„Reformatsiooni ei saa käsitleda kui ainult religioosset protsessi, see haaras ja mõjutas kogu ühiskonda“ – Meelis Friedenthal
Sissejuhatus
Tänapäeva Saksamaa aladel ja eelnevast sõltumatult Šveitsis 16. sajandi esimesel veerandil alanud usupuhastuse mõju järgnevale, eelkõige Euroopa vaimsuse edasisele kujundamisele, sh poliitilistele ja majanduslikele arengutele, on eestikeelseski kirjasõnas käsitletud aukartust ärataval hulgal. Seda eeskätt läbi saksakeelse kultuuriruumi, Põhjamaade ja Liivi sõja osapoolte prisma. Küll aga on ajastut ja reformatsiooni seoseid Ida- ja Lõuna-Euroopaga, sh Ungariga, puudutatud silmatorkavalt pinnapealselt. Järjekindlamat märkimist on leidnud vaid Transilvaania vürsti István Báthori (Stefan Bathory) tegevus rekatoliseerijast Poola kuningana, kes asutas 1583. aastal Tartu Ülikoolile aluseks kujunenud jesuiitide kolleegiumi ja andis 1584. aastal linnaõigused Valga linnale. Mõnel harval korral on leidnud eestikeelses kirjasõnas mainimist ka Jagelloonide ja/või Habsburgide seosed Ungariga või Ungari seosed mõne teise Euroopa dünastiaga.
Trükivalgust on eesti keeles Ungari aja- ja kultuuriloost, sh reformatsioonist, näinud vaid mõned üksikud lühiülevaated. Anu Nurga ja Tõnu Seilenthali sulest ilmus 1999. aastal „Ungari maa, rahvas, kultuur“, 2016. aastal nägi ilmavalgust Jenő Kissi „Ungari keel ja selle kõnelejaskond“, Õpetajate Leht avaldas 2016. aastal Tiit Saare kirjatöö „Ungari (Magyarország) vapi lugu“ ning veebiajakirjas Kirik & Teoloogia ilmus 2019. aasta maikuus Kinga Marjatta Papi artikkel „Elame Jumala riigis ehk kontekstuaalne piiblitõlge Ungari näitel“. Veebipõhiselt folkloore.ee kaudu on kättesaadav ka Mihály Hoppali artikkel „Sümbolravi ungari rahvameditsiinis“, milles samuti puudutatakse, küll riivamisi, 15.–16. sajandil Ungari ühiskonnas aset leidnud sündmusi ja kultuurilist konteksti. Olulise kultuurisündmusena, mis käsitles Ungaris toimunud reformatsiooni, väärib märkimist 2019. aasta kevadel Mahtra Talurahvamuuseumis Ungari Instituudi korraldatud näitus „Soli Deo Gloria ehk viis sajandit reformatsiooni Ungaris“.
Reformatsioon Euroopas
Reformatsioonile kui ajaloosündmusele on selle mitmetahulisuse ja ambivalentsuse tõttu võimalik läheneda väga erinevate nurkade alt (Põder 2017, 32–33). Lähenemisnurk sõltub ka sündmust käsitleva isiku arusaamadest, haridusest, sõnumi eesmärgist ja veel mitmetest erinevatest asjaoludest. Sestap on läbi aja püütud reformatsiooni mõistet üha uuesti defineerida ning usupuhastusega seotud sündmusi erinevatest perspektiividest käsitleda. Käesoleva kirjatöö autorgi püüab alljärgnevas anda oma pisku panuse selle keerulise aja- ja kultuurilooliste sündmuste Gordioni sõlme lahti harutamisse, võttes fookusesse 16. sajandi Ungari ühiskonna ja seal aset leidnud protsessid. Teoloogilisi kvintessentse on autor aga, tulenevalt sententsiga „cucullus non facit monachum“[1] kaasnevast sisemisest äratundmisest, püüdnud teadlikult võimalikult vähe käsitleda.
Võttes üldistamise ja lihtsustamisega kaasneva riski, võib öelda, et katoliku kirik oli 16. sajandi alguseks jõudnud pea poolteist tuhat aastat kestnud arengu tulemina (moraalsesse) kriisi, mis päädis usupuhastusliku liikumisega kiriku enda sees. Usuteaduse Instituudi professor Arne Hiob on vahendanud saksa evangeelse (luterliku) kiriku öeldut: „Reformatsiooni keskmes seisis küsimus inimese vahekorra kohta Jumalaga. Reformatsioon oli olemuslikult religioosne sündmus“ (Hiob 2017, 13–14). Omalt poolt lisades, et reformatsioon oli kriitika leidmaks puhtamat usutasandit (Hiob 2019). Ka teoloogist ajaloolase Meelis Friedenthali sõnul sai usupuhastus alguse „teoloogilisest kriitikast mõningate katoliku kiriku õpetuslike elementide aadressil“ (Friedenthal 2018). Ungari reformeeritud kiriku piiskop István Bogárd Szabó märkis 2017. aasta 13. oktoobril Ungari reformeeritud kirikute sinodil, et „reformatsioon ei olnud eraldumine, see oli kinnitus kuulumisest Kristusele“. Seega võib öelda ka, et kujunenud liikumise sisuks ja mõtteks oli pöörata kirik tagasi kiriku algse ehk normaalse olukorra juurde, kus tuleb loobuda välisest hiilgusest ja keskenduda põhilisele – Jumala teenimisele tões ja vaimus. Mõtteavaldused, mis viitasid kriisis oleva kiriku ümberkujundamise paratamatusele, ilmnesid juba Konstanzi (1414–1419) ja Baseli (1431–1449) kirikukogudel, kui mitmed kõrged katoliku vaimulikud uuenduste vajalikkuse eest välja astusid (Saard 2013, 226–229). Mentaalse vundamendi aga olid keskaegse maailmapildi murendamisele ladunud kirikult maise vara loobumist nõudnud inglise teoloog, skolastiline filosoof ja piiblitõlkija John Wycliffe (1330–1384) ning Konstanzi kirikukogul ketserluse eest tuleriidale mõistetud tšehhi teoloog, filosoof ja Praha Ülikooli rektor Jan Hus (1370–1417). Neid kahte keskaegset mõtlejat on peetud esimesteks kiriku reformijateks, Martin Lutheri eelkäijateks (Hiob 2017, 57; Saard 2013, 223–270), kelle mõtteavaldustel ja tegevustel oli oluline ja kaugele ulatuv mõju, mis sillutas teed järgnevale.
