Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.
14 Nad tõstavad oma häält,
hõiskavad Jhvh ülevuses,
hüüavad lääne poolt:
15 „Seepärast (ka) ida pool austage Jhvh-d,
mere saartel (austage) Israeli Jumala Jhvh nime.“
16Maa äärelt laule kuuleme:
„Au õigele!“
(Aga) ma ütlesin: „Kadu mulle! Kadu mulle!
Häda truudusetutele, kes on truudusetud!
Ja truudusetute truudusetus on truudusetu!“
Kõik kolm salmi on napisõnalised ning sisaldavad samas palju probleemset. Esineb tekstikriitilisi küsitavusi (võimalikud sõnade lisandused või ümberkirjutusvead, mis raskendavad otsuse tegemist tõlkevõimaluste vahel) kuid paigas ei ole ka rütm – näiteks Codex Leningradensis’e pakutud rütmiline jaotus ei klapi kuidagi lausete süntaktilise ega semantilise jaotusega.
14 mijjam ’mere poolt’ ehk ’lääne poolt’ on ainult üks võimalikke tõlkevasteid. Sõna jam tähendab peale läänekaare ka merd. Kuna värsiga 14 algab uus stroof, mille „nemad“ ei ole üheselt mõistetav, on võimatu kindlalt ühe või teise tõlkevaste kasuks otsustada. Statistiliselt on sõna jam mõistetav pigem sõnana „meri“, kuid kui otsustada salmi 15 sõna bā’urīm tähenduse kasuks „ida poole(l)“, siis tekiks mõtteriim kahe ilmakaarega.
15 Nagu eelnevalt mainitud, saab sõna bā’urīm tõlkida „idas“, ent teine levinud tõlkimisviis on „tuli“ mitmuses. Siinses tõlkes on valitud tõlkevasteks „ida“, et tugevdada mõtteriimi eelmise värsireaga. On väärt ka mainimist, et tekstikriitiline aparaat oletab, et tegu võib olla vigaselt kopeeritud konsonandikombinatsiooniga (mis tähendaks, et seda sõna ei esinenudki algses tekstis).
16 Salm on saanud tekstiloos väga palju kannatada ja tõlgendusvõimalusi mitu, kui üldse aru saab. Sõna rāzī leidub kogu Heebrea Piiblis ainult siin ning selle puhul lisab identifitseerimisel keerukust lõpukonsonant ja vokaal j+i, mis võib olla sõna juure osa, kuid võib tähistada ka ainsuse 1. pöörde isikusufiksit (tähendades sel juhul ’minu raz’). Kõige lähem piibliheebrea paralleel rāzā esineb ainult mõned korrad Taaneli raamatus ja on tõlgitud saladuseks. Kontekst on nendel kirjakohtadel hoopis erinev. Rāzī võib pärineda ka verbist rzh ’raiskuma’, kuid sõna grammatiline vorm on sel juhul küsitav. Ka see verb on haruldane ja esineb Vanas Testamendis ainult neli korda. Otsides abi sugulaskeeltest, leiame babüloonia keelest rasû (või razû), mis tähendab „raiskuma“, kuid sõna on haruldane ja tähendus pigem kontekstist tuletatud. Süüria keeles eksisteerivad nii rāz, tähendades saladust, kui rzj ’raiskuma’. Ka ugariti keeles on vasted olemas. Tõlkijate kimbatust on näha juba kõige varasemates tõlgetes: Septuagintas leidub Codex Leningradensis’ega võrreldes muidki erinevusi, kuid selge tähenduseta piibliheebreakeelses tekstis korratud väljend on kreeka keeles lihtsalt ära jäetud. Pešitta autor on valinud kahest eelnevalt väljatoodud süüriakeelsest vastest sõna rāz ’saladus’. Vulgata lähtub sõnale vastet otsides Taanieli raamatust, seal seisab secretum meum ’minu saladus’. Hilisemad tõlkijad on tulenevalt tõlke dünaamilisuse astmest kirjakohaga väga erinevalt ümber käinud. Heaks näiteks on siin ka senised eesti piiblitõlked:
1739. a tõlge: „Ma ollen lahja, ma ollen lahja, …“ (ilmselt tähenduses „kesine, kehv, vilets“). Kindlasti on siin konsulteeritud Lutheri piiblitõlkega, kus seisab Wie bin ich aber so Elend „Kui armetu, vilets ma olen!“ Selle tõlke järgi on tegu hinnanguga, mille kõneleja endale annab.
