Inimene on unistav olend ja nii on minulgi olnud oma unistused. Üks neist oli Saksamaa.
Me kõik tuleme oma ajast. Mina tulen nõukogude ajast. Tõsi, minu vaimne kujunemine langeb suuresti juba üleminekuperioodi, aga mu lapsepõlv ja varane noorus möödus nõukogude ajal ning sealt on pärit ka minu esimesed kokkupuuted Saksamaaga.
Kui olin umbes üheksa-kümneaastane, hakkasin koguma poliitilisi karikatuure. Tollal ilmus neid ajakirjades ja ajalehtedes pea iga päev. Lõikasin neid välja ja kleepisin kaustadesse, mida mul oli kena hulk. Ma ei kogunud karikatuure mitte sellepärast, et mulle oleks olnud südamelähedane nende ideoloogia, vaid sellepärast, et neil kujutati sõdureid ja relvi. Ja mulle meeldis seegi, kuidas need karikatuurid joonistatud olid. Onu Sam’i ja pahade Ameerika imperialistide kõrval kujutati neil sageli ka nende Euroopa käsilasi, inglasi ja sakslasi. Ikka ühte moodi – hambuni relvastatuna. Sellest ajast meenub mulle tollal poiste hulgas väga populaarne vemmalvärss, mis iseloomustab hästi karikatuuridel kujutatud maailma:
Me kolmekesi tuleme Lääne-Saksamaalt,
meil
jalas püksid verised ja seljas automaat.
Et saada endale võimalikult palju karikatuure (mingil hetkel oli saanud nende kollektsioneerimisest mu tõeline kirg), hakkasin ma lisaks kodumaistele ajakirjadele Pikker ja Krokodill hankima endale teistegi sotsialismimaade ajakirju. Nende hulgas oli ka Saksa Demokraatliku Vabariigi (ehk nagu tollal öeldi, Ida-Saksamaa) huumoriajakiri Eulenspiegel. Seal kujutati eriti sageli Lääne-Saksa sõjardeid ja imperialiste. Eulenspiegeli karikatuurid tundusid mulle iseäranis toredad. Seal ei kujutatud ainult hambumni relvastatud NATO-lasi ja tuumarakette, vaid ka ilusaid keskaegseid Saksamaa linnu ja Fachwerk-majadega maalilisi külakesi. Kuigi viimased olid vaid dekoratsiooniks (linnade ja külade alla olid enamasti peidetud ameeriklaste raketid), paelusid need pildid mind tohutult ja äratasid minus huvi Saksamaa vastu.
Eulenspiegel ei olnud siiski ainus Saksa ajakiri, mida ma vaadata sain (just nimelt vaadata, sest saksa keeles lugeda ma veel tollal ei osanud). Oli ka lasteajakiri Frösi, milles olid põnevad koomiksid. Ilmselt õppisin ma just nende kaudu selgeks oma esimesed saksakeelsed sõnad, millest, tõsi küll, jäi tekstist arusaamiseks väheseks. Aga need koomiksid tekitasid minus kange isu teada saada, mida nende tegelased räägivad (üritasin sellest aru saada sõnaraamatu abiga) ja ka muidu oli tore neid vaadata. Lisaks koomiksitele ilmus Frösis palju fotosid Saksamaa erinevatest paikadest, eriti Berliinist. Sealt sain teada, milline näeb välja Brandenburgi värav, Berliini teletorn ja Humboldti ülikool. Kuid minu kokkupuuted Saksamaa ja saksa keelega ei piirdunud siiski vaid ajakirjadega.
