Artiklid

Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses

Järgneva artikli eesmärk on tutvustada 2020. aasta 9. märtsil Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritööd. Monograafiavormis ja eesti keeles kirjutatud töö on vabalt kättesaadav TÜ raamatukogu e-hoidlas: https://dspace.ut.ee/handle/10062/67086.

Eesti rahvusliku teatri sünniaega loetakse aastast 1870, mil Tartus, Vanemuise Seltsis kanti lavale Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg” ja sestpeale on Eesti rahvas olnud üks maailma kangemaid teatrirahvaid. Ent püsivalt tegutsevaid teatreid hakati Eesti ja Läti aladel hoo ja vaimustusega rajama juba umbkaudu 90 aastat varem, mil Saksamaalt jõudis Eesti- ja Liivimaale nn teatromaania. 1780. aastate Riia kohta kirjutati hiljem: „Mängiti igat sorti komöödiaid, tragöödiaid, operette ja ballette. Igaüks aboneeris. Mängiti 5 korda nädalas. Kõik muutusid teatraalseks ja komöödiaarmastus pühkis minema pea igasuguse huvi tõsiste teaduste vastu.” Suuremates keskustes tehti pingutusi püsivate professionaalsete teatrite rajamiseks, linnades võõrustati rändtruppe ja rajati asjaarmastajate teatreid, etendusi korraldati ka mõisates. Suur teatrivaimustus kergitas esile aga ka küsimusi, ärgitas arutlema teatri eesmärkide ning selle mõju üle ühiskonnale ja üksikisikule. Ühes linnas viisid need küsimused ja arutelud selleni, et seal keelati „igaveseks” igasugune teater.

Vaenulikkus teatri vastu või teatrivastasus on teema, mis on Euroopa teatriloos ikka ja jälle üles kerkinud, pärinedes samast ajast ja kohast, millest ka Lääne teater ise – Antiik-Kreekast. Nähtust ennast on aga hakatud tõsiselt võtma alles viimastel aastakümnetel. On hakatud esile tooma nähtuse universaalsust ja kritiseerima selle taandamist kitsarinnalisusele või usulisele fanatismile nagu seda on pikka aega üldiselt tehtud. Ka eestikeelsetes Eesti teatriajalugudes on järjepidevalt osutatud teatrivaenulikkuse olemasolule nii Eesti- ja Liivimaal kui ka laiemalt. Niisama järjepidevalt on seejuures viidatud kiriku vastumeelsusele, vaimulike silmakirjalikkusele ja kitsarinnalisusele. Teatriharrastuse levikut ja püsiteatrite rajamist Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus on esitatud otsese tagajärjena kiriku mõju vähenemisele ühiskonnas. Kiriku vastuseisu põhjusi Eesti- ja Liivimaal aga uuritud ei olnud ning selle kohta oli esitatud üksnes ebamääraseid oletusi.

Doktoritöö algseks ajendiks oli selgitada kiriku ja teatrikunsti omavahelisi suhteid, uurides kiriku vaenulikkuse põhjuseid Eesti- ja Liivimaal, ent töö käigus ilmnes, et kiriku või ka laiemalt religioosselt motiveeritud vaenulikkuse kohta ei ole Eesti kontekstis eriti materjali, mida uurida. Ainus süstemaatiline ja arvestatavaid tagajärgi kaasa toonud teatrivaenamine Eesti- ja Liivimaal on aset leidnud 19. sajandi alguse Tartus, ja seda kirikust sõltumatult. Nimelt oli keiser Paul I millalgi enne 1801. aastat keelanud teatrite rajamise Vene impeeriumi ülikoolilinnades. Keeld jõustuski, aga üksnes Tartus ning kehtis lausa aastani 1867 (kolm aastat hiljem sai sealsamas alguse Eesti rahvuslik teater). Keeldu toetasid aktiivselt tuntud valgustajad ja liberaalid, ülikooli kuraator Friedrich Maximilian Klinger ja rektor Georg Friedrich Parrot. Neid mehi on olnud väga raske süüdistada kitsarinnalisuses või fanatismis ning Eesti ajalookirjutuses on lokaalse sündmusena uuritud Tartu teatrikeeld jäänudki mõistatuseks.

