Arvamused

Teoloogia ja loodusteadused on andnud üksteisele palju

Kuidas uurida loodusteaduste ja teoloogia omavahelist suhet? Võib-olla oleks õige uurida näiteks teadlaste usuveendumusi? Selles essees aga otsitakse teistsugust lähenemisviisi.

Kristluse ja loodusteaduste suhteid käsitleva keerulise diskussiooni üheks teemaks on küsimus sellest, mil viisil on kristlik usk, teoloogia ja kiriku praktika mõjutanud loodusteaduste arengut ning mil määral on loodusteadused mõjutanud teoloogilist mõtlemist. See teaduse ja teoloogia ajalukku kuuluv küsimuseasetus kannab endas ka filosoofilisi, sotsioloogilisi ning loomulikult ka teoloogilisi implikatsioone.

Loodusteaduse populaarsetest nüüdisaegsetest propageerijatest tuntuim on tõenäoliselt briti bioloog Richard Dawkins, kes esindab arvamust, mille kohaselt kristlik usk – muude religioonide kõrval – mõjub loodusteaduste püüdlustele kahjulikult ja vihameelselt, esitades valelikke väiteid.

Dawkins põhjendab oma väidet, apelleerides eelkõige mõistusele ja loogikale. Oma raamatus „God Delusion“ („Luul jumalast“) arvutab Dawkins religioossete teadlaste osakaalu Nobeli preemia saajate või briti hinnatud teadlaste seltsi Royal Society hulgas. Oma kalkulatsioonide põhjal esitab ta järelduse, et religioossus on teadlaste hulgas seda haruldasem omadus, mida kõrgemale teadlane oma teaduse tegemises jõuab.

Edasi viitab Dawkins Mensa-organisatsiooni publikatsioonis esitatud uurimusele, mille kohaselt religioossus korreleerub negatiivselt intelligentsuskvoodiga (IQ): mida intelligentsem inimene on, seda ebatõenäolisem on, et ta on usklik (Dawkins 2007, 123–130).

Dawkinsi praktiseeritud nn headcounting meetod ei ole uus viis rääkida religioossuse positiivsetest või negatiivsetest mõjudest loodusteaduste arengule. Juba 1938. aastal avaldas Ameerika sotsioloog Robert K. Merton raamatu „Science, Technology and Society in 17th-Century England“, milles ta esitas oma nime kandva teesi. Selles väidetakse, et 16. sajandi Inglismaal mõjutasid nn teaduslikku revolutsiooni märgatavalt tolle aja kesksete teadlaste religioossed veendumused. Kalvinistlik puritaanlus ühendas mitmeid tolle aja Royal Society liikmeid.

Mertoni tõlgenduse kohaselt mõjutas teadlaste religioosne taust positiivselt loodusteaduste arengut, sest puritaanliku eetose juurde kuulus toimimine „Jumala auks ja inimkonna heaks“. Nõnda tulenes osa loodusteaduslikest püüdlustest religioossest praktikast (Deason 1986, 171–172).

Mertoni tees on äratanud teravat diskussiooni, kus selle keskset väidet on nii kiidetud kui ka kritiseeritud. Reaktsioon sellele on olnud umbes samasugune kui Dawkinsi esitatud tulemusele, mis põhineb vastupidisele headcounting meetodile. Teoloogia ja loodusteaduste dialoog ning nende omavahelise mõju ajaloo uurimine vaevalt edeneb seni, kuni religioosne maailmavaade või selle puudumine on diskussiooni keskmes. Hoopis viljakam kui vaadelda teatud maailmavaateid esindavate inimeste intellektuaalseid, religioosseid või teaduslikke omadusi, on uurida hoopis maailmavaadete sees olevaid lähtekohti ja oletusi.

Noah J. Efron on tõdenud, et igale müüdile on olemas ka vastumüüt. Kui ikka ja veel kuuleme, et religioossus, kristlik maailmavaade ja kiriku töö on kahjulik või isegi destruktiivne loodusteaduste arengule, võime esitada ka vastumüüdi, mille kohaselt nüüdisaegne loodusteadus ei oleks lähtekohaliselt isegi võimalik ilma kristliku usu ja teoloogia panuseta. Efroni järgi on mõlemad müüdid ühekülgsed ning ei avalda asjaolude mitmekesisust ja rikkust. (Efron 2009)

Efroni meeldetuletus on kohane, sest nagu loodusteaduseid, on ka teaduse ajalugu võimalik rakendada teenima mõnda maailmavaatelist eesmärki. See meenutus ei tühista siiski märkust, et kristlikul teoloogial ja kirikul on olnud teaduste arengus tähtis ning kohati isegi keskne roll, vaatamata sellele, et ainuüksi selle põhjal pole võimalik seletada, miks moodne loodusteadus arenes edukalt just kristlikus Euroopas ning mitte mõnes teises religiooni- ja kultuurisfääris.

Kultuuride vahekord on jätnud oma jälje kristlikusse teoloogiasse, mis toetus esimestel sajanditel kreeka filosoofiale. Kreeka filosoofia ise oli saanud mõjutusi varasematest kultuuridest ja nende viisist mõtestada ümbritsevat maailma. Kui kristlik teoloogia mõjutas viisi, kuidas loodust vaadeldi, tõi see endaga midagi omast, aga ka midagi laenatut.