Juba väga varakult tekkis minus huvi ajaloo vastu. Kust ja kuidas see alguse sai, seda ma ei mäleta. Elasin tollal Koplis kahekorruselises puumajas, mis asus otse mere ääres. Sain oma vanematelt teada, et maja, milles me elasime, oli varem olnud Beckeri laevatehase tööliste kasarmu. See nimi hakkas mind kummitama ja mul õnnestus välja uurida, et too Becker oli sakslasest tööstur ja et tema tehas evakueeriti I maailmasõja ajal Venemaale. Minu kätte sattus ülemöödunud sajandi algusest pärit asju – münte, postkaarte, ajalehti, mis ainult süvendasid mu ajaloo-huvi. Eriliselt paelus mind ülemöödunud sajandi algus ja siin sattusin ma ikka ja jälle Saksamaa otsa. Lugesin ajaleheartikleid I maailmasõjast, mille üks osaline oli Saksa keisririik; Vene keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II kohtumisest Paldiskis ning sain teada, et kuni teise maailmasõjani elas ka Eestis palju sakslasi ja et saksa keel oli siin üks „kolmest kohalikust keelest“. Tihti olid saksakeelsed ka postkaartide tekstid. Mitte kaugel meie kodust asus Kopli park. Teadsin, et see on endine surnuaed. Seal käies leidsin ma mitmeid vanu riste ja hauakive, mille kirjad olid samuti saksakeelsed. Sain teada, et kalmistu oli kuulunud kunagi Tallinna saksa kogudustele. Nii sai mulle varakult selgeks meie ala ajalooline seotus Saksa kultuuriruumiga ja mu ajaloohuvi oli nii tugev, et kui ma pidin otsustama, millise keele koolis oma võõrkeeleks valin, otsustasin saksa keele kasuks. Neid, kes valisid inglise keele, oli klassis märksa rohkem, aga ilmselt oli selle põhjuseks ingliskeelne noortekultuur, mis mind lihtsalt ei huvitanud. Küll huvitas mind aga Eesti ajalugu, millest aga sakslased olid olnud lahutamatu osa.
* * *
Olin umbes neljateistaastane, kui mu õde külastas esmakordselt Saksamaad. Loomulikult oli see Saksa Demokraatlik Vabariik ja nagu mu õde jutustas, instrueeriti neid eelnevalt põhjalikult, mida nad Saksamaal rääkida tohivad ja mida mitte. Seda oli teinud keegi julgeolekumees. Näiteks öeldi neile, et nad ei tohi rääkida, et Paldiskis on mereväebaas. Kui mu õde mulle oma Saksamaale minekust teatas, olin ta peale siiralt kade, aga kui ta tagasi tuli ja jutustas Schwerinist ja Berliinist ning tõi mulle kingituseks kaasa postkaarte Pergamoni muuseumist ja Saksamaa vanadest kirikutest, olin ma tõeliselt õnnelik. Hoidsin neid alal kui reliikviaid ja veel tänaseni on need mul alles. Mu õde oli mu jaoks tollal otsekui sõnumitooja ühest kaugest ja teistsugusest maailmast, kuhu ma nii väga igatsesin. Võin öelda, et olin tolleks ajaks sattunud Saksamaa lummusesse.
Kujutlesin sageli ette, milline Saksamaa võiks välja näha. „Pahasid imperialiste“ minu Saksamaa pildis ei olnud, küll aga ilusad ajaloolised linnad ja maalilised külakesed, mida olin näinud Eulenspiegelist ja Frösist. Läks aega palju aastaid, enne kui mul õnnestus esimest korda Saksamaad külastada (see oli juba pärast Berliini müüri langemist), kuid enne seda toimus veel üht-teist, mis avaldas mõju mu kujunemisele ja sillutas teed mu tulevastele kontaktidele Saksamaaga.
