Artiklid

Reformatsioon Ungaris. Lühiülevaade, 2. osa

Loe artikli esimest osa siit.


Kalvinismi ehk reformeeritute võidukäik

Protestantismi järgmise suure lainena, nagu eelpool juba viidatud, jõudsid 16. sajandi teisel poolel Ungari aladele Šveitsi reformaatorite õpetused, mis sarnaselt luterlusele levisid eelkõige Ungari põhja- ja idaosa linnades, aga Transilvaaniaski (Daniel 1980, 99–114). Õige pea leidsid uued ideed laialdast kandepinda ka ungarikeelse talurahva seas. Seda niivõrd ulatuslikult, et luterlusest hakati massiliselt kalvinismi pöörduma. Samas jäi tugevate saksa juurtega luterlus linnarahva ning haritud ühiskonnakihtide, kelle seas oli loomulikult ka ungarlasi, usutunnistuseks edaspidigi (Pap, 2019). Kuid Šveitsi reformaatorite ideede levik ja nende levitajate aktiivne tegevus päädis 1567. aastal Debrecenis toimunud sinodil Ungari kalvinistliku kiriku asutamisega (Fahlbusch jt 2008, 38). Selleks allkirjastasid protsessi kaasatud kirikuõpetajad botaanik Péter Melius Juhászi[1] eestvedamisel aasta varem, aastal 1566, Confessio Helvetica posterior’i elik nn teise Helveetsia usutunnistuse. See koostati esimese Helveetsia usutunnistuse täiendusena, mis oli Baselis vastu võetud juba 1534. aastal. Teise Helveetsia usutunnistuse koostajate arvates oli Baseli usutunnistus liialt luterlik, mistõttu koostati täiendatud ja täpsustatud dokument. Ühtlasi sooviti, et sellega kui ühise ja üldise usu avaldusega liituksid kõik nn Šveitsi reformeeritud kirikud. Kõik Baseli usutunnistuse koostanud selle üleskutsega ei liitunud, vaid eelistasid jääda truuks esimesele variandile. Küll aga võtsid omaks ja allkirjastasid lisaks enamikule Šveitsi kogudustele selle Šotimaa (1566), Ungari (1567), Prantsusmaa (1571) ja Poola (1578) kalvinistlikud kogudused. 1967. aastal liitusid teise Helveetsia usutunnistusega ka USA presbüterlased (vt lisaks Melton 2005).

Kalvinismi levikut soodustas 1568. aasta 28. jaanuaril Transilvaania vürsti Szapolyai János Zsigmondi[2] jõustatud usutunnistuse vabaduse akt, nn Torda[3] akt (Tordai ediktum). Torda aktist tulenev teiste uskude (kohustuslik) sallimine[4] muutis Transilvaania mujal Euroopas toimuvate ususõdade taustal protestantide varjupaigaks. Turvalist elukohta otsisid sealt lisaks luterlastele ja kalvinistidele ka anabaptistid[5], unitaristid[6] ja teisedki rühmitused. Ei ole välistatud, et äärmiselt kirju konfessionaalse ja etnilise koosseisuga Transilvaania, mille ühiskonnas oli ajastu konteksti silmas pidades (ja Torda aktist tulenevalt) kõrge sallivusaste, soodustas ireenilise[7] mõtteviisi levikut ka teoloogide ja aristokraatia seas seni arvatust ulatuslikumalt.

Näitena võib tuua kalvinistist Transilvaania printsi Gábor Bethleni (1580–1629) tegevuse, kes 1626. aastal julgustas jesuiidist preestrit György Káldyit[8] tõlkima Piiblit ungari keelde (Kontler 2016, 182). Vaatamata mitmete tema kaasaegsete vastuseisule toetas ta selle sammuga nii katoliiklike autorite ja tõlkijate kirjatööde levikut, nende tööde aktsepteerimist ühiskonnas kui ka ungari kirjakeele arengut. Seega vaatamata väidetele, et konkureerivad piiblitõlked süvendasid protestantide ja katoliiklaste omavahelist rivaalitsemist, peegeldas Bethleni ebaharilik samm pigem Torda akti ireenilist vaimu. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et samal ajal osales Gábor Bethlen erakordselt jõhkras 30-aastases sõjas (1618–1648) Habsburgide katoliku hegemoonia vastu Transilvaanias (Parsons 2018, 108).

Protestantismi juurdumine – olgu selleks luterlus või kalvinism – sobis teataval määral ka islamiusku osmanitele. Peale Ungari langemist olid Euroopas nende peavaenlaseks jäänud Ottomanide impeeriumi laienemist takistavad katoliiklikud Habsburgid ja viimaste valitsetavad Austria ja Saksa-Rooma keisririik üldisemalt. Iga katoliiklust õõnestavat jõudu oli seega põhjust toetada või vähemalt sallida. Üldjuhul suhtusid osmanid kristlastesse, olenemata viimaste konfessionaalsest kuuluvusest, vallutaja kõrkusega (McKechnie 2017, 107). Kristlaste usulistest tõekspidamistest nad selle sisulises tähenduses ei hoolinud, sest kristlus oli nende jaoks üks paganlus kõik. On aga tähelepanuväärne, et selle juures – ning alistatud maade elanikkonna islamisse pöördumist soodustades – olid osmanid varmad ungarlaste ohjamiseks kasutama teisi kristlasi, nt õigeusklikke, (usku vahetanud) lõuna-slaavlasi ja viimastest moodustatud akinci üksusi[9]. See viitab nende pragmaatilisele suhtumisele alistatud rahvastesse. Osmanite praktilist meelt näitab seegi, et kristlaste maksustamise kõrval säilitati mingil määral ka varasemaid kohalike omavalitsuste (linnade) ja aadelkonna õigusi. Isegi õiguste laienemist salliti. Torda akt, millega kehtestati usutunnistuse vabadus, oli üks nendest õigusaktidest, mida (mõjualuses Transilvaanias) aktsepteeriti. Katoliiklastest Habsburgide vastu ühise rinde moodustamisel läksid osmanid lõpuks nii kaugele, et sultan Suleiman I sõlmis diplomaatilised ja majanduslikud suhted Saksamaa protestantidega (Saard 2013, 334).

