Professor Tarmo Kulmarile mõeldes tuleb meelde roomlaste vanasõna aquila non captat muscas – „kotkas ei püüa kärbseid“. Kotkas, kelle tiibades on piisavalt jõudu, et tõusta teistest kõrgemale, näeb ilma palju avaramalt ja õilsamalt, ta pilk ulatub kaugusesse, kuhu mõne teise silmapiir eales ei ulatuks. Kärbestega, selle ilma tühja-tähja ja tüütustega tegelegu need, kes selle jaoks on loodud. Nagu suurte inimeste ja vanasõnade puhul ikka, on vaja lugusid, et mõista tegelikku sügavust.
Professor Kulmari teaduslik kompetents on tõesti lai: see algab Euroopa-väliste tsivilisatsioonide ajaloo tundmisega, tänu Linnart Mällile ilmuvad uurimistöödesse Hiina ja India teemad ning Rein Sepa tõukel kasvab huvi muinasgermaani mütoloogia ja maailmapildi vastu, muinasusundi uurimisteema pärineb doktoritöö juhendajalt dr Alfred Ruppilt. Professor Kulmaril on jätkunud alati aega pühenduda ühele oma lemmikule, Kolumbuse-eelse Ameerika tsivilisatsioonidele. Need huvid on viinud teda mitmele ekspeditsioonile ja ennast täiendama just Ladina-Ameerikasse, aga ka paljudesse teistesse maailma paikadesse.
Meie esmakohtumine sai teoks kolmkümmend aastat tagasi, kui Tarmo Kulmar tutvustas oma loengutel Pärnu teatrimajas maiade ja inkade, olmeekide ja tolteekide kultuure. Taaskohtumisest toonase üliõpilasena Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1992. aastal on kasvanud pikk sõprus. Eks siin peitu südamlikumaid põhjusi, miks tänast juubilari õnnitleda: suur on professor Kulmari õpilaste, bakalaureuste, magistrite ja doktorite arv. Seda kõike on ta teha jõudnud võrdleva usuteaduse professorina alates 1997. aastast kuni tänaseni – sellel positsioonil töötas enne sõda muide Uku Masing – ja ka usuteaduskonna dekaanina aastatel 1998–2001. Akadeemiliste kohustuste kõrval on Tarmo Kulmar olnud ühiskondlikult üliaktiivne. Olgu nimetatud vaid kaks tegevust selles inspireerivas reas: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi taasasutaja ja seltsi pikaaegne president ning muljetavaldav vilistlase roll korp! Sakala ridades. Professor Kulmar oskab elu elada ehedaks ja tuntud teatrisõbrana elada seda fenomenaalseks. Viimast silmas pidades võiks mainida tema ilukirjanduslikku loomingut või ka oskust vajaduse korral, hetke ajel lavastada pidulikku, teatraalset stseeni parajasti saadaval olevast (inim)materjalist.
Professor Kulmar on tõepoolest fenomenaalne fenomenoloog, kelle üheks uurimisvaldkonnaks on varatotalitaarsed ühiskonnad, nende sarnasused ja erinevused, ulatudes Vana-Egiptusest klassikalise Hiinani või Euroopast Ladina-Ameerikani. Võrdleva usundiloolase, teoloogi ja vaimuliku laia haarde põhjus peitub Tarmo Kulmari stuudiumis ajaloo- või psühholoogiateaduskonnas Tartu Ülikoolis, mis andis hea sissevaate nii arheoloogiasse kui lubas mõista muinasusundit inimajaloo algusaegadel ning ära tunda erinevate kultuuride riituste tähendusi ja toimemehhanisme.
Õnneks on professor Tarmo Kulmarit ka märgatud, nii riiklikult kui erialaliselt. Talle on omistatud Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk 2003. aastal ja Tartu Ülikooli väike medal 2010. aastal, EELK Teeneteristi III järk 2016. aastal ja Kaitseliidu teenetemedali „Pro Patria“ III järk 2002. aastal, aga talle on tema 65. sünnipäeval pühendatud ka õpilaste ja kolleegide artiklikogumik „When Gods Spoke: Researches and Reflections on Religious Phenomena and Artefacts. Studia in Honorem Tarmo Kulmar“.
Palju aastaid, palju aastaid, hea Õpetaja!
Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liikmete nimel ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlasena
Arho Tuhkru
