Arvamused

Mis läheb seistes pahaks? Teater, kirjaoskus ja empaatia.

Me astusime inimtühja teatrikohvikusse. Oli talvine pühapäeva hilisõhtu, mil Rakvere linn just rahvarohkusega ei hiilga. Tellisime kaks jooki ja leti tagant kostus äraoleval häälel küsimus: „Kas teil kaduviku kaarti on?“ Lihtsalt, kuna sellega on soodsam. Istusime maha ja tunne oli just täpselt selline nagu asunuksime koos seppade ja haldjatega teispoolsuse piiripunktis. Aga pisut natuke ikkagi ka üle piiri juba.

Teater ju ongi piiripealne. Teadvuse kiirendi ja reaalsuse teisendaja. Voldemar Panso järgi on näitleja tõeline hermeneut – ümberkehastuja, tõdede ümberhindaja. Head teatrit on vaja, sest see harjutab mõtlema, juurdlema, tõlgendama. Pealegi, teater ei ole turvaline paik. Ega siis puritaanid ilmaasjata suhtu teatrisse demoniseeriva ettevaatusega. Siin kohtab kõike ja ehedal kujul, justkui elu ennast selle mitmekesisuste erinevates mõõtmetes. Ja kaduvikku.

Kuid tasub meenutada ka Panso hoiatust, et „iga avastus, iga tõdede ümberhinnang saab toimuda eelnevate tõdede sügava tundmise ning valdamise baasil, või muidu jääb isegi väärtuslikule mõttele diletantismi- ja ärplemismaik“ (Panso, 57). Paljugi on räägitud, et tänapäeva meediamaastik kipub olema pinnapealne ega soodusta süvenemist. See kultiveerib pealiskaudselt ühelt teemalt teisele hüplemist. Pealkirjad peavad olema intrigeerivad ja lugema kutsuvad või vastuseid sisaldavad. Loetaksegi ainult pealkirju. Iseenesest pole vist tegemist ainult meie kaasaja fenomeniga vaid üldise kalduvusega ulpida surnud kalana allavoolu, kergema vastupanu suunal.

Juba kuulus mees Vincist, vaadeldes oma aja süvenemisvõimetuid kätte võtmas head raamatut, arutles endamisi: „Kas ta ei tõmba seda ahvi kombel endale vastu nina või kas ta ei küsi endalt, äkki kõlbab see hamba alla panna?“ (Jilek, 225). Raamatud riiulitel (ja profiilipiltide taustal) on alati olnud au sees, kuid kui palju see peegeldab tegelikku eruditsiooni? Kui palju neid tegelikult loetakse ja kui loetakse, siis kuidas loetakse? Kas esineb püüet süveneda autori mõtteilma või tekstide mitmekihilisse olemusse?

Kirjaoskamatu kuri paruniproua tuhkatriinu filmis arvas äraspidiselt et „lugemine on neile kes ise mõtelda ei oska“. Tõesti, funktsionaalse lugemisoskuseta indiviid, kes otsib teostest oma maailmavaadet kinnitavaid loosungeid, ei erine millegi poolest nendest hiina revolutsionääridest, kes kuulutasid veendunult, et neil pole vaja ajusid, neil on kuulsa Mao ideed.

Programmiline revolutsiooniline meelsus ei erine oluliselt säärasest turvalisusetaotlusest, mis võitleb dogmatismi nimel vahendeid valimata. On paradoksaalne, et fundamentalismile meeldib haridus. Näiteks on täheldatud, et USA evangeelse religioonifundamentalismi iseäralikuks jooneks on reeglina kõrgharidusega inimesed. Iseküsimus on, kas see on usuline haridus ja kui, siis milline on selle kvaliteet. Ilmselt võetakse seal pühakirja üsna täht-tähelt, pinnapealselt, süvalugemisoskuseta, stiilis jump-to-conclusion (ingl hüppega järeldusse).


