Arvamused

Muljeid Luterliku Maailmaliidu konsultatsioonilt „Me usume Pühasse Vaimusse: üleilmseid vaateid luterlikule identiteedile“

23.–28. oktoobrini 2019 toimus Etioopias Addis Abebas Luterliku Maailmaliidu korraldatud konsultatsioon, mille eesmärgiks oli arutleda pneumatoloogilisest vaatevinklist selle üle, mida tähendab luterlaseks olemine tänapäeval. Konsultatsioonist võtsid osa teoloogid ja kirikuliikmed kogu maailmast. Korraldajad olid seadnud eesmärgiks panna toimunud arutelude tulemusel kokku küsimused, mille alusel sõnastatakse uurimisküsimused luterlike identiteetide uurimiseks või, nagu konverentsi vältel täpsustati, luterliku identiteedi erinevate väljendusvormide uurimiseks. Järgnevalt ei anna ma põhjalikku ülevaadet konsultatsioonil peetud ettekannetest, seda enam, et need ilmuvad loodetavasti mitte väga kauges tulevikus kogumikuna. Küll aga peatun ma lühidalt kolme peaettekande olulisematel sõnumitel, andmaks aimu konsultatsiooni rõhuasetustest ja panna mõtlema selle üle, kas ja kuidas need ka meie kontekstis olulised võiks olla. Alljärgnev toetub 28.–30. oktoobril 2019. a Tallinnas toimunud Luterliku Maailmaliidu Kesk- ja Ida-Euroopa kirikujuhtide kohtumisel peetud ettekandele, mistõttu sisaldab tekst viiteid mitte üksnes Eesti, vaid piirkonna kontekstile laiemalt.

Konsultatsiooni kava oli üles ehitatud apostliku usutunnistuse kolmanda artikli seletuseleMartin Lutheri „Väikeses katekismuses“ ning konverentsipäevad kandsid vastavalt pealkirju „Mina usun [et] …Püha Vaim kutsub“; „Mina usun [et] …Püha Vaim kogub“; „Mina usun [et] …Püha Vaim valgustab ja pühitseb“; „…kõiki kristlasi maa peal“. Esimese päeva peaettekande pidas Zimbabwe Kirikute Nõukogu peasekretär õp dr Kenneth Mtata teemal „Martin Lutherist Manas Buthelezini ja kaugemale: luterliku pneumatoloogilise identiteedi poole“. Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit piiskop Buthelezi, kelle teoloogilise mõtlemise lähtepunktiks oli Martin Lutheri pneumatoloogia, on pakkunud mitmeid olulisi impulsse, mille üle tasuks järele mõelda ka meie kontekstis. Buthelezi leidis, et „liialdatud rõhuasetus õigeksmõistule, [mis toimub] pühitsuse põhimõtete totaalsuse õpetamise ja kuulutamise arvelt, lahutab Jeesuse Pühast Vaimust“ (vt Manas Buthelezi, „The Gifts of Holy Spirit for the Healing of World“ – Consultation on Renewal Movements in the Lutheran Churches in North and South. Toim. Rasolondraibe, Peri. Genf: Luterlik Maailmaliit, 2002). Mtata väitel rõhutab Buthelezi seejuures, et pühitsuse üks olulistest funktsioonidest ei puuduta seejuures mitte moraali, vaid teenimist, „kuna pühitsetud on suurema tõenäosusega oma teenimises ja ametis tulemuslikumad, korrates Jeesuse rajatud, tunnustähtede ja imede tegemise apostellikku traditsiooni“. See teenimine peaks aga olema rajatud teenimatu armu kogemusele, mida Jumal kingib patusele inimesele.

Üks Kenneth Mtata põhisõnumeid oli see, et meie kaasaegne luterlik teoloogia peaks kujundama püha rahva, kes oskaks ja tahaks ühiskonda muuta (kusjuures „püha“ ei tuleks siin mõista moralistlikus võtmes), ning see peaks aitama kaasa sellele, et praeguses maailmas, kus süüdistamine ja mitte andeksandmine on laialt levinud, kuulutataks andeksandi ja armu.