Doktoritöö keskseks eesmärgiks sai teatrivaenulikkuse kui nähtuse avamine viisil, nagu see tuleb esile 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses Eesti- ja Liivimaa kolmes suuremas keskuses. Sel perioodil kuulusid tänane Eesti ja Põhja-Läti Vene keisririigi alla, ent kohalikul tasandil valitses siin väikesearvuline baltisaksa ülemkiht, kes sai pidevat täiendust Saksamaalt nende noorte meeste arvel, kes tulid siia ja Vene riigi pealinna Peterburi tööd otsima. Nii Vene impeeriumi kui Saksamaa linnades levis teatrikunst seniolematul määral ning ka baltisakslased rajasid esimesi püsivalt tegutsevaid teatreid. Kui seni oli Eesti- ja Liivimaal teatrit nähtud peamiselt kooliõpilaste või rändnäitlejate esituses, siis 1782. aastal rajas kohalikust aadlikust metseen Riias uhke teatrimaja, kus professionaalne püsitrupp tõi lavale heatasemelisi lavastusi nii draama-, tantsu- kui muusikažanris. Tallinnas asutati 1784. aastal tollal veel noore ja tundmatu August von Kotzebue eestvedamisel asjaarmastajate teater, mis tõi lavale komöödiaid ning melodraamasid muusikaga ja ilma ning annetas kogu piletitulu linna puudustkannatajatele. Eesti- ja Liivimaa kolmandas keskuses Tartus oli 1781. aastal üks vana vasetöökoda teatrimajaks kohandatud, et võõrustada rändtruppe ning 19. sajandi alguses, mil Tallinnas valmistuti juba professionaalse teatri avamiseks, sooviti ka Tartus algust teha asjaarmastajate etendustega. Ent nagu juba öeldud – taasavatud Tartu ülikool seisis otsustavalt vastu teatrielu edendamisele linnas ja saavutas aastaks 1812 täieliku teatrikeelu.

Aga mitte ainult Tartus, vaid ka Riias ja Tallinnas kaasnes teatrite rajamisega mingis vormis poleemika. Osutus võimalikuks leida igast kõnealusest linnast ajakirjanduslik, ilukirjanduslik või dokumentaalne tekst, milles arutati just selle küsimuse üle: nimelt, kas selles linnas etendusi andev, rajatud või rajada kavatsetav teater tuleks linna lubada, alles jätta või sealt välja heita.

Riia linnateatri üle arutles Hesseni hästituntud pastorite ja pedagoogide dünastiast pärit Karl Philipp Michael Snell (1753–1806), kes oli Liivimaale saabunud aastal 1780, et asuda Riia toomkooli rektori ametikohale. Snell käis koos teistega usinalt kunstilist kõrgperioodi nautivas teatris ja pühendas selle uudse kogemuse üle mõtisklemisele kaks teksti. Ühemeheajakirja „Patriootilised vestlused” numbris teemal „Riia näitemängude kahjulikkusest või hädavajalikkusest“ (1785) jälgivad ja kommenteerivad Riia linna ja selle teatrit antiikfilosoofide Platoni, Epikurose ja Diogenese vaimud koos iidse sibülliga. Mitmekihilises tekstis peegelduvad Snelli pingutused ja probleemid „oma uue isamaaga” kohanemisel ning kriitilisus Liivimaa olude suhtes. Teine tekst kõneleb „(Riia) näitemängude moraalsest väärtusest“ (1784), kus rektor teeb Riia teatrile – hoidudes midagi arvamast selle kunstilise või hariva külje kohta – eeskätt kooliõpilasi ja noori silmas pidades rea konstruktiivseid parandusettepanekuid moraalsest aspektist.

Tallinna heategevat seltskonnateatrit tabas järjepidev pilkamine ühe osa aadli ja linnakodanike poolt ning noor draamakirjanik ja teatrientusiast Kotzebue – koos mõne kaasvõitlejaga – kaitses seltskonna tegevust väga tuliselt ja mitmel eri moel, nt avaldades 1785. aastal kohalikus ajalehes pika pöördumise publiku poole, mis lõppes niimoodi: „Kui meie mäng ka ei pälvi asjatundjate heakskiitu, on meie siiral kavatsusel ometi kindlasti Jumala heakskiit! Selle Jumala, kes meid kõiki võrdseks lõi, kelle kõikenägev pilk valvab rikaste ja vaeste üle, kes kindlasti kirjutab tasuva käega meie teo Elu Raamatusse. Tema nimel avame me teatri! Tulge meie juurde, te üllad hinged!” Tallinna teatri vastaseid pilava muusikalise jandi „Asjaarmastajate teater kohtu ees” kirjutas Kotzebue esitamiseks teatri teisel sünnipäeval (1786), mil see ilmus ka tema enda ajakirjas „Vaimule ja südamele”, ning hiljem Saksamaa publikule suunatud autorikogumikus (1788). Kogumiku jaoks oli Kotzebue koostanud ülevaate teatri võitluste kohta esimesel neljal hooajal: „Uudislugu teatriasutusest Tallinnas, mis on ära teeninud, et temast maailmale teada antakse.”