Postmodernne lugemisoskus

Vanas kristluses, judaismis ja šiiitlikus islamis on suhtutud pühakirja küllaltki mänguliselt. Kui Martin Luther pidas reformatsiooni ajal sõnasõnalist piiblitõlgendust teksti primaartasandiks, olid nii sõnasõnaline kui ka allegooriline piiblitõlgendus koos teiste võimalike tõlgendusviisidega jätkuvalt võrdväärselt kasutuses. Peale seda, kui modernistlik valgustusprojekt oma ratsionalistliku objektiivsuse taotlusega funktsionaalse lugemisoskuse kitsendas, hakati Piiblist otsima peamiselt ajaloolisi või loodusteaduslikke fakte. Anakronismi taju kadumine põhjustas piiblilugude narratiivse osatähtsuse nõrgenemise. Loo sisu ja eesmärk hajus selgitavatesse ekskurssidesse. Üldiselt tundub, et modernistlik sõnasõnalisus kipub jätkuvalt tasalülitama jutustuse kaudu edastatava sõnumi metafoorse mõjujõu.

Nii ei ole aga postmodernismis, millele on iseloomulik narratiivide paljusus ja teatraalsus. Teatraalsusele on omane dialoog ja vestlus, mistõttu on postmodernistlik kommunikatsioon tihti sihilikult ebatäpne ja mänguline. Kuid puht kommunikatiivses mõttes on näiteks narratiivjutlus isegi ökonoomsem ja efektiivsem kui selgitav (ekspositoorne) jutlus. Andrus Norak on viidanud, et just vestlusjutluses peitub metafoor modernistlike seisukohtade ümberhindamiseks; vestluses, mis oma olemuselt on kestev, jätkuv, tõeliselt atraktiivne, avatud ja inklusiivne (Norak, 92). Postmodernismis toimub vestlus sageli narratiivide ristumis- või kattumiskohtades ehk piiril ning on seetõttu dialoogiline.

Dialoogilise vestluse toimimiseks on vaja selgeid raame. Osapooled ei saa keskenduda ainult tõe tõesuse aspektidele. Oluline polegi niivõrd see, kas miski on tõene või mitte, vaid kas argumentatsioon on aktsepteeritav ja dialoogi võimaldav. Tõe teatud aspektid on niikuinii väljaspool mõistust ega ole ratsionaalselt mõõdetavad. Monoloogiline dialoog, mille näiteks võiks tuua ajakirjanduses aegajalt ilmuvad poliitiliselt laetud, rigoristlikud ja deklaratiivsed mõõgapisted, kus sisuks ainult retooriline tulevärk või ilkumine, dialoogi ei soodusta.


Kolonialismi pimetähn

On vana tõde, et kogu avalik elu on teater ja poliitikud selle näitlejad ning „parim näitleja ongi tegelikult see, kelles keegi ei oska näitlejat näha“ (Taleb, 235). On sümptomaatiline, et alles seoses tänaste rassismivastaste meeleavaldustega on hakanud liigutama mitmed luukered kappides. Poliitiline ilm on muutunud postkoloniaalseks ja miski ei tähista seda paremini kui imperialistidest orjapidajate ausammaste kukutamine. Kuidas neid ennem ei ole märgatud? Hiljutises Reformierakonna sotsiaalmeedia vestlussaates tõusis muuhulgas teemaks Euroopa riikide kanapimedus üksteise orjapidajatest suurkujude suhtes. Tõdeti, et püsib tendents olla pime oma mineviku Euroopa üsna verise koloniaalajaloo suhtes.

Osaliselt põhjendab seda nii ruumiline kui ajaline distants. Euroopa ise on koosnenud mitmetest impeeriumi keskustest ja kolooniad on jäänud geograafilises mõõtmes turvalisse kaugusse. Ajaline distants tähendab aga, et ajalooline mälu hakkab tuhmuma. Nii nagu kellegi naljatledes esitatud komöödia žanri definitsioonis (komöödia = tragöödia + aeg), nii ka ruumiliselt kui ajaliselt kaugeks jäävad inimkannatused ei ole enam nõnda aktuaalsed ega empaatiat loovad, kui need mis vahetult (kodust Euroopat) puudutavad. Seni kuni puudub kogemus kolonialismist kui kannatusest, puudub ka empaatia.