Mulle isiklikult näib, et terves Ida-Euroopas on kirikutel raskusi rääkida sellest, kuidas kirik võiks ja saaks panustada õiglasema ja rahumeelsema ühiskonna kujunemisse. Seal, kus seda teha ei soovita, armastatakse viidata (vääriti mõistetud) Lutheri kahe riigi õpetusele või arusaamale, et inimene on alati simul iustus et peccator, mistõttu inimeste loodud ühiskonnad kannavad alati niikuinii patu värvingut. Märksa väiksemat tähelepanu pälvivad need Lutheri kirjutised, milles ta innustab oma ligimest teenima ja astuma vahele ning tegutsema ilmselge ebaõigluse korral. Tõsiasi, et meie piirkonna kirikud on elanud kommunismi tingimustes, on jätnud meile erilise pärandi, mille juurde kuulub kriitilisus tavapärase oikumeenilise „rahust ja õiglusest“ rääkimise suhtes – neid mõisteid väärkasutati kommunistliku režiimi tingimustes liialt sageli. Lisaks kiideti kirikute osalemine oikumeenilistel kohtumistel reeglina heaks eeskätt siis, kui seda oli kuidagi võimalik siduda „kommunistliku rahuvõitlusega“. Selle taustal on mõistetav, miks nõukogude pärandiga kirikutes ollakse vahel veidi skeptilised kiriku kui ühiskondliku ebaõigluse vastu kõneleja ja tegutseja suhtes. Huvitaval kombel ei ole aga siin-seal Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna kirikutes märgata samasugust skepsist selle suhtes, et minnakse kaasa mõnede praegusaegsete poliitiliste parteide poolt heaks kiidetud loosungitega, mis kipuvad pendlit pahatihti teise nurka viima.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et meie piirkonnas tasub mõelda selle üle, millise impulsi võiks siinses kontekstis anda Kenneth Mtata ettekandes kõlanud üleskutse pöörata kiriku kuulutuses ja tegevuses rohkem tähelepanu kollektiivsele, Püha Vaimu poolt puudutatud Jumala püha rahva aspektile, mille fookuses ei ole vaid iseenda moralistlikult mõistetud pühadus, vaid püha rahva südameasjaks on olla Jumala lepituse ja rahu kuulutajad praeguses üha enam fragmenteeruvas maailmas.

Konsultatsiooni teine päev kandis pealkirja „Mina usun [et]… Püha Vaim kogub“ ning sel päeval pidas peaettekande Strasbourgis asuva Oikumeenilise Uurimisinstituudi juhataja prof dr Jennifer Wasmuth. Ettekanne kandis nimetust „„Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud.“ Apostliku usutunnistuse kolmanda artikli seletus Lutheri „Väikeses katekismuses“ luterliku eklesioloogia alustekstina“.Ettekanne tegeles Püha Vaimu töö olulisusega ning pneumatoloogia ja eklesioloogia seotusega Lutheri teoloogias, pakkudes korrektuuri laialt levinud arusaamale, nagu poleks pneumatoloogia Lutheri teoloogias kuigi olulist rolli mänginud. Luther rõhutas alati ususündmuse põhjapanevat tähendust konkreetse isiku jaoks ning distantseerus seetõttu lunastuse objektiviseerivast käsitlusest: Püha Vaim on kutsunud mind, lunastus on leidnud aset minu eest, pro me, jne. „Suures katekismuses“ ütleb Luther, et Püha Vaimu oluliseks tööks on evangeeliumi tõe ilmsikstoomine. Ilma Püha Vaimuta jääks usutunnistuse kahe esimese artikli tõeline tähendus varjatuks. Lutheri pneumatoloogia, nagu terve tema teoloogia, on küll Kristuse-keskne ning Püha Vaimu ülesandeks on „tuua inimesi Kristuse juurde“ ning luua neis selle kaudu „uus süda“, mis annab elule uue suuna, nagu kirjutab Luther oma nelipühi jutluses aastal 1523:

