Artiklid

Kas surma eest tohib põgeneda

Saateks

Martin Lutheri kiri Johannes (Johann) Hessile on üheks näiteks Lutheri koostatud pastoraalkirjadest, milles ta jagab temalt abi ja nõu küsinuile juhiseid, kuidas keerulistes olukordades käituda.

1527. a augustis tabas Wittenbergi katkuepideemia ning kuigi Saksimaa kuurvürst Johann nõudis, et Luther põgeneks koos usuteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega Jenasse, otsustasid Luther ja Johannes Bugenhagen jääda Wittenbergi, et olla abiks haigetele ja surijatele. Lutheri majast sai ajutiselt hospiits, kuid ei tema ega Bugenhageni pere ei saanud katku ajal kannatada. Umbes samal ajal tabas katkuepideemia Breslaud (tänapäeval Wrocław), vallandades kohalike luterlaste seas arutelu, kas kristlased peaks katku eest põgenema või mitte. Nad otsustasid Johann Hessi kaudu pöörduda Lutheri poole nõu saamiseks.

Johann Hess (1490–1547), keda tuntakse Breslau ning ka kogu Sileesia reformaatorina, oli pärit Lõuna-Saksamaalt ning oli õppinud õigusteadust ja teoloogiat Leipzigis, Wittenbergis, Bolognas ja Ferraras. Reformatsiooni algusaastail puutus ta Wittenbergis kokku Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoniga, kellelt sai tugevaid reformatoorseid mõjutusi.

Pärast seda, kui ta 1523. a määrati kohaliku rae ettepanekul ametisse Breslau (praeguse Wroclawi) Püha Maarja-Magdaleena linnakiriku jutlustajana, viidi tema eestvedamisel 1524. a Breslaus sisse luterlik reformatsioon. Hessist sai muuhulgas kohaliku sotsiaalsüsteemi edendaja. 1525. a koostas ta juhised vaeste hoolekandeks ning rajas Breslausse haigla. 

Luther vastas Hessi saadetud kirjale novembris 1527 kirjutisega „Kas surma eest tohib põgeneda“, mis anti välja ka trükis. Oma vastuses vaatleb Luther epideemiat kiusatusena, mis paneb proovile usu ja ligimesearmastuse. Usu läbi Jumalasse ja armastusest ligimese vastu peaksid kristlased eeskätt mõtlema nõrkade, haigete ja üksikute eest hoolitsemise peale. Luther leidis, et alles pärast seda, kui nende eest hoolekandmine on tagatud, tohivad need, kes on mures oma tervise ja elu pärast, epideemia eest mujale pageda.

Luther kutsub kristlasi üles surmaohus olles Jumala sõnast ja tõotustest toetust otsima ja oma ligimest kui Kristust teenima. Samas hoiatab ta ettevaatusabinõude vältimise eest, milles ta näeb Jumala kiusamist.

Anne Burghardt


Kas surma eest tohib põgeneda

Auväärt härra doktor Johannes Hessile, Wrocławi pastorihärrale, ja tema kaastöölistele Kristuse evangeeliumi teenistuses. Martinus Luther.

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Oleme juba ammu kätte saanud teie küsimuse, mille te siia Wittenbergi meie juurde läkitasite, nimelt, kas ristiinimesel kõlbab põgeneda üldises surmaohus. Kuid kõigeväeline Jumal kasvatas ja karistas mind mõnda aega nii vägevalt, et ma ei suutnud eriti lugeda ega kirjutada. Kuna Issand ja armuline Isa on teid rikkalikult õnnistanud kõiksuguste teadmiste ja Kristuse tõega, suudaksite te ehk tema vaimu ja armu läbi ise ja ilma meie abita otsustada ja korda ajada nii selle kui ka suuremad küsimused.

Kuna te aga ei lõpeta pealekäimist ja end nõnda palju alandate, et ka meie arvamust selle kohta teada ihkate, selleks et (nagu Püha Paulus kõikjal õpetab) me kõik õpetaksime ühtemoodi (1Kr 1:10; 2Kr 13:11; Fl 2:2), avaldame me siinkohal teile oma arvamuse, kuivõrd Jumal meile armu ja mõistust annab. Ja me tahame, nagu kord ja kohus, alandada selle nii teie kui kõigi vagade kristlaste arusaamise ette, et teie selle üle otsustaksite ja kohut mõistaksite. Ja kuna ka siin meie juures ja mujalgi tõuseb suremise tõttu kära, siis avaldasime selle trükis, lootes, et ehk ka teised meilt sellist õpetust ihkavad ja kasutada soovivad.

Esiteks on mitmed kindlal arvamusel, et surma ajal ei tohi ega pea põgenema, vaid – kuna surm on Jumala karistus meie pattude eest – tuleb Jumala ees vaikseks jääda ja kannatlikult ning kindlas usus karistus vastu võtta. Nad peavad põgenemist lausa ebaõigeks ja usaldamatuseks Jumala vastu. Teised aga arvavad, et põgenemine on lubatud, eriti neile, kes ei ole avalikud teenistujad.

Ma ei saa esimestele nende heade kavatsuste pärast midagi ette heita, sest nad ülistavad head asja, nimelt kindlat usku, ja tuleb kiita nende soovi, et kõik kristlased oleks tugeva ja kindla usuga. On ka enam kui lapseusk oodata surma, mille ees pea kõik pühakud hirmu tundsid ja ikka veel tunnevad. Ja kes ei tahaks kiita neid, kes tõsiselt nii mõtlevad, et nad surmast välja ei tee ja end kuulekalt Jumala nuhtluse alla annavad? (kuivõrd see toimub ka ilma Jumala kiusamiseta, nagu me hiljem kuuleme).

Kuid praegu on nii, et kristlaste hulgas on vähe tugevaid ja palju nõrku, kellele ei saa tõesõna panna samasugust koormat. Tugeva usuga inimene võib mürki juua ja see ei tee talle halba (Mk 16:18), aga nõrgausulisele tähendaks see surma. Peetrus kõndis vee peal, sest tal oli tugev usk, aga kui ta kahtles ja ta usk nõrgenes, vajus ta vette ja oleks uppunud. Kui tugev ja nõrk (koos) rändavad, peab tugevam tõesti ette vaatama, et ta ei kõnniks oma jõudu mööda, sest siis jooksutaks ta nõrgema peatselt surnuks. Kristus (aga) ei taha oma nõrku kõrvale heita, nagu õpetab Paulus Rm 15:1 ja 1Kr 12:22.