* * *
Kaheteistümneaastasena sattusin esimest korda jumalateenistusele Tallinna Toomkirikusse. See oli ühel jõuluõhtul. Mu vanemad ei olnud regulaarsed kirikus käijad, aga jõuluõhtul käisid nad seal reeglina ikka ja tol korral kutsusid nad ka mind kaasa. Läksin juba puhtast uudishimust, sest ma ei olnud kunagi ühelgi jumalateenistusel käinud. Aga Toomkirik ja see jumalateenistus jätsid mulle nii sügava mulje, et ma otsustasin, et lähen järgmisel päeval, esimesel jõulupühal, sinna uuesti. Läksingi. Läksin ka teisel jõulupühal. Ja jäingi käima. Neljateistkümneaastasena lasksin ma end ristida ja kuueteistkümneaastasena käisin koos õega leeris. Tolleks ajaks olin juba otsustanud, et tahan minna teoloogiat õppima ja saada kirikuõpetajaks. Ja taas puutusin kokku saksa kultuuriga. Kui ma alustasin teoloogiaõpinguid, oli küll just äsja taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskond, kuid kuna ma elasin Tallinnas ja olin kuulanud juba vabakuulajana loenguid Usuteaduse Instituudis (mida rahvasuu ekslikult „konsistooriumiks“ nimetas, sest õppeasutus asus konsistooriumi ehk kirikuvalitsusega samas majas Toomkiriku kõrval), otsustasin ma alustada õpinguid tolles Instituudis. Instituudi raamatukogu oli valdavalt saksakeelne ja see on ka mõistetav, sest evangeelses teoloogias on nimetatud keel olnud oluline (reformatsioon sai ju alguse Saksamaalt) ja on üks tähtsaid keeli kuni tänaseni. See andis mulle motivatsiooni täiendada oma saksa keele oskust. Kui ma alustasin õpinguid Usuteaduse Instituudis, ei olnud mul veel aga aimu, et hakkan tulevikus sageli käima Saksamaal ja et sellel maal on minu erialase kujunemise jaoks suur roll. Aga just nii juhtus.
* * *
Kord sattus mulle kätte üks saksa keelest eesti keelde tõlgitud artikkel, tänu millele leidsin oma uurimisteema teaduses. Artikkel rääkis gnoosisest ja tundus mulle nii põnev, et tahtsin sellest liikumisest rohkem teada saada. Hakkasin asja uurima ja sain teada, et teemat on uurinud väga palju Saksa teadlasi. Muretsesin endale antud teema kohta hulga kirjandust (tollal lugesin sõnaraamatu abiga juba saksakeelset erialakirjandust). Hiljem kirjutasin sel teemal oma lõputöö, kuid mu huvi gnoosise vastu kestis edasi ka pärast õpingute lõpetamist. Sain aga aru, et professionaalselt on mul võimalik oma teemat edasi uurida vaid siis, kui mul õnnestub leida kontakt mõne selle ala tunnustatud spetsialistiga maailmas ja teda ka külastada. Uurisin välja, kus elab professor Kurt Rudolph, kelle raamatuid olin lugenud ja kellest ma teadsin, et ta on üks selle valdkonna tunnustatumaid asjatundjaid terves maailmas. Kirjutasin talle, kes ma olen ja mida teha kavatsen ja küsisin, kas ta oleks mind nõus juhendama. Ma ei uskunud, et professor Rudolph mulle üldse vastab. Aga ometi ta tegi seda ja vastus oli positiivne. Ma olin sellest sõna otseses mõttes rabatud. Professor Kurt Rudolph kirjutas mulle, et kui ma stipendiumi saaksin ja sellega Marburgi tuleksin (sest seal ta elas), juhendaks ta mind meeleldi. Tema ainus tingimus oli, et kirjutaksin oma uurimistöö saksa või inglise keeles, sest ta ei oska eesti keelt. Hakkasin otsima võimalust stipendiumi saamiseks ja saatsin selleks taotluse Deutscher Akademischer Austauschdienst’ile (Saksa Akadeemiline Vahetustalitus), mis vahendab üliõpilastele ja teadlastele stipendiume sõiduks Saksamaale. Ja suur oli minu rõõm, kui sain teada, et mu taotlus on saanud positiivse vastuse. Nüüd oli vaja vaid leida endale Marburgis ööbimispaik, osta sõidupiletid ja reis Saksamaale võis alata.
