Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 3/7: kolmas pühapäev pärast nelipüha Sk 1:3–6

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku. 

1. Perikoobi tekst 

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti. 

3 (Ja) sa ütled neile: „Nõnda on öelnud vägede Jhvh:  

„Pöörduge minu poole,“
ütleb vägede Jhvh.  
„(Siis) ma pöördun teie poole,“
on öelnud vägede Jhvh.“ 

4 „Ärge olge nagu teie isad, kelle poole hüüdsid esimesed prohvetid, öeldes: „Nõnda on öelnud vägede Jhvh: „Pöörduge ometi oma halbadelt teedelt ja halbadelt tegudelt!“ „(Kuid) nad ei kuulanud ega pööranud mulle tähelepanu,“ ütleb Jhvh.“ 

5 Teie isad – kus (on) nad?  
(Ja) teie prohvetid – kas igavikus elavad? 
6 Ometigi minu sõnad ja seadused,  
millega ma olen nõustanud oma teenreid prohveteid –  
kas need ei jõudnud teie isadeni?  

(Sest) nad pöördusid tagasi ja ütlesid: „Nõnda nagu on otsustanud vägede Jhvh meile teha vastavalt meie teedele ja soovidele – nii on ta talitanud meiega.“  

3 Tekstikriitilise aparaadi järgi puudub Septuagintas fraas „ütleb vägede Jahve“, seega pole kreekakeelses Vanas Testamendis katkestatud lauset: „pöörduge minu poole, (siis) ma pöördun teie poole“. 

Samuti pole tekstikriitilise aparaadi järgi Septuagintas vastet sõnale ṣəba’ot ’vägede’. 

2. Struktuur ja kontekst 

Sakarja raamatut, kuigi mahult lühikest, võiks pidada Iisraeli usundi kompendiumiks. See on kirjutatud suure taastamise ajal, Pärsia perioodil, mil Jeruusalemma tempel taas üles ehitati ning mil linn hakkas taas elama linnana. Taastamine on olnud Iisraeli rahva suur töö ja võiks isegi öelda, et alles see tegigi Jeruusalemmast Jeruusalemma. Enne oli ju templeid ka mujal. Kuid see templi taastamine, millest kirjutab Sakarja, lõi pildi Jeruusalemmast kui pühast linnast. 

Jerusalemm kui ainus püha linn on seotud varem vähetuntud püha maa mõistega. Kuid siit edasi on Sakarja tihti esimesena võtnud üles sellised teemad nagu ülempreester, templis asuvad anumad ja sümbolid, Iisraeli koguduse eristamine muust ja avamine proselüütidele. Samuti on ta mõjutanud tugevalt Messia ootust ning maailmanägemust. Ka on ta tõlgendanud prohvetlust. 

Seejuures ei ole Sakarja taastamise ja ülesehituse mõtteviisi ja vaimsuse juures üksi. Ühisosa on tal eelkõige Hesekieliga, milleks on kuni detailidesse minev huvi templi taastamise vastu ning teatud mõtted selle pühadusest. Sakarja on olnud väga tegev templi kontseptsiooni loojana. Kui Jeruusalemm oli varemetes ning õhus oli muutuste tuuli, oli see aja kutse. Kuidas taastada eimillestki preesterlust, ohvrit? – See on Sakarja südameasi. 

Siinkohal jääb ta veidi kaugele Jesajast, kes on pigem luuleline looja kui programmi kirjutaja, samuti jääb ta kaugele Esra ja Nehemja ideedest, kes on väga praktilised, tegutsevad halduse valdkonnas, kus loodetakse kõige tegemises inimvõimetele. Sakarja jätab palju Jumala ime hooleks. 

Sakarja on olnud ilmselt oma aja tähtprohvet. Tema tegevust on ka finantseeritud (Sk 6:10–11). Tal pole ilmselt olnud olulisi vaenlasi ega töö takistajaid. Rahus on võinud tegutseda ka tema koolkond, mis on kirjutanud tema teost edasi, suhteliselt järjepidevalt peatükkide 1–8 redigeerimisel ning juba vabamalt peatükkide 9–14 lisamisel. Viimaste tekkeaeg ja olud pole alati selged, võivad viidata suhteliselt hilisele ajale. 