Et me seda nüüd lühidalt ja täpselt ütleks: põgenemine suremise ja surma eest võib toimuda kahel erineval viisil: esmalt siis, kui see sünnib Jumala sõna ja käsu vastu, nt kui keegi oleks vangistatud Jumala sõna tõttu ning eitaks ja salgaks Jumala sõna selleks, et surmast pääseda. Sellisel juhul kehtib igaühele Jeesuse avalik korraldus ja käsk, et ta mitte ei põgeneks, vaid meelsamini sureks, nagu ta ütleb Mt 10:33 „Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ ja Mt 10:28 „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa“ jne.

Samuti on kohustatud surmaohu korral paigale jääma need, kes peavad vaimuliku ametit, nagu jutlustajad ja hingehoidjad. Selleks on olemas Kristuse avalik käsk (Jh 10:11–12): „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb.“ Sest surres on vaimulikku ametit kõige enam tarvis, et see Jumala sõna ja sakramendiga südametunnistusi tugevdaks ja lohutaks, et surmast usuga võitu saada. Aga kui vaimulikke oleks hulganisti ja nad omavahel kokku lepiksid, et osad neist võiksid lahkuda, sest muidu nad jääksid ilma vajaduseta ohu kätte, siis olen ma arvamusel, et see ei oleks patt, sest ametipidajaid oleks piisavalt ja nad oleksid valmis jääma, kui see peaks vajalik olema. Samuti loeme ka Athanasiose kohta, et ta oma kirikust enda elu päästmiseks põgenes, kuna seal oli palju neid, kes [vaimulikku] ametit pidasid. Samuti lasid vennad Damaskuses Pauluse korvi sees üle müüri, et ta saaks põgeneda (Ap 9:25). Ja Ap 19:30 lasi ta jüngritel end tagasi hoida, et ta ei läheks turule end asjatult ohtu seadma.

Seetõttu on kohustatud kohale jääma ka kõik ilmalikud riigiteenistujad, nt linnapead, kohtunikud ja muud sarnased. Sest jällegi on Jumala sõna see, mis seab kohale ilmaliku võimu ning kohustab teda linna ja maad valitsema, kaitsma ja juhtima nagu Paulus Rm 13:6 ütleb, et ilmalik võim on Jumala ametnik rahu hoidmiseks, jne. Sest on väga suur patt jätta terve kogukond ilma juhi ja valitsuseta kõigi ohtude kätte, milleks on tuli, mõrtsukad, mäss ja muud õnnetused, mida kurat saab täide saata, kuna pole korda. Ja Paulus ütleb 1Tm 5:8: „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu.“ Kui nad aga siiski põgenevad oma suures nõrkuses, peavad nad määrama endale piisavalt asemikke, et kogukond oleks hea hoole ja kaitse all, nagu ülal öeldud, ja korralikult uurima ja järgi vaatama, et see nii oleks.

Mis nüüd nende kahe ameti kohta öeldud sai, kehtib ka kõigi nende kohta, keda seob omavahel töö või kohustus. Näiteks sulane ei tohi põgeneda oma isanda juurest ega teenijatüdruk emanda juurest, välja arvatud isanda või emanda teadmisel ja loal. Teiselt poolt ei tohi ka isand oma sulast ega emand oma teenijat maha jätta, välja arvatud siis, kui nende eest mujal piisavalt hoolt kantakse. Sest kõigil nendel juhtudel on Jumala käsk, et sulased ja teenijad peavad olema kuulekad ja on seotud. Teiselt poolt peavad isandad ja emandad oma teenijaskonna eest hoolitsema. Samuti on ka isa ja ema Jumala käsu läbi kohustatud lapsi ning ümberpöördult lapsed isa ja ema teenima ja abistama jne. Samuti ka avalikud isikud, kes tasu ja palka saavad, nagu linnaarst, linnaametnik, palgasõdur ja kes nad kõik on. Nemad ei või põgeneda, kui neil just ei ole teisi tublisid ja piisavaid asendajaid, keda isandad vastuvõetavaks peavad.

Sest seal, kus ei ole vanemaid, on ka eestkostjad ja lähimad sõbrad kohustatud oma sõprade juurde jääma ehk siis (peavad nad vähemalt) hoolt kandma selle eest, et nende asemel keegi teine haige sõbra eest hoolitseks. Jah, ükski naaber ei tohi põgeneda, kui ei ole inimest, kes tema asemel haige eest hoolt kannaks. Sest nendel juhtudel tuleks karta Kristuse enda sõnu Mt 25:43: „Ma olin haige ja te ei tulnud mind vaatama“ jne. Selle sõna kaudu oleme me kõik üksteisega seotud, sest keegi ei või teist abituses maha jätta, vaid peab talle toeks olema ja aitama, nagu ta tahaks, et teda ennast aidataks.

Kus aga seesugust vajadust ei ole ja leidub piisavalt neid, kes hooldavad ja eluks vajaliku eest hoolt kannavad (tehtagu seda siis kohusetundest või vabast tahtest või nõrgausklikkuse ajendusel), ja kui haiged abi ei soovi, vaid sellest keelduvad, siis on minu arvates igaühel vabadus põgeneda või paigale jääda. Kui keegi on väga julge ja usus tugev, siis jäägu ta Jumala nimel paigale ja ta ei tee sellega kindlasti pattu. Aga kui keegi on nõrk ja kartlik, siis põgenegu ta Jumala nimel, sest ta ei jäta seetõttu hooletusse kohustusi oma ligimese ees, vaid on piisavalt teisi, kes seda täidavad. Sest suremise ja surma eest põgenemine ja elu päästmine on loomulik, Jumalalt antud vajadus, ega ole keelatud, kui see ei ole Jumala või ligimese vastu, nagu Paulus ütleb Ef 5:29: „Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda.“ Jah, igaühel on käsk oma ihu ja oma elu hoida ning mitte hooletusse jätta, nii nagu ta suudab, nagu Paulus ütleb 1Kr 12:21jj, et Jumal on seadnud ihule liikmed, et nad üksteise eest muretseksid ja hoolt kannaksid.

Meil ju ei keelata, vaid pigem kästakse palehigis teenida oma igapäevast leiba, leida ihukatet ja igasugu vajaduste täitmist (1Ms 3:19) ning vältida kahju ja kannatust seal, kus saame, juhul kui see ei kahjusta armastust ja kohustusi meie ligimese ees. Kui palju õigem on sel juhul püüda elu säilitada ja põgeneda surma eest, kui see ei kahjusta ligimest, sest hing ja ihu on ju enam kui toit ja rõivad, nagu Kristus ise ütleb Mt 6:25. Aga kui kellegi usk on nii tugev, et ta ilma Jumalat kiusamata vabatahtlikult alastiolekut, nälga ja puudust suudab kannatada ega sellest vabaneda ei taha, isegi kui ta suudaks, siis mingu ka tema oma teed ja ärgu mõistku hukka neid, kes seda ei tee või teha ei suuda.

