Arvamused

Kohtumised Heltzeri ja Stadnikoviga Tallinna vanalinnas

Nullindate kümnendil käis Haifa ülikooli emeriitprofessor Michael Heltzer (1928–2010) paljudel aastatel külalisõppejõuks Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ta viibis Eestis kevaditi paar kuud ja pidas loengusarja vana-Iisraeli ajaloost ja mõnikord ka lääne-semiidi raidkirjade tõlgendamisest. Ma teadsin Heltzerit alates 1993. aastast, kui ta kevadsemestri alguses Tartusse tuli ja oma arhailises, kuid soravas eesti keeles loenguid pidama hakkas. Üliõpilastele oli tema väljailmumine suur üllatus, sest Heltzerit noore põlvkonna inimesed ei teadnud. Ta oli sündinud Eestis, õppinud Leningradi ülikoolis ja emigreerunud 1970ndate alguses Leedust Iisraeli. Tema noorpõlve soov oli saada spetsialistiks judaismi uurimises, kuid kuna selle eest võidi Stalini ajal vangi panna, hakkas ta uurima hoopis pronksiaegse Süüria linna Ugariti allikaid. Tema eruditsioon oli väga lai. Tartu üliõpilaste jaoks oli ta välismaine professor, kes huvitaval kombel oskas eesti keelt, rääkis kaasakiskuval moel Iisraeli ajaloost ja tekitas üliõpilaste seas omamoodi elevust. Mõned Heltzeri muhedad ütlused kujunesid üliõpilaste seas folklooriks. Nendel õrnadel 1990ndatel toimus teatavasti Eesti elus palju tormilisi muutusi ja üldist peataolekut leevendas tublisti see, et siia saabusid väliseesti õpetlased, kellest mitmeid ka mina loengutes kuulata sain: peale Heltzeri veel Vello Salo ja Jaan Puhvelit. 1990ndate Eesti avanemine lääne akadeemilisele maailmale oli väga põnev protsess.

Heltzer õpetas Tartus ka 1995. aastal, kui mul õnnestus mõned korrad temaga nelja silma all mõtteid vahetada ja küsimustele vastuseid saada. Tihedam suhtlemine algas 1998. aastal, kui ta nõustus retsenseerima minu magistritööd Hammurapi seaduste kohta. Heltzer luges algselt seda tööd, arvates, et tegu on doktoritööga, ning oli hiljem üllatunud, kui talle öeldi, et see on magistritöö. Seda eksitust võis võtta komplimendina. Pärast kaitsmist hakkasime Heltzeriga regulaarselt suhtlema posti teel. Heltzeri kirjad olid muljetavaldaval viisil saadetud omatehtud ümbrikutes. See komme pärines arvatavasti paberipuuduse aegadest Nõukogude Liidus. Silmast silma kohtumised jätkusid hiljem Tallinnas nullindate aastakümnel, kui ma töötasin Helsingis, ja nendel kokkusaamistel osales tavaliselt ka Sergei Stadnikov (1956–2015). Valisime kohtumiseks mõne vanalinna avaliku paiga nagu Kloostri Ait, Kuku klubi, Niguliste tänava vinoteek, Õpetajate Majas asunud kohvik vms.


Vana-aja uurijate solidaarsus

Üldiselt kipub olema nii, et väikeste erialade uurijad on teineteisega solidaarsed isegi siis, kui nende poliitilised veendumused on vastandlikud. Nõnda ka siinse juhtumi puhul. Heltzer oli parempoolsete vaadetega Iisraeli patrioot, kes oli oma kodumaal isegi osalenud ühe vastava partei loomisel, mis küll valimistel palju hääli ei saanud. Stadnikov oli seevastu Iisraeli poliitika suhtes väga kriitiliselt meelestatud. Palestiinlaste teise intifaada ehk ülestõusu ajal 2000–2005 võttis Stadnikov sageli kriitiliselt sõna Iisraeli poliitika suhtes nii ajalehtedes kui veebilehtede kommentaariumites. Mõnda neist kirjutistest oli lugenud ka Heltzer, aga nagu selgus, ei olnud teda võimalik eriarvamustega irriteerida. Heltzer oli igasuguse kriitikaga harjunud ja vastas väga otsekoheselt, kui midagi küsiti. Aga meie kokkusaamised olidki kollegiaalsed, kus poliitikast räägiti vähe. Stadnikov jutustas palju oma reisidest giidina Egiptuses ja mujal, Heltzer pajatas oma reisidest Küprosele. Kord kirjeldas Sergei mulle, et ta oli Heltzerile posti teel saadetud kirjas soovitanud osta mootorpaadi ja parkida see mere äärde põgenemiseks, juhul kui Iisraelis hakkab sõda. Heltzer, kelle kodu asus sadamalinnas Haifas, vastas talle, et tema on Iisraeli kodanik ja tal ei ole vaja sealt kuhugi minna, isegi kui puhkeb sõda. Emotsionaalselt kaasahaaravaid teemasid oli teisigi. Kord avaldas Stadnikov arvamust, et Küprose eeslitel on raske, kui turistid nende seljas ratsutavad, millele Heltzer tuliselt vastu vaidles. Enamik kohtumisi koosnesid rahulikest jutuajamistest, mille käigus oli võimalik palju uut teada saada. Näiteks jutustas Heltzer, kuidas Stalini aegadel Leningradis lahutasid tema sõpruskonda kuuluvad üliõpilased ühiselamus oma meelt sellega, et istusid ringis põrandal, keegi neist pani teki endale üle pea ja luges teistele ette Platoni dialooge vene keeles gruusia aktsendiga. Muidugi mõista arutasime palju ka oma erialaseid küsimusi.