Sakarja raamatu algus on loodud tervikuks salmides 1–6. Neid salme iseloomustab mõnede sõnade tihe kasutus ja nende selge sisuline seos. „Pöördumine“ neli korda, „tegu“, „tee“ (s.t komme, hoiak), „prohvet“, „isa“. Prohvetiraamatu pealkiri on lahutamatu osa selle esimesest prohvetisõnast. Sama mõttevara kordub 7:8–14. Prohveti kutsumist salmis 1 ja prohveti esimest kuulutussõna salmides 2–6 võiks lugeda üheks tervikuks, lähtudes sellest, et Sakarja ühendab end, oma prohvetikutsumist vanade prohvetitega nii vormiliselt (s 1) kui ka sisuliselt, mainides „esimesi prohveteid“ 4. salmis ning võttes üle nende sõnade, lisamata sealjuures midagi uut. Tõepoolest, Sakarjal on mõndagi uut, kuid siin, raamatu alguses, peetakse vajalikuks korrata vaid vana, luua sild eelmise templi ajaga. 

Ühtlasi torkab silma Sk 1:1–6 ja 7:8–14 rajamine mitte niivõrd prohveti isikupärale. Sakarja erijooneks on tempel ja nägemused maailma sündmustest, tõlgendust nõudvad nägemused. Sk 1:1–6 rajaneb igal ajastul kehtival kutsel „olge kuuljad!“ Jätke ülekohus, meenutage vaeslast ja lesknaist, meenutage kannatanud sugupõlvi. 

Pöördumise teema on pandud raamatu algusesse, otsekui sissejuhatuseks, isegi tingimuseks kõige järgneva tõlgendamisel. On ju edaspidi tulemas prohvetinägemused, mis räägivad päästmisest, ja see ütleb, et päästmine tuleb üksnes pärast pöördumist (6:15). 

Meie „meeleparandus“ on heebrea keeles „(tagasi)pöördumine“ – just „tagasi, uuesti“ tähendab tegusõna švb – ja siin on kaks pöördujat, sest ka Jumal pöördub Iisraeli poole. Kuid miks tuleb see sõna just siis, kui templit ehitatakse, mis iseenesest ongi pöördumine? On ju ka Jhvh pöördumine rahva poole nähtav templi nurgakivipanekus. Kahtlusi on olnud, milleks etteheide ja meeleparandusekutse sellisel tubli töö ajal (vrd Dareiose 2. aasta kohta Esr 4:24; 5:1jj, vastuseisu kohta tööle ja vaenlaste kohta Esr 1:1–5). 

3. Kirjanduslooline kontekst 

Raamatu esimene lõik pole tegelikult üldse originaalne. Sakarja algussõna on seotud väga tihedalt talle eelnenud koolkondadega, nagu näiteks kuningriigi aja lõpus tekkima hakanud Deuteronomisti ja Jeremija koolkonnad. Nendega on ühine eriline viis näha Jumala viha ja prohvetite osa selles, ka prohvetite saatust, lisaks prohvetite nimetamine (minu, Jumala) sulasteks. Need koolkonnad olid nii head loojad, et neid lihtsalt pidi jäljendama. 

Ka on seda mõjutanud ühtlustatud prohvetiraamatute algus. Need kõik algavad prohveti tutvustamisega ning viitega, kuidas prohvet on saanud sõna Jumalalt. 

4. Ajalooline kontekst 

Prohveti nimi „Sakarja“ tähendab „Jhvh mäletab / peab meeles“. Vanas Testamendis on sellenimelisi kahekümne ringis. Sakarjat nimetatakse „Iddo poja Berekja pojaks“ (Sk 1:1), kuigi Esr 5:1 ja 6:14 nimetavad teda üksnes Iddo pojaks. Seetõttu on arvatud, et ta isa suri varakult ning teda nimetatakse vanaisa järgi. Iddo oli üks preestritest, kes naasis koos Serubbaabeli ja Jeesuaga Babülonist (Ne 12:4). Nutulaulude targumi kohaselt (2:20) mõrvati ta templis Suurel Lepituspäeval tema manitsuste pärast. Aga selline isanime muutumine vanaisa nimeks võib olla seletatav ka nii, et Iddo oli tuntud prohvetiperekonna vanem (Nh 12:16), kelle nimi jäi meelde.  