„Püha Vaim loob „meie südames leegitseva tule ja teeb selle elusaks, nii et ta jaguneb leekivaiks tulekeelteks ja tarmukaks käeks; esile kerkib uus isik, kes märkab, et tal on nüüd täiesti teistsugune taipamine, meelelaad ja taju, kui tal oli enne. Kõik on nüüd elustatud, [seal on] elav taipamine, valgus, söakus ja süda, mis nüüd põleb ja ihkab teha kõike, mis on rõõmuks Jumalale.““ (WA 12, 570.12)

Lutheri lähenemine ei ole aga üksnes individuaalne. Usutunnistuse kolmanda artikli seletuses jätkab ta järgmiselt:

„Püha Vaim on kutsunud mind […], nii nagu Ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus.” („Väike katekismus“ – Luterlikud usutunnistuskirjad. Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 213)

Luther näeb seega Püha Vaimu mõju kahekordset dünaamikat, mis avaldub nii indiviidis kui kirikus tervikuna. Püha Vaimu kutsumine leiab aset väliste vahendite kaudu – Sõna ja sakramendi kaudu, mida kuulutatakse ja pühitsetakse kirikus, jumalikus ja pühas koguduses. Lutheri järgi ei saa Püha Vaimu kogemus niisiis olla üksnes individualistlik, vaid ta on alati ühendatud ja seotud pühade kogukonna, Jumala püha rahva, ekklesia’ga. Jennifer Wasmuth rõhutas ka seda, miks Luther eelistas kõnelda pigem „kristlikust rahvast“, „kõigist kristlastest“ või „kristlaskonnast“ kui „kirikust“, tsiteerides „Suurt katekismust“:

“Sõna ecclesia tähendab saksa keeles tegelikult „kokkukogunemist“. Meie aga oleme harjunud sõnaga „kirik“ (Kirche), mille all lihtrahvas ei mõista mitte kokkukogunenud rahvahulka, vaid pühitsetud maja või ehitist, ehkki maja võib kirikuks nimetada ainult sellepärast, et sinna kogunevad inimesed. […] Seepärast, […] tuleks seda […] nimetada „kristlikuks koguduseks“ või „koguks“ või veel kõige paremini ja selgemini „pühaks kristlaskonnaks“.” („Suur katekismus“ – Luterlikud usutunnistuskirjad, 266)

Lõpetuseks tõstatas Jennifer Wasmuth oma ettekandes küsimuse, kuidas me väljendame eklesioloogia ja pneumatoloogia omavahelist seotust oma õpetuses, teoloogias, liturgias.

Isikliku mulje ja kogemuse põhjal julgeksin väita, et mitte ainult Eesti, vaid laiemalt Ida-Euroopa luterlikes kirikutes on suur rõhk individualistlikul vagadusel ehk inimese ja Jumala vahelisel n-ö vertikaalse telje suhtel. Suhe Kristusega peaks aga avalduma ka horisontaalsel teljel, vahekorras oma kaaskristlastega, koguduse, Jumala rahva, ekklesia’ga, ning ulatuma sealt edasi tervesse Jumala loodud maailma. Toetudes peapiiskopi ettekandele jaanuarikuisel vaimulike konverentsil, peaks osadus Kristusega innustama kirikut sirutuma holistlikult mitte üksnes kirikute aktiivsete liikmeteni, vaid ka nn leigete liikmeteni, kes on ristitud ja leeritatud, kuid jõuavad heal juhul vaid korra aastas kirikusse, nagu ka hoopis usu- ja kirikuvõõrasteni, kes vajavad misjonit.

Prof Wasmuthi küsimus, kuidas võiks meie jumalateenistuslik praktika ja iseäranis liturgia kajastada veendumust, et ühise Jumala Sõna kuulmise ja armulaua kaudu seotakse meid Sõna ja Püha Vaimu väel üheks Kristuse ihuks, võiks mitmest aspektist panna mõtisklema ka liturgilise praktika üle meie Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnas. Näiteks võiksime me endilt küsida, kui suurt rõhku asetatakse armulaualiturgias epikleesile ehk Püha Vaimu kutsumisele ja seda mitte niivõrd konsekreerivas võtmes (ehk palvena, et Püha Vaim laskuks ja muudaks armulaua annid Kristuse ihuks ja vereks) kuivõrd osaduslikus võtmes (ehk palvena, et Püha Vaim laskuks ja muudaks seoks meid üheks Jumala rahvaks)? Kui suurt tähelepanu pöörame me arusaamale üheks Jumala rahvaks olemisest nt leeritundides?