* * *
Saabusin Marburgi 2001. aasta aprilli lõpus. Sadas vihma ja iga päev oli taevas hall. Minu peatumispaik asus kohalikul „Toompeal“ – ülalinnas, kus asub sealsete markkrahvide loss. Leidsin endale elukoha ühe pisut veidriku kõrges eas aadlidaami ja tema ülikooli õppejõust tütre juures. Kuna iga päev sadas vihma, veetsin ma esimesed päevad „kodus“ ja alles neljandal päeval, kui vihm pisut järele andis, läksin linnaga tutvuma.
Marburg on üks Saksamaa pärle – sõjast täielikult puutumata jäänud vanalinnaga väike ülikoolilinn, mis asub erinevatel küngastel. Linna iseloomustavad käänulised tänavad (pisut Tallinna vanalinna moodi) ning selle uhkuseks on keskaegne linnus ja hulk vanu kirikuid, millest kuulsaim on Tüüringi Pühale Elisabethile pühendatud Eliisabeti kirik. Ka instituut, kus töötas Kurt Rudolph – Marburgi Ülikooli Religiooniloo Instituut – asus vanalinnas, aadressil Am Plan drei. Selles majas olid töötanud juba Rudolf Otto, Friedrich Heiler ja mitmed teisedki tuntud religiooniloolased. Kuna kohtumine Kurt Rudolphiga oli meil kokku lepitud juba Eestis (telefoni teel), otsisin ma aegsasti üles tema instituudi. Seda andis otsida, sest Marburgi vanalinn ei ole lihtsa plaaniga. Selleks ajaks oli tolle kohtumiseni Kurt Rudolphiga jäänud veel paar päeva.
* * *
Rudolph võttis mind kokkulepitud ajal vastu oma kabinetis Religiooniloo Instituudi 2. korrusel. Kuigi ta oli juba tollal emerituuris, säilitas ülikool talle kabineti ja õiguse kasutada instituudi sekretäri abi. Sekretäriks oli tal tollal Frau Renate Zimmermann, energiline, küpses keskeas naisterahvas, kelle vahendusel toimus meil ka hiljem kirjalik suhtlemine, sest Rudolph ise arvutit ei kasutanud.
Rudolph võttis mind vastu väga sõbralikult ja südamlikult. Kuna mul oli lahendamist vajavaid olmemuresid (stipendiumi kättesaamine, raamatukogu kasutamise õiguse saamine), siis esimesel kohtumisel tegelesime põhiliselt nende korraldamisega. Rudolph tuli minuga kaasa ülikooli kassasse, kuhu pidi laekuma mulle elamiseks määratud raha, aga selgus, et see ei olnud veel saabunud. Aga mõne aja pärast probleem lahenes. Kuna mul oli plaanitud olla Marburgis kolm kuud, leppisime kokku, et kohtume regulaarselt üle nädala, kuid vajadusel ka tihedamini. Kõik meie kohtumised leidsid aset tema raamatuid ja kladesid täis tööruumis. Alles kolmandal või neljandal Marburgi külastusel kutsus ta mind koju külla. Seal oli mul võimalus tutvuda tema sümpaatse abikaasaga, kes oli pärit pastori perekonnast ja sündinud Hiinas, kus ta pastorist isa oli olnud misjonär. Nooruses olevat proua Rudolph rääkinud ka hiina keelt. Nende pika-aegsest abielust on sündinud kaks last – poeg ja tütar. Neist esimene on arabist, teine aga kirikuõpetaja. Rudolphitel on hulk lapselapsi ja nüüd juba ka lapselapselapsi.
* * *
Meie järgnevad kõnelused keerlesid minu gnoosist käsitleva magistritöö ümber. Rääkisime gnoosise uurimisajaloost (Rudolph oli sel teemal kirjutanud mitmeid artikleid), erinevatest suundumustest uuemas gnoosise-uurimises ja Kurt Rudolph soovitas mulle ka rohkesti kirjandust, mis suuremas osas ülikooli raamatukogus saadaval oli. Mida ei olnud, laenas ta mulle oma erakogust. Kuid nagu vanad inimesed ikka, nii pikkis ka Rudolph oma juttu palju mälestusi. Neid oli tal erakordselt palju, sest ta elu oli olnud pikk ja kirev ning kohati lausa seikluslik.