Selle kohta, et surma eest põgenemine iseenesest väär pole, annab Pühakiri meile piisavalt näiteid: Aabraham oli suur pühak, kuid kartis ja vältis surma, väites, et tema naine Saara on ta õde (1Ms 12:12jj). Aga kuna ta sellega oma ligimest ei kahjustanud ega hooletusse ei jätnud, ei arvestatud seda talle patuks. Samuti toimis ka ta poeg Iisak (1Ms 26:7). Samuti põgenes Jaakob oma venna Eesavi eest, et see teda ei tapaks (1Ms 27:43jj). Niisamuti põgenes Taavet Sauli (1Sm 19:10jj) ja Absalomi (2Sm 15:14) eest. Ja prohvet Uurija põgenes kuningas Joojakimi eest Egiptusesse (Jr 26:21). Kui kohkumatu prohvet Eelija (1Kn 19:3) oli suures usus tapnud kõik Baali prohvetid, lõi ka tema kartma ja põgenes kõrbe, kui kuninganna Iisebel teda ähvardas. Ja enne teda Mooses: kui Egiptuse vaarao teda otsis, põgenes ta Midjanimaale (2Ms 2:15), ja järgnesid veel paljud teised. Nad kõik põgenesid surma eest, kuhu said, ja päästsid oma elu, kuid seda tehes nad ei kahjustanud oma ligimest, vaid olid enne täitnud kõik oma kohustused.

Sa vaidled aga vastu: Need näited ei räägi suremisest või katkust, vaid surmast, mis tuleb tagaajamisest. Vastus: surm on surm, ükskõik, kuidas ta tuleb. Nii nimetab Jumal Pühakirjas (Hs 14:21) oma nelja kurja nuhtlust: katk, nälg, mõõk ja kurjad metsloomad. Kui neist ühe või mitme eest võib põgeneda Jumalaga ning puhta südametunnistusega, siis miks mitte ka kõigi nelja eest? Eelmised näited toovad esile, kuidas armastusväärsed pühad isad on põgenenud mõõga eest. Aga ilmselgelt on piisav, et Aabraham, Iisak ja Jaakob koos poegadega põgenesid teise nuhtluse, nimelt nälja eest, kui nad näljahäda tõttu Egiptusesse kolisid, nagu loeme Esimesest Moosese raamatust. Miks ei peaks siis põgenema kurjade metsloomade eest? Ma kuulen ka öeldavat, et kui tuleks sõda või türklane, ei tohiks keegi külast või linnakesest põgeneda, vaid kõik nad peaksid olema valmis Jumala karistust mõõga läbi vastu võtma. See on tõesti tõsi: kes usus nii tugev on, see jäägu ootele, kuid ärgu mõistku hukka neid, kes põgenevad.

Kui maja põlema läheb, siis ei tohiks vastasel juhul ka keegi majast väljuda ega teised päästma tulla, sest ka tuli on Jumala karistus. Ja kui keegi sügavasse vette kukuks, ei tohiks ta kaldale ujuda, vaid peaks vees vastu võtma jumaliku karistuse. Nii et kui sul on võimalik, siis tee seda ja ära kiusa Jumalat, samas lase teistel teha, mida nemad suudavad. Samuti ei tohiks siis lasta paraneda jalal, mis on murtud, haavatud või puretud, vaid peaks ütlema: see on Jumala karistus ja ma tahan seda kanda, kuni see ise paraneb. Ka talvepakane on Jumala karistus, millest võib surra. Miks sa kiirustad tule äärde või tuppa? Ole tugev ja kannata pakast, kuni sul jälle soe hakkab! Sel juhul ei tohiks meil olla apteeke, arstirohtu ega arste, sest kõik haigused on Jumala karistus. Ka nälg ja janu on suur karistus ja piin – miks sa siis sööd ja jood, ega lase end karistada, kuni see ise üle läheb? Lõppude lõpuks peaks selline jutt viima meid nii kaugele, et me loobuks Meie Isa palvest ega paluks enam „Päästa meid ära kurjast, aamen“, sest kõik kuri on Jumala karistus ja me ei tohiks enam ka paluda põrgust pääsemist ega püüda seda vältida, sest ka see on Jumala karistus. Kuhu see meid viiks?

Kõigest sellest peaksime õppima järgmist: me peame palvetama kõige kurja vastu ning end selle eest kaitsma, nii kuidas oskame, kuid mitte tegema Jumala tahte vastu, nagu ülalpool öeldud. Kui Jumal tahab meid selles hädas hoida, siis ei ole meil enda kaitsmisest mingit abi. Igaüks mõelgu oma südames nii: kui ta on sunnitud surmaohus paigale jääma ja oma ligimest teenima, siis usaldagu ta end Jumala hoolde ja öelgu: Issand, ma olen sinu käes, sina oled mind siia kinnitanud, sündigu sinu tahtmine. Sest mina olen sinu loodud, sina võid mind siinsamas surmata või ellu jätta, olgu ma tule, vee, janu või mõne muu ohu käes. Kui keegi aga on vaba ja saab põgeneda, siis usaldagu ka tema end Jumala kätte ja öelgu: Issand Jumal, ma olen nõrk ja kartlik, sellepärast põgenen kurja eest ning kaitsen end nii, kuidas oskan. Aga samas olen ma sinu peopesas, sündigu sinu tahtmine nii selles kui muus kurjas, millesse ma satun. Sest minu põgenemisest ei ole kasu, kuna kõikjal on vaid kurjus ja oht, sest Saatan rõõmustab ega maga, ta on mõrtsukas aegade algusest ega püüa korda saata muud kui tapmist ja õnnetust.

Sel viisil on meie kohustus aidata ligimest kõigis hädades ja ohtudes. Kui tema maja põleb, siis käsib armastus mul kiirustada sinna ja aidata kustutada. Kui selleks on juba piisavalt abilisi, siis võin ma kas koju tagasi minna või sinna jääda. Kui ta kukub vette või püünisesse, ei tohi ma mitte lahkuda, vaid pean sinna minema ja teda aitama. Kui seal on juba teised aitamas, olen ma vaba. Kui ma näen, et tal on nälg või janu, ei tohi ma teda maha jätta, vaid pean teda söötma ja jootma ega tohi karta ohtu, et ma seeläbi vaeseks või nõrgaks jään. Sest see, kes ei taha teist aidata ja toetada, ilma et tekiks oht või kahju tema ihule või omandile, ei aita oma ligimest enam iialgi, sest tal on alati tunne, nagu oleks see talle endale lõpp, oht, kahju või kaotus. Ükski naaber ei saa ju teise juures elada ilma, et see oleks oht ihule, varale, naisele ja lapsele, sest ta peab riskima, et tema naabri majast tuleb tuli või muu õnnetus ja hukutab ta koos ihu, vara, naise, lapse ja kõigega, mis tal on.