Teemal „Vabastatud ja võimestatud: Püha Vaimu töö kõigile usklikele andide ja kutsumuse jagamises“ esines konsultatsiooni kolmandal päeval („Mina usun [et]…Püha Vaim valgustab ja pühitseb“) õp dr Veli-Matti Kärkkäinen, kes armastab inglise keeles enda konfessionaalse kuuluvuse tähistamiseks kasutada mõistet „Luthercostal“ (eestikeelne kohmakas vaste võiks kõlada umbes nagu „luterlasest nelipühilane“ või „luterlasest karismaatik“). See on seletatav tema taustaga, kuna Kärkkäinen õppis omal ajal Soomes tuntud soome Lutheri-uurija Tuomo Mannermaa käe all, kuid on praeguseks aastakümneid õpetanud USA-s tuntud nelipühilaste seminaris Fuller Seminary. Oma ettekandes püüdis Kärkkäinen esitada väljakutse luterlikule vaimuandide ja karismade mõistmisele ning arusaamale Püha Vaimu osast luterlikus teoloogias. Ta alustas oma ettekannet lausega Regin Prenter’i klassikaks saanud teosest „Spiritus Creator: Lutheri käsitlus Pühast Vaimust“: „Püha Vaimu idee valitseb kogu Lutheri teoloogiat. Igas otsustavas asjas …[või] alustpanevas õpetuses oleme me sunnitud arvestama selle Püha Vaimu ideega“ (Regin Prenter, Spiritus Creator. Luther’s Concept of the Holy Spirit, Fortress Press, 1953, ix). Kärkkäinen tõi omalt poolt diskussiooni sisse dimensiooni, millel eelmised ettekandjad veel väga põhjalikult peatunud ei olnud, tõstatades küsimuse Püha Vaimu tööst loodus, ühiskonnas jne, ehk siis lühidalt: väljaspool nähtava kiriku piire:

„Isa loob taeva ja maa eimillestki oma Poja…Sõna kaudu. Nende kohal haub Püha Vaim. Nagu kana haub oma mune, hoides neid soojas, et munadest saaks kooruda tibud, ja et nad tuleks elule tänu soojusele… Kuna Püha Vaimu amet on teha elavaks.“ (Lutheri loeng 1. Moosese raamatule, WA 42, 8)

Edasi päris Kärkkäinen, miks Pühast Vaimust ja vaimuandidest kõnelemine luterlikus kontekstis ikka ja jälle teatavat nõutust näib tekitavat. Kärkkäinenil on õigus, väites, et osaliselt tuleb siin põhjust otsida ajaloost ja need põhjused on tagasiviidavad Lutheri ja varaste luterlike teoloogide võitlusele ühest küljest roomakatoliku kiriku, kuid teisest küljest reformatsiooni radikaalse suuna esindajate ehk nn indlejate või entusiastidega. Kui roomakatoliku kirik seadis kiriku hierarhia kõrgemale Pühast Vaimust ja Sõnast ning rõhutas imesid Jumala toimimise autentsuse kinnitusena, siis nn indlejad ehk entusiastid rõhutasid „otsest“, vahendamata vaimset kogemust ning õõnestasid sakramentide ja Jumala Sõna olulisust.

Kärkkäinen tõi lisaks välja, et kriitikaks erilistest karismadest või vaimuandidest rääkimise aadressil on andnud põhjust ka pastoraalteoloogilised probleemid nagu vaimuandide väärkasutamine; (vaimulik) uhkus ja sellega seotud üleolekutunne; nn eduevangeelium; võltsannid ja valed imed; lõhed koguduses ja nende sage toetamine karismaatiliste liikumiste poolt. Kärkkäinen esitas oma ettekandes väljakutse näha karismaatilisi ande mitte „erandi“, vaid pigem „normaalsusena“; samuti rõhutas ta, et vaimuannid on kingitud kõigile usklikele ning neid tuleks näha seotult igaühe kutsumusega. Karismad võivad selliselt asetseda väga laial skaalal erandlikest (imeteod, tarkusesõnad, prohvetlik kõne) kuni üpris „maisteni“ (õpetamine, teiste ärakuulamine ja toetamine, helde andmine, jms).

