„Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu, mida suur tuul raputab, viskab maha oma suvemarjad. Ning taevas taganes otsekui kokkukeeratav rullraamat, ja kõik mäed ja saared tõugati ära oma paigast, ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse.” (Ilm 6:12–15)
Eesti õigekeelsussõnaraamatut avades vaatab märksõna maailmalõpp juurest vastu definitsioon maailma eksisteerimise lõpp. Mõnevõrra üllatuslikult järgneb sellele aga märge harilikult ristiusu vm usundite kontekstis. Tõepoolest, moel või teisel on maailmalõpu mõiste omane enamikule usunditele. Kuid ajal, mil reportaažid looduskatastroofidest on uudistes igapäevaseks saanud ning isegi katoliku kirik, mis ajalooliselt pole päris alati oma teadusliku progressiivsuse poolest tuntud olnud, on alustanud avalikku võitlust kliimamuutuste vastu, ei saa maailmalõppu pidada enam eksklusiivselt religioosseks kontseptsiooniks. Tõenäosust, et aastaks 2100 on inimkond välja surnud, hindavad teadlased 19% kanti. (Sandberg, A. & Bostrom, N. (2008): “Global Catastrophic Risks Survey”, Technical Report #2008-1, Future of Humanity Institute, Oxford University: pp. 1-5.) Kuigi 81% pole veel sugugi lootusetu ellujäämisstsenaarium, sunnivad kliimamuutuste otsesed ja kaudsed mõjud – põlengud, üleujutused, maavärinad, aga ka kliimapagulus ja haigusepideemiad – meid eshatoloogiliste mõtiskluste radadele. Miks mitte pöördudagi siinkohal pühakirjade poole, et päevakajalisi küsimusi igavikulisest perspektiivist vaadelda ning sellest ehk isegi midagi õppida.
Just muutused keskkonnas on kujunemas kokkupuutepunktiks religioossete ja looduslike maailmalõpukäsitluste vahel. Aabrahamlikes religioonides on üheks maailmalõpu tunnusmärgiks looduslikud anomaaliad. Islami kirjalikku pärimusse kuuluvates hadith’ides on läheneva lõpu ennetena muuhulgas välja toodud sagenevaid maavärinaid ja äikesetorme ning suurt suitsupilve; maavärinat on kirjeldatud ka Johannese Ilmutuse katkendis, mis on käesoleva essee motoks. On eraldi küsimus, kas ja kui sõnasõnaliselt tuleks neid ennustusi lugeda, kuid on igatahes märkimisväärne, et ammu enne kliimamuutusi ja teadlikku keskkonnakaitset on radikaalseid muutusi looduses peetud halvaks endeks ja seostatud neid millegi fataalse lähenemisega.
Kui aga hakata põhjus-tagajärjelisi seoseid lähemalt vaatama, ilmneb religioossete ja looduslike maailmalõpukontseptsioonide vahel fundamentaalne erinevus. Kui religioonid käsitlevad looduses esinevaid tunnusi vaid ühe endena paljudest, siis praegu oleme jõudnud olukorda, kus just keskkond ise meie lõppu põhjustab. Miks pole pühakirjad suutnud ette näha, et hoopis loodus inimesed hukutab? Filosoof Tõnu Viik argumenteerib, et looduse maksimaalne ekspluateerimine on inimesele omane olnud aegade algusest saati, kuid enne tööstuslikku pööret 18. sajandi teises pooles polnud meil lihtsalt piisavalt võimsaid tööriistu, et loodus oma tarbimisega tasakaalust välja lüüa. (Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil) Seega on inimkond suutnud kõigest kahe sajandiga ületada isegi kõige pessimistlikumate prohvetite ettekuulutused. Koguja raamat võib küll lohutavalt teatada, et midagi uut siin päikese all pole (Kg 1:9), ent ometi paistab, et tehnoloogia ettearvamatu areng on ajaloo võrrandisse ühe tundmatu juurde toonud.
Religioosseid ja looduslikke maailmalõpustsenaariume ühendab aga nende antropotsentrilisus. Kosmilisel skaalal moodustab inimkonna ajalugu planeet Maa ja veelgi enam universumi ajaloost kaduvväikese osa, ometi on Homo sapiens’il kalduvus pidada iseennast maailma alguseks ja lõpuks. Eestikeelne sõna maailmalõpp aitab sellisele mentaliteedile muidugi kaasa. Kuid ka kreekakeelse algupäraga rahvusvaheline sõna eshatoloogia, õpetus viimsest, kannab endas samasugust fatalistlikku nooti. Kliimaprobleemid ei too tegelikult kaasa maailmalõppu – maailm kui selline jääb ikka edasi, ka elu jätkub ilmselt moel või teisel, kuid inimesel pole seal enam kohta. On omamoodi paradoksaalne, et isegi ennastsalgavas looduskaitses ei suuda me altruistlikkust kõrvale jätta. „Looduses ei esine katastroofe, loodus tunneb ainult loodust. Katastroof on inimese hinnang, allajäänu ahastus.” Nii kirjutab Lennart Meri oma teoses „Hõbevalge” Kaali meteoriidi kohta. Samamoodi nagu religioonid käsitlevad maailmalõppe vaid inimesest lähtuvalt, huvitavad ka keskkonnaprobleemid meid vaid niivõrd, kui palju nad otseselt meie endi heaolu ohustavad.