Mõnevõrra varem, aastal 1546, oli alanud Schmalkaldeni liiga[10] ja Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi vahel esimene protestantlik ususõda[11]. Osaliselt kattus see nii luterluse kui kalvinismi ortodoksia väljakujunemise ajaga[12], mida iseloomustab õpetuslike normide ja määratluste ülerõhutamine ning reformaatorite käsitluste kuulutamine ajatuks ja muutumatuks. Toona kujunes välja ka protestantlik süstemaatika, mis väljendus vajaduses rõhutada õpetuste sisemist seaduspärasust ja loogikat. Sellel ajal hakati teoloogiat esitama loogiliselt järjekindla ja ratsionaalselt kaitstava süsteemina, milles kõik vajalikud järeldused tuli teha süllogistlikult[13] ehk loogikale tuginedes (Saard 2013, 314). Teisalt kattus periood nii vastureformatsiooni algusega, türklaste jätkuva invasiooniga läände, kalvinismi leviku laienemisega, renessansi kõrgajaga, suure maade avastamisega kui jätkuvate ususõdadega läänekristluses. Kõik mainitud asjaolud jätsid ka Ungaris aset leidnud protsessidele suurema või väiksema jälje.


Reformeeritud reformismi elik kalvinismi levimise põhjused

Kuid miks kalvinism juba suuresti luterlikuks kujunenud Ungaris siiski nii elujõuliseks osutus ja ulatuslikult levis? Ilmselt ei ole ühest ja igakülgselt rahuldavat vastust võimalik anda. Võib oletada, et vähemalt üheks asjaoluks, mis luterluse taandumist kalvinismi ees soodustas, oli peale Lutheri surma 1546. aastal luterlaste mõju üldine vähenemine. Samuti luterlaste omavaheline aastakümnetepikkune vägikaikavedu, mille ühe tulemusena kujunes protestantismi vaimseks keskuseks Wittenbergi asemel kalvinismi pealinn Genf (Saard 2005, 227). Yale’i ülikooli ajaloo ja religiooniuuringute professor Carlos Eire on kalvinistide ja luterlaste vahekorda ja jõujoonte kujunemist käsitledes viidanud, et „puhta usu kehtestamine ja kodanike muutmine headeks kristlasteks olid Šveitsi reformaatorite nii kaks põhimõttelist eesmärki kui ka võtmeerinevust luterlastest“. Tema arvates tegi kalvinistid võrreldes luterlastega mõjukaks nii Lutheri enda vastuoluline lähenemine mõistele „elukutse“ ehk „vocatio“[14] kui suhtumine kiriku ja riigi vahekorda ühiskonnas. Kui Luther tegeles näiteks patuküsimustega ja väljendus Kristuse kuningriigist rääkides apokalüptiliselt, siis šveitslased lisaks teoreetilisele lähenemisele ka tegutsesid. Nad mitte ainult ei nõudnud patu ärahoidmist ja kogukonna toimimise täiustamist vastavalt jumalasõnale ja kümnele käsule, vaid ka asusid enda juhitud kogukondades kehtestama võrdsust ja ühtsust rõhutavaid kristlikke reegleid (Eire 2015, 76–77). Leiab ju Calvini teostestki mitu erinevat käsitlust selle kohta, kuidas poliitika ning „ilmalik valitsus“ on Jumala õnnistus inimestele ning tegelikult üks Jumala valitsuse vorm (Pap 2019).

Teise asjaoluna võis nn ülevõtmist mõjutada õpingute keel. Nimelt pidas Luther suurema osa oma loengutest ja avalikest esinemistest teadaolevalt saksa keeles. Samuti kirjutas ta alates 1525. aastast ainult saksa keeles, loobudes ladina keele kasutamisest (Febvre 2003, 234), mis toona oli pretsedenditu samm. Ungarlastest teoloogiatudengid ei pruukinud saksa keelt vaatamata selle üldkasutatavusele aga vallata samal tasemel kui Euroopa teadusilma lingua franca’t, mis oli 1844. aastani ka Ungari ametliku keelena kasutusel. Sestap võib oletada ka ungarlastest tudengite suuremat huvi Calvini seisukohti käsitlevate ladinakeelsete loengute ja arutelude vastu. Ka Calvin ise andis oma kirjatöid välja peaasjalikult ladina keeles (hiljem tõlgiti need kas prantsuse või mõnda teise keelde), mis samuti tõi need ungarlastele lähemale ja võis sellega kallutada ungarlastest teoloogid kalvinismi mõjuvälja. Teoloogide-jutlustajate mõju ühiskonnas kujunevatele arusaamadele ja hoiakutele oli toona märkimisväärne. Kuid eirata ei saa ka võimalust, et mingi osa ungarlaste suhtumist luterlusse võis mõjutada selle saksa algupära (Payton 2010: 13).

