Arvamused

Algab suur Iiobi raamatu uurimise projekt Tartus

Jaanuaris 2020 selgus rõõmus asjaolu nii Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti piibliteaduse kui ka allakirjutanu jaoks. Eesti Teadusagentuur otsustas rahastada 2019. aasta personaalsete uurimistoetuste taotlusvoorus taotletud rühmagranti PRG938 „Piibli Iiobi raamatu tekkelugu nn Iiobi kirjanduse taustal“. Varemgi on Eesti piibliteaduslikke projekte toetatud – selliseid projekte on juhtinud Kalle Kasemaa, Peeter Roosimaa, Randar Tasmuth ja allakirjutanu –, ent nüüdne viieaastane grant (2020–2024) on eelmistest mahukam: projekti on praegu kaasatud kümme inimest, aga nende hulk suureneb loodetavasti veelgi.

Sisuliselt on projekt pretensioonikas, sest eesmärk on visandada mitte ainult tervikpilt Piibli Iiobi raamatu sisust, vormist ja kujunemisest, vaid laiemalt vanaheebrea Iiobi traditsiooni juurtest, kujunemisest ning vanemast heebrea-, aramea- ja kreekakeelsest retseptsiooniloost. Selle kõige kõrval arendatakse edasi ka piiblikirjanduse uurimise metoodikat, mis sünteesib teksti-, kirjandus-, vormi-, motiivi- ja traditsioonikriitikat. Sisu peab tulevikus vormuma Piibli Iiobi raamatu mahukaks ingliskeelseks kommentaariks, üheks metodoloogiliseks monograafiaks, mitmeks motiivi-, vormi- ja retseptsioonilugu käsitlevaks artiklikogumikuks, arvukateks artikliteks ning mitmeks tarkuskirjanduse kommenteeritud tõlkeks eesti keeles.

Uurimisrühm jätkab Iiobi raamatu pikka uurimistraditsiooni Tartus. Kunagine Vana Testamendiga tegelenud semitist Wilhelm Volck (professor Tartus 1864–1898) kirjutas Tartus Iiobi raamatu saksakeelse kommentaari (avaldatud 1889) ning Uku Masingule omistati 1931. aastal magistrikraad just nimelt Iiobi raamatut käsitlenud, samuti saksakeelse teadustöö eest („Eliihu kõnede suhe Iiobi raamatu teistesse kõnedesse“). Allakirjutanu kaitses 2008. aastal Marburgi ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga sõprade kõnede teemal (ilmunud 2010. aastal saksakeelsena). Samalt autorilt lisandus 2013. aastal sarjas „Piibel kontekstis“ Iiobi raamatu tõlge eesti keelde koos põhjalikumate kommentaaridega. Ent ka Tartu assürioloogial on kokkupuude Iiobi traditsiooniga, sest usuteaduskonna Lähis-Ida usundiloo dotsent Amar Annus on koos Alan Lenziga toimetanud Vana Lähis-Ida nn õiglase kannataja traditsiooni kuuluva tuntuima teose „Poeem õiglasest kannatajast“ tekstikriitilise väljaande (ilmunud 2010) ning tõlkinud selle eesti keelde.

Lisaks eelnevale on juba kaks aastat Tartu Ülikooli usuteaduskonnas väiksel viisil tegeletud sarnase projektiga. Allakirjutanu on süvenenud vanaheebrea luule vormi muutumise dünaamikasse ja tarkuskirjanduslike motiivide arengulukku. Judaistika lektor Anu Põldsam ning Uue Testamendi teadur Ergo Naab on teinud lähemat tutvust kreekakeelse Iiobi testamendiga, ilmselt 1. sajandist pärit teosega, mis arendab äärmiselt loominguliselt edasi Iiobi ja teiste tegelaste lugu (vt usuteaduskonna blogis ilmunud mõtisklust „Kas Jeesusel oli Iiobi kannatus?“). Diana Tomingas tegeleb doktoriõpingute käigus Iiobi raamatu luule süntaksi küsimustega kirjandus- ja redaktsioonikriitilisest vaatevinklist, aga teistegi doktorantide uurimisteemad puudutavad lähemalt või kaugemalt Iiobi raamatut. Alice Vijard uurib Saalomoniga seotud heebrea tarkuskirjanduse seoseid islamieelse luulega ning Amir Vasheghani Farahani ülesandeks on kirjeldada vanaheebrea psalmiluule vormi kajastumist süüria tõlkes. Teoks on saanud kaks rahvusvahelist Iiobi-teemalist seminari, kus osalejaid Austriast, Šveitsist, Ühendkuningriigist ja Lõuna-Aafrikast.

