„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.” (2Kr 1:3–4)
Regionaalsete oikumeeniliste organisatsioonide ja Kirikute Maailmanõukogu esindajatena jagame me raskusi, millega meie kogudused üle maailma peavad koroonaviiruse COVID-19 tõttu hakkama saama.
Me kutsume inimesi kõikjal üles seadma selle situatsiooniga tegelemise kõrgemaiks prioriteediks ja igal võimalikul moel kaasa aitama meie ühistele pingutustele elu kaitseks. Nüüd on aeg puudutada üksteise südameid läbi selle, mida me ütleme, jagame ja teeme – või ka ei suuda teha –, et kaitsta elu, mille Jumal on armastusest loonud.
Selle armastuse pärast on oluline ja väga pakiline, et me kohandaksime oma jumalateenistuse ja osaduse vormid pandeemilise nakkusperioodi vajadustega, et vältida riski muutuda Jumala tööriistaks olemise asemel viiruseleviku allikaks.
Meie usk elu Jumalasse kohustab meid elu kaitsma, tehes kõik mis võimalik, et viiruse levikut takistada. Teostagem Jumala tingimusteta armastust sellisel ohutul ja praktilisel moel, mis kaitseb elu, leevendab kannatust ja tagab, et kirikud ja avalikud teenistused ei muutu nakkuse leviku lähtekohtadeks.
Ihuline distantseerumine ei tähenda vaimset isolatsiooni. Praegune aeg on kirikutele võimalus kõikjal maailmas oma ühiskondlikku rolli läbi katsuda, et teenida ja hoolt kanda vaeste, haigete, hüljatute ja vanemaealiste eest – kõigi nende eest, keda COVID-19 enim ohustab.
Inimesed paljudes maailma paikades on pidanud jääma oma kodudesse. See ei tähenda, et me ei saa tunda sügavat solidaarsust üksteisega, olles ristimises liidetud ühte Kristuse ihusse. Me saame palvetada kodus. Me saame tänada Jumalat ja paluda jõudu, tervenemist ja julgust. Me saame näidata oma armastust Jumala ja kaasinimese vastu seeläbi, et me ei kogune füüsiliselt avalikele jumalateenistustele. Paljud kogudused saavad jagada oma jumalateenistuslikke kogunemisi läbi interneti või digitaalselt. Koguduseliikmed ja kirikuõpetajad võivad ka telefoni kaudu üksteisega kontaktis olla ja hingehoidlikku abi anda.
Uuelaadne koroonaviiruse pandeemia on jõudnud meie planeedi kõikidesse regioonidesse. Hirmu ja paanikat, valu ja kannatust, kahtlust ja väärinformatsiooni on nii viiruse kohta kui ka selle kohta, kuidas me oleme kristlastena olukorrale reageerinud. Siiski, me kinnitame ülemaailmse usuosadusena, et isegi keset haavatavust me usaldame Jumalat, sest Jumal on meie lootus.
Keset lugusid kannatusest ja tragöödiatest on ka lugusid lihtsast headusest ja ülevoolavast armastusest, solidaarsusest ning sellest, kuidas lootust ja rahu jagatakse innovatiivsetel ja üllatavatel viisidel.
Paastuajal viib meid meie palverännutee läbi väntsutuste, raskuste ja kiusatuste kõrbe, surmast ülestõusmisesse, uude ellu Jumalaga.
COVID-19 on teinud selle kõrbe veelgi vaenulikumaks ja hirmutavamaks, aga me oleme kutsutud solidaarsuses oma südameid üksteisega ühendama, leinajatega leinama, kartlikele rahu tooma ja taastama lootust läbi solidaarsuse usus.
Inimlik solidaarsus mõraneb ja hirm suureneb, kui me oleme paanikas ja keskendume varude ostmisele ja kogumisele. Seda tehes ebaõnnestub meil olla sel paastuajal Jumala armu tööriistadeks.
Me mõistame vajadust vastutustundliku juhtimise järele nii riigi, kogukondade kui usuühenduste juhtide poolt. Valitsused peavad kõikidel tasanditel tagama ligipääsu korrektsele ja õigeaegsele informatsioonile, tegelema töötusest ja elatise kaotusest tingitud situatsioonidega, eriti tagama ligipääsu puhtale veele, desinfektsioonivahenditele ja seebile, tagama ohutu peavarju ja pühendunud hoole kõige haavatamate suhtes, olles samas teadlikud, et osa sellest jääb paljudes maailma paikades ikka veel suureks proovikiviks. See on ka aeg, et me mõtleksime sügavalt järele ühise hüve, hea valitsemise ja meie traditsioonides juurduvate eetiliste väärtuste üle.
Selle sügava kriisi keskel palvetame me kõigi nende eest, kes on juhtivas ametis ja valitsuste eest üle maailma, kutsudes neid üles esmaselt hoolitsema kõigi nende eest, kes elavad vaesuses ja ühiskonna piiridel, aga ka pagulaste eest meie seas.
Usuühenduse juhtidena tõstame me oma ühise hääle, et rõhutada suurema tähelepanu vajalikkust kodutute, kinnipeetavate, vanemaealiste ning juba sotsiaalse eraldatuse all kannatajate vajaduste suhtes. Me mõtleme ka nende inimeste, eriti naiste ja laste peale, kes kannatavad väärkohtlemise ja vägivalla all, kes ei tunne end kodus kindlalt ja võivad pingelise olukorra suurenemisel veelgi enam väärkohtlemist ja vägivalda kogeda.
Ja viimasena – jätkakem palvetamist kõigi nende eest, kes on COVID-19 viirusega nakatunud, nende perekondade eest ning meditsiinipersonali ja kõigi tervishoiutöötajate eest, kes riskivad oma eluga, et meid ravida ja ravi ennetada. Palvetagem ka nende eest, kes vastutavad rahvatervishoiu eest ja kes – me loodame – Jumala abi ja meie kõikide kaastööga suudavad viiruse levikut peatada ja hoida ära raskeid sotsiaalseid, majanduslikke ja ökoloogilisi tagajärgi.
Jumala armastus on kõikehõlmav ja elu Jumal on meie kõikidega, isegi meie kannatuses.
26. märts 2020
Õp dr Olav Fykse Tveit, peasekretär, Kirikute Maailmanõukogu
Dr Souraya Bechealany, peasekretär, Lähis-Ida Kirikute Nõukogu
Õp James Bhagwan, peasekretär, Vaikse ookeani piirkonna Kirikute Konverents
Dr Mathews George Chunakara, peasekretär, Aasia Kristik Konverents
Gerard Granado, peasekretär, Kariibi Kirikute Konverents
Õp dr Fidon Mwombeki, peasekretär, Kogu Aafrika Kirikute Konverents
Pastor Peter Noteboom, peasekretär, Kanada Kirikute Konverents
Dr Jørgen Skov Sørensen, peasekretär, Euroopa Kirikute Konverents
Jim Winkler, peasekretär, Ameerika Kristuse Kirikute Konverents
Allikas: CEC