Tartus 19. sajandi alguses arenenud sündmuste kohta ei koostatud artikleid ega kunstilisi arveteõiendamisi ning allikana ei ole kasutada muud kui Tartu rae ja Tartu ülikooli ametlikud dokumendid (1804–1812). Mitu eri paksusega kausta täis käsikirjalisi koosolekuprotokolle ja ametlikke kirjavahetusi ei anna täit pilti ei sündmustikust endast ega selle võimalikest põhjustest. Doktoritöö jaoks on Tartu sündmustikust tehtud uus ja senistest põhjalikum rekonstruktsioon, mis asub töö lisas.

Doktoritöö keskne eesmärk oli teatrivaenulikkuse kui nähtuse avamine viisil, nagu see tuleb esile neis Riias, Tallinnas ja Tartus teatri rajamisega kaasnenud tekstides. Kolme linna on käsitletud kui ühe ja sama diskussiooniruumi erinevaid punkte, kus uurimisalune nähtus on võtnud erinevaid vorme ja teinud nii võimalikuks selle mitmekülgse vaatluse.

Lisaks teatrivaenulikkuse kui nähtuse avamisele oli tööl kolm kitsamat eesmärki: 1) anda senisest tõenduspõhisem ettekujutus teatrivaenulikkuse juhtumitest Eesti teatriloos ning võimalust mööda selgitada kiriku ja kristliku usu rolli selles; 2) anda senisest oluliselt veenvam vastus kummastavale küsimusele teatrikeelu kohta Tartu ülikooli ajaloos; 3) selgitada linna ja selles asuva teatri eripärade seost seal puhkeva diskussiooniga teatri üle ning tutvustada ka selle diskussiooni toimumise kanaleid ja viise.

Monograafia on üles ehitatud põhimõttel, et 21. sajandi lugeja teeb stiliseeritud vormis kaasa protsessi, kus sammhaaval minnakse sisse konteksti, milles vaatlusalused tekstid kirjutati. Tagamõte seisneb selles, et lugeja teadvustab endale järk-järgult mõistete ja asjaolude muutumist teksti ja tänase päeva vahele jäänud ca 200 aasta vältel. Tänasel päeval arusaamatuks jäävate tekstide sisu on ühekaupa avatud omaaegses kontekstis, tuues välja küsimused, mida tekitas teater Eesti- ja Liivimaa kolmes suuremas keskuses sel kohaliku teatriloo jaoks pöördelise tähtsusega ajaperioodil ning milliste ühiskonnagruppide, tegevusvaldkondade ja väärtustega olid need küsimused seotud. Teekonna lõpuks jõuab lugeja selleni, et teatri üle peetav poleemika paistab talle omas ajas täiesti loomuliku ja asjakohasena, sõltumata tema isiklikust hinnangust teatri kasulikkuse või kahjulikkuse kohta.

Töö tulemusel võib öelda, et 18. sajandi Saksa protestantlikus ruumis oli käibel hulk üldtuntud probleemitõstatusi, mida igas teatri kohta kirjutatud tekstis mainitakse ja arvustatakse, ent konkreetsetel juhtudel kerkib alati esile mingi üks kindel teema või väike teemadering. Nii on ka Eesti- ja Liivimaa keskustes esile kerkinud aruteludel ajastuomane ühisosa, ent igaühel on ka oma selged erijooned, mis tulenevad nii linna kui sealse teatri eripäradest, aga ka kohalikest asjaoludest, ühiskondlikest pingetest, mõjuvõimsatest isikutest ning kirjutaja isiklikust perspektiivist. Doktoritöös on igas linnas keskendutud selles eripäraselt esiletulevale.