Nüüd on aeg astuda samm edasi. Kogu nn Iiobi kirjanduse eel-, tekke- ja varane retseptsioonilugu võetakse vaatluse alla. Heebreakeelsel Iiobi raamatul on esmalt pikk eellugu. Selleks liitub projektiga põhitäitjana usuteaduskonna Lähis-Ida usundiloo teadur Andreas Johandi, kes kaitses 2019. aastal doktoriväitekirja ühe sumeri jumaluse teemal (vt Kirik & Teoloogia artiklit Jumal Asar/Asalluḫi varajases Mesopotaamia panteonis). Tema ülesandeks saab Mesopotaamia kirjanduse ja usundiloo motiivide, žanrite ja väikevormide panus laiemasse traditsiooni, mille keskmes on kannatus, ebaõiglane kannatus, skeptiline tarkus ja kaebelaulud. Just sellelt pinnal on kasvanud heebrea Iiobi traditsioon. Allakirjutanu otsib vormi- ja motiiviseoseid ka ugariti tarkus- ja luulekirjandusest.

Suurest traditsioonijõest hargneb üks haru, mis on tuntud kui Piibli Iiobi raamat. Ent see haru on pikk, sest Iiobi raamatul on olnud palju autoreid. Vanemaid autoreid eristab noorematest ehk isegi paarsada aastat. Millal, kui palju ja mil moel on need autorid raamatut kujundanud, on Iiobi uurimise keerukaim probleem. Küsimus on ka metoodikas, sest esmalt tuleb kindlustada uuritava teksti kuju – seda teeb tekstikriitika –, siis on tarvis eristada erinevate autorite sisulised ja vormilised erinevused, markeerida nende „käekiri“ – seda teevad kirjandus- ja vormikriitika – , ning lõpuks seada erinevad autorid ja seega tekstiosad suhtelisse kronoloogilisse järjekorda, mis on redaktsioonikriitika ülesanne. Töö on põhiliselt projektijuhi ja Diana Tomingase teha. Ent kõikjal on tarvis ka traditsiooni- ehk motiivikriitikat, mis aitab selgitada erinevate autorite vahekorda. Selle selgitamisse annavad panuse Sirli Ellermäe ja Jonas Jakobson, kes on lähemalt tuttavad vastavalt Surnumere käsikirjade psalmiluule ning Ben Sira tarkuseraamatuga.

Nii hilised võrdlustekstid nagu Surnumere käsikirjad või Ben Sira raamat on seletatavad sellega, et Piibli Iiobi raamatu kujunemise viimane faas langeb nii hilisesse aega kui 2. sajand eKr. See aga ongi juba eelnimetatud teoste kirjutamise aeg. Lisaks teeb 3. sajandi keskpaigas algava perioodi keeruliseks tõsiasi, et heebrea Iiobi raamatust eraldus juba varakult kreekakeelne Iiobi traditsioon. Kui heebrea Iiobi raamat jäi teatavas mõttes lõpetamata, sest mitu autorit kirjutasid raamatusse sisse konkureerivad vastused kannatuse küsimusele, aga ühtlustav redaktsioon jäi tegemata, siis kreeka vana tõlge, see, mis on Septuaginta Iiobi raamatu eelkäija, taotles lõpetatust. Vastavalt sellele on kreeka Iiob ka väga omanäoline ja terviklik teos. Viimasele tugineb omakorda Iiobi testament, mis kohati refereerib kreeka Iiobit, kohati aga täiendab seda mahuka muinasjutulise materjaliga.

