eeskujuks ka kiriklik traditsioon ja kristlaste ajalooline tegevus. Selle on ära märkinud ka Briti teoloog N. T. Wright, kes viitab kriisi ajal töötavate meditsiinitöötajate ja algkoguduse aegadel teenivate kristlaste sarnasusele (N. T. Wright, Christian Reflection on Coronavirus, God & Early Christians Response to Suffering, intervjuu 29.06.2020). Ehk isegi endale teadvustamata toetuvad need inimesed oma ennastsalgava armastusega samadele väärtustele.
Praegusel ajal tundub olevat tekkinud lõhe ühiskondlikult defineeritud kristlike väärtuste ja Piibli sõnumi vahel. Kui viidata näiteks kümnele käsule kui isiklikus elus rakendatavatele juhistele, siis nende olemuselt kristlik osa tihtipeale eemaldatakse. Jäävad käsud iseenesest, kuid Jeesuse mäejutluse tõlgendust pole. „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: „Sa ei tohi tappa!”, ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb „Raka!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb „Lollakas!”, peab minema tulepõrgusse.” (Mt 5:21–22). See annab käsule hoopis teistsuguse mõtte, kui võrrelda üldiselt mõistetud inimese füüsilise tapmise keeluga. Teine näide samast evangeeliumist: „Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” Üldlevinud arusaamad kristlikest väärtustest ja evangeeliumitekst on täiesti erinevad. Peatüki lõpp näitab seda eriti kontrastselt: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Kui tihti on kuulda avalikes sõnavõttudes, et kristlike väärtuste järgimiseks peaksime olema täiuslikud? Sarnaselt saab lahjendada ja leevendada kristlike põhimõtete karmust väga paljudes valdkondades. Kui kristlikud väärtused tõesti põhinevad Pühakirjal, siis võiks neid ka neile omase rangusega näidata.
Mis nende väärtuste omaksvõtmisel järeldub? Kui proovida rakendada neid oma igapäevases elus, siis on vastus ühemõtteline. Mitte ükski inimene ei suuda seda iseenda jõuga teha. Nende väärtuste järgi elamine on meile komistuskiviks. Me kukume läbi ja eksime pidevalt. Tõsiselt tähtsustades ligimesearmastust, kuid olles lõksus oma suutmatuses enda ligimest armastada, jõutakse välja sisemisse vastuollu ja ehk isegi meeleheitesse. Nõnda kannavad väärtused meie jaoks Vana Testamendi Seaduse otstarvet. Need süüdistavad ja mõistavad meid hukka. Tuleb siiski rõhutada, et Seaduse otstarvet täidavad väärtused ainult siis, kui need on päriselt piibellikud.
Kuidas siis on eelmainitu seotud Kristusega? Just olukorras, kus meie läbikukkumine muutub väärtuste taustal eriti selgeks, saab avalikuks ja meile hädavajalikuks Kristus. Ta lepitab meid Jumalaga ning iseendiga, sest ta on ainuke, kellel on lepituseks meelevald. Tema kannab meie patu ristil täielikult.Veelgi enam, tema tunneb meie inimlikku olukorda (Hb 4:15), kingib meile Vaimu, kes meid vabastab, uuendab ja pühitseb uueks eluks ja tõotab uskujatele igavest elu. See on meile kuulutada antud evangeelium. Väärtused ja Seadus ei suuda tervendada, trööstida ega surnuid üles äratada, kuid see ei muuda neid täiesti tühisteks. Väärtused jagavad Seadusega ka samu positiivseid omadusi nagu Kristusele osutamine ja patutunnetusele äratamine (Rm 3:20). Kristlikud väärtused kasvatavad ja juhivad meid Kristuse poole sarnaselt Moosese seadusega (Gl 3:23–25).
Ma arvan, et peaksime rõhutama kristlikke väärtusi ja nende praktilisi järeldusi oma õiges piibellikus valguses. Väärtused ilma evangeeliumita lükkavad aga inimesi meeleheitesse või muudavad südameid kõvaks kristlikku sõnumi suhtes. Seepärast on nii kristlikele väärtustele osutamine kui ka evangeeliumi kuulutamine vajalikud. Niiviisi saaks avalikuks kristliku usu tuum käsus ja evangeeliumis. Võib-olla aitab seesugune arusaam meil edukamalt viia edasi rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest.
Jürgen Hein (2003) on EELK Tallinna Jaani koguduse noortejuht.