Sest kui üks ei tee nõnda teisele, vaid jätab oma ligimese hädas üksi ning põgeneb tema juurest, siis on ta Jumala ees mõrtsukas, nagu 1Jh 3:15 öeldakse: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ ja veel (salm 17): „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ Sest seda peab Jumal ka Soodoma linna patuks, kuna ta räägib prohvet Hesekieli kaudu (Hs 16:49): „Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud.“ Nõnda mõistab ka Kristus nad viimsel kohtupäeval hukka kui mõrtsukad, sest ta ütleb: „Ma olin haige ja te ei tulnud mind vaatama“ (Mt 25:43). Kui aga nõnda need hukka mõistetakse, kes ei lähe vaestele ja haigetele oma abi pakkuma, mis saab siis veel neist, kes nende eest ära jooksevad ja nad maha jätavad, nagu koerad ja sead? Ja mis saab neist, kes vaestelt veel nende oma ära võtavad ja neid igal viisil vaevavad, nagu teevad praegu türannid vaeste inimestega, kes evangeeliumi vastu võtavad? Aga las nad teha, nendegi üle mõistetakse kohut.

See on tõesti tõsi: oleks tore, kiiduväärt ja kristlik, kui linnades ja maal oleks selline auväärt valitsus, et peetakse avalikke hooneid ja haigemaju ja inimesi, kes seal hooldavad ja hoolitsevad, kuhu paigutatakse kõik haiged kõigist majadest (nagu meie esivanemadki püüdsid teha ja korraldada hulga heategevate asutuste, haigemajade ja seekide kaudu), et mitte kodanik ei peaks oma kodus haigemaja pidama. Selleks peaks igaüks vabatahtlikult rohkesti andma ja aitama, eriti võimulolijad. Kus aga nii ei ole, nagu on vähestes kohtades, seal peame olema üksteisele ise hädas haigemaja pakkujaks ja hooldajaks, [või] me riskime õndsuse ja Jumala armu kaotamisega. Sest kirjas on Jumala Sõna ja käsk (Mt 22:39): „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, ja Mt 7,12: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!“

Kui nüüd surm tuleb, siis peame meie, kes me sinna jääme, end ette valmistama ja üksteist lohutama, eriti need, kes on üksteisega seotud (nagu ülal mainitud), et me üksteist maha ei jätaks ega üksteise juurest ei põgeneks. Esiteks sellepärast, et oleme kindlad, et see on Jumala saadetud karistus, mitte ainult karistuseks patu eest, vaid ka selleks, et panna proovile meie usku ja armastust. Usku, selleks et me näeksime ja kogeksime, milline on meie suhtumine Jumalasse. Armastust aga selleks, et oleks näha, kuidas me suhtume oma ligimesse. Kuigi ma arvan, et katku ja kõik muud hädad on meile saatnud kurjad vaimud, et meie õhku mürgitada või meile kurja hingeõhku peale puhuda ja surmavat mürki kehasse süstida, on see siiski ka Jumala nuhtlus ja karistus, mida peame kannatlikult taluma ja kus me peame ligimest teenides oma eluga riskima, nagu Johannes ütleb (1Jh 3:16): „Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.“

Kui keegi aga haigete ees õudust ja hirmu tunneb, siis peaks ta julgust koguma ning end nõnda karastama ja trööstima, et ta ei kahtleks, et saatan on see, kes südames neid kõhklusi, kartust ja õudust tekitab. Sest saatan on nii õelust täis, et ta mitte ainult ei püüa lakkamatult tappa ja mõrvata, vaid tunneb rõõmu sellest, et teeb meid kartlikuks, ehmunuks ja meeleheitel olevaks surma ees, nii et surm oleks meile kõige jäletum või vähemalt elu ei annaks enam hingerahu ja ta meid sel räpasel viisil maha murrab. Kui ta sellega hakkama saaks, et me Jumalas kahtleksime, surmaks valmisoleku kaotaksime ning suures hirmus ja mures, nagu pimedas öös, Kristuse, oma elu ja valguse, unustaksime ja kaotaksime ning oma ligimese hätta jätaksime ning nõndaviisi Jumala ja inimeste vastu patustaksime – see oleks tema suurim rõõm ja heameel.

Kuna me teame, et selline õud ja kartus on saatana temp, siis peaksime me seda vähem tema poolele asuma ning hoopis tema kiuste ja meelehärmiks (uut) julgust koguma ning hirmu tagasi tõrjuma ja eemale peletama ning selle valmisolekuga vastu hakkama ja hüüdma: Tagane minust oma õudustega, saatan! Ja kuna see sulle vastumeelt on, tahan ma seda enam sinu kiuste oma haige ligimese juurde minna ja teda aidata ega vaata sinu poolegi, vaid olen sinu vastu kindel kahes asjas.

Esiteks on mul kindel teadmine, et see tegu meeldib Jumalale ja kõigile inglitele ning et ma teen sellega tema tahtmist, pean õiget jumalateenistust ja püsin sõnakuulekuses. Ja just sellepärast, et see sulle ei meeldi ja sa sellele nii rängalt vastu seisad, peaks see Jumalale eriliselt meelt mööda olema. Oleksin valmis seda rõõmsal meelel tegema, kui see kasvõi ainult ühele inglile meeldiks ja ta mind nähes rõõmustaks. Kuna see aga on meeltmööda minu Issandale Jeesusele Kristusele ja tervele taevasele väehulgale, ja on Jumala, minu Isa tahtmine ja käsk, miks peaks mind siis mõjutama sinu hirm, ja panema piirama sellist taevarõõmu ja oma Issanda heameelt ning laskma sul ja su kuraditel mind põrgus välja naerda ja mõnitada? Ei, mitte nii, sa ei vii seda lõpule. Kui Kristus on minu pärast verd valanud ja surma läinud, miks ei peaks siis mina end tema pärast väiksesse ohtu seadma ja ühele mannetule katkutõvele otsa vaatama? Kui sina külvad hirmu, siis annab minu Kristus jõudu; kui sina tapad, siis minu Kristus kingib elu; kui sinu lõugade vahel on mürk, siis Kristusel on enamgi arstirohtu. Kas mu armas Kristus ei peaks oma käsu, halastuse ja trööstiga pigemini minu vaimu valitsema kui sina, närune saatan, oma vale hirmuga minu nõrka liha? Seda ei taha Jumal eluilmaski. Pööra minust ära, saatan! Siin on Kristus ja teda ma teenin, tema juhtigu seda tööd! Aamen.