Usk Jumalasse maailma Loojana võeti kristlusesse üle juutlusest. Loomise mõistel arvatakse olevat tähendus ainult maailma algupära lahti seletades, kuid see peegeldab samuti ka käsitust loodu olemusest ja toimimisest. Piiblist leitaval juudikristlikul loomiskäsitusel on Christopher B. Kaiseri järgi kaks tagajärge praegu laialt aktsepteeritud käsitusele maailmast.

Esiteks mõeldakse, et loodu toimib iseseisvalt ning järgib teatud „looduse“ seadusi. Jumal on loomises andud loodule autonoomia, mis tagab selle, et looduse protsessid on usaldusväärsed ning nende põhjuse-tagajärje seoseid on võimalik mõista ja seletada.

Teiseks rõhutab loodu loodud olemine, et Jumal „mõistab“ maailma ning on teadlik selle protsessidest. Seetõttu on maailm avatud ka inimese mõistusele, mis on osa inimese „jumalanäolisusest“. Jumal ei allu loodusseadustele, nagu antiigi mütoloogias mõeldi, vaid on nendest kõrgemal. Juudikristlik loomiskäsitus tagab seega selle, et loodul on teatud iseseisvus, ning teisalt rõhutab see, et isegi autonoomsena sõltub see oma algatajast ehk Jumalast.

Oluline on mõista, et loomine pole seetõttu maailmakõiksuse algust kirjeldav sündmus, vaid pigem räägib see maailmakõiksuse põhilisest iseloomust ja toimimisest. (Kaiser 2012)

Loomine pole aga ainus teoloogiline vaatepunkt sellele, kuidas kristlik usk on mõjutanud praeguste loodusteaduste teket ja arengut. Šoti teoloog Thomas F. Torrance (1913–2007) on püüdnud näidata varajaste kirikuisade töö tähendust nii loomisteoloogia kui ka inkarnatsiooniteoloogia kaudu.

Torrance’i järgi rõhutas usk Jumalasse, kes oma Pojas sündis inimeseks enda loodud maailma ning allus looduse seadustele, seda käsitust, et maailm, mida inimene uurib, on usaldusväärne. Jumal ei oleks sündinud sellise maailma osaks, mida juhivad meelevaldne juhus või deterministliku saatuse väed. See maailm on reaalne nii meile kui ka Jumalale.

Inkarnatsioon nõnda justkui kinnitab kõiksuse juba loomises saadud autonoomiat, milles ühilduvad nii vabadus kui ka sõltuvus. Meie teadmiste vaatepunktist tähendab see, et me ei saaks usaldusväärset infot loodusest, kui me ei usaldaks, et loodus meid ei peta. Mõistmise või mittemõistmise väljakutse ei ole siis kunagi looduses, vaid inimese piiratud mõistuses. (Luoma 2012)

Torrance’i teoloogiline programm sisaldab neid probleeme, mida Efron eelnevalt juba esile tõstab. Vaatamata sellele ei ole kristliku usu kesksete õpetuste tähendus loodusele ja inimese võimalustele selle uurimiseks sugugi väike. Kuigi teoloogilise imperialismi ja kogu teaduse ajaloo kristlikustamiseks pole ei põhjendusi ega põhjust, ei saa me eitada religiooni ning teoloogia tähtsust ja tähendust loodusteadustele, sest usul ja teadusel on viljakas vahekord.

Nii usk kui ka teadus on ratsionaalse inimese ratsionaalsed toimingud. Mõlemad peavad tõrjuma kiusatuse kalduda ükskõik missugusesse irratsionaalsusesse.


Kasutatud kirjandus

Dawkins, Richard. 2007. The God Delusion. London: Transworld Publishers.

Deason, Gary B. 1986. „Reformation Theology and the Mechanistic Conception of Nature“, God and Nature. Historical Essays on the Encounter between Christianity and Science. Toim. David C. Lindberg and Ronald L. Numbers.  Berkeley, Los Angeles: University of California Press, 167–191.

Efron, Noah J. 2009. „That Christianity Gave Birth to Modern Science“, Galileo Goes to Jail and Other Myths about Science and Religion. Toim. Ronald L. Numbers. Cambridge, Mass.: Harvard University Press, 79–89.

Kaiser, Christopher B. 2012. „Early Christian Belief in Creation and the Beliefs Sustaining the Modern Scientific Endeavor“, The Blackwell Companion to Science and Christianity. Toim. J. B. Stump, Alan G. Padgett. Chichester: Wiley-Blackwell, 3–13.

Luoma, Tapio. 2012. „Thomas F. Torrance“, The Blackwell Companion to Science and Christianity. Toim. J. B. Stump, Alan G. Padgett. Chichester: Wiley-Blackwell, 578–588.


Artikkel on ilmunud 2013. a veebiajakirjas Areiopagi. Avaldatud Areiopagi loal. Tõlkinud Joona Toivanen. Artikkel Areiopagi lehel soome keeles ning eesti keeles.


Tapio Luoma (1962) on teoloogiadoktor, Soome Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop (alates aastast 2018).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English