Kõnet ja raamatut alustav meeleparanduskuulutus, mis võib olla ka järgnevate nägemuste sissejuhatuseks, leidis aset Dareiose teisel aastal, kaheksandal kuul. See on babüloonia kalendri marhešwan, aastal 520 eKr langes see kuhugi 27. oktoobri ja 24. novembri vahele. Dareios I elas 549–486 eKr, valitsusaeg algas 522. aastal. Selliseid täpseid ajamääratlusi esitab ka templi ehitust tagant kiirustav prohvet Haggai oma kuulutuses, mida ta ütles 29. augustist 18. detsembrini 520 (Hg 1:1; 1:15; 2:1, 10, 20). 

Iisraeli rahvas on näinud ajaloo pöördumist, Babüloonia suurriik on langenud, tekkinud on veel suurem Pärsia ja Meedia riik. Ühest küljest on see pikk rahuaeg, kuid seda rahu on olnud alles vähe aega. Rahu rikub ka Juudamaa juriidiliselt ebakindel olek. Ühest küljest soodustab uus suurriik igasugust kohalikku algatust ning inimeste seostamist kodusega, inimeste ühistegevust. Pärsia riik soovib katta oma maa rahulolevate alamate, nende linnade ja templitega, nende omavalitsusüksustega (ning välismaa oma liitlastega, nagu Juudamaale lähedased foiniikia linnad). Teisest küljest märkab Juudamaa veel kaua, et omavalitsuse väljaarendamisel tuleb konkureerida lähedal paikneva Samaariaga, mis samuti ehitab end uuesti üles ning peab ennast Iisraeli rahvaks ning Jhvh templi ehitajateks. 

Juudamaal ja Jeruusalemmas on Babüloonia võimu ajal elanud ka inimesed, enamasti ikkagi puhtjuuda päritoluga. Kui Babüloonia diasporaa hakkab tulema tagasi, tekib neil omavahel pingeid. Ka ei leia inimesed üksmeelt, millal, kuidas ja mis järjekorras tuleb taastada Jeruusalemm. Pikk rahuaeg muutub nii ka ahistavaks (Sk 1:11) – oodatud muutused takerduvad argiaskelduste taha, miski ei lükka arenguid edasi. 

Kui prohvet räägib korduvalt pöördumisest, siis tähendab ka ajalooline olukord pöördumist. Ajalugu pööras lehte, tuul pöördus, ja Jumala „mina pöördun teie poole“ võib tähendada, et templis on taas jumalateenistus. Ja inimese pöördumine Jumala poole on Sk 6:8–12 kirjeldatav õigus ja õiglus inimeste vahel, ning Jumala pöördumine on tempel. Seda kirjeldab ka Haggai – nimelt on ka nurgakivi panek templile kuulekusetegu ja pöördumine, mille tulemuseks on õnnistus. Issanda pöördumine Siionisse on perfektis, sest ehitustöö on alustatud, rahva pöördumine Issanda poole on imperfektis, sest töö on lõpetamata. Rahva pöördumine teostub ehitusega samaaegses ligimesearmastuse käsu täitmises. Jumala tagasipöördumist iseloomustab tema au (1:16; 2:9, 14–16; 8:3) tulek Siionisse, selle paralleel on Js 52:8, ning Hesekiel ütleb, et „au“ tuleb idast (43:2). Kuna kord on see Jeruusalemmast läinud Babüloni, koos kannatava rahvaga, siis nüüd tuleb see tagasi, et olla „Jeruusalemma keskel“. Siinkohal läheneb prohvet Sakarja õieti 20. sajandi heebrea keele väljendusviisile, tähendades ikkagi lihtsalt „Jeruusalemmas (sees)“. 