Jeesuse ajaks oli olemas aga juba kolm võistlevat Iiobi traditsiooni, lisaks heebrea- ja kreekakeelsele ka arameakeelne. Viimasest on otseselt säilinud vaid fragmendid, ent rabiinlikus traditsioonis on vihjeid rohkem. Heebrea ja aramea Iiobid on aluseks tänapäevasele juudi tõlgendusele. Kreeka Iiob ja Iiobi testament, mis küll mõlemad tekkisid ilmselt Aleksandria kreekakeelsete juutide seas, on aga paradoksaalsel kombel saanud aluseks idakiriku kirevale Iiobi tõlgendusloole. Vastavat kompleksset pilti hakkavad lahti harutama A. Põldsam ja E. Naab, aga järgnevatel aastatel loodetavasti ka Jaan Lahe.

See, kuidas on kreeka ja aramea traditsiooni põhjal võimalik tagasiulatuvalt teha järeldusi heebrea Iiobi teksti täpse kuju, vormi ja redaktsioonikihistuste kohta, on jällegi projektijuhi töö, ehkki ta loodab leida abiks veel ühe doktorandi. Kuidas üldse siduda paremini kokku tekstikriitikat, milles kreeka ja aramea tõlked mängivad üliolulist rolli, vormikriitikat ehk luule- ja keeleprofiilide eripära uurimist, mida on Iiobi juures seni ikka pigem alahinnatud, ning kirjanduskriitikat, mis otsib erinevaid tekstikihistusi ajast, mil käsikirjalisi tõendeid nagu Surnumere käsikirjade hulgas, veel ei ole, on projekti olulisimaid eesmärke. Vastavasisuline metoodiline uurimus peaks ilmuma omaette raamatuna. Kindlasti aitavad siin kaasa S. Ellermäe ja J. Jakobsoni, aga ka A. Vijardi ja A. Vasheghani Farahani tähelepanekud heebrea, araabia ja süüria luule põhjal.

Kõik saavad sellisest tööst kasu. Tartusse on lähemal viiel aastal oodata tervet plejaadi tuntud Iiobi uurijaid kogu maailmast, kes mitmekesistavad piibliteadust Eestis. Usuteaduskonna kursustel tegeletakse intensiivselt Iiobi kirjandusega ning stipendiumid toetavad magistri- ja doktoritööde kirjutamist. Ilmub tarkus- ja luulekirjanduse kommenteeritud eesti tõlkeid, aga ka populaarses vormis käsitlusi laiemale publikule. Eesti piibliteadus tervikuna saab juurde inimjõudu, teadmisi ja oskusi.

Olulisim on aga see, et saame rohkem teada Iiobi traditsiooni eel-, arengu- ja tõlgendusloo kohta. Ehk õpime ka Piibli käsikirjadega paremini tegelema, vähemalt Eestis. Kui mõni kiriku liige, näiteks ajakirja Kirik & Teoloogia lugeja küsib nüüd veel, mis kasu on sellest kõigest meie usule või igapäevase kirikutöö jaoks, siis on vastus selline: projekt aitab kaasa piibliraamatute, iseäranis Iiobi raamatu lugemise ja seletamise kvaliteedi paranemisele. Kui meid huvitab, mida Iiobi raamat ühes või teises kohas ütleb, siis on tarvis kõigepealt adekvaatset heebrea teksti, millest teha tõlget. Tõlke tegemisel on vaja teada, kuidas anda edasi luule spetsiifilist vormi. Tõlgendamisel aitab alati, kui teame, milline ideede arengu dünaamika peegeldub Iiobi tekkeloos ning kuidas on see seotud sarnaste ideede arenguga mujal Piiblis.

On hea, kui teame lisaks, kust need ideed alguse on saanud ning millises suunas nad esimestel sajanditel on edasi arenenud. Ainult nõnda saame oma elulistele, eksistentsiaalsetele ja usulistele küsimustele anda juurde veel ühe dimensiooni ehk mõista, mida on inimesed ammustel aegadel sellistele küsimustele vastanud ning mida uskunud. Saame siis paremini aru oma küsimuste vähesusest ning vastuste piiratusest. Nagu Iiob, kes vaikis Jumala ees, kui mõistis, et ta arusaamad ja nõudmised ei olnud küündinud oma Looja lähedale. Aga kellele seesama Looja siiski ju ilmus…

Märkus: Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG938).


Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

English