Tiina-Erika Friedenthal kaitses 9. märtsil tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö teemal „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses“! Tiina töö juhendajateks olid dots Urmas Petti ja dots Liina Lukas, oponendiks dots emer Thomas Salumets. Kirik & Teoloogia toimetus soovib koos lugejatega palju õnne värskele doktorile!
“Teatriga on alati käinud kaasas vastuseis teatrile ja nii on iga teatrilugu mingil määral ka lugu teatrivastasusest. Eesti teatriloos on vastasuse initsiaatoriks peetud enesestmõistetavalt kristlikku kirikut. Teatriharrastuse levikut ja püsiteatrite rajamist Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus esitatakse otsese tagajärjena kiriku mõju vähenemisele ühiskonnas.
Siinne ainus korralik teatrivaenulikkuse juhtum aga pole kirikuga seostatav. Nimelt oli keiser Paul I millalgi enne 1801. aastat keelanud teatrite rajamise Vene impeeriumi ülikoolilinnades. Keeld jõustuski, aga üksnes Tartus, kestes aastani 1867. Seda toetasid tuntud valgustajad ja liberaalid, ülikooli kuraator Friedrich Maximilian Klinger ja rektor Georg Friedrich Parrot. Eesti ajalookirjutuses on lokaalse sündmusena uuritud Tartu teatrikeeld jäänud mõistatuseks.
Doktoritöös vaadati Tartu sündmusi laiemal intellektuaalajaloolisel taustal, eesmärgiga selgitada, milliseid probleeme Eesti- ja Liivimaal sel ajal teatriga seostati. Hermeneutilisel meetodil vaadeldi kolmes linnas koostatud tekste, milles kaalutakse argumente teatri poolt ja vastu. Riias 1782. a rajatud linnateatrist kirjutas toomkooli rektor Karl Philipp Michael Snell (1785), Tallinnas 1784. a rajatud seltskonnateatrist August von Kotzebue (1786 ja 1788), Tartu sündmusi kajastavad ülikooli ja rae dokumendid (1804-1812).
Töö tulemusel saab öelda, et kuigi teatrivastasus on universaalne nähtus, avaldub see konkreetsetes oludes kompleksse nähtusena, mida ei saa taandada mõnele üksikule tegurile. Üllatuslikult kerkis Riia ja Tallinna tekstidest varjatud kujul välja eestlaste-lätlaste pärisorjuse teema, võimaldades teatrivastasust siduda valgustatud ühiskonnakriitikaga. Võrreldes aga Tartu sündmusi sellega, mis toimus samal ajal Vene ja Saksa ülikoolilinnades, tuli välja, et Tartu teatrikeeld on tunduvalt vähem seotud vene bürokraatiaga, kui saksa 18. sajandi kõige edumeelsemate arusaamadega ülikooli ja hariduse olemusest ja eesmärgist.”
Doktoritööga saab tutvuda siin.