Teiseks on meil Jumalalt vägev tõotus, millega ta lohutab kõiki, kes hoolitsevad abivajajate eest (Ps 41:2–4): „Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval. Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda. Issand toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb.“ Kas need pole mitte imelised ja vägevad tõotused, mida Jumal rohkelt kingib neile, kes abivajajate eest hoolt kannavad? Mis peaks meid heidutama või pöörama sellise suurepärase tröösti vastu? See on tõepoolest tühine teene, mida meie võime teha abivajajatele, võrreldes Jumala säärase tõotuse ja vastuteenega, nii et Paulus ütleb Timoteosele õigusega (1Tm 4:8): „Jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus.“ Jumalakartus ei ole midagi muud kui jumalateenistus ning kahtlemata on jumalateenistus see, kui oma ligimest teenida.

Selle tõestuseks on ka kogemus, et üldiselt on kaitstud just need, kes teenivad haigeid armastuse, pühendumise ja tõsidusega. Isegi kui nad nakkust saavad, ei tee see neile kahju, just nagu psalmis öeldakse (Ps 41:4): „Issand toetab teda haigevoodis“, mis tähendab, et sina teed talle tõvevoodist ja haiguseasemest terve aseme, jne. Kui aga keegi kadedusest või päranduse nimel haiget hooldab ja sellest tööst omakasu otsib, siis pole ime, kui ka tema nakkust ja saasta saab ning sureb, enne kui on saanud kasu või päranduse. Kes sellise lootustandva tõotuse peale nõnda toimib, et (kui ta seda vajab) endale selle eest korraliku palga võtab (kuna iga tööline on oma palka väärt, Lk 10:7 ja 1Tm 5:18), sellele on siin suur lohutus, et tema eest kostetakse. Jumal ise on tema eestkostja ja tema arst. Missugune eestkostja ta on! Missugune arst ta on! Kuid mis on kõik arstid, apteekrid ja eeskostjad Jumala kõrval? Kas see ei peaks andma julgust minemaks haigete juurde ja neid teenima, isegi kui nende küljes oleks nii palju muhke ja katku nagu ihul karvu ja kui peaks sada katkutõbe ise kandma. Mis on kõik katk ja saatan Jumala vastu, kes end siin meie eestkostjaks ja arstiks ühendab ja kohustab? Häbi sulle ja veelkord häbi sulle, sa sõge uskmatus, et sa sellise küllusliku troosti ära põlgad ja end väikesest muhust ja teadmatust ohust lased rohkem heidutada kui leiad tuge sellisest jumalikust, kindlast ja truust tõotusest. Mis abi sellest oleks, kui kõik arstid kohal oleksid ja kogu maailm sinu järele valvaks, aga Jumal ei oleks sinuga? Ja vastupidi, mis kahju sellest oleks, kui kogu maailm sinu juurest lahkuks ja ükski arst sinu juurde ei jääks, aga Jumal oma tõotusega sinu juures oleks? Kas sa ei arva, et sind ümbritseks siis mitu tuhat inglit, kes sind valvaks, ja sa lömastaks katku oma jalgadega, nagu on kirjas 91. psalmis (salm 11jj): „Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.“

Seetõttu, armsad sõbrad, ärgem kaotagem julgust ega jätkem maha oma ligimest, kelle ees meil on kohustused, ärgem põgenegem kuradi õuduste eest nõnda häbiväärselt, et tema sellest rõõmu tunneb ja meid mõnitab ning Jumal kahtlemata koos inglitega meelehärmi ja tuska tunneb. Sest vastupidiselt saab kindlasti tõeks, et see, kes iganes selliseid heldeid lubadusi ja Jumala käske põlgab ning oma ligimese hätta jätab, kõigi Jumala käskude vastu eksib ja oma mahajäetud ligimese mõrtsukaks osutub. Ma kardan, et siis need lubadused pöörduvad julmadeks ähvardusteks ning psalmi tuleks nende vastu tõlgendada järgmiselt: Õnnetu on see, kes ei aita nõrgemat, vaid jätab ta maha ja põgeneb. Sest tedagi ei päästa Issand halbadel aegadel, vaid jätab ta maha ja põgeneb. Issand ei kaitse teda ega ta elu ega lase tal maa peal hästi minna, vaid annab ta vaenlase kätte. Issand ei lohuta teda haigevoodil ega puhasta ta aset haigusest, sest mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile (Mt 7:2), see ei muutu teiseks. Kuid selliseid asju on kohutav kuulda, veelgi kohutavam ära oodata ja kõige kohutavam kogeda. Sest mis muud saab olla seal, kust Jumal oma käe eemaldab ja lahkub, kui ainuüksi saatan ja kurjus? Kus ligimene Jumala sõnade ja käskude vastaselt hüljatakse, seal ei saa teisiti olla ja kindlasti see nii ka juhtub, kui ta just siiralt meelt ei paranda.

Seda tean ma kindlalt, et kui Kristus ise või tema ema haigevoodis lamaks, siis oleks igaüks meist hea meelega tema teenijaks ja abiliseks. Igaüks tahaks olla julge ja vapper, keegi ei põgeneks, vaid ruttaks appi. Ja siiski nad ei kuule, mida Kristus ise ütleb (Mt 25:40): „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ Ja kus ta räägib suurimast käsust, lisab ta (Mt 22:39): „Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Sealt sa kuuled, et armastusekäsk ligimese vastu on sarnane esimesele käsule, jumalaarmastusele, ja mida sa oma ligimesele teed või mitte, on sama nagu Jumalale tehtud või mitte.

Kui sa nüüd tahad Kristust teenida ja oodata, siis vaata, su ees on su haige ligimene. Mine tema juurde ja teeni teda, siis leiad temas kindlasti Kristuse, mitte tema isiku, vaid tema sõna järgi. Kui sa aga ei taha ega soovi oma ligimest teenida, siis usu mind: kui Kristus ise oleks seal, siis teeksid sa täpselt samuti ja jätaksid ta sinna lamama. Sul ei ole muud kui vaid valed mõtted, mis tekitavad sulle valekujutluse, kuidas Kristust teenida, kui ta kohal oleks. Need pole midagi muud kui valed. Sest kes iganes teeniks tõeliselt Kristust, teeniks hästi ka oma ligimest.