Kurt Rudolph oli sündinud Dresdenis. Seal elas ta üle sõja (sealhulgas Dresdeni suurpommitamise), elatudes pärast sõda puusepatööst. Lõpetanud gümnaasiumi õppis ta mitmes ülikoolis, kuid kõige tihedamaks kujunes tema suhe Leipzigi ülikooliga, kus ta sai viimaks professoriks. Üheks tema juhendajaks oli seal kuulus egüptoloog Siegfried Morenz, kelle ettekanne „Kultuuri algallikast“ on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes ka eesti keeles (vt Akadeemia 3, 1989, lk 543–558). Kuigi Rudolphi karjäär õppeülesande täitjast lektoriks, lektorist dotsendiks ja dotsendist professoriks oli olnud kiire, pidi ta võitlema DDR-i bürokraatiaga. Nii ei tunnustanud Leipzigi Ülikooli filosoofiateaduskond sama ülikooli usuteaduskonna antud doktorikraadi. Et saada tööd (ja ainus sobiv töökoht, assistent, oli saadaval filosoofia teaduskonnas), pidi Rudolph kaitsma teise doktoritöö (filosoofias), mis lasti tal teha aga samal teemal, millest ta kirjutas oma esimese doktoritöö – mandalaste usundist. Selle ainsa tänaseni säilinud gnostilise rühmituse uurimisega tegeles ta läbi kogu oma elu, olles 1970ndatel aastatel ka korduvalt Iraagis, kus ta õppis mandalasi lähemalt tundma. Oma elu viimastel aastatel tekkis tal kontakt mandalalastega taas – nüüd juba Düsseldorfis, kuhu sõjapõgenikena oli tulnud mitmeid mandalasi. Kuna ta oli mandalaste uurijana tuntud ka nende endi hulgas, tervitasid nad Rudolphit kui oma „rahvuskangelast“ ja kutsusid teda osalema nii oma perekondlikele üritustele kui ka religioossetele tseremooniatele. Neist olulisim on mandalaste nn ristimistseremoonia, mida viiakse läbi voolavas vees. Düsseldorfis toimus see Reini jões.
Kuigi professorina oli Rudolph edukas – tal oli palju õpilasi ja nagu ma tean, tudengid armastasid teda – tekkisid tal Leipzigi Karl Marxi nimelises ülikoolis ka probleemid. Ülikool ei olnud huvitatud, et ta arendab seal oma eriala, st religioonilugu ja isegi riik seadis piiranguid, andes talle loa külastada vaid üksikuid väliskonverentse. Ühel konverentsil Ameerikas tehti Rudolphile aga ettepanek, mis muutis ta elu – ettepanek mitte enam naasta kodumaale. Ta sai vaid paar päeva mõtlemisaega ja nõustus. Ka ta abikaasal õnnestus jõuda Ameerikasse ning nii algaski Rudolphite uus elu „uues maailmas“, millest tal olid väga positiivsed mälestused. Korraga sai talle osaks nii palju akadeemilist vabadust ja võimalusi eneseteostuseks, nagu tal ei olnud neid iial varem. Saan aru, et Ameerika periood oli üks õnnelikumaid Rudolphi elus. Positiivne polnud aga see, mis toimus samal ajal ta kodumaal. Ta kuulutati „kodumaa reeturiks“ ja tema varandus konfiskeeriti. Ta täiskasvanud lapsed pidid hakkama käima ülekuulamistel julgeolekus ja ka kõigist Saksamaa teadusseltsidest ning Saksimaa Teaduste Akadeemiast heideti ta välja. Hiljem ta muidugi rehabiliteeriti.