5. Paralleeltekstid 

Eelnevas oli juttu paralleelist salmidega 7:8–14. Lisaks, kuna selle lõigu olulisimad teemad on pöördumine ja 586. aasta sugupõlve ning 520. aasta sugupõlve saatuse vaatlemine, seega templi ja Jeruusalemma hävitamise tunnistajate ja Jeruusalemma taastajate vaade, siis on paralleeliks ka 2Kn lõpp ja Jr 26:1–6. Prohveti sõna on nii poegadele, kes ei ole olnud Babüloonia pagenduses, kes on juba tagasi, kui ka isadele, kes on teinud pattu ja sattunud pagendusse. Sakarja räägib Jumala riiuasjast, vihast, ja see on sama, mis 2Kn 24:20 ja Js 64:4, 8 mainitud Jumala viha oma rahva vastu. Küsimus „kus on isad?“ ehk eelkäijad viitab just 2Kn 24 sündmustele. Seitsekümmend aastat varem on Jeruusalemmast rahvas viidud Babülooniasse, ja isad-vanaisad on hauas võõras mullas. See on Jumala karistus pöördumata rahvale. Küsimus prohvetitest, et kas nemad elavad igavesti, näitab, et prohvetid jagavad rahva saatust, kuigi nad olid hoiatanud viha eest. Vähem tõenäoline tõlgendus on see, et tegemist on kahekõnega, vastastikku sõimlemisega. Prohvet hüüab: „Kus on isad?“, ja rahvas hüüab vastu: „Kas prohvetid elavad igavesti (ega sure põlvkondade kaupa)?“ Nii tõlgendab juba vanal ajal Targum Jonatan; see tõlgendus on ka uusajal uuesti üles võetud. Veel on võimalik tõlgendada seda kui vihjet patule Püha Vaimu vastu – sa ei kuula prohvetit, prohvet elab oma seitsekümmend või kaheksakümmend aastat, sureb rahus, mille annab talle Jumal. Sina elad edasi patus, aga prohvetit, kes sind patust välja tirib, enam pole. 

Arvestades seda, et Haggai on mõni nädal varem kuulutanud jõudu inimeste kätes, imetegusid looduses, kordaminekut (Hg 2:4–9), võib Sakarja kuulutus olla kuulutus Haggai kuulutuse vastu – kuna Haggai oletas, et inimene on valmis templit ehitama. Patune inimene on selleks võimeline, Sakarja aga näeb ehitustööd ja selle võimalikkust enam inimese tagasipöördumisena Jumala poole ja Jumala tagasipöördumisena Siionisse, nii et üks pöördumine vastab teisele. Ainult Jumal on tõeline ehitaja, see mõte kordub Sakarjal edaspidigi, sest mis ehitaja on inimene, kui ta pole pöördunud. 

Prohvet kutsub inimest pöörduma, meeleparandusele, ja teeb seda ilma kahtluseta, küsimata, kas pöördumine on üldse inimvõimete ulatuses, kuna seevastu Ho 5:4; Jr 13:23; 31:18 peavad teadlikku-tahtlikku pöördumist patusele inimesele pigem võimatuks. Siinkohal on teemaks tahtevabadus. Üldiselt inimesel tahtevabadust pole. Langenud Aadamal, ebajumalateenril Samaarias ega targal Jeruusalemmas pole võimalust muuta oma rada. Sakarja kuulutab siiski tahtevabadust, sest ta on erilises ajas. Tempel kerkib (kuna jumalateenistus taastatakse), ja ka inimeselt võetakse ema kate silmadelt, tema patt kätest, ning talle antakse kaotatud vabadus tagasi. 

Meeleparanduse kuulutus saabki hilisemate prohvetite tunnuseks, asendades vanemate prohvetite ähvardus- ja lohutussõnad. Selline meeleparanduskuulutus on Jeremija ja Deuteronomisti tekstide paralleel ja mõjutus, Jr 24:1–14; 4Ms 30:17; 5Ms 6:1, 20; 28:15, 45. Vormiliselt erinev, kuid sisuliselt sama on Jr 26 templikõne, kus on just see mõte, et prohvet ei tea, kas rahvas pöördub, kas karistus on välditav. Tänapäeval on oluline toetuda oma õpetuses ja elus Piiblile, kuid kunagi oli aeg, mil Piiblit kui piiritletud teksti polnud. Tekib küsimus, kas Sakarja on esimene näide toetumisest Piiblile, sest tema, oma restitutsioonitegevuses, on toetunud juba tõestatavalt olemasolevale Jeremija raamatule. 