Mida oleks sellest ettekandest õppida meie, Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnal? Vahest arutlemist ja mõtisklemist selle üle, millised on erinevad vaimuannid, mis meie kirikuliikmetele on jagatud, ning seda, kuidas neid ära tunda? Kuidas me suudaksime oma kirikutes edendada vaimuandide teoloogiat, mis aitaks meil paremini ja usutavamalt elada tõeks luterliku üldise preesterluse põhimõtteid? See hõlmab küsimust, kuidas elamine kristlikus kogukonnas saab inimesi vabastada selleks, et teenida oma ligimesi enda kutsumuse kaudu, millegi kaudu, mis neile endile rõõmu valmistab ning milleks Jumal just neile anni on andnud. Kristliku kogukonna ülesandeks peaks olema aidata inimesel leida endas üles talle kingitud potentsiaal, talle antud kutse, mida järgides see konkreetne inimene saab kõige paremini anda oma panuse Kristuse ihu ülesehitamisse. Ja miks mitte pidada meeles Galaatia kirja sõnu 5: 22–23, mis on üpris heaks orientiiriks selle hindamisel, kas ja kuidas Püha Vaimu viljad meie juures kohal on: „…Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.“


Kesk- ja Ida-Euroopa esindajate poolt välja pakutud küsimused luterliku identiteedi uurimisprotsessi tarvis

Nagu algul sai mainitud, oli Addis Ababa kohtumise üheks eesmärgiks koguda eri piirkondade esindajatelt küsimusi, mille alusel koostada hiljem tervele osaduskonnale saadetav ühisküsimustik, mis oleks liikmeskirikutele orientiiriks luterlikku identiteeti (või selle eri avaldumisvorme) käsitlevas uurimisprotsessis. Lõpetuseks tooksin ma ära küsimused, mis koostati kuuldud ettekannetest ja seminaritöödest inspireeritult Kesk- ja Ida-Euroopa liikmeskirikute esindajate poolt. Kui palju neist ja mis vormis jõuab lõplikku küsimustikku, on hetkel veel lahtine, kuid mõtteaineks ja ühtlasi „otsi lahti jätva lõpuna“ olgu nad siinkohal siiski ära toodud:

  1. Kuidas me saaksime oma kirikutes käivitada arutelu Püha Vaimu erinevate karismade või andide üle?
  2. Millist mõju avaldaks erinevate vaimuandide tunnistamine meie kiriku institutsionaalsele küljele?
  3. Kuidas avaldub meie kirikutes Püha Vaimu lohutav ja julgustav mõju? Kas me vajame lisaks pastorite ja ilmikute sobivale väljaõppele rohkem hingehoiuga seotud institutsioone, sh retriidikeskuseid jms?
  4. Kuidas võiks meie kirikutes kasutatavad liturgiad selgemalt väljendada Püha Vaimu tööd ja tegevust?
  5. Kuidas oleks õpetuses võimalik selgemini väljendada armulaua, Püha Vaimu andide ja eklesioloogia omavahelist seotust?
  6. Kas ja kuidas on Püha Vaim tegev teistes religioonides ja maailmas laiemalt?
  7. Kuidas saab Püha Vaim võimestada kristlasi/kogudusi/kirikuid maailmas tegutsema, nt diakoonia, loodu säilitamise, elu hoidmise jms valdkondades?
  8. Kuidas saaksid kirikud vältida seda, et neist endist saab takistus Püha Vaimu tööle?
  9. Kes ja kuidas seab paika vaimude eristamise (vrd 1Kr 12:10) kriteeriumid?
  10. Miks on meie kirikutes täheldatav tendents näha Püha Vaimu tööd peaasjalikult individuaalsel tasandil?


Anne Burghardt (1975), mag. theol., on EELK Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja, EELK konsistooriumi rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete nõunik ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English