Pärast aastaid Kalifornias, kus ta õpetas professorina Santa Barbara Teoloogiakolledžis, pöördus ta Saksamaale tagasi, sest talle tuli peale kodumaa igatsus. Saksamaa, kuhu ta asus, ei olnud aga enam mitte DDR, vaid Saksamaa Liitvabariik. Ta sai kutse tulla Marburgi ülikooli, võttis selle vastu ning õpetas siin kuni pensionini. Ajal, mil me tutvusime, oli ta veel suhteliselt tegus ja akadeemiliselt aktiivne pensionär, kes andis mulle igal kohtumisel oma viimaseid teadusartikleid. Nii kestis see 2016. aastani, mil ta kirjutas viimase artikli.
Pärast kolme kuud Marburgis oli mul magistritöö materjal koos ja ma asusin tööd kirjutama. Vahepeal suhtlesime meilide teel ja vahel ma ka helistasin Rudolphile. Kui ma 2004. a oma magistritöö ära kaitsesin ja mind doktorantuuri võeti, jätkasin ma gnoosise teemaga, külastades sel ajal Marburgi igal aastal. Kui meie esimesed kõnelused olid toimunud alati ülikoolis, siis nüüd hakkas Rudolph mind kutsuma ka koju. Sõime ühiselt lõunat ja tegime väikseid väljasõite Marburgi lähiümbruse maalilistesse paikadesse. Aina enam vestlesime ka tööga mitteseotud asjadest. Rudolph tundis huvi minu vaimse kujunemise vastu ja teda huvitas elu Eestis. Kuid tema ettekujutus siinsest elust oli küll kaunis eelarvamuslik. Ta küsis, mis keelt meil räägitakse (arvas, et vene) ja kas ma lendan ikka uuemate lennukitega või vanade nõukogude-aegsetega. Minu Kieli ülikoolis õppinud abikaasa ütles, et koges samasugust ettekujutust Eestist ka seal. Rudolphil oli raske uskuda, et meie linnapilt näeb välja täiesti moodne ja euroopalik. Samuti tundis ta huvi, kas meie põhitoiduks on kala, sest elame ju ikka mere ääres.
Vaatamata eelarvamustele Eesti suhtes (ja ilmselt olid need ka põhjuseks, miks ta ei võtnud vastu ühtegi minu kutset külastada Eestit) oli Rudolph väga avatud vestleja ja me leidsime kergesti ühise keele. Üks asi, mis meid kindlasti ühendas, oli meie sarnane spiritualiteet. Rudolph oli Evangeelse Kiriku liige, talle oli oluline, et ta on luterlane (mitte lihtsalt Evangelisch), kuid ta oli üpris kriitiline oma kiriku mitmesuguste praeguste suundumuste suhtes. Nii häiris teda näiteks kalduvus taandada ristiusu põhisõnumit sotsiaaleetikaks, mille üle on avaldanud pahameelt ka mitmed teised mu Saksa professoritest kolleegid. Rudolphile oli omane eksistentsiaalse värvinguga küllaltki intellektuaalne kristlusekäsitlus, mis vastandus tugevalt ka erinevates vabakirikutes levinud üliemotsionaalsele vagaduslaadile (mida ta oli õppinud tundma Ameerikas). Samas oli talle väga oluline ristiusu intellektuaalne mõtestamine, milles ta tugines paljuski Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichi seisukohtadele. Ka Piibli inimlikku-ajaloolist külge ignoreeriva piblitsismi suhtes oli ta ülimalt kriitiline.
See, mis mind Rudolphi juures kõige enam paelus, ei olnud ainult tema meisterlik eriala valdamine ja lai ning mitmekülgne eruditsioon, vaid just tema inimlik mõõde – avatus, siirus ja lihtsus. Olen kohanud oma elus palju professoreid ja pean Rudolphi kiituseks ütlema, et tal puudus täiesti üks ebameeldiv iseloomujoon, mida olen kohanud paljude professorite hulgas – üleolev hoiak endast nooremate ja akadeemilises hierarhias madalamate kolleegide suhtes. Seda iseloomujoont olid märganud ka mitmed Rudolphi kaastöölised, kellega mul temast juttu tuli. Ja selline oli ta vaatamata oma suurele kaalule teadusmaailmas.