Kolmanda asjaoluna võib kõne alla tulla, et ei Luther isiklikult ega tema järgijad pööranud piisavat tähelepanu (feodaal)ühiskonnas valitsenud probleemidele, millele on viidanud eelpool mainitud prof Carlos Eire. Ka teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane prof Riho Saard on märkinud, et Luther ei tegelenud feodaalühiskonna probleemidega ega püüdnud ühiskonda uuendada (Saard 2005, 222). Ta kõneles küll ilmaliku ja vaimuliku võimu lahutamisest, kuid oli pigem teoreetikust suunanäitaja kui välja öeldud põhimõtete praktikasse rakendaja (Febvre 2003, 206). Reformatsiooni mõju alla jäänud piirkondades oli aga keskaegne elukorraldus lagunemas, eeskätt ühiskonda seni koos hoidnud kanoonilise õiguse murenemise tõttu (Põder 2017, 32; Saard 2005, 219). Järsud muutused ja sellega kaasnenud vastuolud ühiskonnas päädisid saksa kultuuriruumi kollapsiga, mille mõjud ulatusid üle piiride[15]. Lutheri esitatud mõtetel ühiskonnakorra kohta polnud aga ungarlaste jaoks reaalseid, igapäevaelu puudutavaid, käega katsutavaid tulemusi, mis viiski luterlusest võõrandumiseni.

Silmas tuleb pidada, et ühiskonnakorralduse radikaalne muutmine ei olnudki Lutheri jaoks eesmärk omaette. Wolfgang Schäuble, Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu liige, on selle kohta öelnud: „Pole kahtlust, et kõigist poliitilistest küsimustest ja probleemidest hoolimata, mis Lutheri enda ja tema mõttekaaslaste jaoks mingit osa etendasid, oli reformatsiooni põhirõhk esialgu ikkagi usulistel küsimustel“ (Schäuble 2017, 1799). On teada, et Luther oli küll mures (talupoja)rahutuste pärast, kuid lähtudes Jeesuse sõnadest „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Mk 12:17) asus selgelt korda tagava ja ühiskonna toimimist jätkusuutlikuna hoidva ilmaliku võimu poolele. Oma lauakõnedeski on ta öelnud: „Rahvale on vaja seadusi, mõistust on vaid vähestel. Seepärast valitsetakse rahva üle, ja valitsejad valitsevad seaduste kaudu. Ja kuna selliseid on vähe, kes on mõistuse poolest tõeliselt targad, tuleb kasutada seadusi, mille on teinud mõistuselt targad inimesed“ (Luther 2017, 130). Samuti: „Vürstidel on raske ja väga kõrge amet; talupojad norskavad selle all julgelt. Kui talupoeg teaks, mis ohtusid ja vaevasid tunneb vürst, tänaks ta Jumalat, et on talupoeg ja kõige õnnelikumas seisus. Aga talupojad ei näe oma õnne, nemad näevad ainult vürsti elu välist hiilgust, rõivaid, losse, vägevust. Ega nemad näe, et vürstid elavad nagu tules või veeuputuses“ (samas 131–132). Ka Lucien Febvere on Lutheri suhestumise kohta ühiskondlik-poliitilistesse protsessidesse öelnud, et „tema poliitilised vaated on nii lühinägelikud, nii ebamakjavellistlikud, nii lihtsameelsed!“ (Febvere 2003: 142).

Kalvinistidel, kes olid ühiskonnakorraldust puudutavates küsimustes märksa radikaalsemad, oli seega suhteliselt kerge kõrgete ootustega rahulolematutele selgeid, kohati vast ka liialt radikaalseid ja must-valgeid lahendusi pakkudes neid enda rüppe haarata. Oli ju Calvini teoloogiagi nii teokraatlik kui sotsiaalne (Saard 2005, 219–228). Tema jõuline tegevus Genfis – kus sisuliselt kehtestati kalvinistlik teokraatia, nn Protestantlik Rooma – võis iseolemise eest võitlevatele ungarlastele anda suuremat hingelist tuge ja innustada võitlusele osmanite vastu märksa enam kui tasakaalukam luterlus (Eire 2015, 76–105). Pealegi ei oleks mõistlik eirata asjaolu, et kalvinistid nägid nii religioosselt kui poliitiliselt kogudust kui võrdõiguslike kristlaste kogukonda. Just koguduse võrdõiguslikku iseloomu on peetud edasiste ühiskondlike protsesside käivitajaks, millel pikas perspektiivis oli oluline mõju kogu läänekristliku maailma ühiskonnakorraldusele (Schäuble 2017, 1803). Ungarist saab näiteks tuua reformeeritute keskuseks kujunenud Debreceni linna, mida on nimetatud ka kalvinismi kindluseks, sest sealne protestantide kogukond käsitles linna kalvinistliku vabariigi ja Ungari Jeruusalemmana. Taoline sõltumatu, Itaalia vabalinna Genovaga võrreldav kogukondlik staatus püsis Debreceni linnal religioosse Christianopolise või ka Theopolisena kuni 18. sajandi keskpaigani.


Reformatsiooni järelmid

Reformatsiooni kiire ja laialdase levimise põhjusena nii Ungaris kui üldisemalt võib välja tuua mitmeid asjaolusid. Kindlasti väärib märkimist juba eelnevalt käsitletud katoliku kiriku sisemine kriis, mille süvenemine kattus ajaliselt renessansi, humanismiideede leviku ja üksikisiku positsiooni muutumisega ühiskonnas. See tähendas ka ungarikeelse intelligentsi teket, mida kinnitab asjaolu, et 1545. aastal Erdodis toimunud sinodi ametlikele dokumentidele andsid oma allkirja peaasjalikult ungarlastest luterlased (Fabiny 1997, 5). Kuid juba enne ungarlaste eneseteadvuse tõusu hakkasid väiksemates kogukondades ja seejärel ka avalikus ruumis toimuma ungarikeelsed usu-uuendusi puudutavad arutelud. Õige pea kandusid need ka koguduste ruumidesse, misjärel sai ungari keele kasutamine valdavaks ka kiriklike talituste läbiviimisel. Nii hakkas ungari keel tasapisi institutsionaliseeruma. Koguduse seinte vahelt väljaspool jätkusid avalikud emakeelsed arutelud, mis kõiki sotsiaalseid kihte kaasates demokratiseerisid kultuuri ja soodustasid rahva seas kasutatava keele staatuse tõusu (Kiss 2016, 15).