Maailmalõpp on seega orienteeritud inimesele. Religioonides täidab eshatoloogia sellega seoses aga ka laiemat didaktilist rolli. Aabrahamlikud religioonid kasutavad – oma ühise eelkäija zoroastrismi mõjul – viimset (kohtu)päeva osana moraaliõpetusest. Kohtumõistmist inimeste üle on kirjeldatud nii Uues Testamendis (Ilm 20:12:„Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.”) kui ka Koraanis (99. suura, 6–8: „Sel päeval astuvad inimesed hulganisti ette, et näha, mida nad on teinud. Kes tegi head kübemegi võrra, see näeb seda. Kes tegi kurja kübemegi võrra, see näeb seda.”). Seega on viimsepäevaõpetus praktikas taandunud paljuski piitsa ja prääniku meetodile. Looduskatastroofid seevastu räsivad valimatult kogu maailma, tegemata vahet inimeste südametunnistusel või paturegistril. Siia võib projitseerida ka laiema üldistuse looduse ja religiooni või ehk isegi looduse ja inimkultuuri kui sellise vahel: me oleme harjunud maailma enda ümber subjektiivsete vastanditena kategoriseerima, kõige primitiivsemalt skaalal hea-halb. Alates zoroastrismist on vähem või rohkem süstematiseeritud dualism omane paljudele religioonidele. Loodus seevastu seisab meie moraalsetest ja sentimentaalsetest väärtushinnagutest kõrgemal. Lõpp on kõigile ühesugune.
Mitmete religioonide eshatoloogias on levinud käsitlus, et maailma lõpp ei ole midagi absoluutset, vaid justkui vahe-etapp, mis võib küll ajutisi ebameeldivusi kaasa tuua, kuid mille resultaat on siiski positiivne. Kuigi viimset päeva nähakse aabrahamlikes religioonides hirmsa ja kannatusterohkena, on see vaid prelüüd messiase tulemisele, Jumala kuningriigile ja surnute ülestõusmisele. Ka budismis on kirjeldatud ühiskonna degenereerumist ja Gautama Buddha õpetuste unustamist, millele järgneb siiski veelgi võimsam hiilgeaeg koos uue Buddha, Maitrejaga. Maailmalõpu paradoksaalsust – lõpp, mis siiski justkui pole lõpp – võiks põhjendada ühega usundi paljudest rollidest inimese elus: hoomamatute nähtuste lihtsustamine. Vaimulik ja teoloog Toomas Paul rõhutab, et arvestades mõistusliku elu tekkimiseks vaja läinud tingimuste astronoomiliselt suurt hulka, on vaja pöörast usku, et võtta omaks selle kõige sattumuslikkust. (Jumal ei päästa maailma, aga ta võib päästa inimest) Kristlik kontseptsioon maailma loomisest kuue päevaga mõjub kogu oma üleloomulikkuses ja allegoorilisuses oluliselt loomulikumana, seda enam, et abiogeneesi, elu iseeneslikku tekkimist, ümbritseb endiselt rohkem küsimusi kui vastuseid. Kuna maailmalõpp on oma olemuselt sama hoomamatu kui maailma tekkimine, tulevad usundid meie piiratud kujutlusvõimele ka siin appi. Maailmalõpp looduses aga üsna suure tõenäosusega enam ust uude ja veel paremasse reaalsusesse ei ava. Vähemalt ei saa me sellele lootma jääda.
Samas ei ole inimese olukord loodusliku maailmalõpuga silmitsi seistes sugugi lootusetu. Me ei saa oma moraalse täiuse kaudu endale looduselt kuidagi meeldivamat lõpustsenaariumit välja kaubelda, kuid erinevalt religioossest maailmalõpust ei ole inimene loodusliku maailmalõpu suhtes vaid objekt, vaid samal ajal ka subjekt. Kui religioonides on maailmalõpp midagi väljaspool inimese mõjuvälja asuvat, st tegemist on millegi kõrgemalt tulevaga, mille saabumine on algusest peale vääramatult ette teada, siis looduskeskkonna kujundamine on paljuski meie kätes. Ühelt poolt toob see kaasa vastutuse oma tegude eest – inimkond on selles ennekõike ise süüdi, et me vähem kui kahe tuhande aastaga oleme jõudnud punkti, kus Johannese Ilmutuse asemel võib peaaegu sama hästi hommikusi uudiseid lugeda. Ometi võiks see meile ka lootust anda. Kui meie võimuses on olnud kõik lootusetult ära rikkuda, oleks igati tõenäoline, et me suudame ka olukorra uuesti paremuse poole pöörata.
Looduslik maailmalõpp ähvardab meid praegusel hetkel oluliselt tõsisemalt kui selle religioossed interpreteeringud. Kristlikus eshatoloogias on tõlgendajate koolkondi vähemalt neli. On neid, kes arvavad, et Johannese ilmutus jutustab juba juhtunud sündmustest, neid, kes peavad seda tulevikustsenaariumiks või hoopis allegooriliseks ajaloojutustuseks ning ka neid, kes näevad selles vaid sümboolset väärtust. Meie ümber toimuvad looduskatastroofid ei jäta meile selliseks filosofeerimiseks kahjuks enam võimalust. Kliimasoojenemisest rääkides võib religioossete maailmalõpukontseptsioonidega tõmmata paralleele või leida erinevusi, kuid õppetunnina võiks me pühakirjadest kaasa võtta lootusekiire oma pealtnäha täbarasse olukorda. Looduslikku maailmalõppu pole prohvetid ette kuulutanud ega maiad kivisse raiunud, see on vaid inimkonna endi kätes. Maailmalõpu vastu võitlemine nõuab aga kõigi ühist pingutust ja seda kohe praegu – kuues pitser on juba avamisel.
Liisa-Maria Komissarov (2001) on Hugo Treffneri gümnaasiumi 12. klassi õpilane ning saavutas 2019/2020. aasta usundiõpetuse olümpiaadil esimese koha.