Olgu see öeldud hoiatuseks ja lohutuseks häbiväärt põgenemise ja hirmutamise vastu, millega saatan keelitab meid Jumala käsku ligimese vastu mitte täitma ja pattu tegema. Teiselt poolt patustavad ka liiga uljad ja ülemeelikud, sest nad kiusavad Jumalat ja jätavad tegemata selle, millega end surma ja katku eest kaitsta tuleks. Nad põlgavad ära arstirohud ja ei väldi kohti ega inimesi, kes katkust on paranenud, vaid napsitavad ja mängivad nendega, tahavad sellega oma uljust välja näidata ning ütlevad, et see olevat Jumala karistus: kui Jumal neid kaitsta tahaks, siis suudaks ta seda teha ka ilma ravimite ja nende oma hooleta. Sellist käitumist ei saa nimetada Jumala usaldamiseks, vaid Jumala kiusamiseks. Sest Jumal on loonud ravimid ja andnud meile tarkuse oma ihu eest hoolitseda ja hea seista, et see terve oleks ja elaks.

Kes oma mõistust ei kasuta, kuigi see tal olemas on ja ta seda kasutades oma ligimest ei kahjusta, see jätab ise oma keha unarusse ja vaadaku, et teda Jumala ees mitte iseenese mõrtsukaks ei peeta. Sest sel moel võiks keegi ka söögi ja joogi, riided ja peavarju kõrvale jätta ning oma uljas usus öelda: kui Jumal tahaks teda nälja ja külma eest kaitsta, teeks ta ju seda ka ilma toidu ja riieteta. Seesinane oleks kahtlemata iseenese mõrtsukas. Lisaks on veelgi hullem, et see, kes oma ihu nõnda hooletusse jätab ega tal katkuga võidelda ei aita, nõnda ka paljusid teisi rüvetada ja nakatada võib, kes muidu ellu jääks, kui ta oma ihu eest oleks hoolt kandnud (nagu tal kohustus on). Nii oleks ta ka oma ligimese surmas süüdi ja Jumala ees mitmekordne mõrtsukas. Tõepoolest, selliste inimestega on nii, nagu põleks linnas maja, mida keegi ei takista, vaid antakse tulele voli, nii et kogu linn süttiks, ja seejuures öeldaks: kui Jumal tahab, saab ta ju linna kaitsta ka ilma vee ja kustutamiseta.

Mitte nii, mu kallid sõbrad, see pole hästi tehtud. Pigem kasuta ravimeid, võta seda, mis sind aitab, puhasta suitsuga oma kodu, aed ja tänav, hoidu inimestest ja kohtadest, kus ligimene su abi ei vaja või on juba tervenenud, ja ole sina see, kes on heal meelel abiks lausleekide summutamisel. Sest mida muud on katk kui tuli, mis ei hävita puitu ja roogu, vaid ihu ja elu? Ja mõtle nõnda: kuigi vihavaenlane on meile Jumala hukatuse läbi saatnud mürgi ja surmahaiguse, palun ma Jumalat, et ta meile armuline oleks ja meid kaitseks. Siis puhastan ka mina suitsuga õhku, võtan ja annan rohtu, väldin paiku ja inimesi, kus mind ei vajata, ega jäta end hooletusse, et minu kaudu ei saaks mürgitust ega nakkust paljud teised ja mina oma hoolimatuses nende surma ei põhjustaks. Kui Jumal mind sellal kutsuda soovib, siis ta mind ka leiab, aga mina olen teinud, mida ta mul on palunud teha ja ma ei ole ei enda ega teiste inimeste surmas süüdi. Kus aga mu ligimene mind vajab, ei väldi ma paiku ega inimesi, vaid lähen priitahtlikult ja aitan, nagu eelpool öeldud. Ja vaata, see on õige ja jumalakartlik usk, mis ei ole jabur ega häbematu ega kiusa Jumalat.

Teiselt poolt: Kes katkutõbe on põdenud ja jälle jõudu kogub, peab ka ise inimesi vältima ja neid ilma pakilise vajaduseta mitte enda juurde kutsuma. Sest teda tuleks küll hädas aidata ja mitte üksi jätta, nagu juba öeldud, aga kui ta ise hädaolukorrast välja on tulnud, peab ka tema omalt poolt teiste suhtes nõnda käituma, et keegi tema pärast põhjuseta hätta ei satuks ja tema teistele surma ei põhjustaks. „Kes armastab hädaohtu, see hukkub selles,“ ütleb arukas mees (Srk 3:26). Kui linnas nõnda käitutakse, et seal, kus ligimese häda seda nõuab, uljas usus ollakse, ja samas ettevaatlik seal, kus see hädavajalik ei ole, ja kui igaüks aitaks jõudumööda mürgist jagu saada, siis peaks selles linnas kahtlemata väiksem suremus olema. Aga kui juhtub nii, et üks osa on liialt kartlik ja põgeneb abivajava ligimese eest, teine osa liialt uljas ega aita haigust hävitada, vaid hoopis levitada, siis seal oleks saatanal hea tegutseda ja suremus peaks suur olema. Kuna mõlemad häbistavad ülimal viisil nii Jumalat kui inimesi, ühed uljaks minnes ja teised araks lüües, siis ajaks saatan taga seda, kes põgeneb, ja haaraks ka selle, kes paigale jääb, nii et keegi tema käest ei pääseks.

Veelgi hullemad on need, kes teiste teadmata katku põevad ja inimeste sekka lähevad, uskudes, et kui nad teisi inimesi sellega saastavad ja mürgitavad, siis saavad nad ise terveks. Sellepärast lähevad nad siis tänavatele ja majadesse, et seda kellelegi teisele või nende lastele ja teenijatele külge pookida ja nõnda sellest ise pääseda. Ma tahaksin uskuda, et see on kuradi enda tegu, kes niite tõmbab, et see nii toimuks ja teoks saaks.