Heltzer ei kasutanud arvutit ega internetti, kuid kohtumiste ajal oli tal taskus Nokia mobiiltelefon, mis aeg-ajalt ka helises. Seejärel ta pidas lühikese jutuajamise enamasti vene keeles oma naisega Iisraelis ning rääkis kellega ja kus ta parajasti on. Naine muretses Heltzeri tervise pärast, sest ühekorra hüüatas professor äkitselt telefoni „Mingit alkoholi ma ei joo!“. Võin kinnitada, et nii seekord kui üldisemalt ta rääkis asjadest, nagu need on. Erialadel nagu egüptoloogia ja Lähis-Ida filoloogia tegutsevad ausad inimesed, kes ei uuri seda millegi muu kui asja enese pärast. Neile erialadele ei satu inimesed, kes on aferistid või petised. Nagu Heltzer mulle kunagi muistse Lähis-Ida uurimise kohta ütles: „Rikkaks te kunagi sellega ei saa, aga igav ka kunagi ei hakka.“ Nii see tõesti ongi, et suur raha võib ära rikkuda nii inimese kui teaduse. Paljudel erialadel, kus liigub palju raha, rohkelt tsiteeringuid ning kõike muud head ja paremat, leidub ka rohkelt aferiste, kelle koht õigupoolest ei peaks olema teaduses. Kui mõni selline satubki eksikombel õppima egüptoloogiat või assürioloogiat, siis ta põgeneb sealt kiiresti. Ühistel huvidel põhines ka meie kollegiaalne solidaarsus, mis ulatus kaugemale päevapoliitikast. Muistse aja uurijatele on loomuomane igavikuline vaade. Ükskord näitas Stadnikov fotot oma reisidelt, millel ta poseeris muistse Egiptuse jumalakuju kõrval. Heltzer vaatas pilti ja kommenteeris lühidalt, keda ta seal näeb: „Anubis… ja Stadnikov.“ Selles lausungis oli igaviku tunnetust.

Meie kolme kohtumistel oli kõne all ka raamatu koostamine, mille 2005. aasta kevadel Varraku kirjastus avaldas – „Muinasaja kirjanduse antoloogia“. Selles raamatus ilmusid nii Heltzeri kui Stadnikovi tõlked. Heltzerit ei olnud sugugi raske koostööle ahvatleda, tema oli kohe nõus midagi tõlkima, kui kuulis, et selline raamat tuleb. Ka Sergei oli innuga asja juures. Heltzer saatis oma käsitsi kirjutatud tõlked mulle postiga. Kahjuks puudus Sergeil oma arvuti, tema tegi oma kaastööd juhuslikel masinatel Eesti Ekspressi toimetuses või kuskil mujal. Ühekorra hakkas Sergei mulle saatma püramiiditekstide tõlget elektronposti teel. Ta töötas tekstiga mitu tundi, toksides seda veebimeili aknasse. Kui ta hakkas meili ära saatma, oli tema sessioon juba aegunud, ning lõik eesti keelde tõlgitud püramiiditekste läkski kaduma. Ajalik võitis seekord igaviku. Sellele vaatamata sujus antoloogia koostamine igati positiivses koostöömeele vaimus ning seal on Sergei tõlgitud püramiiditekstide valik täiesti olemas.


Viimane kohtumine pronksimässu päevil

Meie kolme viimane ühine kohtumine toimus 27. aprillil 2007, mis teatavatel põhjustel kujunes väga meeldejäävaks. Tean seda kuupäeva täpselt, sest tegemist oli kurikuulsa „pronksiöö“ järgse päevaga. Meil oli Heltzeriga kohtumine kokku lepitud päevasel ajal Raekoja platsil. Sinna suundudes tuli mulle Vanaturu kaelas vastu Vello Salo (1925–2019), kes parajasti liikus kodu poole soomepoiste kokkusaamiselt Toompeal. Läksin tema juurde, kõnetasin teda ja ütlesin, et lähen just Heltzeriga kohtuma ning küsisin, kas ta tahaks meiega ühineda. Salo oli kohe nõus ja nõnda leidis nende kahe mehe vahel aset üllatuskohtumine. Kõndisime Viru väravate juurde ühte kohvikusse. Valitses meeldiv reibas atmosfäär, mida üldine ärev õhkkond linnas ei suutnud rikkuda. Sergei viivitas oma tulekuga ja saabus alles siis, kui Vello Salo oli meie seltsist juba Piritale siirdunud. Kahjuks ei suutnud Stadnikov seekord vastu panna kiusatusele rääkida ainult poliitikast. Meie kohtumistel oli muidugi ka varem kergemaid teemasid arutluseks tulnud, aga seekord keeras  Stadnikov oma jutu täiesti üle võlli.