1938.–1940. a U. Masingu tõlge: „Saladus mulle, saladus mulle,…“ Masing on nähtavasti lähtunud Taanieli raamatus leiduvast materjalist ja/või Vulgatast. Kuigi selle (osalise) tõlkevaste kasuks räägib olemasolev võrdlusmaterjal, mõjub ta antud kirjakohas pigem ebaloomulikult.
1968./1997. a tõlge: „Kadu mulle, kadu mulle!“ Sarnaselt Masingule on tõlgitud keerulisele sõnale järgnev element tekstilähedaselt: piibliheebreakeelses tekstis seisab rāzī lī, teine sõna on kombinatsioon alal(e)ütlevast eesliitest ja esimese ainsuse isikusufiksit, mida tavaliselt tõlgitakse „mulle“ või „mul“.
2014. a Jehoova tunnistajate piiblitõlge: „Ma olen otsa jäänud, otsa jäänud!“ Tõlge on lähedane The New American Bible’i tõlkeversioonile (1970), kus seisab „I am wasted, wasted away“, mis paistab silma sarnase isikulise asesõna kasutusega. Tõlkest lähtub, et esikohal on kirjakoha (eeldatava) mõtte tõlkimine, mitte võimalikult tekstilähedane tõlge.
Salmis 16 on väga tõenäoline ka, et väljend ’ōj lī ’Häda mulle!’ on eraldunud järgnevast sõnast bogdīm ’truudusetud’ ning neid tuleks Septuaginta toetusel lugeda koos: ’ōj labbogdīm ’häda truudusetutele!’ Juurt bgd on tõlgendatud ka erinevat moodi (nt ’petma’ 1968./1997. a tõlkes), ent peatüki üldtoonist võiks järeldada, et küsimus on ikka Jahve truuduses (vrd salmi 23 täiskuud ja päikest, mis viitavad ebajumalateenistusele).
Nagu näha, on kõik tõlked erineva tähendusvarjundiga ja osa neist on sõnasõnalisemad, samas kui teised eelistavad edasi anda ühtset mõtet. On tõenäoline, et rāzī on semantiliselt paralleelne tekstis vahetult järgneva fraasiga „Häda!“ (ning antiteetiline eelneva „au õigele“ suhtes), millega kolm neljast ülalmainitud tõlkest on arvestanud. Head vastet pole pakkuda ka siinse tõlke autoril, kes on lähtunud 1968./1997. a tõlkest, kuna selle struktuur on sõnasõnalisem ja sõna „kadu“ sobib hästi semantiliseks paralleeliks järgnevale tekstile.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi tekst 24:14–16 kuulub prohvet Jesaja raamatusse, mida on tõlgendus- ja uurimisloos jagatud kolmeks põhiosaks, Proto-, Deutero- ja Tritojesajaks. Protojesaja raamatus, paremini öeldult Esimese Jesaja kogumikus peatükkides 1–39 moodustavad peatükid 24–27 omakorda ühe alakogumiku, mida tuntakse Jesaja apokalüpsise nime all. Apokalüpsist ümbritsevad mahukad alakogumikud nagu ütlused teiste rahvaste vastu Js 13–23 ning kohtu- ja õnnekuulutused Iisraeli, Juuda ja Jeruusalemma vastu Js 28–35.
Jesaja apokalüpsis on keeruka struktuuriga alakogumik, milles puudutatakse mitut erinevat teemat ning mida saab väljendusviisi ja poeetilise struktuuri järgi jagada järgnevalt:
- 24: maailma katastroof ja Jumala triumf Siionil,
- 25:1–5: kiituslaul Jumalale päästmise eest,
- 25:6–8: Jumal paganate üle Siioni mäel,
- 25:9–10a: Siioni Jumala ülistus,
- 25:10b–12: õnnetusekuulutus Moabile,
- 26:1–6(7): Juuda tänulaul,
- 26:8–21: rahva kaebelaul ja Jumala vastus,
- 27: Iisraeli taastamine.