Kuigi šveitslane Huldrych Zwingli (1484–1531)[2], kes asus 1516. aastal[3] preestrina teenistusse Einsiedelni, oli jutlustanud juba toona kirikus valitseva ebaõigluse ja hierarhia vastu (Lacey 2017)[4], peetakse reformatsiooni alguseks siiski aastat 1517. Selle aasta 31. oktoobril naelutas augustiinlasest munk Martin Luther Wittenbergi linnakiriku uksele 95 ajalike patukaristuse kustutuskirjadega (indulgentsidega) kaubitsemist vastustavat teesi[5]. Lutheri sammule järgnenud usueluga seotud arengud levisid mõne aastakümne jooksul üle Kesk- ja Ida-Euroopa katoliiklike alade, esmalt küll Püha Saksa-Rooma keisririigi (Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae) piires, kuid õige pea ka selle piiridest väljapoole. Teoloogilises mõtlemises ja ühiskondlikes hoiakutes toimunud nihet hakati protestantismiks nimetama kümmekond aastat hiljem, aastal 1529, kui reformatsiooniõpetuse pooldajad astusid Speyeri riigipäeval avalikult välja paavsti ülimuslikkuse ja (usu)vähemuste rõhumise vastu. Seda kuue vürsti ja neljateistkümne riigilinna väljaastumist usuvabaduse kaitseks nimetatakse Speyeri protestatsiooniks (Saard 2013, 283). Uuendusliikumiste omavahelised erimeelsused viisid aga mitme erineva protestantliku kiriku tekkimiseni. Neist olulisemateks on luterlik ja reformeeritud ehk kalvinistlik kirik[6]. Nimetatud kaks protestantismi haru leiavad järgnevalt, Ungari 16. sajandi kontekstis, ka käsitlemist.
Ungari poliitiline olukord 16. sajandi alguses
Ungari riikluse ja ühiskonna jaoks üldisemalt algas 16. sajand poliitilises mõttes keerulistes oludes. Esimest aastakümmet iseloomustas väikeaadli ja aristokraatia omavaheline võitlus nõrgenenud kuningavõimu tingimustes ning talurahvarahutused ühelt poolt, teisalt aga jätkus moslemitest türklaste invasioon. Osmanite impeerium oli Ungari piirideni jõudnud juba 14. sajandi lõpus, kui türklased vallutasid aastatel 1395–1396 Põhja-Bulgaaria alad ja lõid serblasi Kosovo Polje lahingus 1389. aastal (Cartledge 2011, 44). Peale 1453. aastal aset leidnud Konstantinoopoli langemist kinnistasid türklased oma võimu piirkonnas lõplikult. Tee osmanite edasitungiks Euroopasse oli nüüd avatud[7]. Ungari jaoks tähendas Konstantinoopoli langemine seda, et riik oli sattunud võitluses üha tugevnevate türklastega eesliinile. Kuid seda aega on nimetatud ka Ungari kuldajastuks, Mátyás Hunyadi ehk Matthias Corvinuse ajastuks[8], sest riik oli toona veel oma võimsuse tipul (Bertényi 1999, 64–150). Viimasest annab tunnistust ülekaaluka türklaste väe löömine toonase Ungari linna Nándorfehérvári, tänapäevase Serbia pealinna Belgradi all 1456. aastal, seejärel 1479. aastal nn Leivavälja lahingus Osmani impeeriumi ja Valahhia ühise armee purustamine ning tagatipuks vallutasid ungarlased 1485. aastal Saksa-Rooma riigi mõju vähendamiseks isegi Viini (Kontler 2016, 134). Väidetavalt seetõttu, et naabrid olevat võitluses osmanitega näidanud üles liigset leigust. Samas aga oli Ungari 16. sajandi alguseks, nagu juba viidatud, sisemiselt nõrgenenud – kuningatroon oli läinud leedu-poola päritolu Jagelloonide dünastia kätte, kes nautlesid varasema hiilguse aupaistes ajal, kui majanduselus süvenes surutis ja riiki kurnas erinevate huvigruppide omavaheline rivaliteet ehk keskvõim näitas selgeid lagunemise märke. Peale Corvinuse surma alanud riigisüsteemi allakäiku raamistas ka György Dózsa elik György Székely[9] juhitud seekelite[10] ülestõus. Vaatamata asjaolule, et 1514. aastal suudeti rahutused maha suruda, pingete kuhjumine Ungari ühiskonnas jätkus (Bitskey 1999, 249–256).
