Uudised ja oikumeenia

Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikute juhtide konsultatsioonil kõneldi suurte muutuste aegadest

Euroopa piirkondade asepresidendid: praost Astrid Kleist (Kesk- ja Lääne-Eurooopa), peapiiskop Antje Jackelén (Põhjamaad), peapiiskop Urmas Viilma (Kesk- ja Ida-Euroopa) (foto: LML/Albin Hillert)

Koroonaviiruse (COVID-19) haiguspandeemia kiirendas arenguid ja muudatusi, millega Euroopa kirikud ja ühiskonnad on viimastel aastatel seisnud silmitsi. Kirikuks olemine otseülekandes internetis tõstatab teoloogiale uusi küsimusi. Kirikute sissetuleku- ja rahastamisallikad on samuti pärsitud. Pandeemia ja muutused Euroopa ühiskondades tingivad vajaduse uute hingehoiu ja pastoraalse toetuse vormide järele. Need on Luterliku Maailmaliidu (LML) kolme Euroopa piirkonna kirikujuhtide ühised tähelepanekud.

Euroopa kirikujuhtide veebikonsultatsiooni teisel päeval esitlesid kolm asepresidenti oma piirkondadega seotud mõtteid.


„Uskumine ilma kuulumiseta“

Praost Astrid Kleist, Kesk- ja Lääne Euroopa asepresident, kirjeldas viimase seitsme aasta arenguid kirikus ja ühiskonnas. Ta nimetas individualiseerumist otsustava asjaoluna, mis mõjutab nii kiriku liikmeks olemist kui teisi „pikaajalisi ja püsivaid sidemeid“.

„Me ei sünni enam loomulikul moel religioossesse traditsiooni, vaid me otsustame ise, kas ja millisesse suhtesse me tahame kuuluda. Religioonisotsioloogid kõnelevad seetõttu lapiteki religioossusest,“ selgistas Kleist.

Ta lisas samas, et „institutsionaalse religiooni tähtsuse langemisega ei kaasne sugugi individuaalse religioossuse ja spirituaalse tähtsuse vähenemine“. „See olevat aga vähem siduv, vähem traditsiooniline ja vähem sotsialiseeritud“ ning palju mitmekesisem.

Seetõttu peavad kirikud kriitiliselt küsima, „milliseid avatud ruume ja ressursse on vaja, et olla tulevikus tähenduslik ja oluline … inimeste jaoks, kelle juurde me mõistame end olevat saadetud teenima“.


Kirik interneti otseülekandes

Jagades kogemusi Kesk- ja Ida Euroopast, avas peapiiskop Urmas Viilma „tehnoloogilise hüppe“ mõju, mille aluseks on kirikute kogemused pandeemia ajast.

„Me nägime kahe kiriku kujunemist – veebikiriku kujunemist lisaks füüsilise kirikule,“ ütles Viilma, lisades, et need erinevad nii osalejaskonna kui osalemisviiside poolest. „Me saime head tagasisidet neilt, kes ei ole kiriku liikmed, kuid hakkasid osalema meie jumalateenistustel otseülekande vahendusel.“

Jumalateenistuse läbiviijad said ka vahetut tagasisidet oma teenistustele, kuna inimestel oli lihtne vahetada jumalateenistusi, leida muusikastiile ja jumalateenistuse vorme, mis sobisid nende individuaalsete eelistustega.

Kuna paljud jumalateenistused toimusid otseülekandena, tõstatusid teoloogilised küsimused: mida tähendab „reaalne“ ja „virtuaalne“? Milline on vaimuliku roll? Kuidas me jagame sakramente? Taolised teemad vajavad süvitsiminevat teoloogilist järelemõtlemist, sõnas Viilma.

Hingehoid osutus viimase kuue kuu vältel keeruliseks ülesandeks. „Tõsiseks proovikiviks oli mitte jätta inimesi üksinda,“ kõneles Viilma. Siin seoses sai kasulikuks abivahendiks telefon. Vanematel ja haigetel, kes sageli elavad niigi juba eraldatumalt, puudub tihti lihtne ligipääs internetile.


Koormad, mida jagada ja kanda ühiselt

Peapiiskop Antje Jackelén, Põhjamaade asepresident, tsiteeris luterlike ja katoliku piiskoppide ühisavaldust, mis avaldati vahetult enne pandeemia kohalikku puhkemist selles piirkonnas. „Meie füüsilisi ja vaimseid piire pannake proovile uue koroonaviiruse levikuga ning põgenike olukorra arenguga Euroopa välispiiridel.“ Mõlemad arengud „vajavad üleeuroopalist isiklikku ja ühist vastutusevõtmist“. „Koormaid tuleb jagada ja kanda ühiselt – kui me luhtume, kaotame oma inimsuse,“ rääkis Jackelén.

Üldiselt oli nii, et „diakooniatöö suutis uue olukorraga kiiresti kohanduda“. „Vajadused olid selged: toit, ravimid ning eraldatuse ja üksinduse tagajärjed.“ Suures plaanis kasvas märkimisväärselt suhtlus ja kontakt valitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning need institutsioonid pidasid koostööd oluliseks.

Hingehoid osutus keerukamaks, kuid tõi samuti kaasa uusi ja loovaid tegevusi. Tõstatusid küsimused ühendus kohalike koguduste tähendusega, kui jumalateenistuste otseülekanded ja kesksed abiliinid „hägustavad“ koguduste selgelt määratletud geograafilisi piire. Kuid koguduste tugi on väga oluline olukorras, kus viirustega kokkupuutunute arv kasvab jõudsalt.

„Pandeemia järel seisame me majanduslike probleemide eest – nii kirikus kui ühiskonnas,“ rõhutas Jackelén. „Digitaliseerumine kui vahend, mille abil vähendada kulusid administreerimisele või et säilitada kogudustes põhiline tegevus, võib olla üks teid, millele tulevikuga ühenduses mõtelda.“ Ka korjanduste tegemist rahvusvahelise töö jaoks võiksid toetada digitaalsed lahendused.

Allikas: LML

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English