Peatükki 24 võib käsitleda omaette tervikuna, milles esitatakse arusaam maailma allakäigust, inimeste hukkumisest ning Jumala rollist selles. Sissejuhatusele, mis kuulutab kogu maailma hukku (1–3), järgneb pikem kirjeldus maailma laastamise ja inimeste lõbu lõpu kohta (4–13), mis on põhiliselt üles ehitatud taimede närbumise võrdpildile. See, mida kirjelduse salmis 6 lühidalt mainitakse, nimelt et inimesed on käitunud vääralt, leiab pikemat vastukaja lõigus salmides 16b–20, mis tõlgendab väära käitumise truudusetuseks Jumala suhtes ning kuulutab truudusetutele universaalset hävingut. Siin maalitud pilt on selgelt apokalüptiline ja kõlab algkeeles üsna järsult. Peatüki lõpus (21–23) konstateeritakse seda, et maailma vägevad ehk valitsejad satuvad vangi, et ebajumalateenistus lõppeb ning et kõige üle valitseb Jahve Jeruusalemmas. Täpselt peatüki keskel katkestab apokalüptilist õnnetusekuulutust õigete kiituslaul õigetele (14–16a). Lühidalt kokkuvõetuna on peatüki ülesehitus järgmine:
- 1–3: sissejuhatus: Jumal laastab maailma,
- 4–13: maa närbub ja lõbu lõppeb,
- 14–16a: õigete kiidulaul,
- 16b–20: truudusetusele järgneb universaalne katastroof,
- 21–23: universaalsele kohtule järgneb Jumala auhiilguse sära.
Nagu näha, hõlmab perikoop õigete kiituslaulu (ss 14–16a) ja universaalse katastroofi kirjelduse algust (s 16b). Õigete kiituslaul on omaette üksus ning tõuseb konteksti keskel väga teravalt esile. Kui kõik muu peatükis 24 kirjeldab üsna sünges ja kategoorilises toonis kõiksuguste ühiskondlike gruppide lõppu, lõbutsemise lõppu ning universaalset katastroofi, siis õigete kiituslaul on peale Jahve võidutsemise (24:23b) ainus positiivne lõik peatükis. Kiituslaul algab salapäraste „nende“ nimetamisega ning lõppeb puändiga „õige“. Need, kes tõstavad häält Jahve ülevuses, on ṣaddīqīm ehk õiged ise. Nad allkirjastavad salmid 14–16a fraasiga „Au õigele!“ Kuna õigete parteid on uurimisloos reeglina alahinnatud, siis ollakse kahtlemata segaduses „nende“ määratlemisel ning otsitakse vastet näiteks eelnevast salmist 13. Ent sealsed „rahvad“ sobivad palju paremini eelneva pikema lõigu ja selle universaalse tooni kokkuvõtteks. Lisaks on kiusatus tõlgendada „õiget“ Jumalana, aga Vanas Testamendis ei nimetata Jumalat peaaegu kusagil sellise omadussõnaga; Jumal võib teha õigust ja garanteerida õigust ṣedeq, aga inimene on ikka see, kes on Jumala ees õige ehk kuulekas ehk truu (vrd Kaiser, 188). Lisaks tuleb arvestada sellega, et salmi 16a on teksti kunagised toimetajad klapitanud järgneva ette, nii et salmi 16b „mina“ oleks jälle seesama, keda kiusavad taga need, keda Jumal salmides 16b–18 omakorda hukutab.
Järgmise pikema lõigu 16b–20 algus 16b on seega loetav viitena õige tagakiusajatele.
3. Kirjanduslooline kontekst
Peatükke 24–27 nimetatakse üksmeelselt Jesaja apokalüpsiseks. Seega arvatakse ka üldiselt, et tegemist on Jeruusalemma teise templi aegse apokalüptika žanri esindava tekstiga, järelikult ühe hilisema tekstiga Esimese Jesaja või üldse Jesaja raamatu koosseisus. Viimasel ajal on tõstatunud siiski hääled, mis väidavad teksti protoapokalüptilisust ehk tõsiasja, et tegemist on ühe vanima apokalüptilise tekstiga, võibolla üleminekutekstiga prohvetlusest apokalüptikasse. Sellele vastavalt varieeruvad dateeringud tuntavalt, eksiiliajast kuni 300. aastani eKr või tükati isegi 1. sajandini eKr. Igal juhul ei ole tegemist varasemate tekstidega kui 4. sajand eKr. Nagu prohvetikirjandus ikka, koosneb tekst mitmest väiksemast komponendist, mis ongi vastuseks dateerimise probleemile: tõenäoliselt saab eristada vanemaid tuumiktekste ning hulka nooremaid täiendusi, mis hõlmavad kord terveid laule, kord ühte ainsat sõna.