Kui Sakarja arutleb siin prohvetluse üle kahe mõtte kaudu – esiteks vanad prohvetid, teiseks küsimus, kas prohvetid elavad igavesti –, satub lugeja küsimuse ette, kas prohveti sõna muutumine kirjasõnaks muudab prohvetluse mõtet. Piibli raamatute kanoniseerimine oli tol ajal veel võõras mõte. Prohvet pidi olema seoses ajaga, mil Jumal tema kaudu rääkis. Küsimus prohveti igavesest elust on kahtlus iseenese ja oma sõna kestvuses, seotud natuke salmidega Sk 13:2 – 6 (mis pärineb Deuterosakarjalt) – prohvetivaimu lakkamine ei tähenda uut ühiskonda ega seisundit, vaid just selle lakkamist. Ja vanema, kirja pandud prohveti tsiteerimine ei tähenda mitte kirjalikku autoriteeti, vaid seda, et Jumal tunnistab vanale prohvetile öeldud sõna oma sõnaks, näidates ühtlasi, et Jumala tõotus on olnud sellel maal elamise tõotus (ja ähvardus on olnud maalt väljaajamise ähvardus). Kuid uue templi ajal on tõotus teine, nimelt lõpuaja Jeruusalemma au, ja patuse ähvardamine ei sünni enam ebajumalate, vaid usunõrkuse (7:1–6; 8:6) ja ühiskonnaseadustest üleastumise (5:1–4) pärast. Sõna täideminek on siin üsna ainulaadne, meenutades needuseid 5Ms 28:1, 5, 45, kuid see on ka kantud ja lepitatud süü, nagu Js 40:2. 

6. Tõlgendusloolised märkused 

Sakarjaga on seostatud ka Jeesuse viidet Mt 23:29–36: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, /…/ et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.“ Osa uurijaid on seisukohal, et Jeesus peab silmas 2Aj 24:20–21 mainitud Joojada poega Sakarjat, kuid tema tegutses 9. sajandil enne Paabeli vangipõlve ning tema tapsid Juuda ametnikud. Seega pole Uue Testamendi viide kindel või on olnud liikvel mitu pärimusversiooni. 

Sakarjat on maalikunstis kujutanud näiteks Michelangelo Sixtuse kabeli võlvikannal. Kuid siinkohal olgu toodud pisut uuem kunstiteos James Tissot’lt. 

Preester Sakarjat kujutav puuskulptuur (u 1642–1646) on leidnud tee Valgevene 1998. aasta postmargile. 

Keskaegse juudi ja kristliku traditsiooni kohaselt on Sakarja koos Haggai ja Malakiga maetud Õlimäe läänenõlval asuvasse hauakambrisse, kuigi arheoloogide sõnul pärineb hauakamber küll alles 1. sajandist. 

Kolmanda nelipühajärgse pühapäeva teema on „kutse Jumala riiki“. See annab jutluses võimaluse puudutada ka mõningaid tuntumaid pöördumise lugusid Uues Testamendis. 

Kõige tuntum neist on vaieldamatult Pauluse pöördumise lugu (Ap 9:1–22). Seda sündmust dateeritakse aastaisse 33–36, mil Paulus oli umbes 28–31 aastat vana. Apostlite tegude raamatu kohaselt oli tema pöördumise põhjus kohtumine ülestõusnud Jeesusega. Siiski on püütud sellest loost lugeda välja erinevaid meditsiinilisi põhjusi, mis seletaksid Pauluse kogemust transtsendentse mõõtme kaasabita. Viidatud on nii päikesepistele, langetõvehoole kui ka psühhoosile. D. Landsborough sõnul („St Paul and temporal lobe epilepsy“ – Journal on NeurologyNeurosurgery and Psychiatry, 50/1987, 659–664) viitavad Pauluse pöördumiskogemuse elemendid (hele valgus, tavalise kehahoiaku kadumine, tugevalt religioosse sisuga sõnum, nägemishäired) oimusagara epilepsiale, mis lõppes krambihooga. Nägemishäired võivad seostuda haigushoojärgse taastumisperioodiga. J. R. Brorson ning K. Brewer väidavad samas ajakirjas omakorda, et Landsborough teoorias on nõrku kohti, sest ümberseisjad kuulsid samuti häält, nägid valgust ja langesid maha. Samuti ei viidata Apostlite tegude raamatus mäluhäiretele ning Pauluse nägemine taastus äkitselt, mitte samm-sammult nagu tavaliselt langetõvehoo järel. Ka ei mainita krambihooge. Viimaseid oleks Jeesuse ajal peetud deemonliku sekkumise tagajärjeks, sobimatuteks usulisele juhile. 

Pauluse pöördumist on sageli kujutatud kunstis. 

