Arvamused

Koroona-ajastu Landefeldis

Juba aastaid olime plaaninud veeta selle kevade Eestis. Kõik ettevalmistused tehtud, maja elamisvalmis, kontaktid loodud, kavad paigas. Kuna lastele tundus see aeg keeleõppimiseks liiga lühike, läksid kolm vanemat Eestisse juba enne, veebruari keskel. Kõige väiksem, 6-aastane Maret jäi meiega veel Landefeldi. Elasime kolmekesi oma pooltühjas pastoraadis Kuna kevad oli plaanitud veeta mujal, siis siinses koguduses pidi tulema vaikne aeg.

Veel veebruari lõpus tegime koguduse juhatusega kahepäevase töökoosoleku teemal „Visioon meie koguduse tulevikust“. Murdsime pead teemadel, nagu mida vajavad tänapäeva inimesed, kuidas nendeni jõuda, millised peaksid olema meie pakkumised, millised on meie ressursid jne.

Ja siis tuli reede, 13. märts 2020. a. Ja siis muutus kõik. Iga päev uued käsud−keelud. Muuhulgas keelati ka igasugu kokkusaamised, mis on ju teatavasti kogudusetöö süda.

Michael on krooniline kopsuhaige ja alguses oli hirm ikka väga suur. Pool peret oli Eestis, pool Saksamaal. Täiesti teadmata oli, kuidas see olukord laheneb, millal me teineteist jälle näeme. Inimesed reageerivad erinevalt. Michael näiteks nii: „Misasja? Midagi ikka võib teha, kuhugi võib ju ikka minna!“ Kiirelt olid videolahendused ja telefoninimekirjad platsis.

Minu jaoks oli esimestel nädalatel hoopis Jesaja 26:20: „Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.“

Küsisin Jumalalt nõu, mis on tema tee, tema ülesanne mulle. Mulle said tähtsaks hoopis keskkonnaküsimused. Igal hommikul ärkasin koos päikesega, võtsin oma prügitangid ja läksin tee äärde prügi korjama. Igal hommikul oli minu meditatsioon teemal „Inimene on ikka kohutav siga“, saateks linnulaul ja tärkav kevad. Selle paari nädalaga korjasin mitu konteineritäit prügi. Siis sai see ülesanne täidetud.

Olukord oli väga masendav ja perspektiivitu. Võtsin ette asju, mida muidu ei näe, millele muidu ei mõtle. Aga ka neid asju ja ülesandeid, mida olin püüdnud tahtlikult unustada. Igas majapidamises on oma nurgatagused. Aga ka inimhinges on küsimusi, mis tulevad alles siis esile, kui päevakära vaibub. Nii said korda kelder ja pööning, kapipealsed jne. Aga sellega seoses sai kontakti võtta nii mõnegi inimesega, kes unustusse vajunud. Mõnigi konfliktipundar sai sirgeks mõeldud.

12. aprill 2020. a. Kui see sai tehtud, siis olid jõudnud ka ülestõusmispühad. Meil on siin päris suur meeskond. Igaüks tahtis midagi teha. Ühiselt tegime videojumalateenistuse ülestõusmishommikust. Minu jaoks oli see punkt, kus ma tundsin, et kui kõik teised seda teevad, no miks mina pean ka veel tegema? Hästi mõttetu on olla, kui kõik on tehtud… Aga ka see on vaimulik kasvamine ja otsimine − Jumal, mis on Sinu ülesanne mulle? Millega saan mina aidata? Võib-olla ei ole see ka ette astumine ega enese esiplaanile seadmine. Pakkumine Facebook’is ja Youtube’is on ju metsik. Jumalateenistusi on tohutult, maailm ei tunne minu lennukatest mõtteavaldustest puudust.

Olemine on ikka suhteliselt depressiivne. Kuulsin ühe tuttava käest, et hooldekodu vajab maske. Tegin siis 20 tükki. Neil oli väga hea meel. Siis tuli praostkond: kas teil oleks võimalik… Tegin siis jälle 50 tükki. Tundus, et asi kisub imelikuks. Palusin inimestelt materjaliabi. Inimesed annetasid mulle rikkalikult kummipaela, nii et ma sain siin kohe suuremates kogustes maske valmistada. Kg 9:10: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata.“Maskid on koguduse majas kõigile kättesaadavad ja neil on hea minek. Hea, kui kellelgi sellest abi on. Tänaseks olen teinud vist üle 400 maski.