Samal perioodil, täpsemalt aastal 1520, tõusis Osmanite impeeriumis troonile uus sultan Suleiman I Tore. Peale võimule saamist asus Suleiman ühe esimese sammuna valmistama ette suuremat sõjategevust Ungari vastu. Osmanite vaatevinklist olid madjarid nende edasitungi Euroopasse takistanud juba viimased 100 aastat ja see vastupanu tuli laieneval impeeriumil murda. 1521. aastal õnnestus Suleimanil hõivata Osmanite riigi ja Ungari vahel piirilinnaks olnud Belgrad (Nándorfehérvár). Viis aastat hiljem, aastal 1526, purustasid türklased Ungari suuresti palgasõduritest koosneva väe Mohåcsi lahingus. Selles lahingus hukkus (ilmselt uppus lahinguväljalt põgenemisel) ka Ungari nooruke kuningas Lajos II, mille tagajärjel jaotati riik türklaste ja Habsburgide vahel. Kuna peale Mohåcsi all saadud kaotust ja kuninga surma Ungari keskvõim lagunes, algas troonipretendentide vahel võimuvõitlus. Kuigi suurem osa Ungari valitsevast eliidist koondus suurnik Szapolyai Jánosi taha, pooldas mõjukas aristokraatide vähemus aga Austria ertshertsog Ferdinand I-t[11]. Viimane oli eelmise kuninga Lajos II-ga abielu kaudu seotud. Lõpuks valis jäänukparlament detsembris 1526 Ferdinandi kuningaks, kuid seegi samm ei toonud veel rahu. Vastuolud jagatud riigi kahe peamise vaenujalal oleva osapoole vahel jäid püsima (Lázár 1997, 107–115).
Jagatud Ungari
1528. aasta 29. veebruaril saavutas ertshertsog Ferdinandi konkurent kuningas János I Szapolyai Osmanite sultani toetuse, mille tulemina tekkis Ungari sisepoliitikas kolme osapoolega konflikt. Aastal 1529 jagati kuningriik kaheks osaks – Habsburgide Ungariks ja Ida-Ungari kuningriigiks. Türklaste kätte jäi esialgu vaid tänapäeva Serbias Vojevodinas asuv Szerémségi (Sremski) piirkond. Kuid Buda langemine aastal 1541 tõi endaga kaasa Ungari jagamise juba kolmeks osaks (Cartledge 2011, 83; Varga 2016, 159). Isegi pärast osmanite lüüasaamist Egeri all 1552. aastal jäi maa kuni 17. sajandi lõpuni kolmeks osaks jagatuks. Kuigi piire nihutati sel perioodil sageli, võib kolmest osast ära tunda enam-vähem järgmisi. Esmalt nn Kuninglik Ungari, mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest Ungari aladest. Selles piirkonnas tunnustati Ungari kuningana Ferdinand I-t. Seda osa Ungarist on enamasti käsitletud kui Ungari kuningriigi järjepidevuse kandjat (Cartledge 2011, 94–98). Kuninglik Ungari koos nn Osmanite Ungariga kannatasid alaliste sõjaliste konfliktide tõttu võrreldes ida- ja kagupoolsete piirkondadega rängemalt. Nii rängalt, et varasemalt ungarlastega tihedalt asustatud lõunapoolsetelt aladelt kadus ungari elanikkond peaaegu täielikult (Kiss 2016, 15)[12]. Hinnanguliselt hajutati mööda Ottomani impeeriumit laiali kuni kolm miljonit ungarlast (Fregosi 1998, 235–282), kellest arvatavalt minetas märkimisväärne osa aja möödudes enda senise identiteedi ja assimileerus kohaliku elanikkonnaga[13].
Teiseks eraldunud piirkonnaks oli Ida-Ungari kuningriik (1529–1570), mille järglaseks oli omakorda Transilvaania[14] vürstkond (1570–1711). Transilvaania vürstiriik kuulus 16. saj mõjuvõimsa Szapolyaide perekonna võimu alla (Kontler 2016, 154). Siinjuures on paslik märkida, et see territoorium, mis oli poliitilises mõttes sageli Osmanite mõjualune, erines nn päris Transilvaaniast ja koosnes lisaks veel mitmetest teistest aladest, mille kohta kasutati ka nimetust Partium (samas, 152). Kolmandaks Ungariks oli nn Osmanite Ungari, mis hõlmas peaasjalikult Alföldi[15]. Kuid Ida-Ungari kuningriigi valitseja János I Zápolyai surma järel jagasid türklased tema valdused omakorda kaheks. Enamik liideti otseselt Osmanite impeeriumi koosseisu. Alad, millest 1570. aastal moodustus Transilvaania vürstkond, anti aga tema 1540. aastal sündinud poja János II Szápolyai valitsemise alla[16] (Lázár 1997, 111–115).
Järgneval sajandil tegid ungarlased küll arvukaid katseid türklasi tagasi suruda, kuid 17. sajandi lõpuks olid osmanid siiski suutnud võtta kontrolli alla peaaegu kogu kunagise Ungari kuningriigi territooriumi, sh enamuse Transilvaania vürstiriigist ja ulatuslikud territooriumid Balkani poolsaarel. Kuid ungarlased jätkasid visa vastupanu. Üks olulisemaid katseid türklastest vabaneda toimus aastatel 1593–1604, kui kristlike vägede koalitsioon püüdis Kolmeteistkümneaastase sõja ehk nn Pika sõja jooksul osmanitest vabaneda. Seekord küll ebaõnnestunult (Cartledge 2011, 100–101). Järgmine jõuline vabanemiskatse toimus 1644. aasta talvekampaania ajal, kui suudeti maha põletada oluline Suleimani sild Osijekis[17], Slavoonia idaosas. Selle tagajärjel katkes mõneks ajaks türklaste varustusliin Ungarisse, mida võib pidada sõjalises mõttes suureks eduks. 1664. aasta Saint Gotthardi ehk ungaripäraselt Szentgotthárdi lahingus suudeti Türgi armeed isegi juba lüüa, seda küll koos austerlastega (Kontler 2016, 187). Lõpuks aga võeti koos Püha Liigaga 1686. aastal türklastelt tagasi 1541. aastal kaotatud (ehk pea 150 aastat hiljem) pealinn Buda (samas, 193).