Sergei oli emotsionaalselt üles köetud pronksiöö sündmustest ning tahtis kõneleda sellest nii meile kui kõigile teistele, kes samas kohvikus viibisid. Sergeil oli kombeks lugeda erinevaid venekeelseid ajalehti, mis olid tal alatasa näpu vahel. Nendes tema loetavates ajalehtedes ilmus ka palju libauudiseid, mida ta mõnikord meile refereeris. Millegipärast suhtus Sergei nendesse uudistesse üsna loominguliselt ja ilma faktilise kontrollita. Sellel päeval kõneles ta meile, kuidas Tõnismäel asunud pronksist sõdur pole lihtsalt teisaldatud, vaid on eelmisel ööl lõigatud tükkideks, täpsemalt kolmeks tükiks. Seda libauudist levitas sama päeva hommikul agaralt Venemaa meedia. Sergei hakkas pidama pikka kõnet Eesti valitsuse venelasi vaenavast poliitikast ja muust sellisest, ning õdusate koosolemiste tavapärane atmosfäär sai täiesti rikutud. Mina tundsin, et päevapoliitika üle arutada ma ei soovi ning läksin peagi oma teed. Pärast kuulsin mõlemalt kohale jäänult, kuidas seal aeg edasi kulges. Sergei pidas kirglikke kõnesid välja kujunenud poliitilisest situatsioonist ja teda kuulasid kõik kohal viibinud isikud, kaasa arvatud lokaalis viibinud turistid. Kuna Heltzer istus vaikides sama laua ääres, tekkis mõnel kuulajal arvamus, et ta on Teise maailmasõja veteran, kes vaikiva murega elab kaasa pronkssõduri teisaldamisele. Kui temalt küsiti, vastas ta muidugi, et ta pole sõjaveteran. Veel sama päeva õhtul kutsus Sergei mind vanalinna tagasi ja väljendas soovi minuga häid suhteid säilitada pärast poliitiliseks koosolekuks kujunenud kohtumist. Minu arvates polnud Sergeil vaja vabandada oma poliitiliste vaadete pärast, vaid ainult meie tavapärase kokkusaamise untsu keeramise eest. See kohtumine Heltzeri ja Stadnikoviga jäigi meil kolmekesi viimaseks. Kohtuda oleks küll veel hiljemgi võimalik olnud, kuid ma ei saanud USA-s töötamise tõttu neist osa võtta.

Heltzer arvas pronkssõduri kriisi kohta, et niikaua kui kuulid lendama ei hakka, on kõik veel hästi. Stadnikov arvas, et varsti võivad ka püssid paukuma hakata, mille suhtes ta õnneks eksis. Ma arvan, et Sergeile pakkusid närvikõdi süngete stsenaariumite esile manamine, mida ta tegi ka Iisraeli poliitilise tuleviku suhtes. Mõned päevad hiljem 2007. aastal sõitsin Tartusse, kus kohtusin 30. aprilli õhtul Michael Heltzeriga kahekesi tema hostelis Narva maanteel. See kohtumine oli meeldiv ja asjalik, kuigi me ei teadnud, et see jääb ka viimaseks. Stadnikoviga kohtusin loomulikult veel paljudel kordadel, kuid tema aina suureneva huvi tõttu poliitilise olukorra vastu oli meil ühist keelt raskem leida kui kümmekond aastat varem. Stadnikoviga sain isiklikult tuttavaks 1998. aasta suvel, kui rääkisin talle eestikeelse Lähis-Ida antoloogia projektist. Tema suhtumine minusse muutus sõbralikumaks, kui ma 1999. aastal kinkisin talle oma esimese tõlkeraamatu araabia keelest, mis oli Loomingu Raamatukogus ilmunud Tayyib Salehi jutustus „Zaini pulmad“. Stadnikovi kollegiaalne suhtumine väljendus näiteks selles, et ta jäi kõigile kohtumistele vähemalt tund aega hiljaks. Seetõttu õppisin ma kiiresti täpseid kohtumise aegu temaga mitte kokku leppima. Meil oli intensiivse suhtlemise perioode kui kohtusime iga nädal mitu korda ja käisime mõned korrad isegi üksteise sünnipäevadel. Stadnikoviga koos veedetud aeg oli reeglina meeldiv, ka meie arusaam huumorist oli parematel päevadel üsna sarnane. Olen tänulik Heltzerile ja Stadnikovile nende kohtumiste eest Tallinna vanalinnas, mida siin kirjasõnas jäädvustasin. Suure ehmatusega avastasin mõned aastad tagasi, et ma olen ainuke elus inimene, kes neid kohtumisi meenutada võib. See äratundmine aitas motiveerida kirja panema siinset vinjetti teemadel, mis kuuluvad Eesti kultuuriloo vähe tuntumatele pärusmaadele.


Amar Annus (1974), PhD, on Tartu ülikooli Lähis-Ida usundiloo dotsent.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English