Samuti olen ma kuulnud, et mõni on nii lootusetult pahatahtlik, et läheb katkuhaigena üksnes seepärast inimeste hulka või kodudesse, sest ta ei kannata silma otsastki seda, et seal katku pole, ja ta tahab sinna haigust viia, justkui oleks see mingi nali, nagu sokutaks ta kellelegi nalja pärast täisid krae vahele või kärbseid tuppa. Ma ei tea, kas seda saab uskuda. Kui see tõsi on, siis ma kahtlen, kas meie, sakslased, oleme inimesed või saatanad ise. On olemas küll lõpmatult nurjatuid kuritahtlikke inimesi ja ka saatan ise ei laiskle. Aga minu nõuanne oleks lasta selline inimene kohtunikul kinni võtta ja timuka kätte anda justkui kuritahtlik mõrtsukas või tõeline kurikael. Mille poolest erinevad sellised inimesed tõelistest salamõrtsukatest? Just nagu salamõrtsukad, torkavad nad noa sisse ühele ja teisele, nagu poleks keegi seda teinud. Siis löövad nad siin maha lapse ja seal naise, ega näita ka seda välja. Ise aga lahkuvad nad omaette naerdes, nagu oleksid nad heateoga hakkama saanud. Sel juhul oleks parem elada kurjade metsloomade seas kui selliste mõrtsukatega. Sellistele ei aita enam rääkimine, nad ei võta midagi kuulda. Ma nõuan valitsejailt, et nad sellega arvestaks ja mitte arstilt, vaid timukalt abi ja nõu otsiksid.

Vanas Testamendis käskis Jumal ise pidalitõbised kogudusest eraldada (3Ms 13jj) ja linnamüüri ette viia, et nakkust vältida. Nii peaksime meiegi selle ohtliku haigusega käituma, nii et igaüks, kes selle haiguse saab, end otsekohe ise inimestest eraldab või eraldada laseb ja end sedamaid ravima hakkab. Siis tuleb teda aidata ja mitte hädas maha jätta, nagu ma ülalpool küllaldaselt ära märkisin, selleks et mürk õigeaegselt lämmatada, mitte ainult üksiku inimese, vaid terve koguduse heaks, kes muidu mürgitust võiks saada, kui haigusel lastaks puhkeda ja levida. Sest just nakkuse tagajärjel on tulnud katkutõbi siia Wittenbergi, tänu Jumalale on õhk veel värske ja puhas. Aga suure jaburuse ja tegematajätmise tõttu on katk mitmeid mürgitanud, samas kui saatan meie hulgas hirmutamise ja pagemisega oma rõõmumängu mängib. Takistagu teda Jumal! Aamen.

See on meie arusaam ja arvamus surma eest põgenemisest. Kui teile tundub teisiti õige olevat, ilmutagu seda teile Jumal! Aamen.

Kuna see kiri aga trükki läheb, et ka meie omad seda lugeda saaks, siis pean õigeks lisada veel lühikese õpetuse, kuidas kuuletuda ja käituda sellisel katkuajal oma hinge pärast. Nagu me juba ka kantslist kõnelesime ja seda iga päev teeme, et oma ametit vääriliselt pidada, kui me oleme hingehoidja ametisse kutsutud:

Esiteks tuleb rahvast manitseda kirikusse minema ja jutlust kuulama, et nad õpiksid Jumala sõna, kuidas elada ja surra tuleb. Sest tuleb silmas pidada, et need, kes on jõhkrad ja jumalavallatud ja oma eluajal Jumala sõna ära põlgavad, need tuleks teisipidi ka nende haiguses maha jätta, välja arvatud siis, kui nad täie tõsidusega, nutu ja halaga kahetsust ja meeleparandust tunnistavad. Sest kes tahab elada nagu pagan või koer ega paranda avalikult oma meelt, talle ei jaga me ka sakramenti ega arvesta teda ristirahva hulka. Las ta surra nii, nagu ta elas, ja vaadaku ise enda järgi. Sest me ei või heita oma pärleid sigade ette, ega anda seda, mis on püha, koertele (Mt 7:6). Kahjuks leidub nii palju häbiväärt, paadunud pööblit, kes ei hoolitse oma hinge eest ei elus ega surmas. Nad elavad ja isegi surevad nagu puupakud, millel pole mõtet ega tähendust.

Teiseks tulgu igaüks ise aegsasti ja valmistagu end surmaks pihi ja sakramendi kaudu, üks kord kaheksa või neljateist päeva jooksul, leppigu ära oma ligimesega ja tehku testament. Kui Issand koputab ja aega jääb napiks, enne kui pastorihärra või kaplan tema juurde jõuab, siis on ta oma hinge eest juba hoolt kandnud ja end Jumala hooleks andnud. Sest on üsna võimatu, et kui on palju surma ja ainult kaks või kolm hingehoidjat, et nad kõigi juurde jõuavad ja igaühele veel kõike räägivad ja õpetust jagavad, mida ristiinimene oma surmatunnil teadma peaks. Kes aga sellega hooletud on ja viivitavad, need annavad ise aru ja olgu see nende endi süü, et nende voodi ette igaks päevaks erakorralist kantslit ja altarit ei saa panna, kuna nad ise tavalise kantsli ja altari ära põlgasid, kuhu Jumal neid ometi kutsunud oli.

Kolmandaks tuleb kaplan või hingehoidja kutsuda haige juurde varakult ning ta alguses kohe kirja panna, enne kui haigus võimust võtab ja (kuni) haige on veel meele ja mõistuse juures. Ütlen seda sellepärast, et mõningad on nii kõhklevad, et nad ei lase kutsuda (pastorit) ega pane end kirja enne, kui hing paelaga kaelas ripub, nad enam kõnelda ei suuda ja mõistust väheks on jäänud. Siis nad paluvad: Armas isand, lubage talle parimat jne. Aga enne, kui haigus algas, siis nad ei soovinud, et nende juurde tullakse, vaid ütlesid: Ah, ta ei ole nii vilets, loodetavasti läheb paremaks. Mida teeks jumalakartlik pastorihärra selliste inimestega, kes ei hooli ei ihust ega hingest? Nad elavad ja surevad nagu loomad. Sellistele peab siis viimasel hetkel evangeeliumi kuulutama ja sakramenti jagama, just nii nagu nad paavstluse all harjunud olid, sest keegi ei küsinud, kas nad usuvad või evangeeliumi tunnevad, vaid (neile) topiti sakrament kurku nagu leivakotti. Mitte nii, meie ei taha jagada sakramenti sellele (eriti kui ta selle ise tahtlikult tegemata jättis), kes ei suuda kõneleda või märku anda, kuidas ta usub, mõistab ja ihkab evangeeliumi ja sakramenti. Sest meil on käsk jagada püha sakramenti mitte uskmatutele, vaid usklikele, kes oma usku nimetada ja tunnistada suudavad. Teised mingu sinna, kuhu nad heaks arvavad, meie aga oleme süütud, sest meil pole puudu jutlustest, õpetusest, manitsusest, lohutusest, külaskäikudest ega muust teenimisest või kohusetäitmisest. See olgu lühike õpetus, mida me omadele osutame, mitte pole kirjutanud teie jaoks Wrocławis. Sest Kristus on teiega, ta õpetab teile küllaldaselt ja ilma meie abita, mida te vajate. Talle olgu kiitus ja au koos Jumal Isa ja Püha Vaimuga igavesti, aamen. 