Reformatsiooni jõudmine Ungarisse
Ristiusk kinnitas Ungari aladel lõplikult kanda 1001. aastast, kui kuningas Szent István (975–1038) ehk Püha Stefan lasi end paavst Sylvester II ristida. Taolise sammuga tegi István tahes-tahtmata ka poliitilise valiku ida ja lääne kirikuga liitumise vahel[18]. Sellest ajast alates iseloomustas, nii nagu läänekristlikku Euroopat tervikunagi, katoliiklus Ungari kirikuolusid kuni reformatsioonini. Seega oli Ungari 16. sajandi alguseks jõudnud olla katoliiklik maa enam kui 500 aastat, mis annab ka alust väiteks, et nii kristlik õpetus kui maailmataju oli imbunud sügavalt sisse ungarlaste mõtteviisi. Kirikumuusiku, tõlkija ja publitsisti Kinga Marjatta Papi sõnul on kristlik mõtteviis ungarlaste rahvuslikku eneseidentifikatsiooni[19] oluliselt mõjutanud ja ilmselt mõjutab tänaseni. Papi arvamuse kohaselt samastatakse endid Vana Testamendi aegse väikese, alla surutud ja laiali aetud Jumala rahva iisraellastega, kes aga Jumala antud kindlate tõotuste tõttu on rahvana suur väärtus iseenesest (Pap 2019). Sellele, et vanatestamentlik mõtteviis ungarlaste seas levinud oli (ja võib seda olla tänaseni), viitab kasvõi asjaolu, et paljude ungarlaste arvates oli Mohåcsi katastroof Jumala otsus patuse rahva karistamiseks, sest rahvast esindav rikutud (katoliku) kirik oli (toona) oma tegevuses Jumala silmis ebaõnnestunud (Csepregi 2017, 146–148). Seega võib spekuleerida, just eelnevatele mõttekäikudele tuginedes, et ungarlaste suhe Jumalasse kattus juba enne reformatsiooni reformimist suuresti Jean Calvini hilisema jumalapildiga. Calvini seisukohtade valitsevaks jooneks peale tema evangeelset pöördumist millalgi 1534. aasta paiku kujunes hirm varjatud Jumala (Deus absconditus) piiritu jõu ja majesteetsuse ees (Saard 2005, 227–228).
Kesk-Euroopa riigina ja märkimisväärselt arvuka saksakeelse (linna)elanikkonnaga oli Ungari tihedalt seotud saksakeelse kultuuriruumiga. Seetõttu mõjutasid Püha Saksa-Rooma keisririigi arengud – olid need siis majanduslikud, poliitilised, kultuurilised või midagi muud – tihedate sidemete tõttu Ungari ühiskonda olulisel määral. Siin on paslik osutada asjaolule, mis näitab ilmekalt Ungari toonast tihedat seotust saksakeelse asustus- ja kultuuriruumiga – nimelt loeti reformatsiooniliikumise initsieerinud Martin Lutheri 95 teesi Ungaris avalikult ette juba 1518. aastal (Payton 2010, 132). Nii näeme, et Wittenbergist levima hakanud protestantismi ideed jõudsid õige pea Ungarisse, kus esmalt levisid uue õpetuse sõnumid saksa keelt rääkivate linlaste (bürgerite), st kirjaoskajatest käsitööliste, kaupmeeste ja kaevandusinseneride kogukondades. Seda eeskätt Ülem-Ungari[20] vabades kuninga-[21] ja peamiselt Garami jõe[22] ääres asuvates jõukates kaevanduslinnades (Dennison 2008a, 5), kuid õige pea ka Transilvaania saksa asundustes (Vogel 1995, 77). Seega teame, et reformatsiooniideede ilmumise ajaks oli Põhja-Ungari linnade võrk juba hästi välja kujunenud. Reformatsiooni ideede levimise kontekstis võib esitada ka küsimuse, kas kaupade liikumine määras käsitööliste, inseneride ja teiste inimeste liikumise või kogukondlik võrgustik kaupade ja inimeste liikumise (Csepregi 2017, 141). Igatahes on oletatud, et esimesteks usupuhastuse ideid tutvustavateks isikuteks võisid olla nii kaubareisidel Euroopas liikunud kaupmehed, paremat teenistuskohta otsivad käsitöölised kui Saksamaalt Wittenbergist õpingutelt koju naasnud vaimulikud, aga ka ilmikutest jutlustajad. Selle arvatavalt kirju seltskonna seas oli ka hiljem Ungari Lutheriks nimetatud Matthias Dévay Biró[23] (Fedorčák 2012, 34–38), Leonard Stöckel (tuntud ka Stöckel Lénárdina)[24] ning teisedki hilisemaid sündmusi mõjutanud isikud. (Dennisson 2008b, 132–134) Seega saab nentida, et usu-uuendusega seotud sõnumid leidsid Ungarisse jõudes kiireks ja laialdaseks levimiseks soodsa pinnase (Bitskey 1999, 242). Etteruttavalt võib märkida, et suur osa ühiskonnast võttis Lutheri õpetuse õige pea omaks. Seda koguni sellisel määral, et märkimisväärne osa toonasest Ungarist muutus loetud kümnendite jooksul elik lühikese ajaga luterlikuks (Pap, 2019).
Seega ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et linnad ja saksakeelne asustusruum üldisemalt mängis protestantismi levikul kandvat rolli kogu Euroopas. Seda nii Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi linnades (Payton 2010, 14), Šveitsis, Skandinaavias, Liivimaal, Böömimaal kui Ungaris. Üheks oluliseks uusi õpetusi toetavaks keskuseks Ungari aladel kujunes saksakeelne kuninglik õukond. Viimane ilmselt seetõttu, et 1521. aastal Leuvenist, tänapäeva Belgiast, Buda õukonda saabunud Habsburgi soost kuninganna Maria (1505–1558), kelle abikaasa Lajos II oli Mohåcsi lahingus hukkunud, kutsus peale katoliku kiriku mõju nõrgenemist reformaatoreid oma õukonda jutlustajateks. Vähemalt ei seadnud ta nende tegevusele takistusi. Viimane asjaolu on andnud alust ka oletusteks, et Lajos II õukond oli juba enne 1526. aasta sündmusi mingil määral luterlusest mõjutatud (MacKay 2002, 139–149). Tõenäoliselt ei saa Lutheri ideede kiire omaksvõtu puhul alahinnata juba varasemalt Buda õukonnas valitsenud Hollandi humanisti Desiderius Erasmuse[25] vaimu. Tema 1516. aastal ilmavalgust näinud pedagoogika alast tööd „Institutio principis Christiani“ kasutas juhisena noore kuninga Lajos II kasvatamisel ja õpetamisel Jakab Piso[26]. Erasmuse mõtete levimist, sh ideed kirikutevaheliste pingete vägivallatust lahendamisest (pax erasmiana) ja teaduslikust lähenemisest probleemide käsitlemisel kuni stipendiumite andmiseni välja, toetas tugevalt ka kuninganna Maria isiklikult. Samas ei ole teada, et kuninganna, kes oli küll uutele ideedele vastuvõtlik, oleks ise tegutsenud nende levitamise algataja või korraldajana (Csepregi 2017, 144).