Kui kogu Jesaja apokalüpsis 24–27 on ilmselt alguse saanud peatüki 24 kirjutamisega, siis salmid 14–16a kuuluvad koos õigete tänulauluga Js 26:1–6(7) üsna hiliste täienduste hulka. Siin kõnelevad need, kes tunnevad end olevat Jumalaga erilises seoses, kes kannatavad kurjategijate ja ebajumalateenijate käes, aga kes võivad olla kindlad, et Jumal nad päästab. Selline hiline lakkamatu täiendamine on olnud iseäranis Jesaja raamatu puhul väga loomulik ja mahukas protsess. Kui Jesaja nimeline prohveti prototüüp elas 8. sajandil, siis Qumrani koobastest leitud arvukate Jesaja raamatu käsikirjade võrdlemine näitab, et teksti on edasi kirjutatud veel vähemalt kuni 2. sajandini eKr.
4. Ajalooline kontekst
Apokalüptiline kirjandus sai alguse ilmselt 4. sajandil eKr, selle tuntuimad esindajad on Taanieli raamat, osa Sakarja raamatust, aga ka Jesaja raamatu lõigud ning muidugi Johannese Ilmutusraamat. Seda suuržanri iseloomustab saladuslikkus, siin antakse aimu suurtest asjadest, mis ei ole kohe läbinähtavad, aga mida teadjad ära tunnevad või Jumala või inglite abil teavad. Apokalüptika iseloomulik motiiv on maailma häving universaalses võtmes. Eriline Jahve päev taeva avanemise ja maa aluste vappumise on osa Jesaja 24. peatükistki (vrd ss 18b–20 ja 21).
Ent apokalüptikast tähtsam on perikoobis tõsiasi, et õigete partei võtab apokalüptilistelt ringkondadelt järje üle ning peab ennast universaalse katastroofi keskel erilisteks ellujääjateks. Õigete parteid ei nimetata Piiblis otse. Pigem on tuntud Uuest Testamendist ja selle kaasaegsest kirjandusest variseride, saduseride, esseenide ja teiste parteid, ent Vana Testamendi psalmi-, prohveti- ja tarkuskirjanduse teise templi aegset ehk nooremat faasi ei ole võimalik mõista ilma mitme sellise parteide või vähemalt liikumiste nagu vaeste, õigete ja vagade (hasiidid) parteide olemasoluta. Liiga palju tegeletakse nendes tekstides oma erilise usutunnistusega ehk sellega, milles väljendub nende gruppide eriline suhe Jumalaga. Õigete partei järellugu kestab edasi veel selleski kogukonnas, milles kirjutati Qumrani koobastest leitud nn sektantlikke tekste. Õiged on seal populaarne termin ning ka apokalüptilised meeleolud sagedased.
5. Paralleeltekstid
Paralleeltekstidena kõlbavad lugeda esmalt kõik need tekstid, kus Jumalat kiidetakse. Kui perikoobis nimetatakse ida ja läänt, siis lisanduvad neile ka „mere saared“, mis tähendavad Vana-Iisraeli mõttemaailmas kaugeimaid punkte maailmas – maailmaketta keskel on maismaa, mida ümbritseb meri ning selles asuvad saared. Põhiliselt peetakse küll silmas lääne suunas asuvaid kaugemaid maid. Seega kiidab Jumalat absoluutselt kogu maailm. See omakorda sobib prohvetiraamatutes levinud kolmekordse eshatoloogilise skeemi raamesse. Esmalt karistatakse Iisraeli ja see pöördub, siis karistatakse kõiki rahvaid ning lõpuks kiidavad kõik rahvad Iisraeli Jumalat Jeruusalemmas. Rahvad suunduvad Jeruusalemma ja Siioni mäe poole ning kiidavad Jumalat. Vt nt Ps 76:11; 97:1, 6; 98:2 jj; Js 42:10, 12; 51:5.