Riias langeb aadlikele ja kõrgemale kodanlusele mõeldud peene seltsi- ja teatrimaja avamine ajale, mil pärisorjade olukord on ajaloo rängimas seisus ja pärisorjusele toetuv majandus sügavas kriisis, toimuvad talurahvarahutused. Saksamaa ülikoolidest saabuvad noored mehed on kohkunud sellest, kuidas sakslastest ülemkiht pärisorje kohtleb, silma torkavad teravad seisusevahed ja äärmuslik ebavõrdsus. Samal ajal tekitavad baltisakslaste seas suuri sisepingeid Katariina II reformid, millega Vene keskvalitsus esimest korda tõsisemalt sekkub Liivimaa traditsioonilistesse valitsusstruktuuridesse. Snelli „Patriootilistes vestlustes” vaadeldakse peent teatrimaja just nende sündmuste ja asjaolude taustal. Teater tuleb esile kui küsimus, mille üle tuleb otsustada mitte isikliku meeldivuse, vaid selle sotsiaalmajandusliku mõju järgi. Alusveendumust, et ühiskonna masinavärk vajas kõikides selle aspektides lakkamatut hoolikat valvet ja detailset juhtimist, jagas nii antiigi Platon oma viimases dialoogis „Seadused“, mida „Patriootilistes vestlustes“ otsesõnu nimetatakse, kui ka 17. ja 18. sajandi Saksamaal levinud riigi administreerimise poliitika kameralism, mida õpetati Saksa kõige moodsamates ülikoolides. Kameralistlikud käsiraamatud andsid vürstiriikide administraatoritele üksikasjalikke juhtnööre ka selle kohta, kuidas korraldada kodanike meelelahutusi viisil, et need ei takistaks raha-, rahva- ja toiduhulga suurendamist, vaid aitaksid sellele võimalust mööda kaasa. Peamine mure oli vältida jõude logelemist (Müssiggang) ning raha väljavoolu riigist. Et Snelli tekst juhtis tähelepanu kameralistlikele näpunäidetele teatri kohta, oli võimalik näidata, et suurem osa Eesti- ja Liivimaa teatriajaloos aset leidnud juhtumitest, kus rändtrupile pole antud mänguluba või on kehtestatud ajutisi teatrikeelde, on tagasiviidavad mitte usulistele eelarvamustele, vaid kameralistlikele kaalutlustele. Käsiraamatute juhised teatri kohta muutusid aja jooksul, ent ka hilisematesse jäi midagi alles algsest ideaalist, mida Veit Ludwig von Seckendorff kirjeldas 1664. aastal kahe tingimusena, mis teevad kombekad komöödiad lihtrahvale sobivaks lõbustuseks: kui teatris veedetakse vaid seda aega, mis muidu saadetaks mööda hasartmängude ja purjutamisega, ning kui selleks kasutatakse rändtruppide asemel kohalikke mittetootlikke jõude (õpilased, vaeslapsed) ja piletiraha eest toetatakse oma vaeseid. See ideaal selgitab hästi teatritruppide kohustust annetada osa tulust linna vaesteabiks, ilma et oleks tarvis väita – nagu Eesti teatriloos on tehtud – et kuna kirik pidas teatrit kuidagi patuseks, siis püüti teatri vaatamise pattu leevendada annetustega vaestele.

1780. aastatel jõudis majanduskriisis Eesti- ja Liivimaale ka üle Euroopa peetav luksusdebatt, milles arutati luksusasjade (sh teater) tarbimise mõju üle laiemalt ühiskonnale ja kitsamalt majandusele. Just luksusdebati kontekstis osutub kõnekaks asjaolu, et Riia tekstis kaitseb teatrit luksuse traditsiooniline eestseisja Epikuros, ent tema vastaseks ei ole mitte radikaalselt kunsti- ja tsivilisatsioonivaenulik Diogenes, vaid hoopis rõhutatult keskteed esindav Platon, kes arvutab kokku teatriga seotud aja- ja rahakulu ning jõuab järeldusele, et Riia linn on teinud enda võimalustele mittevastava investeeringu. „Patriootiliste vestluste” keskseks küsimuseks kujunebki, kas olemasolevaid nappe ressursse ei annaks kasutada üldkasulikumal kombel? Snelli eesmärk ei paistnud olevat mitte niivõrd Riia uhke teatrimaja ebaotstarbekuse näitamine, kuivõrd Riia ja kogu Liivimaa äärmiselt problemaatilise sotsiaalmajandusliku olukorra ja kultuurilise mahajäämuse kirjeldamine: tööstuse puudumine, suurte hulkade vaesus ja eemalejäetus valgustusest, intellektuaalse elu vaevalisus. Suurepärane teatrimaja ei ole sellest vaatepunktist mitte ilmne tõend linna valgustatuse ja üldise kultuursuse tõusu kohta, nagu me seda täna vääramatult näeme, vaid pidu katku ajal, mida peab suurte hulkade äärmusliku vaimse ja materiaalse viletsuse keskel väike jõukas ülemkiht, selle asemel et suunata energia ja ressurss kogu terviku haiguste ravile.