Kuningliku õukonna intellektuaalses õhustikus aset leidnud vestlustes ja väitlustes kasutati ohtralt Erasmuse tsitaate, loeti ette ja tõlgendati tema kirjatöid nii kiriku, Piibli kui poliitikaga seonduvates küsimustes (Bitskey 1999, 242–243). Erasmuse mõjutatud humanistlik vaimsus hakkas Buda kuninglikust õukonnast – pelgalt viimase olemasolu ja autoriteedi tõttu (Csepregi 2017, 144) – aegamisi kanduma väiksemate linnade ärksamatesse (saksa keelt kõnelevatesse) seltskondadesse. Sealt edasi juba maapiirkondade aristokraatlikesse väikeõukondadesse, jõudes isegi Wittenbergis mitte õppinud teoloogide sekka. Usuküsimustega seotud arutelude järkjärguline levimine avaliku ruumi erinevatesse struktuuriosistesse – linnatänavatele, turgudele, väljakutele ja võõrastemajadesse – muutus avalikuks kultuurinähtuseks. Taolises, varasemaga võrreldes avatud keskkonnas ei olnud usuideed enam piiratud kiriku kontrollitud teoloogilise raamistikuga ja vaba arutelu kujunes õige pea elu loomulikuks osaks. Humanismile omane mõtteviis, mis oli aldis skeptitsismile ega tundnud aukartust sajandeid vanade hoiakute ees ning oli valmis ümber mõtestama ja tõlgendama luustunud dogmasid, valmistas ette pinnase radikaalsema ja pragmaatilisema luterluse tulekuks. Niiviisi oli kujunenud Lutheri õpetuse levimise jaoks intellektuaalselt soodne atmosfäär ka Ungari aristokraatia (Bitskey 1999, 242–243), sh väikeaadlike seas, aga laiemaltki.
Mohåcsi katastroofi järgne katoliku kiriku mõju järsk langus oli lisaks eelpool toodud teguritele mõjutatud ka asjaolust, et koos kuningaga hukkus lahingus nii 28 suurnikku kui ligikaudu pool kiriku kõrgemast juhtkonnast[27]. Seega sai erasmusliku humanismi levimise ja reformatsiooni kiuste seni suhteliselt tugevana püsinud Ungari katoliku kirik juhtkonna kaotuse tõttu rängalt kannatada. Reformatsiooni ideedega liitumise protsess oli aadelkonna seas alanud juba enne Mohåcsit ja peale lahingut need tendentsid vaid süvenesid. Seega juba varasemast alanud katoliku kiriku autoriteedi murenemine jätkus. Väikeaadlike ja isegi kõrgema aristokraatia edasine pöördumine protestantismi poole vaid soodustas niigi juba kannatada saanud katoliku kiriku taandumist (Dennison 2008a). Veelgi enam, mitmed rahulolematud aadlikud kasutasid juhust ja haarasid peremeheta jäänud, kuid seni kirikule kuulunud maid enda valdusesse. Mohåcsis toimunut peeti jumalikuks karistuseks katoliku kirikule ebaõigluse ja korruptsiooni eest ning kiriku vara hõivamine võis tunduda sobiva hüvitisena[28]. Küll aga seadis taoline tegevus hõivajad katoliku kiriku silmis väljapoole seadust, mis kinnistas vara hõivajaid veelgi tugevamini usu-uuendajate leeri. Tagasiteed katoliku kiriku rüppe ei pruukinud peale sellist tegu enam olla. Kuid vara, sh maavalduste hõivamine ei olnud vaid Ungari olusid iseloomustav nähtus. Tegemist oli märksa laiema probleemiga, millele juhtis 1540. aastal oma traktaadiga „Kirikute valdamise kohta“ tähelepanu ka aastatel 1491–1551 elanud Strasbourgi reformaator Martin Bucer[29] (Payton 2010, 13).
