Elu ring on paratamatu ning kannab, nagu kaubarong, algusest lõpuni kõik, mida me enda ümber näha võime. Samas on ka asju, mille kestma jäämise nimel peaksime tegema kõik, mis on vähegi meie võimuses.
Võtame näiteks meie imekauni planeedi Maa. Ta on küll ühest küljest võimsam ja tugevam kui ükskõik kes meie seast, kuid teisest küljest haavatav nagu väike laps. Ja selle lapse hoidmisel peame olema ülimalt tähelepanelikud ja ettevaatlikud − tema ellujäämine on meile endile elu ja surma küsimus.
Kuid kellelt sedalaadi küsimusi küsida? Valikuid on mitmeid. Igal ühel meist tundub sellest oma versioon olevat. On neid, kes pöörduvad suurte küsimustega jumala(te) poole; neid, kes üritavad leida vastuseid iseendast ning muidugi ka neid, kes on täiesti kindlad, et kõik ülejäänud eksivad ning otsivad abi vaid väga tarkade inimeste poolt kirjutatud raamatutest. Õnneks on vähemalt osade küsimuste puhul vastused sarnased, kui mitte täitsa samad ning kui need ka üksteisega täiesti vastuollu lähevad, siis alati on igas vastuses vähemalt killuke aimdust ülimast tõest.
Maailmalõpp ei pruugi ilmtingimata halb asi olla. Rastafarid uskusid kunagi, et viimsel kohtupäeval tuuakse Ameerikast Aafrikasse tagasi kõik, kes on sinna orjadeks viidud. Omal moel oli selline maailma lõpp ära orjanduse kaotamisega. Vabanenud orjadel oli nüüd võimalus taas koju naasta. Eeldusel, et neil oli raha, sest raha on tänapäeval kõikide võimaluste suur ema.
Kuid niipalju, kui raha annab, see ka tavaliselt võtab. Kristlik „Johannese ilmutuse raamat“ kujutab maailmalõppu sõjana jumala ning saatana vahel, mis lõppeb viimse kohtupäevaga. Sellise stsenaariumi järgi tundub lõpp juba lähedal olevat. Ainult et sõda, millest jutt käib ei toimu mitte mõõkade, kirveste ja odadega, vaid palju peidetumal tasandil − poliitikas. Omavahel sõdivad teravalt kaks poolt: jumal ja saatan, keskkonnaaktivistid ning poliitikud, kelle iidne võitlus ei lõppe kardetavasti veel niipea. Eks igaüks otsustab ise, kes tema jaoks on jumal, kes saatan.
Raamatu järgi päästab jumal viimsel kohtupäeval kõik oma jüngrid ning jätab uskmatud igavesse kannatusse. Igavese kannatusena võime näha ka Maad, kus on toitu ja vett vaid „õnnistatud“ rikastele. Taolise võitluse hea ja kurja vahel tõid meie silme ette ka dokumentalistid Kip Andersen ning Keegan Kuhn, kelle 2014. aasta juunis avaldatud film „Cowspiracy“ räägib rabava aususega lihatööstuse hävituslikust mõjust meie planeedile. Ühtlasi toob film meie silme ette ka häiriva fakti, et nii keskkonnakaitsega seotud organisatsioonid kui ka lihatööstusega seotud inimesed keelduvad probleemi tunnistamast. Ka aktivistid kardavad antud probleemiga tegeleda, sest sellel võivad olla karmid tagajärjed. Selles sõjas ei ole relvadeks mitte lihtlabased kilbid-mõõgad ega isegi mitte tulirelvad, mäng jookseb hoopis mööda puhast võimu ning kasutab kütusena raha.
Isiklikult eelistaksin võitlust pealt vaadates näha mõnd helgemat stsenaariumit. Seega sukeldume korra budismi. Ka nende stsenaarium maailmalõpust algab sarnaselt − võitlusega hea ja kurja vahel, kuid ei lõppe mitte igavese kannatusega kõigi jaoks, kes otsustavad teistmoodi arvata või uskuda. Selle asemel maailm taastatakse ning inimesed saavad elada õnnelikult valgustatuses ning õndsuses. Ka selline lõpp oleks tänapäeval võrdlemisi teostatav lahendus. Tänapäeva kontekstis näeks seda tüüpi lõpplahendus minu hinnangul välja selline, et osapool, kes seisab jätkusuutliku tuleviku nimel, suudab end piisavalt kuuldavaks teha ning rahva enamuse enda poolele saada. See on ainus rahast võimsam asi võitluses hea ja kurja vahel.