Tallinna asjaarmastajate teatri ümber puhkenud poleemikas tulid samuti esile nii kameralistlikud põhimõtted kui luksusdebatt, ent kuivõrd kogu säilinud tekstimaterjal pärineb teatritegijatelt endilt, siis pöörati Tallinna osas peatähelepanu hoopis Kotzebue kaitsetaktikale. Seltskonnateatrid, mis olid 1780. aastate Saksamaal suurmood kõikides seisustes, ei olnud mitte kusagil üheselt heaks kiidetud ning kui seda ei protežeerinud kohalik õukond, pidi teater üldjuhul ikka leppima tagakiusuga mingisuguse kohaliku mõjuka grupi poolt, kelleks võisid olla erinevatel põhjustel kaaslinlased, vaimulikud, raehärrad, õppeasutuste esindajad või professionaalse teatri näitlejad. Tallinnas pärinesid pilkajad aadlike ja kodanluse ülemkihi seast, Kotzebue aga, kes esitas oma tekstides ennast ja oma teatriseltskonda peaaegu otsesõnu tõelise usu kaitsjate ja märtritena, palus Eestimaa vaimulikkonna poole pöördudes avalikku toetust kirikult. See asjaolu võimaldas keskenduda teemale kristlus ja teater ning peatuda pikemalt ülempastor Philipp Christian Moieri (1747–1807) sõbralikus toonis vastukirjal, milles soovib näiteseltskonnale jõudu, ent ütleb viisakalt ära palutud ühiskülastusest, kinnitades samas, et iga pastor võib teiste laitust kartmata teatri kutset järgida ja teatrit külastada, kui teda „ …tema enda arusaamad, erilised suhted või mõni muu põhjus, mis võib tuleneda nt tema ametisuhetest, sealt eemale ei hoia“. Vaadates 18. sajandi Saksa luterlikus kirikus levinud voolude sellest aspektist, kuidas nendes võidi suhtuda teatrisse, ei paista võimalust omistada mingit selgepiirilist suhtumist teatrisse ühelegi peale pietismi, mis suhtus järsu põhimõttelise eitusega igasugusesse kunsti. Muudel juhtudel leiab ka vaimulike (poolt või vastu) sõnavõttudest pigem sotsiaalmajandusliku ja ühiskondliku kui spetsiifiliselt usulise iseloomuga argumente. Esile tungib aga ajastuomane usk täiuslikkuse saavutamise võimalikkusesse ja sellest tulenevale kohustusele muutuda ise ja muuta maailm võimalikult täiuslikuks. See asjaolu tegi aja-, raha- ja tähelepanuressursi otstarbeka kasutamise küsimusest tõsise usu- ja moraaliküsimuse. Nii kirjutas 1769. aastal Hamburgi ülempastor Johann Melchior Goeze teoloogiatudengi kohta, kes käib teatris selleks, et nautida armuintriige ja janditamisi, et „… sellega tõendab ta, et ta ei tunne veel aja tõelist väärtust, et ta ei mõista oma naudinguid sellisel moel suunata, et need tema peategevusele kasuks tuleksid; et tal on veel vähe isu põhjalikumate teaduste ja tõsisemate tegevuste jaoks“. Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau teeb aga oma 1786. aastal ilmunud pärisorjust käsitlevas teoses Kotzebue seltskonna poole torke, et komöödiate mängimisest kasulikum, st pikas perspektiivis tulemuslikum heategevus oleks koostada eestlastest talupoegade harimiseks almanahhe. Puhkenud vaidluses tulevad esile eriarusaamad selle kohta, kuidas on õigem ja parem teostada kristlase kohustust oma ligimese vastu.