Luterluse levimisest ja kinnistumisest rääkides ei saa teiste asjaolude seas mitte kuidagi alahinnata iga üksiku karismaatilise jutlustaja ja võimeka organisaatori individuaalset panust. 1529. aastast alustas Ungari aladel oma aktiivset tegevust jutlustaja ja evangeeliumi levitajana Krakowi[30] ja Wittenbergi ülikoolide taustaga juba eelpool mainitud Matthias Dévay Biró. Reformatsiooni ideede levimises on Matthias Dévay Biró rolli raske üle hinnata, sest ilmselt oli just tema see, kes andis Mohåcsis toimunud lüüasaamisele ungarikeelse elanikkonna jaoks teoloogilise tõlgenduse. Selle sammuga ületas reformatsiooniidee saksa ja ungari keelepiiri ja usu-uuendusega seotud ideed hakkasid ungarlaste seas võrreldes eelnevate aastatega märksa jõulisemalt levima (Csepregi 2017, 146–147). Lisaks Matthias Dévay Biróle naasid Wittenbergi ülikooli lõpetamise järel Ungarisse Antikristuse paavsti hüüdnime pälvinud Imre Ozorai[31], literaat András Farkas[32] ja paljud teised. Matthias Dévay Biró levitatud luterliku sõnumi kohaselt „oli kirik sotsiaalne siduja, kus ei kehti klassireeglid ega seisuslikud vahed“. Idee, et „iga üksikisik on Jumala ees isiklikult vastutav“ ja „Jumala palge ees on kõik võrdsed“, võis eriti kõnekalt puudutada neid ühiskonnakihte, kes tundsid end teiste poolt survestatuna. Oletada võib, et „Jumala palge ees on kõik võrdsed“ sõnum leidis peamiselt talupoegadest koosnevas külaühiskonnas sedavõrd soodsat vastuvõttu, et tagas piisavalt suure hulga inimeste kaasamisega ja territoriaalses mõttes laialdastel aladel levides reformatsiooniliikumise edukaks ja jätkusuutlikuks edasitoimimiseks tugeva kandepinna. Seda esialgu küll peamiselt Ungari põhjapool asuvates piirkondades, aga ka Transilvaanias (Fabiny 1997, 5–7). Seega saab tõdeda, et kui seni olid seisuslikus ühiskonnas uudsed mõttevoolud ja arusaamad levinud üldjuhul horisontaalselt ning jõudsid madalamatesse sotsiaalsetesse kihtidesse peaasjalikult kohaliku suverääni nõudel, siis luterluse võidukäiguga hakkasid taolised barjäärid kiiresti murenema.
Teada on, et rahvakeelsete jutlustajate tegevust soosisid ka mitmed ungarikeelsed maa-aadlikud. Sealhulgas mõjukad Transilvaania suurnikud, nagu näiteks vojevood Pétér Perényi (Kontler 2016, 161). Maa-aadelkonda on käsitletud toonase, st 16–17. sajandi Ungari ühiskonnas tegurina, mis suutis lisaks kirikule ja jutlustajatele märkimisväärsel määral rahva vagaduse kujundamisele kaasa aidata. Ungari aadlikel oli arvukalt võimalusi, millega kujundada ja mõjutada neist igatepidi sõltuva talurahva usulist mõtlemist ja viljeldavaid praktikaid. Näiteks võisid nad asutada uusi pühakodasid ja olla nende patroonideks või soosida mõne jutlustaja tegevust, teist vaenata jne (Kušniráková 2005, 213). Seda olenemata usutunnistusest, millesse ise kuuluti. Seega käitumislaad toimis nii protestantide kui katoliiklaste puhul suhteliselt sarnaselt, sõltuvalt vajadusest või sellest, mis parasjagu ühele härrale kasulik tunduda võis. Teisalt tuleb mõista, et kui katoliiklus oli vaatamata positsioonide nõrgenemisele siiski suhteliselt kindel nähtus ja kindlale hierarhiale tuginev institutsionaalne süsteem, siis „luterlus ei ole ajaloolises plaanis olnud kuigi homogeenne nähtus, vaid selle raames on esinenud erinevusi nii kiriku korra kui õpetuslike seisukohtade tõlgendamises“ (Salumaa 2008, 283). Nii ka Ungaris. Etteruttavalt võib öelda, et erimeelsused sakramendiõpetuse, eelkõige armulaua elik altarisakramendi osas, päädisid peale 1521. aastal toimunud Wormsi riigipäeva suurema lõhega reformaatorite seas[33]. Esmalt šveitslase Huldrych Zwingli ja hiljem viimase õpetust edasi arendanud Prantsuse pagulase Jean Calvini juhitud protestantlikust harust kujunes omaette reformatsiooni suund (Hiob 2017, 79). Šveitsi reformaatoritena tuntud usupuhastajad olid veendunud, et nad esindavad reformatsiooni puhtaimat haru ja ise nimetasid endid ka reformatsiooni reformijateks (Eire 2015, 76).
Austriaga külgnevas Lääne-Ungaris püsis katoliiklus märksa elujõulisemana pikemat aega (Saard 2013, 273). Kuid protestantism hakkas viimaks levima sealgi, näiteks Soproni ja Pozsoni (Bratislava) linnades (Bitskey 1999, 243). Isegi Austrias, teada-tuntud katoliikluse kantsis, võis 16. saj keskpaigaks olla ligi pool elanikkonnast pöördunud protestantismi (Parsons 2018, 113–115). Väidetavalt olnud ka hilisem keiser Maximilian II (1527–1576) krüptoprotestant, kes põhjustas noorpõlves luterluse vastu tekkinud sümpaatia tõttu perekonnas korraliku skandaali. Vaid isa ähvardus ta pärimisringist välja jätta sundis Maximiliani loobuma avalikust toetusest luterlusele. Kuid oma isiklikku usulist sallivust tõestas ta hiljem sellega, et andis Saksa-Rooma keisrina jumalateenistuse vabaduse Austria protestantismi pöördunud aadelkonnale (1568) ja lubas austada usuvabadust Böömimaal (1575). Ilmselt mõjus protestantismi levimisele Ungari aladel soodsalt ka Maximilian II kroonimine 1563. aastal Maximilian I nime all Ungari kuningaks[34]. Küll aga ei seganud Maximiliani salliv suhtumine või isegi sümpaatia protestantismi vastu teda viljelemast kindlakäelist poliitikat siis, kui oli vaja kaitsta Austria ja krooni huve (Kontler 2016, 158).
