Aasta 2020 jääb igaveseks meelde. Sel aastal jäi kogu maailm korraks täiesti seisma. Pidime mõne nädalaga orienteeruma ümber eneseisolatsioonile ja akadeemilises töös distantsõppele. Palju jõudu nõudis see eriline kevad. Paljudel läks elu keeruliseks. Aga mitte ainult. Tean ka neid, kelle akadeemilisele eneseteostamisele mõjus kodus istumine väga hästi. Ootamatutes oludes oli kaotajaid ja oli võitjaid.
Võiks arvata, et nüüd ei karda me enam midagi. Oleme näinud igasugust. Kaotajad oskavad nüüd näha võimalust võitmiseks ning võitjad kasutada võimalusi veelgi paremini. Tõepoolest, uus õppeaasta esitab suure väljakutse, aga me oleme selleks valmis. Meid ei heiduta võimalus, et mõni või mitu peab jääma ajutiselt koju õppima või õpetama. Oleme sellekski valmis, et terve kool või ülikool läheb ajutiselt üle distantsõppele.
Pärast kevadist eriolukorda mõjub praegune võimalus alustada uut õppeaastat üksteisega näost näkku kohtudes tõelise kingitusena. Nii tundub, et homsed mured kuulugu üleüldse homsele. See on sama tore kingitus kui see, et Tartu Ülikooli raamatukogu valuline remondiperiood hakkab juba ununema ning raamatukogu oli erinevalt varasematest aastatest sel aastal avatud isegi suvel. Käisin raamatukogus tihti. Ja uskuge mind – ma ei olnud ainus. Oli palju inimesi, kes iseäranis vihmastel päevadel uue teadmise saamise võimalusest ja mõtlemisest viimast võtsid.
Aga tõtt-öelda rõõmustan ma ise kõige rohkem selle üle, et Tartu Ülikooli usuteaduskond saab anda aru üle aastate kõige suuremast lõpetajate arvust ning samuti üle aastate kõige suuremast sisseastujate arvust. Kas viirusekriisi tõttu või mõnel muul põhjusel on meil aasta algusest saadik kogunenud kokku 23 lõpetajat, 9 bakalaureuseõppes, 12 magistriõppes ning 2 doktoriõppes.
Lisaks oli ülikoolidesse sel aastal suurem tung kui tavaliselt. Meid tabas nii suur sisseastujate ja sealjuures nii heade sisseastujate laine, et tuli vastu võtta rohkem kui ette nähtud. Bakalaureusetudengeid alustab 16, magistriüliõpilasi 22 ja doktorante 3. Viimastele peaks lisanduma veel sel aastal üks korraline ja mitu eksternist üliõpilast. Mõnevõrra kasvab ka rahvusvaheliste üliõpilaste hulk meie ridades. Olen sisseastumisvestlustest üliõpilaskandidaatidega vaimustuses ning veendunud, et võime Eestis rahulikult tulevikku vaadata. Ennustan rohkemgi: küllap teatakse mõne tänase sisseastuja nime varsti ka rahvusvahelistes akadeemilistes ringkondades.
Ja nüüd veel tähtsamast. Inimene on mõtlev olend ning vaevalt suudab ta ilma mõtlemiseta kuigi kaua vastu pidada. Aga kui tõesti keegi suvel kogemata mõtlemise unustas – kasvõi põhjusel, et ei lugenud või kuulnudki midagi uut ja innustavat –, siis nüüd see hiljemalt juhtub. Nüüd õnnistatakse üliõpilasi uue teadmiste ja ideede massiga. Nüüd saavad õppejõud jälle viljakat tagasisidet ja üliõpilastelt ootamatuid mõtteid. Lõpuks jälle.
Homo sapiens on ka uskuv olend. Julgen nii üldistada. Kui tahta teada detaile – mida või keda inimene usub, kuidas ta usub, kui palju sõltub tema usk teistest inimestest –, siis läheb asi keeruliseks. Aga see annabki õnneks meile mõtteainet ja tööd. Sellepärast ülikooli ja usuteaduskonna katuse alla kogunemegi. Sellepärast saame lõpuks jälle süveneda uskumise saladustesse.
Ja nüüd veel kõige tähtsamast – avastamisest ja taipamisest. Minu akadeemilisele elule ja suuresti ka isiklikule elule annavad mõtte uue avastamine ja taipamine. Taipamine on mu jaoks võrdne ilmutusega. Taipamises saavutab inimene sideme sellega, mis on temast väljaspool. Tihti on seda taipamise fluidumit küll vaid korraks, aga selleks korraks on siiski tunne, et võib puudutada tundmatut ja mõeldamatut. Taipamist võib provotseerida inimeses mõni eluline juhtum, juhuslik kogetu, kuuldu või loetu. Usulistes gruppides öeldakse ka, et ilmutuse annab inimesele Jumal või jumalik olend või miski transtsendentne. Samas on tõsi kindlasti see, et kes ei otsi, jätab ennast juhuse meelevalda, ei ootagi, et teda võiks tabada taipamine. Kes aga otsib, see leiab. Kui on juba korra leidnud ja taibanud, siis otsib üha rohkem. Taipamine on sügavaim ja samas õndsaim sõltuvus, mis inimesele kingitud.
Head uut taipamist uueks õppeaastaks!
Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige.