Tõsi, kõrgkultuuri keelena jäi veel pikaks ajaks kasutusele ladina keel (Kiss 2016, 15). Ka  protestantidest jutlustajad, nagu näiteks István Szegedi Kiss[16], Péter Laskai Csókás[17] ja mitmed teised, jätkasid kogu Euroopas levinud teoloogiliste teoste kirjutamist ja väljaandmist ladina keeles (Jambrek 2012, 77–97). Aga siiski ilmus juba 1541. aastal János Sylvesteri ungarikeelne Uus Testament, 1550. aastal Martin Lutheri „Väike katekismus“ (Saard 2013, 275) ja 1591. aastal esimene täiesti ungarikeelne Gáspár Károli[18] nn Vizsolyi Piibel (Pap 2019), mille järel hakkas ungarikeelseid trükiseid ilmuma juba massiliselt. Kui esialgu tõlgiti vajaminevat kirjasõna ungari keelde ladina või saksa keelest, siis 1600. aasta paiku võis Ungari aladel ungarlastele kirjutatust valdav enamus – protestantlikud luuletused, liturgilised hümnid, jutlused, piiblilood ja laulud – olla juba kirjutatudki ungarikeelsena. Käsitledes ajastut ja analoogseid protsesse Liivimaal, on keskaja uurimisele spetsialiseerunud ajaloolane Tiina Kala märkinud, et „religioossete tekstide tõlkimised olid kõigi rahvakeelte puhul üldjoontes samad: tuli koostada jutlusi, selgitada peamisi usutõdesid ja kirikudistsipliini, õpetada palveid ning vahendada müstilisi elamusi“. Arusaamine, et palve ja jumalasõna üldisemalt peab olema selle kasutajale, sellest osasaajale mõistetav, oli saanud valdavaks juba sajand varem (Kala 2016, 31–32).

Lisaks eelnevale toetas ungari keele asendi parenemist, sh kasutusala laienemist (kuni 1844. aastani oli Ungaris ametlikuks keeleks ladina keel) protestantliku koolivõrgu rajamine. Ainuüksi Debreceni piirkonnas asutasid protestandid 584 kooli. Debreceni reformeeritud kiriku jutlustaja Péter Melius Juhászi (1532–1572) sõnul olevat toona asutatud kool iga pühakoja juurde (McKechnie 2017, 107). Koolivõrgu kujunemisel ja selle protsessiga paratamatult kaasnenud kooliraamatute väljaandmisel oli oluline mõju ungari keele arenemisele (Murdock 2000, 78–85). Ääremärkusena võib lisada, et toonane Ungari koolisüsteem põhines Melanchthoni sõnastatud hariduslikel põhimõtetel, kus kirikujuhid kehtestasid koole ülal pidanud koguduste nõusolekul neile õppekavad. Ilmalikku sekkumist ei peetud soovitavaks. Ümberkorraldatud vanu nn ladinakoole ja uue korralduse järgi asutatud protestantlikke (tänapäeva mõistes) keskharidusasutusi võis 16. sajandi lõpuks olla Ungaris saja ringis (Csepregi 2017, 154). Esimene protestantlik seminar asutati 1531. aastal Sárospatakis ja see kool tegutses kuni aastani 1948, mil kommunistlikud võimud selle likvideerisid[19] (Payton 2010, 11). Lisaks Sárospatakile avati õppeasutusi veel Nagyenyedis (Aiud, linn Rumeenias), Bártfas (Bardejov, linn Slovakkias), Debrecenis ja Pápás. Unitaarid asutasid kooli Kolozsváris (Cluj-Napoca, linn Rumeenias), luterlikule koolile pandi Mihály Sztárai (1500–1575)[20] eestvedamisel alus Patakis jne (Fabiny 1997, 6–7). Protestantlikud koolid andsid hoogu mitte üksnes Ungari vaimuelule, vaid ka hariduselu arengule. Nii võib nentida, et reformatsiooniga kaasnenud emakeelse usuelu algus ja kirjaoskuse levimine moodustasid ühe osa sellest vundamendist, millele hiljem hakkas tuginema ungarikeelne kõrgkultuur.

Üheks oluliseks tehniliseks eelduseks kirjasõna levikule oli Johannes Gutenbergi poolt 1439. aastal leiutatud trükipress. Mitmed protestantlikud pastorid, näiteks saksakeelsed Johannes Honter[21] ja Stöckel Lénárd, ungarlased Gál Huszár[22], András Batizi[23], kakskeelne Gáspár Heltai[24] ja teisedki soetasid endale trükipressi. Trükitud kirjatööde suurenev sortiment ja hulk soodustas nii protestantliku kui ka ungarikeelse kirjasõna levikut. Trükkimisprotsessiga kaasnenud standardiseerimine lõi paratamatult eeldused ungari keele ühtlustumiseks. Seni üksteisest veidi erinevates suulistes vormides levinud keel hakkas alates 16. sajandist tasapisi reeglipärastuma, algas ungari kirjakeele kujunemine. Enne reformatsiooni oli kirjaoskus peaasjalikult vaimulike pärusmaa ja eeskätt tähendas ladina keele oskust, sest kirjatööd olid ladinakeelsed. Erineva sotsiaalse staatusega ilmikud suhtlesid omavahel vaid rahvakeeles ja olid enamasti kirjaoskamatud. Kuid alates renessansist hakkas senine süsteem tasapisi mõranema. Esmalt levis lugemisoskus kõrgklassi seas, kelle tarbeks hakati vaimulikke tekste panema kirja rahvakeeles, mis omakorda viis ilukirjanduse tekkeni. Rahvakeelsed tekstid hakkasid tasapisi levima ka madalamate sotsiaalsete kihtide hulgas, mis laiendas aegamööda kirjaoskajate ringi (Ross 2016, 91–102). Kirjaoskuse levimine, mida toetas nii rahvakeelsete trükiste arvu suurenemine kui koolivõrgu rajamine, tähendas ungari keele laiemat kasutuselevõttu ja keele prestiiži tõusu kõikides sotsiaalsetes kihtides. Omakeelse kirjanduse ja hariduse kättesaadavaks muutumine toetas aga usu-uuenduse ideede levimist ja omaksvõttu rahva hulgas. Lisaks toetasid needsamad tegurid väga paljudel aladel subjektiivset, individualistlikku lähenemisviisi ja võimaldasid seeläbi teaduse ja tehnika edasist arengut (Hiob 2017, 76).