Valdur Mikita räägib oma viimases raamatus sellest, et meie keel on mandumas, kuna me seda ei räägi. Suhtlesin väga palju Facebook’is ja siis mõtlesin: „Hei, teen ka oma käsitööblogi, prooviks rääkida sellest, mida teen ja millele mõtlen.“ Vastukaja oli meeliülendav. Kui siiani olin olnud tagasihoidlik tehnilistes küsimustes siis nüüd mõtlesin: „Hei, ma võin ka teha videopalvusi ja neid koguduse liikmetele linkida.“ Sellest tuligi mõte, et meie tavapärane eesti ürituste jumalateenistuste formaat, hommikukohv Jumalaga, sobiks ju ka videopalvuseks. Ja nii saigi see teoks. Nii eesti kui ka saksa keeles. Hei, ma olin nii uhke, et selle tehtud sain!

16. mail 2020. a tulid meie kolm last Eestist tagasi. Maja on jälle rahvast täis. Suur tühjus on möödas. Käib meisterdamine, ühest toast teise kolimine, neli last teevad oma koolitöid ja meil on samal ajal praostkonna õpetajate videokonverents. Tavaline koroonaaja rutiin, kõik vajavad korraga abi, tähelepanu ja  tagant utsitamist. See vist ongi õnn.

On juuni algus, olukord on pisut muutunud. Hirm on asendunud rutiiniga. Pole ju raske kanda maski, pesta käsi ja desinfitseerida üldkasutatavaid vahendeid. Meie piirkonnas on tavaline see, et keegi ei tunne kedagi, kes oleks haige. Seda, et see on tohutu õnn ja arm, aduvad ilmselt vähesed.

Minu jaoks on viimased kuud olnud ebamugavad. Olen väsinud ja tühi. Ei viitsigi midagi teha. Vaatan hämmastusega, mida mõned kolleegid teevad ja kehitan õlgu: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ (Kg 3:1).Pikki  nädalaid ei suutnud ma lugeda, laulda,  kirjutada, pilli mängida, suhelda… See kõik tegi mind nii kurvaks.Aeg kulus mehhaaniliseks tööks: aed, majapidamine, maskide õmblemine. Kõik, mis oli produktiivne, millel oli algus ja lõpp, mis sai valmis.

Samal ajal koguduses. Küsimus: „Kuidas jõuda inimesteni, kuidas saada teada, mida  nad vajavad?“ leidis iseenesest vastuse. Michael sõitis oma väikese elektrirolleriga külast külla ja pidas õhtupalvusi. Üks lihtne sõnum, palve, hea soov, õnnistamine, trompetipala. Nüüd on igal nädalal igas kohas/linnajaos tänaval õhtupalvus. Inimesed vaatavad aknast või rõdult, oma aiast, elavad toimunule kaasa. Osavõtt on kordades suurem kui tavalistel jumalateenistustel kirikutes.

Teeme usinalt videojumalateenistusi. Nende juures on oluline äratundmine, et üksiküritajana pole mõtet rapsida. Ainult ühendatud jõududega jõuame sihile. Kes kirjutab, kes loeb, kes teeb muusikat, kes filmib, kes monteerib. See tähendab osadust ja koosolemist hoopis teisel tasandil. Ja see on hea ja õnnistatud.

Meie koguduse noorte diakon teeb igal nädalavahetusel lastega peredele piibliteemalisi maastikumänge. Teekonna pikkus on ca 90 minutit, alati mingis teises külas või linnaosas. See on põnev, ärgitab peresid ühiselt tegutsema ja liikuma. Ja selle käigus saab ka uusi kohti tundma õppida. Rada on lahti reedest pühapäevani ja kõik peavad järgima hügieenireegleid.

Piirangud kaovad üksteise järel. Meie kodu ja aed on palju ilusamad kui enne. Lapsed on Eestist tagasi. Räägime kodus eesti keelt ja teeme reisiplaane. Mida ma olen selle ajaga õppinud? On OK olla see, kes sa oled. Igal asjal on oma aeg. Me kõik oleme Jumala kätes.

Rõõmsate kohtumisteni!


Merike Schümers-Paas (1972) on EELK Saksamaa koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English