Postkoloniaalse lugemisoskuse peamine tähtsus seisneb kolonialistlikku kanapimedust põhjustava pimetähni väljavalgustamises. Kuna Euroopast pärit kolonialismis on olnud suur osa kristliku usundi pühakirjal, siis on omal kohal ka postkoloniaalne piiblikriitika. Nagu Society of Biblical Literature oma hiljutises avalduses seoses president Trumpi piibli-intsidendiga väljendas: on vaja panustada sellistesse uurimustesse, mis paljastavad, kuidas Piiblit on väärkasutatud ja jätkuvalt kasutatakse inimvaimu ja väärikuse ründamiseks.

Kuid selleks et märgata sääraseid mustreid, on tarvis õigeid prille. Postkoloniaalsetes uuringutes on prillideks teadusliku empaatiana kogemus kolonialismist. Uurides koloniaalajalugu ja käsitledes piiblitekste, mis on seda kogemust kas kaudselt soodustanud või otseselt põhjustanud, tõstetakse esile ka tekste, mis oma olemuselt kannavad kolonialismi suhtes vastupidist või vastanduvat printsiipi. Postkoloniaalsete uurijate hulgast moodustavad suure osa nö piiripealsed autorid, kes töötavad lääne akadeemilistes õppeasutustes, kuid kes pärinevad kolmandast maailmast või omavad ainulaadset ajaloolist kogemust kolonialismi tingimustes.

Kolonialismil on ka laiem tähendus, mis hõlmab igasuguse okupatsiooni. Meil eestlastel on seetõttu samuti piiripealne kogemus, kuna meid on koloniseerinud nii kristlik kui ka okupeerinud ateistlik imperialism. Esimene on pelgalt ajalooline teadmine, mida mõnikord elavdab selle kasutamine relvana kristlusevastases argumentatsioonis. Teise, kommunistliku ateismi poolt põhjustatud kannatused on aga veel selgesti tajutavad. Samas, nii tänases poliitikas kui akadeemilises maailmas eksisteerib ikka veel pimetähne, mis soodustavad kanapimedust mõlema nähtuse suhtes, näiteks dogmatistlik püüe kehtestada „kristlikud väärtused“ või Putini kui kristlusevardja sümpaatia üheltpoolt ning akadeemiline kristlusefoobia või üldse igasugune vastumeelsus religiooniga seotud teemakäsitluste suhtes teiselt poolt. Sooviksin näha rohkem süvitsi minevaid ümberhinnanguid nendes küsimustes.


Lõpetuseks

Kaduviku nimel − Panso arvates sarnanes teater rohkem kala kui kummipuuga: „ta läheb seistes pahaks. Igaveses muutumises ja uuenemises peitub teatri igihaljus“ (Panso, 87). See iseärasus on omane elule tervikuna. Elu linnas ja looduses, teatris ja kirikus, akadeemias ja praktikas on mänguline, loominguline, uuenev, igihaljas, poeetiline, arenev ja ümberhindav – kui ta just surnud pole. Teatril ja akadeemilisel vabadusel on aga paljugi ühist: mõlemas valdkonnas ollakse teadlikud tõsiasjast, et need päris tarkused saabuvad piiridel ja piire ületades. Nii üldiselt toimivateks inimsuheteks kui ka akadeemilisteks tulemusteks vajalik empaatia on saavutatav mitteturvalisel teel: riskides minna välja ja püüdes ulatuda teiseni.


Kirjandus

František Jilek (1988) Mees Vincist, Tallinn: Kunst.

Andrus Norak (2005) „Jutlustamine ja postmodernism“ − Tõnu Lehtsaar, Kaido Soom, Homileetika, Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Voldemar Panso (1990) Edd. Lea Tormis, Merle Karusoo, Tallinn: Perioodika.

Nassim N. Taleb (2019) Oma nahk mängus, Tallinn: Äripäev.


Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English