Üldistades võib väita, et reformatsiooni tõus oli tingitud mitmest keskajal Euroopas alguse saanud intellektuaalsest voolust, mis vahetevahel kulgesid paralleelselt, siis ristusid ja vahel ka põrkusid. Itaaliast alguse saanud renessanss, mis Ungarisse jõudis kuningas Matthias Corvinuse valitsemise ajal aastatel 1458–1490, oli tekitanud uue huvi nii unustuse hõlma vajunud klassikaliste kui vanade kristlike tekstide vastu (Bertényi 1999, 64–150). Piibli tõlkimine rahvuskeeltesse ja sellele järgnenud emakeelse religioosse kirjanduse väljaandmise plahvatuslik kasv oli üks nendest katalüsaatoritest, mis iseseisvat mõtlemist soodustas. Piibli ja teiste usuteemaliste tekstide lugemisega kaasnenud usukogemuse privaatsus puudutas iga inimest isiklikult ning seeläbi seostus piiblitekst ka igaühe enda kogemusmaailmaga, mis omakorda aga kasvatas sisemist eneseteadvust ja väärikust, loetu võimaldas end samastada piiblikangelastega. Kõik see puudutas ka Ungari ühiskonda. Süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull on reformatsiooniga seonduvast kirjutanud, et „inimesed hakkasid aktiivselt mõtisklema, kellel ja miks on autoriteet teha nende elu (kaasa arvatud surmajärgset elu!) puudutavaid otsuseid ning kuivõrd ja mil moel on lunastus ja arm seotud inimese enda tublidusega ja kui tõene on „ainult armust usu läbi“ – fraas, mis võtab kokku Lutheri rõhuasetuse usuelus. Reformatsioonil oli ja on määratu mõju nii haridusele ja teadusele, kirjandusele, muusikale ja teistele kunstidele kui ka poliitikale ja majandusele. Reformatsioon muutis kiriklikku praktikat ja uuendas teoloogilist argumentatsiooni. Kiriklikud ja teoloogilised uuendused tõid kaasa muutusi kogu Euroopa valdavalt kristlikus kultuuris. Reformaatorite kaasaegsed ei saanud loomulikult muutuse ulatust ise näha, ent tagasivaates on see ilmne. Järjepidevuse ja muutumise dialektika nügis Euroopa uusaega“ (Kull 2013).

Kuid reformatsiooni järelmina ei saa mööda vaadata ka vastureformatsioonist[25], mis „trooni ja altari vahelise liiduna“ algas Ungaris 1565. aastal, kaks aastat peale Trento kirikukogu, kui Habsburgid võimaldasid jesuiitidel[26] alustada vasturünnakut usu-uuendajatele. Tegemist ei olnud lihtsa ülesandega, sest valdav osa ungarlastest oli selleks ajaks liitunud erinevate reformeeritud kirikutega. 1570. aastate lõpuks oli Ungari elanikkonnast hinnanguliselt 60% luterlased ja 10% kalvinistid (Saard 2013, 275), kuid vaid paar aastakümmet hiljem võis kalvinismiga liitunuid olla juba kuni 90% (Payton 2010, 12). Reformeeritud kogukondades õitsele löönud (emakeelse) hariduselu tasakaalustamiseks hakkasid jesuiidid omalt poolt asutama vaimulike koolitamiseks katoliku seminare. Esimene kool avati Nagyszombatis (Travnas) 1558. aastal ja 1561. aastal avati sealsamas juba katoliku kolledž, mis aastal 1635 reorganiseeriti ülikooliks ja mille järglaseks peab tänapäeval ennast Budapestis asuv ELTE ülikool (vt „Brief History of ELTE“).

Vastureformatsiooni käigus õnnestus jesuiitidel, küll alles 1650. aastaks, rajada Ungaris vastukaaluks protestantlikele haridusasutustele 40 kolleegiumi. Usu-uuendajate trükitegevuse ja protestantliku kirjasõna leviku tasakaalustamiseks alustati ka katoliikliku õppekirjanduse jms trükkimist. Kuid vaatamata neile meetmetele oli aastaks 1600 katoliiklastel kirjasõna trükkimiseks Ungaris vaid üks trükipress protestantide kahekümne kaheksa vastu. Seetõttu suutsid protestandid anda ajavahemikul 1527–1600 välja 244 religioosse sisuga raamatut katoliiklaste 31 vastu. Kolmanda meetmena asuti tugevdama katoliku kiriku organisatoorset ülesehitust, muutes selle toimimist veelgi tsentraliseeritumaks. Peamiseks eesmärgiks sai varasemast enam kirikliku distsipliini järgimine ja usulise tegevuse esiplaanile seadmine (Payton 2010, 12–16).