Teiseks komplektiks paralleeltekstideks on kõik õigete partei ja identiteediga seotud tekstid, kasvõi siitsamast apokalüpsisest õigete tänulaul Js 26:1–6(7). Õigete tekstide hulgas on kõige programmilisem Psalm 1, mis annab tooni kogu Psalmiraamatule. Viimases on terve rida Psalme, milles on õigete käekiri ära tuntav, nt Ps 7; 11; 37 ja 68. Aga kiigata tasub ka Abrahami lugudesse ning Genesise (1Ms) peatükki 18, milles kuulus kauplemine Jumalaga õigete arvu üle Soodomas on märk õigete partei enesekindlusest – ainult kümmet õiget oleks tarvis, et päästa patune linn või maailm.
6. Tõlgendusloolised märkused
Tõlgendamiseks sisaldab perikoop oma rohkete ümberkirjutusvigade ja mõne peaaegu lahendamatu tõlkimisprobleemi tõttu rohkelt võimalusi, mida on ka ära kasutatud. Näiteks on võimalik tõlgendada „mere poolt“ ehk „lääne poolt“ ümber „mereäärseks“; sellisel juhul võiks perikoop vihjata Egiptusest pääsemise loole ja Kõrkjamere imele (2Ms 14–15).
Sõna ṣaddīq ’õige’ võib tõlkida mitut moodi. See võib tähistada kohtus õigeks mõistetud inimest, süüta olemist, moraalselt õigesti käituvat inimest, sotsiaalset positsiooni või jumalikku õiglust. Lääne-Ukrainast 18. sajandil alguse saanud hasiidide liikumises, mis levis kiriesti üle kogu Ida-Euroopa, olid tsadiikid ehk õiged need kõige erilisemad, legendaarsed, pühad kogukonnaliikmed. Neid usuti olevat Jumalast eriliselt puudutatud, juba nende läheduses viibimine oli õnnistav.
Ehkki kirjanduslooliselt ei käi ṣaddīq ’õige’ Jumala kohta, on seda ikkagi nii tõlgendatud. Kirjakohad nagu Ex 9:27; Js 45:21: Ps 7:10; Ps 116:5 jne võivad seda ka tugevdada.
Samas on tõlgendatud sõna „õige“ ka puhtalt apokalüptiliselt, viidates Inimesepoja kujule Hesekieli raamatus. Seda traditsiooni süvendab veelgi Etioopia Eenoki raamat (38:2; 53:6).
Ohtralt tõlgendusvõimalusi pakub ka sõna ṣǝbī, mida siinses tõlkes on tõlgitud auks. Kui tahta näiteks „õiget“ mõista Iisraelina või Iisraeli jäägina, siis võiks oleks tegemist Iisraeli auhiilgusega või ka millegagi, mis kaunistab Iisraeli.
Eksegeesi osast nähtub, et Js 24:15 kasutatud sõna bā’urīm võib tõlkida nii „idas“ kui ka „tuled“ (mitmus nimisõnast „tuli“). Seda võimalust on erinevates maailma keeltes ka kasutatud. See loob erilise seose Taanieli raamatuga (Tn 3:1–30), milles kõneldakse kolmest mehest, kelle kuningas Nebukadnetsar laseb vihahoos põlevasse ahju heita, kuid kelle Jumal imeliselt päästab. Kolm noormeest kiidavad Jumalat sõna otseses mõttes keset tuld. Seda lugu illustreerib näiteks fresko Priscilla katakombides.
Taanieli raamatu apokrüüfsete lisade hulka kuulub Kolme mehe kiituslaul, kahest omavahel seotud psalmist koosnev laul. Õigeusu kirikus kasutatakse seda kaanoni 7. ja 8. laulu alusena ning perikoopi loetakse vaikse laupäeva liturgial. Roomakatoliku kirikus kasutatakse kolme mehe kiituslaulu pühapäevade ja pühade hommikupalvusel.
Metropoliit Trifon (1861–1934) kirjutas õigeusu kiriku kõige rängema tagakiusamise ajal akafisti Slava Bogu za vsjo („Tänu olgu Jumalale kõige eest“). Akafist on leitav näiteks lingilt https://azbyka.ru/molitvoslov/akafist-slava-bogu-za-vsyo.html
7. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 302.