Vaatamata asjaolule, et Ungari seadusandlik kogu oli usupuhastajate vastu võitlemiseks juba varakult – aastatel 1523[35] ja 1525[36] – mitu seadust kehtestanud, ei suutnud taolised meetmed reformatsiooni võidukäiku kuigivõrd pidurdada (Dennison 2008a). Isegi sajandi teisel poolel alguse saanud vastureformatsioon ei suutnud esialgu usu-uuendusega seotud ideede levimise vastu suurt midagi teha. Katoliku kiriku meelehärmiks leidis Ungaris samal ajal aset hoopistükkis protestantismi tugevnemine, nn teine laine. See tähendas kalvinistlike ehk reformatsiooni reformimise ideede levimist sellisel määral, et 16. sajandi lõpuks võis protestantlike kirikutega – kellest selleks ajaks valdava osa moodustasid kalvinistid – olla liitunud juba 90% elanikkonnast (Payton 2010, 12). Oluline muutus toimus mõnekümne aasta jooksul ka Ungari seadusandlikus kogus. Nimelt tunnustati juba 1549. aastal Põhja-Ungari nn viie kuningliku vabalinna luterlikku, Philipp Melanchthoni 1540. aasta Confessio Augustana Variata’le tuginevat (Howard ja Murdock 2015, 110) usutunnistust Confessio Pentapolitana’t.
Muudetud Augsburgi usutunnistus (Confessio Augustana Variata) on luterliku Augsburgi usutunnistuse hilisem versioon, mis sisaldab olulisi erinevusi püha osaduse ja Kristuse kohaloleku osas leivas ja veinis. Philipp Melanchthon tegi mitu korda algses 1530. aasta Augsburgi usutunnistuses muudatusi, millest enamik puudutas usutunnistuse keelt. Kuid aastatel 1540 ja 1542 kirjutas ta ümber mõned tunnistuse osad, et ühtlustada neid kalvinistide seisukohtadega. Jean Calvin, kes pidas ka ennast Lutheri õpilaseks, allkirjastas tunnistuse 1540. aasta versiooni (Saard 2013, 286). Kõige olulisem erinevus Variata ja Augsburgi usutunnistuse vahel on tegeliku kohaloleku teoloogias. Muutmata Augsburgi usutunnistus ütleb: „Mis puudutab Issanda õhtusööki, siis õpetavad nad, et Kristuse ihu ja veri on tõesti kohal ja neid edastatakse neile, kes söövad Issanda õhtusöögil. Ja nad ei nõustu nendega, kes õpetavad teisiti.“ Muudetud Augsburgi usutunnistus ütleb: „Mis puudutab Issanda õhtusööki, siis nad õpetavad, et leiva ja veiniga on tõe poolest toodud esile Kristuse ihu ja veri neile, kes söövad Issanda õhtusöögil.“ Luterlikud kirikud täpsustavad tihtipeale, et nad järgivad Augsburgi tunnistuse muutmata kuju, mitte muudetud versiooni.
Kokkuvõtteks on oluline märkida,
et usutunnistusega liitumise tähendust igale konkreetsele inimesele ja
ühiskonnale üldisemalt on raske üle hinnata. Teoloogi ja orientalisti prof Arthur
Võõbuse (1909–1988) sõnul tähendab mingi usutunnistuse tunnistamine, et
„tegemist on tunnusmärgiga, sümboliga, millega tähistatakse enda kuuluvust
mingisse kindlasse kristlikku osadusse“ (Võõbus 2019). Usutunnistus on üks osa
identiteedist, antud juhul siis luterlikust identiteedist. Alates 1555. aastast
loeti ladina keeles koostatud Confessio
Pentapolitana õiguslikult siduvaks dokumendiks kogu Ungari ühiskonnale.
1598. aastal tõlgiti Confessio
Pentapolitana ka ungari keelde ja võeti kasutusele Doonaust lääne poolgi
elavate ungarlaste seas. Arvestades et Ungari reformatsiooni üks
põhiküsimustest oli kogukonna ja seda reformiva inimese suhted (Csepregi 2017,
140), võib seega pidada asjakohaseks ja põhjendatuks ka kirjandus- ja
kultuuriloolase prof István Bitskey esitatud mõttekäike Ungari ühiskonnas
luterluse kasuks toimunud murrangust 16. sajandi keskpaiku (Bitskey 1999, 242–244).
[1] Eesti keeles: munga peakate ei tee veel mungaks (vihje sellele, et teoloogia-alane haridus ei pruugi hariduse saanust teha veel teoloogi selle mõiste sisulises tähenduses).
[2] Huldrych Zwinglit peetakse Šveitsi protestantismi loojaks. Nagu Martin Luther, nii lähtus ka Zwingli Pühakirja kõrgeimast autoriteedist, kuid oli selles osas rangem. Üks tema kuulsamaid lauseid on: „Kõik, kes ütlevad, et evangeelium on kehtetu ilma kiriku kinnituseta, on eksinud ja laimavad Jumalat.“ Tema kohta võib kasutada ka väljendit „teoloogist väejuht“, sest ta hukkus 11. oktoobril 1531. aastal Zürichi kantonis Kappeli linna lähistel toimunud lahingus katoliiklastega. Koos Zwingliga langes 24 reformeeritud pastorit.
[3] Einsiedelni perioodi 1516–1519 peetakse Zwingli sisemise arenemise ja küpsemise ajaks, mistõttu võib Einsiedelni pidada reformatsiooniloo seisukohalt märgiliseks paigaks.
[4] Zwingli väitis, et kümnised ei ole kiriku jumalik õigus ja need ei tohiks olla kohustuslikud.
[5] Teeside avalik esitamine kinnitatuna (ülikooli) kiriku uksele oli varauusaegses ühiskonnas, mõistagi akadeemilistes ringkondades elik ülikoolides, ühe avaliku disputatsiooni eeltingimusena tavaline komme. Taolisel viisil tehti vaidlusalused küsimused asjassepuutuvaile vähemalt nädal enne dispuudi toimumist kättesaadavaks. Ka Martin Luther järgis siin üldlevinud tava.