Aga kuna me praegu kord juba surmast räägime, ei saa ma jätta rääkimata ka matustest. Esiteks lasen otsustada meditsiinidoktoritel ja kõigil neil, kellel on sellega rohkem kogemusi, kas kalmistute asetsemine keset linna on ohtlik. Sest mina ei tea ega oska öelda, kas haudadest eraldub auru, mis õhku saastaks. Kui see nii oleks, oleks vastavalt ülalnimetatud hoiatustele piisavalt põhjust selleks, et kalmistud paikneks linnast väljaspool. Sest nagu me kuulsime, oleme me kõik kohustatud mürgi vastu võitlema, kuidas kellelgi võimalik. Sest Jumal on meil käskinud hoolitseda oma ihu eest nii, et me seda kaitseksime ja alal hoiaksime, kui ta meile hädaolukorda ei saada. Teisest küljest on Jumal käskinud meil ka julgelt oma ihu kasutada ja vajaduse korral ka ohtu seada. Niisiis peaksime olema valmis mõlemaks, nii elamiseks kui suremiseks tema tahte järgi. Sest „keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,“ nagu ütleb Püha Paulus Rm 14:7.

Ma tean väga hästi, et vanasti, nii juutide kui ka paganate seas, nii pühakute kui patuste seas, oli tavaks pidada matused väljaspool linna. Vana aja inimesed olid kindlasti targemad kui meie. Sest nii räägitakse ka püha Luuka evangeeliumis, kus Kristus Naini linnaväravas lesknaise poja surnuist üles äratas (tekst ütleb: „Ta kanti linnast välja ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda“, Lk 7:12). Sel ajal oli kombeks korraldada matused väljaspool linna. Ka Kristuse enda haud pandi valmis linnast väljas. Ka Aabraham ostis oma matusteks Efroni väljalt koopa, kuhu maeti kõik patriarhid (1Ms 23:10). Seetõttu on see ka ladina keeles efferre, mis tähendab „välja kandma“, mida meie väljendame sõnaga „haua juurde kandma“. Kuid nad mitte ainult ei kandnud neid välja, vaid põletasid kõik surnukehad tuhaks, et õhk püsiks puhas.

Seetõttu oleks ka minu ettepanek nende näidete kohaselt seada matmispaik sisse väljaspool linna. Ja kuna meil siin Wittenbergis on matmiseks kirikuaed, ei peaks me mitte ainult vajadusest, vaid ka vagadusest ja aukartusest ajendatuna korraldama matmispaiga väljapoole linna. Sest surnuaed peaks olema kena, vaikne koht, mis on kõigist muudest kohtadest eraldatud ja kuhu saab palves minna ja jääda, et seal mõtiskleda surma, viimse kohtupäeva ja ülestõusmise üle ning palvetada. Nii peaks see koht olema auline, peaaegu nagu pühakoht, et sinna saaks minna aukartusega, sest kahtlemata puhkavad seal mõned pühakud. Samuti võiksid seal ümberringi olla maalitud hardust tekitavad pildid.

Aga mis on meie surnuaed? See on neli või viis tänavat ja kaks või kolm turgu, nii et terves linnas pole avalikumat ega rahutumat kohta kui just nimelt surnuaed, kust iga päev, isegi päeval ja öösel inimesed ja loomad üle kõnnivad. Igal majal on uks ja tänav, mis sinna viib, ja seal juhtub igasugu asju, võib-olla ka midagi sellist, millest ei räägita. See hävitab täielikult harduse ja aukartuse, mis oleks matustele kohane. Keegi ei pea seda millekski enamaks, vaid kõnnib nagu raipeaias, nii et türklanegi ei saaks pidada seda kohta kõlvatumaks kui meie. Ja seal peaks ju saama olla harduses, mõelda surmale ja ülestõusmisele ning pidama au sees pühakuid, kes seal puhkavad. Aga kuidas teha seda avalikus kohas, kust igaüks üle kõnnib ja mis on avali igaühe ukse ees. Kui matmiskoht peaks üldse auväärne olema, siis puhkaksin ma pigem Elbe jões või metsas. Aga kui matmispaik asuks eraldiseisvas vaikses kohas, kust keegi üle ega läbi ei kõnniks, siis oleks see koguni vaimulik, auväärne ja püha vaatepilt ning võiks olla ka nõnda seatud, et see neid, kes sinna minna tahavad, hardusele kutsuks. See oleks minu nõuanne. Kes seda nõnda korraldada soovib, see tehku seda. Kes end targemaks peab, jätkaku samas vaimus. Ma pole kellegi isand.

Lõpuks aga manitseme ja palume teid Kristuse pärast, et te aitaks meil võidelda – palvetades Jumala poole ja jagades õpetust suurima vaimuliku katku vastu, millega kuri saatan mürgitab ja nakatab maailma, nimelt sakramendirüvetajate kaudu, ehkki lisaks neile paljud teisedki sektid juurde tekivad. Sest saatan on vihane ja tunneb võibolla, et Kristuse tagasitulek on lähedal. Sellepärast möllab ta nii hirmuäratavalt ja tahab oma meelepettega võtta meilt Päästjat Jeesust Kristust. Paavstluse all oli ta vaid liha, nii et isegi mungarüüd pidid olema pühad. Nüüd ihkab ta olla vaim, selleks et Kristuse liha ja sõna midagi väärt ei oleks. Nad vastasid mu raamatukese peale juba ammu. Olen siiski üllatunud, et nende vastus pole veel tänaseni siia Wittenbergi jõudnud. Kui Jumal lubab, tahan ma sellele veelkord vastata ja siis kriipsu alla tõmmata. Ma näen ju, et see muudab nad ainult hullemaks. Nad on nagu lutikas, mis iseenesest juba väga haiseb ja mida rohkem seda hõõruda, seda hullemaks läheb. Loodan, et nende jaoks, keda veel päästa saab, on minu raamatukeses piisavalt kirjas. Tänu Jumalale on seeläbi paljud ta kõrist välja kistud ja veel enamad tões kinnitatud ja kosutatud.

Kristus, meie Issand ja Päästja, hoidku teid kõiki koos meie kõigiga puhtas usus ja tulises armastuses puhtana ja laitmatuna tema [taastulemise] päevani. Aamen.

Paluge minu, vaese patuse pärast!


Originaal: Ob man vor dem Sterben fliehen möge (WA 23, 338–372; tõlgitud glaubensstimme.de versiooni järgi [vaadatud 24.04.2020]). Tõlkinud Maria Strauss.


Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English