Kokkuvõte

Reformatsiooni kiire levimine Ungaris langes Mohácsi katastroofi järgsesse aega, mil senine juba sisemiselt nõrgenenud tsentraliseeritud riik välise surve tõttu kaosesse libises. Saksakeelne linnakultuur, omavahel konkureeriv aadelkond ja kolmeks vaenutsevaks osaks jagunenud riik lõid Ungaris turbulentse õhkkonna, kuhu jõudsid usupuhastusega seotud ideed. Nii juba varasema tiheda integreerituse tõttu Itaaliaga (renessanss) ja ülejäänud Euroopaga (humanismi ideed, dünastilised abielud, seotus Saksa ülikoolidega jms) kui katoliku kiriku süsteemi nõrgenemise ja ühiskonna sisemise valmisoleku tõttu leidsid protestantismi ideed Ungaris kinnistumiseks ja kiireks levimiseks eest soodsa keskkonna. Toonastele oludele valatud vaimne vundament päädis emakeelse kirjasõna tekke, haridussüsteemi rajamise ja kirjaoskuse laiema levikuga. Nimetatud protsesse võib käsitleda ka kultuurirevolutsioonina. Selle teokssaamine omakorda tagas või vähemalt lõi eeldused nii ungarlaste püsimajäämisele rahvana kui nende hilisemale kujunemisele tänapäevases mõistes rahvuseks.

Üheks silmatorkavaks erinevuseks võrreldes ülejäänud Euroopaga oli Ungaris 1568. aastal vastu võetud Torda aktiga (Tordai ediktum) usulise sallivuse põhimõtte kehtestamine. Siinjuures on paslik meenutada, et sarnane ususallivust tagav akt võeti 1573. aastal vastu Poola seimis. Prantsusmaal kehtestati akt édit de Nantes`i nime all 1598. aastal ehk kolmkümmend aastat hiljem kui Ungaris (sic!) ja see markeeris pea sajand kestnud ususõdade lõppu. Kuid tulles tagasi Tordai ediktum´i olulisuse juurde, siis tagas see üksikisikutele südametunnistusevabaduse ja kodanikuõigused. Kuigi akt käsitles nelja konfessiooni (katoliiklased, luterlased, kalvinistid ja unitaristid) kooseksisteerimist, laienes see õige pea olemis- ja tegutsemisvabadusena ka Transilvaania õigeusklikele. Õigeusklikud preestrid vabastati feodaalsetest kohustustest ja neile tagati liikumisvabadus. Samuti vabastati juudid Taaveti tähe ja teiste eraldusmärkide kandmisest.

Lõpetuseks võib nentida, et Torda aktist tulenevad ususallivuse ideed ja sellest johtuvad järelmid olid pikemas perspektiivis fundamentaalse tähtsusega kogu läänekristlusele. 18. aprillil 1521. aastal Wormsi riigipäeval Lutheri öeldud „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa“ kui südametunnistuse mäss poliitilise ja kirikliku vägivalla vastu realiseerus Tordai ediktum´i näol riigiõigusliku dokumendina, mis tagas iga üksikisiku südametunnistusevabaduse ja tema õiguse elada enda veendumuste kohaselt. Ilmselt ei ole liialdus väita, et Ungari poliitiline eliit ja ühiskond laiemalt asetasid Torda aktiga nurgakivi Euroopa demokraatia kujunemise vundamendile. Mistap võib lõpetada Wolfgang Schäuble sõnadega: „Reformatsioon oli kaalukate poliitiliste tagajärgedega põhjapanev religioosne sündmus.“


[1] Péter Melius Juhász (1532–1572) oli Ungari botaanik, kirjanik, teoloog ja Kalvinistliku Reformitud Kiriku piiskop Transilvaanias. Tema 1578. aastal ilmunud teos „Herbarium“ oli esimene ungarikeelne botaanika- ja meditsiinialane teadustöö.

[2] Szapolyai János Zsigmond elas aastatel 1540 kuni 1571. Pöördus katoliiklusest luterlusse 1562. aastal ja luterlusest kalvinismi 1564. aastal. 1569. aasta paiku võttis omaks antitrinitaarsed seisukohad ja seetõttu sai temast ajaloos ainuke teadaolev unitaristlik monarh. Szapolyai János Zsigmondi toetusel võeti 1568. aastal vastu Tordai edikt, mis rõhutas, et „usk on Jumala kingitus“ ja sellega keelati inimeste tagakiusamine usulistel põhjustel. Szapolyai János Zsigmond suri lastetuna, peale tema surma tõusis Transilvaania troonile katoliiklane István Báthori.

[3] Turda linna järgi Transilvaanias, tänapäeva Rumeenia territooriumil.

[4] Kaheldav on, kas toonast usulist sallivust on võimalik käsitleda selle tänapäevases mõistes. Pigem võib oletada, et jõudude tasakaalust ja ühisest vaenlasest tingituna oli tegemist koormava koostööga. Teisalt võib oletada, et taoline (sunnitud) koostöövorm ladus mingil määral vundamenti hilisemateks sajanditeks, mil sallivuse teema muutus üha aktuaalsemaks.

[5] Anabaptistid ehk taasristijad olid protestantlik rühmitus, kelle arvates võis ristida vaid täiskasvanuid. Nende seisukoht oli, et laste ristimine on kehtetu ja inimene peab ristimise vastu võtma isikliku otsuse alusel täiskasvanuna. Anabaptistid ei moodustanud ühtset usulahku, taasristimise komme oli levinud mitmete väga erinevate põhimõtetega rühmituste seas.