Islamis nähakse maailmalõppu hoopis omamoodi. Jeesus naaseb Maale, et hävitada seal kaost külvav antikristus. Kõikvõimas Jeesus saab sellega muidugi hakkama ning Maale naaseb taas rahu. Mõnda aega hiljem Jeesus aga sureb (loomulikku surma) ja ilma kaitsjata tabab Maad järjekordselt hukatus, mis viib viimse tunnini. Ka see stsenaarium ei ole võimatu. Antikristust pole meil isegi vaja. Häda ja hukatuse Maale toomisega saame meie, inimesed, suurepäraselt ise ka hakkama. Juba praegu oleme suutnud tekitada ookeani ulpivad prügisaared, mis on suuremad, kui ükskõik milline Euroopa riik.
Sellega meie saavutused veel ei piirdu. Lisaks hävitame me ülima järjepidevusega maailma üht kõige väärtuslikumat elu ja selleks vajalike ressursside allikat – Amasoonase vihmametsa. Muidugi on inimesi ning organisatsioone, kes igapäevaselt selle vastu võitlevad, kuid ainsad asjad, millest tänapäeva ühiskond tundub hoolivat, on raha ja võim. Keda see mets ikka huvitab. See ei too ju midagi sisse, ainult hapnikku ja seda on väga raske raha eest müüa. See-eest saaks raha sealsest viljakast mullast, kus, tõenäoliselt orjatöö abiga, saab kasvatada peaaegu ükskõik mida, et müüa seda raha eest, mille väärtus on osadele suurem kui elu. Juhid, kelle kätte lõpuks teenitud dollarid ujuvad, ei ela enam ammu peost suhu ega tõenäoliselt anna raha ka neile, kellel seda päriselt vaja oleks.
Raha on kaotanud oma esialgse elulise väärtuse. See on saanud staatuse näitajaks − kelle käes on raha, selle käes on võim. Raha ihkame me ju kõik. Nii lihtne on ju lasta end pimestada kõigist nendest ilusatest, läikivatest, uutest asjadest, unustades ära, mis tegelikult elus tähtis on. Mida meil on vaja selleks, et olla päriselt õnnelik. Õnn ei peitu ju ometigi rahas.
Muidugi on ka meil potentsiaalsed päästjad olemas. Nendeks on aktivistid, kes näevad rasket vaeva meile selgeks tegemiseks, et oma kodu hävitamine ei ole just kõige parem mõte. Kuid kuna neil pole enamasti ei raha ega ka suurt võimu, ei kostu nende hääl tihtipeale muu taustamüra seest välja. Selleks et päriselt midagi muuta, peab iga inimene ise aru saama, et nii enam edasi ei saa ja tuleb leida uus viis elamiseks. Millegi muutmiseks tuleb paratamatult astuda välja oma mugavustsoonist ning see on juba raskem ettevõtmine. Sinna taha me enamus kinni jäämegi.
Ma ei tea, kas, kuidas ega millal maailm lõppeb. Ei taha teada ka, aga ma usun, et meie, inimeste, võimuses on seda lükata nii kaugesse tulevikku, kui vähegi võimalik. See on lausa meie kohus jätta ka järgmistele põlvedele eluks elementaarseid ressursse, nagu näiteks õhk, toit ja puhas joogivesi.
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, on minu hinnangul igas versioonis tõest peidus nii mõnigi killuke ülimat tõtt ning häid soovitusi. Meie ülesanne on neid lihtsalt kuulata. Mitte niisama „kuulda“ ühest kõrvast sisse, teisest välja, vaid panna päriselt tähele ja teha omi järeldusi. Religioonidel on põhjusega palju järgijaid ja see põhjus peitub lihtsalt heades soovitustes nagu näiteks „Ära sae oksa, millel istud“.
Madli Kaljo on Tallinna 32. Keskkooli 11. klassi õpilane ning saavutas 2019/2020. aasta usundiõpetuse olümpiaadil kolmanda koha.