Tartus teatri täieliku keelamiseni viinud sündmused toimusid aastatel 1804, 1809 ja 1812, mil leidis aset rida konflikte, milles osalesid Riia kuberner ja kubermanguvalitsus, Tartu raad ja politseiamet, ülikooli rektor ja professorid, Tartu õppepiirkonna kuraator, siseminister ja rahvaharidusminister Peterburis ja veel mitmed linnaelanikud. Konfliktid olid seotud rändtruppidele antavate lubade ja neile määratud mänguaegade ületamisega, seltskonnateatri rajamise tingimuste ja professorite-tudengite osalemisega selles, viimaks ka tudengite käitumisega teatrietendustel. Tartu dokumentidest endist tuleb esile kolm põhilist probleemitõstatust: akadeemilisele perele kohane aja, tähelepanu jt ressursside kulutamine; vajadus valvata tudengite distsipliini üle; kohane käitumine professoritele, kes peaksid olema tudengitele eeskujuks, mitte häbistama ülikooli kohaliku elanikkonna seas ja kindlasti mitte asetama ülikooli ohtu vastutustundetu käitumisega, mida võidaks tõlgendada vastuhakuna Peterburist tulevatele korraldustele. Viimane punkt käib täielikult teatrientusiastist meditsiiniprofessori Daniel Georg Balki kohta, kes ei suutnud end kuidagi lavalt eemal hoida.

Tänapäevasest perspektiivist vaadates ei mõju need probleemitõstatused veenvalt. Hämmastusega on küsitud, miks kehtis Paul I kogu Venemaa ülikoolilinnades teatrit keelav ukaas üksnes Tartus, ülikooli kuraatori ja mitme rektori tegevuses on nähtud kartlikkust ja liialdatud truualamlikkust Vene keskvõimu suhtes, võimuintriige ja erinevate isikute isiklikke ambitsioone. Vaadates aga Tartu sündmusi ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Saksamaa ülikoolihariduse laiemas kontekstis ning kõrvutades Tartu sündmusi sellega, mis toimus samal ajal teistes ülikoolilinnades, saab selgeks, et Tartu linna teatrielu langes ülikooli rajamisega seoses teatavasse rutiini, mis oli seotud kõige moodsamate arusaamadega kõrgharidusest ning mida oli väikestes Saksa protestantlikes ülikoolilinnades järjekindlalt viljeletud terve valgustussajandi vältel. Eesti teatriloos on eeldatud, et sedamööda, kuidas ühiskond muutus aina vähem religioosseks, muutus teater ühiskonnas üha enam aktsepteeritavaks. Sel põhjusel on korduvalt väidetud, et teatrikeeld ülikoolilinnas oleks võinud juhtuda varasematel sajanditel, aga 19. sajandi alguses oli tegu „anakronistliku liialdusega“. Ent 16. ja 17. sajandil oli teater luterlikel aladel käinud pea lahutamatult kooli ja ülikooli juurde – humanistlik draama kuulus õppekavasse ja ülikoole avati lõbusate tudengikomöödiatega. Kooliteatri hääbumine ja vastumeelsus teatritruppide suhtes 18. sajandi Saksamaa protestantliku taustaga koolides ja ülikoolides oli seotud üldisemate muudatustega inimese ja ühiskonna mõistmises. Ühelt poolt muutus ühiskondlik moraalitaju konfessioonist olenemata kogu Euroopas tunduvalt õrnatundelisemaks ja sellega seoses ka mõõdupuu, mille järgi kasvatuse ja hariduse eest vastutavad jõud otsustasid lastele ja noortele sobiva lektüüri ja meelelahutuse üle. Teiselt poolt oli juba 17. sajandil hakatud muutma haridust praktilisemaks ja rakenduslikumaks ning humanistlik haridus oli üha vähem kooskõlas esilekerkiva valgustusliku eesmärgiga tõsta võimalikult efektiivselt inimühiskonna vaimset ja moraalset taset ning parandada rahva materiaalset elujärge. Riigi suunav mõju ülikoolidele kasvas ning ülikoolide ratsionaliseerimisel mängisid olulist rolli Saksa vürstiriikide valitsusametnikud, kelle jaoks haridussüsteem ja teadus kujutasid üht olulist osa riigi kui terviku majandamisest, mis omakorda toimus kameralistlikke printsiipe järgides. Uute reformülikoolide Halle (1694) ja Göttingeni (1737) eeskujul reformiti ka teisi ülikoole praktiliste-kasulike teaduste suunas – humanistlik rõhuasetus teoloogiale ja kaunitele kunstidele taandus ja kõige tähtsamateks valdkondadeks muutusid õigusteadus ja kameralistika. Sellest, et vastuseis teatrile oli kõige tugevam ja järjepidevam just Halles ja Göttingenis, võib järeldada, et vaenulikkus teatri vastu oli seotud vastuseisuga vananenud haridusparadigmale ja laiemalt kogu senisele ühiskonnakorraldusele, mida nii väga sooviti muuta moraalsemaks, kultuursemaks, haritumaks, võrdsemaks ja jõukamaks. Mitte omaenda initsiatiivist, vaid vastu tulles Halle professorite nõudmisele oli valgustatud monarh Friedrich II kehtestatud 1771. aastal teatrikeelu kõikidele Preisimaa ülikoolilinnadele. Ja täpselt nii, nagu Preisimaad imetleva ja matkiva Paul I ukaas käis sõnades terve Venemaa kohta ja kehtis praktikas üksnes Tartus, jõustus teatrikeeld ka Preisimaal ainult Halles, kus ülikool ise oli huvitatud selle kehtimisest. Lisaks Hallele ja Göttingenile võitles ülikool 18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles erinevatel aegadel ja vahelduva eduga teatri vastu veel teisteski väikestes protestantlikes Saksa ülikoolilinnades nagu Giessen, Jena ja Wittenberg.