[6] Usu-uuenduse käigus kujunenud rühmitus, keda teatakse ka anti-trinitistidena. Tegemist on kristluse vormiga, mis on vastu Kolmainsuse doktriinile. Käesoleva artikli autori hinnangul on Transilvaanias unitaristide kogudused tänapäevalgi elujõulised ja pühakodasid on võrreldes ülejäänud ungarlaste asustatud aladega märkimisväärselt palju (autori subjektiivne hinnang).

[7] Mõistega ireeniline (ireenika) tähistatakse sellist suunda teoloogias, mis rõhutab ühtsust ja rahumeelsust.

[8] György Káldy (1573–1634) oli ungari jesuiit ja piiblitõlkija, kes sündis Nagyszombatis (Trnava) tänapäeva Slovakkia alal. Viini ülikoolis õppis ta  teoloogiat, 1598. aastal astus jesuiitide ordusse. 1625. aastal asutas Pozsony kolledži (Pressburg, tänapäeva Bratislava) ja töötas selle rektorina kuni surmani. Ligi poole oma elust pühendas ta Piibli tõlkimisele. Piibli esimese tõlke avaldas ta Viinis 1626. aastal.

[9] Ottomanide irregulaarsed, tihtipeale alistatud rahvastest formeeritud, kergelt relvastatud, enamasti luure- ja korrakaitse ülesandeid täitvad ratsaväesalgad.

[10] Schmalkaldeni Liiga oli protestantlike Saksa vürstide ja linnade liit aastatel 1531–1547.

[11] Schmalkaldeni sõjas 1546–1548 lõi Habsburgide dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma riigi keiser Karl V Schmalkaldeni Liidu väge ja liit lagunes. Schmalkaldeni sõda võib pidada Saksa ususõdade (1546–1648) esimeseks vaatuseks, kus Augsburgi usurahu (1555) oli vaid üks vaheetappidest.

[12] Protestantliku ortodoksia ajaks peetakse aastaid 1559–1622.

[13] Süllogismi mõiste kasutamise kohta selle praktilises tähenduses Jean Calvini tekstides vaata Käärik 2010.

[14] Mõiste „vocatio“ kohta vaata Kull 2017.

[15] Kokku varises Kalmari unioon, hääbus Lübecki ja Hansa Liidu hiilgus, likvideerus Saksa Ordu jne.

[16] István Szegedi Kiss (1505–1572) oli reformeeritud kiriku pastor ja alates 1563. aastast kuni surmani Dunamelléki reformeeritud kiriku piiskop. Alates 1535. aastast õppis ta Viinis ja 1537. aasta kevadest Krakowis, kus töötas lõpuks abiõpetajana, ning naasis sealt 1540. aastal reformatsioonimeelsena koju. Juba 1543. aastal suundus õppima Wittenbergi. Töötas mitmetes kogudustes, kuid pagendamiste tõttu jäid need perioodid lühikeseks. Langes türklaste kätte vangi, kuid osteti sealt 1200 forinti eest 1563. aastal välja. Algselt oli ta luterlane, kuid 1558. aastast liitus reformeeritud kirikuga. Kissi eemaldumine luterlusest ja liitumine kalvinistidega viis reformeeritud kiriku organisatsioonilise iseseisvumise protsessi lõpuni. Kiss on kirjutanud teosed „Assertio Vea De Trinitate Contra quorundam deliramenta quae ex Serveti aliorumque phanaticorum hominum opinionibus nunc primum in quibusdam Hungariae partibus exorta ac publicata šunt“ (1573), „Speculum Romanorum Pontificum“ (1584), „Theologiae Sincerae Loci Communes De Deo Et Homine Perpetuis explicati Tabulis & Scholasticorum Dogmatis illustrati“ (1585) jt.

[17] Péter Laskai Csókás (…-1587), tuntud ka nime all Petrus Monedulatus Lascovius Barovius. Teadaolevalt sündis Transilvaanias Baranya maakonnas Laskos. Õppis Kolozsváris ja Gyulafehérváris, seejärel Šveitsis, Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. 1578. aastal immatrikuleeriti ta Wittenbergi ülikooli, kus oli „Coetus hungaricus“. 1580. aastal naasis paariks aastaks kodumaale Transilvaaniasse. Kirjutanud mitmeid teoseid, nt katoliiklaste ja unitaaride vastu suunatud „Speculum exilii et indigentiae nostrae“ (1581), jesuiitide vastase kogumiku „Theorematum de puro et expresso Dei verbo … examen et refutatio“ (1585), filosoofilise teose „Homit“ (1585), kus on loetlenud üles kõik ungarlastest üliõpilased Wittenbergis kuni aastani 1585 jne.

[18] Gáspár Károli (1529–1591), sünninimega Gáspár Radicsics, oli serblastest põgenike perekonnas sündinud Ungari kalvinistlik pastor. Kooliteed alustas Károli Nagykárolises ja lõpetas Brassós. 1556. aastal suundus õppima Wittenbergi ülikooli ja 1566. aastal ordineeriti ta Gönci sinodi. Transilvaania vürsti Sigismund Rákóczi (1544–1608) toetusel tõlkis ta 1586. aastal Piibli ungari keelde. Tõlget nimetatakse Vizsoly Piibliks, sest see ilmus Vizsoly linnas 1590. aastal. Tegemist oli esimese nii Vana kui ka Uue Testamendi ungarikeelse terviktõlkega. Gáspár Károlit on peetud ka kõige tuntumaks ja kuulsamaks Ungari kalvinistiks.

[19] Seminar taasavati peale nõukogude korra kokkukukkumist 1989. aastal.

[20] Mihály Sztáraist on andmed katkendlikud. Teada on et Sztárai puhul oli tegemist väga aktiivse, organiseerimisvõimelise ja produktiivse reformaatoriga, kes alates 1544. aasta kevadest tegutses Laskós ja kes suutis seitsme aasta jooksul asutada Baranyas ja Slavonias 120 protestantlikku kirikut.