2013. a alustasin ma Kurt Rudolphi raamatu „Gnoosis“ tõlkimist. Juba varem oli Marju Lepajõe sellest väikese alapeatüki eestindanud ja Akadeemias avaldanud. Rudolph tundis huvi, kes see Frau Lepajõe on ja ma rääkisin talle meie suurnaisest. Rudolph elas oma raamatu tõlkimisele väga kaasa ja küsis tihti, millal see ilmub. Tema rõõm oli suur, kui ta viimaks raamatu kätte sai. Ta ütles, et see on ilusam, kui paljud tema raamatu Saksa väljaanded. Eriti meeldisid talle värvipildid Kesk-Aasia manihheistlikest seinamaalingutest. Samuti kiitis ta fotode trükikvaliteeti. Nende hulgast olid talle kõige armsamad pildid mandalaste käsikirjadest. Tal oli olnud viimaseid kena hulk ka kodus, kuid julgeolek konfiskeeris need. Rudolph ütles, et kuigi julgeolek viis ära ta raamatukogu, ei ole tal sellest kahju, sest Ameerikas õnnestus tal see kiiresti taastada. Kahju olevat tal aga mandalaste illustreeritud käsikirjadest, sest neid ei saanud ta tagasi. Rudolph ironiseeris, et ilmselt peeti neid kõige kahtlasemateks – kujutasid need ju veidraid kriipsujukude taolisi suurte peadega olendeid ja olid kirjutatud veel tundmatus kirjas ka. „Mine tea, mida need võisid kujutada,“ ütles Rudolph. „Võib-olla olid need karikatuurid DDR-i kommunistlikest juhtidest ja tekst oli riigivastane,“ ütles ta. Osa konfiskeeritud raamatutest sai ta hiljem kummalisi teid pidi tagasi – need saadeti talle nii, et saatjaid ei olnud kastidel märgitud.
Viimastel eluaastatel halvenes Rudolphi tervis ja seetõttu muutus keerulisemaks meie suhtlemine. Tal oli raskusi kuulmisega – seetõttu pidin ma temaga rääkides sisuliselt karjuma – ainult nii suutis ta kuulda. Hullem oli aga, et ta hakkas totaalselt unustama. Kord tal Düsseldorfis külas olles ja temaga lõunat süües pöördus ta minu poole küsimusega: „Niisiis, härra Lahe, mis on põhiline probleem, mille pärast te minu juurde tulete?“ „Jäta, Kurt,“ ütles ta abikaasa. „Jaan on meil ju lihtsalt külas,“ lisas ta ja me rääkisime edasi igapäevastest asjadest.
Ma olin šokeeritud, kui sain Rudolphi surmateate. Loomulikult teadsin ma mõistuslikult, et ta on vana ja haige ning et ta tervis halveneb üha. Kuid emotsionaalselt oli raske sellega leppida. Kurt Rudolph ja tema töö on olnud oluline osa minu elust, oluline osa minu unistuste Saksamaast. Aga nagu igal muinasjutul on lõpp, nii pidi lõppema ka minu muinasjutt Sakamaast. Ja see lõpp ei ole õnnetu. Ma olen tohtinud tunda meest, kes on elanud oma elu teadusele ja oma perekonnale, saavutanud väga palju, kuid jäänud kõige selle juures siiraks ja lihtsaks. Olen tänulik nende aastate eest, mil oleme teineteist tundnud ja mõtlen sellele, et mul on ikka väga vedanud – suhtlemine Rudolphiga on mulle andnud nii palju, et mul on seda praegu isegi raske sõnadesse panna. Ta ei ole olnud mulle vaid vaimne isa, sõber ja mentor, vaid ka eeskuju ning sõnumitooja – sõnumitooja ühest ilusast ja rikkast maailmast, mis on hääbumas, kuid mille võimalikkus (ja teadmine, et selline maailm on olnud) annab jõudu ja lootust ka praegusel üldisel kultuuri allakäigu ajajärgul.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