Päeva laul: 301.
Jutluselaul: 392.
Ettevalmistuslaul: 294.
Lõpulaul: 386.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 225, nr 2 / Agenda, lk 75.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, nr 5 / Agenda, lk 66–68.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (üldine III).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 225 / Agenda, lk 71 nr 3.
8. Muud soovitused
Viieteistkümnenda nelipühajärgse pühapäeva teema on „Tänulikkus“. 2020. aasta jutlusetekst Jesajalt annab tänulikkuse temaatikale olulise lisamõõtme. Jesaja 24:14–16 on osake nn Jesaja apokalüpsisest (Js 24–27), millest otsesele õnnetusekuulutusele liituvad tänulaulud päästmise eest (Js 25–26) ning Issanda tõotus, et ta taastab Iisraeli (Js 27).
Oluline on jutluseperikoobi paiknemine õnnetusekuulutuste keskel. Kerge on olla tänulik heade asjade eest, kuid olla tänulik keset keerulisi aegu tähendab midagi muud, näha Issanda heldust selles, et kõik ei ole veel lõppenud (vrd Nl 3:22). Kindlasti on sellel mõttekäigul oma koht 2020. aastal, mil väga paljusid puudutab otsesemalt või kaudsemalt kroonviirus.
Olgu järgnevalt toodud mõned mõtted ja näited kirjandusest, milles on puudutatud tänulikkuse temaatikat.
Oskar Lutsu „Kevades“ on mõtlemapanev episood, milles autor kirjeldab, kuidas uhkusest pakatav Arno näitab lähedastele kooliõpetaja kingitud viiulit. Ja siis küsib ema: „Kas sa ka tänasid ilusti, Arno?“ Kogu lugu lõpeb sellega, et Arno jookseb koolimajja õpetajat kingi eest tänama. Viieteistkümnes nelipühajärgne pühapäev on võimalus pöörata tähelepanu sellele, kui raske on teinekord tänada, kui iseendastmõistetav kõik tundub.
Tänaseks igavikku lahkunud kauaaegne Järva-Jaani kirikumees Ülo Jätsa armastas öelda: „Nõukogude ajal nad praalisid: Me ei oota looduselt armuande, me võtame ise! Kuid kui Jumal ei anna, ei võta keegi mitte midagi!“
Internetis liigub aeg-ajalt mõtlemapanev nimekiri (sageli triviaalsetest ja tüütutestki) asjadest, mille eest olla tänulik.
Olen tänulik:
maksude eest, mida maksan, sest see tähendab, et mul on töö;
selle eest, et pean koristama peo järel, sest see tähendab et mul on sõbrad;
selle eest, et riided tunduvad jääma kitsaks, sest see tähendab, et mul piisab süüa;
selle eest, et peab lund rookima ja aknaid pesema, sest tean, et mul on kodu;
et parkimisplats on jamalt kaugel – see tähendab, et mul on auto;
suure elektriarve eest, sest mul on kodus valgus ja soojus;
kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti, kuna tean, et ma kuulen;
pesuhunniku eest laual, kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda;
väsimuse ja valutavate lihaste eest, kuna tean, et olen tohtinud teha tööd;
hommikuse äratuskella eest, kuna tean, et elan;
ja lõpuks ja mitte väheolulise eest: saan palju e-kirju, mis tähendab, et keegi mõtleb mu peale.
Keegi on öelnud: „Sa võid külvata, mida tahad, kuid sa lõikad seda, mida oled külvanud, mitte seda, mida sa tahad.“
Kasutatud kirjandus
Gray, George Buchanan (1980) A Critical and Exegetical Commentary on the Book of Isaiah I–XXVII. Edinburgh: T.&T. Clark.
Herrmann, Siegfried (1978) Jesaja 13–27. Biblischer Kommentar. Altes Testament 10/2.Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.
Kaiser, Otto (1974) Isaiah 13–39. Old Testament Library. Philadelphia: Westminster.
Watts, John D.W. (1985) Isaiah 1–33. Word Biblical Commentary 24. Waco, Tx: Word Books.
(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas ja Urmas Nõmmik, alapeatükid 2–5 U. Nõmmik, alapeatüki 6 Joel Siim ja U. Nõmmik, 7–8 J. Siim, toimetanud U. Nõmmik.)