Michelangelo Merisi da Caravaggio (1571–1610), „Pauluse pöördumine“ (1600–1601, Odescalchi Balbi kollektsioon, Rooma

Markuse evangeelium (2:13–17 par) jutustab loo sellest, kuidas Jeesus kutsus jüngriks tölner Leevi (Matteuse). Eestikeelne sõna „tölner“ pärineb saksa keelest (Zöllner), tähendades tolliametnikku. Tölner (kr telōnēs; ld publicanus) oli töövõtja, kes varustas sõjaväge varustusega, kogus sadamas tollimaksu, teostas avalikel ehitustel järelvalvet ning kogus makse Rooma riigi heaks, hankides selle õiguse oksjoni teel Rooma senatilt. Tölnerikoha hinnaks oli (teoreetiline) antud piirkonnast kogutav maksusumma. Makset Roomale käsitleti laenuna ning tölneritele maksti maksuperioodi lõpul selle eest intressi. Teoreetilist maksusummat ületav sissetulek jäi tölnerile. Sel põhjusel kritiseeriti tölnerite tegevust tugevalt, kuna nad muutusid maksude kogumisel ahneks, tegelesid kindlustuspettusega, olid äärmiselt julmad orjade suhtes. Rikkad roomlased võisid omakorda müüa maksude kogumise õiguse edasi. Sel teel võis tölnerikoha omandada Leevi. 

Uue Testamendi tölneritest on tuntuim ilmselt Sakkeus (Lk 19:1–10), keda nimetatakse architelōnēs ’tölnerite ülem’. Tema võis olla see, kes omandas tölnerikoha roomlastelt otse. Kuna tölnerid oli Rooma okupatsioonivõimu teenistuses, vihati neid rahva reeturite ning rahaahnetena. Jeesus vapustas oma kaasaegseid sellega, et ta sõi koos tölneritega, kuna söögilauaosadust peeti sügavaima sõpruse märgiks. 

Kuna Sakkeus oli lühikest kasvu, pidi ta ronima Jeeriko lähedal puu otsa, et näha linna saabuvat Jeesust. Jeeriko lähedal näidatakse tänaseni Sakkeuse viigipuud. 

Mainitud sündmust on kujutanud näiteks Duccio di Buoninsegna. 

Duccio di Buoninsegna (1255–1319), Jeesuse sissesõit Jeruusalemma (u 1308–1311, Museo dell’Opera Metropolitana del Duomo, Siena

Pühapäeva kirjakohad annavad võimaluse tuua Kristuse poole pöördumise temaatika kaasaega. Saab kutsuda meenutama isiklikke pöördumiskogemusi (kellel see on) või juhtida tähelepanu sellele, kuidas kaasajalgi võivad kristlased saada neist, kellest seda kunagi ei osatud arvata. 

Taevariigis pidi igaühte ees ootama kolm üllatust: esiteks kohtame seal nii mõndagi neist, kellest me arvasime, et nad mitte kunagi sinna ei pääse; teiseks ei kohta me seal paljusid nende hulgast, kellest arvasime, et nad kindlasti sinna pääsevad; ning kolmas üllatus on see, et me ise seal oleme. 

Pühale Augustinusele (ka mitmele teisele autorile, muuhulgas Baha’i usu olulise juhtfiguuri ’Abdu’l-Baha’ sekretärile Mírzá Aḥmad Sohrábile ning paavst Franciscusele) on omistatud tsitaat: „Ei ole ühtegi pühakut ilma minevikuta ega ühtegi patust ilma tulevikuta“. 

Reformatsiooni 500. aastapäevaks ilmunud Luterliku Maailmaliidu kogumikus „Jumala armu poolt vabastatud“ (toim Anne Burghardt, EELK UI õppekirjandus 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut 2016), leidub India puutumatute kastis sündinud Busi Suneel Bhanu artikkel „„Ma olen, sest ma töötan“ – enda identiteedi leidmine töö kaudu“ (lk 127–137). Artiklis avab autor enda kristlaseks (ja kitsamalt luterlaseks) saamise tagajärgi, muuhulgas vabadust valida endale tulevikku, mis ei ole määratud sünnipäraga. 

7. Liturgilised soovitused 

Liturgiline värv: roheline. 

Alguslaul: 214. 
Päeva laul: 333. 
Jutluselaul: 323. 
Ettevalmistuslaul: 268. 
Lõpulaul: 277. 

Päeva palve: Käsiraamat, lk 190, nr 4 / Agenda, lk 90, nr 1. 
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, nr 5 / Agenda, lk 68–70. 
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 354 (üldine IV). 
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 190 / Agenda, lk 71, nr 2. 

(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 Vallo Ehasalu, alapeatüki 6–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.) 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English