[21] Tuntud ka kui Johann Hynter, Johann Honterus või János Honter, eluaastad 1498–1549.

[22] Tuntud ka ladinapärase nime Gallus Anaxius all, elas aastatel 1512–1575.

[23] Tuntud ka Batizius Andrásena, elas aastatel 1510–1552.

[24] Sündinud Kaspar Helthina, elas aastatel 1490–1574.

[25] Jesuiitide vastureformatsioon oli edukas Lääne- ja Lõuna-Saksamaal, kuid usuvabadus Böömimaal ja Ungaris säilis. Vastureformatsiooni käigus kujunesid välja tulevase (30-aastase) sõja peamised osapooled ehk Protestantlik Unioon (1608) ja Katoliiklik Liiga (1609).

[26] Suuresti tänu jesuiitide tegevusele ei juurdunud protestantlus lõplikult Poolas, Prantsusmaal ja Lõuna-Saksamaal.


Kasutatud kirjandus

Bertényi, Iván. (1999). „Hungarian Culture in the Middle Ages“ – A Cultural History of Hungary: From the Beginnings to the Eighteenth Century. Toim. László Kósa. Budapest: Corvina Books Ltd., 60–149.

„Brief History of ELTE“Eötvös Loránd University (vaadatud 06.02.2020).

Csepregi, Zoltán. (2017) „Reformation in Hungary: Historiography, research problems, methodology“Temp – tidsskrift for historie, Årg. 8 Nr. 15, 135–158. (Vaadatud 31.01.2020.)

Daniel, David P. (1980). „The Influence of the Augsburg Confession in South-East Central Europe“ – The Sixtheen Century Journal, 11/3, 99–114.

Eire, Carlos. (2015) „Calvinism and the Reform of the Reformation“ – The Oxford Illustrated History of the Reformation. Toim. Peter Marshall. Oxford: Oxford University Press, 76–105.

Fabiny, Tibor. (1997). A Short History of Lutheranism in Hungary. Budapest: Mihaly Tóth-Söllös Press Department of the Lutheran Church in Hungary.

Fahlbusch, Erwin; Lochman, Jan Milic; Mbiti, John Samuel; Pelikan, Jaroslav; Vischer, Lukas; Bromiley, Geoffrey W.;  Barrett, David B. (2008). The Encyclopedia of Christianity Si-Z vol. 5, 38.

Febvre, Lucien. (2003). Martin Luther. Üks inimsaatus. Tallinn: Varrak.

Hiob, Arne. (2017). Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tallinn: Johannes Esto kirjastus.

Jambrek, Stanko. (2012). „Stephen Kis of Szeged: A Baranyan Reformer with a European Influence“ – Evangelical Journal of Theology, 6/1, 77–98.

Kala, Tiina. (2016). „Keskaegse Liivimaa kirikliku kirjasõna hulgast ja laadist“ – Konfessioon ja kirjakultuur. Confession and the Literary Culture. Koost. Piret Lotman. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 13–40.

Kiss, Jenő. (2016). Ungari keel ja selle kõnelejaskond. Tlk Paul Kokla. Tallinn: EKSA.

Kontler, László. (2016) A History of Hungary. Budapest: Atlantisz Publishing House.

Kull, Anne. (2013). „Martin Luther – südametunnistuse õpetaja“Eesti Ekspress (19.03) (vaadatud 07.02.2020).

Kull, Anne. (2017). „Vocatio – elu kutse ja elukutse Martin Lutherit järgides“ – Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Toim. A. Burghardt, R. Tasmuth, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 139–142.

Käärik, Henn. (2010). „Johann Calvin ja Syllogismus Practicus“ – Usuteaduslik Ajakiri. 2 (61), 40–52.

Luther, Martin. (2017). Lauakõned. Tlk Vello Ehasalu. Tallinn: Loomingu Raamatukogu.

McKechnie, Gordon. (2017). „Csaroda and Hungarian Reformation. A Travel Essay, Part I“ – Hungarian Review, VIII/2.

Melton, Gordon. (2005). „Helvetic Confessions“Encyclopedia of Protestantism (vaadatud 06.02.2020).

Murdock, Graeme. (2000). Calvinism on the Frontier 1600-1660: International Calvinism and The Reformed Church in Hungary and Transylvania. Oxford Historical Monographs. Oxford: Clarendon Press.

Pap, Kinga Marjatta. (2019). „Elame Jumala riigis ehk kontekstuaalne piiblitõlge Ungari näitel“Kirik & Teoloogia, nr 387 (10.05). (Vaadatud 31.01.2020.)

Parsons, Nicholas T. (2018). „The Reformation in Hungary“ – Hungarian Review, vol. IX, no. 1, 107–123.

Payton, James R. (2010). „Calvin and Eastern Europe: What Happened?“ – Occasional Papers on Religion in Eastern Europe, 30/:2, 11–12.

Põder, Thomas-Andreas. (2017). „Evangeelium ja usuvabadus: reformatsiooni teoloogia ja vaimsuse põhijooni“ – Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Toim. A. Burghardt, R. Tasmuth, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 32–47.

Ross, Kristina. (2016). „Kiri algab kirikust: Varase eesti kirjakeele luterlikkusest“ – Konfessioon ja kirjakultuur. Confession and the Literary Culture. Koost. Piret Lotman. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 91–102.

Saard, Riho. (2005). Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani. Tallinn: Argo.

Saard, Riho. (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo.

Schäuble, Wolfgang. (2017). „Reformatsiooni juubel 2017 ning Saksamaa ja Euroopa poliitika“ – Akadeemia, 29/10, tlk Silvi Wiezer, 1797–1809.


Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

English