Aleksander I haridusreformile Tartu, Moskva, Vilniuse, Peterburi, Kaasani ja Harkivi ülikoolide reformimisel-taastamisel-rajamisel oli eeskujuks just Göttingen kui moodsa ja eduka ülikooli kehastus. Moodsa Saksa ülikoolimudeli elluviimine põrkus Venemaal ületamatutele raskustele, ent parimad võimalused selle teostamiseks olid kindlasti Tartus, kus kogu professorkond ja Peterburis resideeruv kuraator olid tudeerinud erinevates Saksa ülikoolides ning kus erinevalt kõigist teistest Venemaa ülikoolidest olid saksakeelsed ka tudengid. Teatrikeelu kehtestumist Tartu ülikoolis tuleb pidada üheks selle erilise saksapärasuse kinnituseks.

Kõigi doktoritöös vaadeldud juhtumite kaudu tuli teatrivaenulikkus kui fenomen esile kompleksse nähtusena, mida ei saa – nagu seni sageli tehtud – taandada üksikutele põhjustele nagu nt usuline fanatism ja kitsarinnalisus või sellisele ebamäärasele üldistusele nagu „üliõpilaste moraali pärast”. Teatri kui kunstiliigi üks eripärasid on, et see on ühekorraga seotud väga paljude asjadega – teater nõuab ettevalmistust, füüsilist ja vaimset ruumi, materiaalseid esemeid, suure hulga inimeste raha, aega, energiat ja tähelepanu. Nagu linna rajatud ülikool, mõjutab ka püsivalt tegutsev teater kogu linna tervikuna – selle identiteeti, vaimsust, moraali, tegevusalasid, majandust, teedevõrku, kommunikatsiooni jne. Teatriga pea lahutamatult käib kokku ka teatrivaenulikkus, mida lähemalt vaadeldes tuleb tõdeda, et sellesse võivad üheaegselt kokku joosta kõik ühiskondlikud küsimused ning selle äärmiselt kompleksse fenomeni avamiseks läheb tarvis väga erinevate erialade teadmisi – teoloogia, teatriteadus, kirjandusteadus, majandusajalugu, filosoofiaajalugu, õigusajalugu, sotsiaalajalugu jne. Uus teadmine, mida iga omanäolise situatsiooni avamine pakub, ei anna vastust mitte üksnes konkreetsele küsimusele, mis siis ikkagi osadel inimestel konkreetses aegruumis teatri vastu öelda oli, vaid ka sügavale ulatuva sissevaate inimeseksolemise küsimustesse nii antud aegruumis kui ka universaalselt.


Tiina-Erika Friedenthal (1974), PhD, on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi maailmakirjanduse teadur ja Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English