[6] Kalvinismi peetakse „reformeeritud kiriku“ sünonüümiks ja seetõttu mõistetakse seda tihtipeale viitena millelegi laiemale kui Calvini enda teoloogia. Selgitus: lisaks Pühakirjale kui tähtsaimale normile ja Calvini enda teoloogiale tugineb kalvinism ka teiste, sealhulgas Augustinuse ja Lutheri teoloogilistele töödele. Samuti selliste reformaatorite nagu Philipp Melanchthoni, Martin Buceri, Heinrich Bullingeri ja Theodore Beza töödele. Kalvinistlik mõtlemine ei avaldu mitte ainult arvukates kalvinistlikes liikumistes, vaid ka luterlikus pietismis, metodismis, anglikanismis, baptisti teoloogias ja puritanismis. Seega on mõiste kalvinism väga lai ja mitmekesine, mistõttu kasutatakse „kalvinismi“ asemel tihtipeale ka mõistet „reformeeritud protestantlus“ või lihtsalt „reformeeritud“.
[7] See oli aeg, mil mitmete Euroopa riikide tähelepanu kandus Atlandi ja teistegi ookeanide taha. Oli ju Kolumbus 1492. aastal avastanud Ameerika, portugallased seilanud 1498. aastal ümber Aafrika ja jõudnud Indiasse, aastal 1500 oli avastatud Brasiilia ja Magalhães oli suutnud 1519. aastal purjetada ümber maailma. Majanduses hakkasid arenema kapitalistlikud suhted, kuju hakkasid võtma orjakaubandusel põhinevad koloniaalimpeeriumid ning esimesi vormumise märke näitasid ka moodsad rahvusriigid. Maadeavastuste tagajärjel paiknesid ümber kaubateed, varasemad jõukad riigid ja piirkonnad minetasid senise tähtsuse. Samas võisid mitmed Atlandi ookeaniga seotud mereäärsed riigid, nagu näiteks Inglismaa, Prantsusmaa, Holland jt, alates 16. sajandist nautida majanduslikku õitsengut, sellele tuginevat sõjanduslikku võimsust ja poliitilist mõjukust. Kuskil kaugel Euroopa kaguservas toimuv ei püüdnud enam, võrreldes varasemaga, suuremat tähelepanu.
[8] Mátyás Hunyadi ehk Matthias I Corvinus oli Ungari, Horvaatia ja Böömimaa kuningas, kes valitses alates 1458. aastast kuni surmani 1490. aastal. Tema valitsemisajal, riigi poliitilise ja sõjalise võimsuse kõrgajal, tihenesid Ungari sidemed ka ülejäänud Euroopaga, eeskätt Itaalia riikidega.
[9] Tõenäoliselt oli György Dózsa elik György Székely (1470–1514) seekelist sõjaväelane. Spekuleeritud on, et ta võis kuuluda ka alamaadli sekka.
[10] Seekelid elik ungari keeles székelyek on peamiselt Transilvaania idaosas elav u 650 000 hingeline ungarlaste etniline rühm, keda esimest korda on mainitud 12. sajandil. Arvatavalt teenisid nad vabade meestena Ungari sõjaväes, nende peamiseks ülesandeks oli kaitsta riigi piiri Transilvaania piirkonnas.
[11] Ferdinand I (1503–1564) oli Ungari ja Böömimaa kuningas aastast 1526 ja Horvaatia kuningas alates 1527. aastast kuni surmani 1564. aastal. Tema vend Karl V (1500–1558) oli Püha Saksa-Rooma keisririigi keiser, alates aastast 1556 sai keisriks Ferdinand I.
[12] Ungari Teaduste Akadeemia liikme keeleteadlase prof Jenő Kissi hinnangul hävis peale kaotust Mohåcsi all ligikaudu pool ungari rahvast, kellest üks osa hävitati füüsiliselt ja teise osa saatsid türklased maalt välja.
[13] Paul Fregosi esitatud number 3 miljonit tundub olevat liialt ülepaisutatud (autor).
[14] Ungaris nimetatakse Transilvaania piirkonda Erdélyks.
[15] Geograafiliselt määratletakse Alföldi Kesk-Doonau tasandikul asuva rohtlana ja ajalookultuuriliselt Pannoonia tasandikuna. Tegemist on tänapäeva Ungari lõuna- ja idapoolse osaga, mis katab suurema osa riigi territooriumist.
[16] Peale seda, kui Austria ertshertsog Maximilian II suutis 1570. aastal sundida astuma János II Szapolyai Ida-Ungari kuninga kohalt tagasi, sai lastetu János II asemel Transilvaania valitsejaks István Báthory. Transilvaania vojevoodina tunnustasid István Báthoryt nii Austria kui Osmanite impeerium, millega pandi alus Transilvaania vürstiriigi kui poliitilise üksuse tekkele. Eesti ajaloos on István Báthory tuntud kui 1584. aastal Valgale linnaõigused andnud Rzeczpospolita kuningas Stefan Batory.
[17] Tänapäeval asub Osijeki linn Horvaatias
[18] Mitmed naaberrahvad, nt serblased, valahhid, bulgaarlased jt olid õigeusklikud elik liitunud idakirikuga.
[19] Kinga Marjatta Pap on ungarlaste eneseidentifikatsioonist kirjutades märkinud: „Piiblitõlgenduse seisukohast on huvitav, et ungari sõna „seletama“ tähendab tegelikult „ungaristama“, ungaripäraseks tegema. „Ungaripärastamisega“ minnakse mõnikord ka liiga kaugele: ma ei peatu siin pikemalt nendel nähtustel, aga on olemas ka sellist „erialast“ kirjandust, kus räägitakse Jeesuse ungari suguvõsast. Ta olla olnud mitte juut, vaid iidse Parthia rahva prints, kes on mõistagi sumerite kaudu ungarlastega lähedases suguluses.“ (Pap 2019)
[20] Felvidék ehk Ülamaa, ülemine maakond. Tähistas tänapäeva Slovakkia alasid, slovakid peavad Felvidéki nimetuse kasutamist enda riigi kohta solvavaks. Samas kasutab seda nimetust Slovakkias elav arvukas ungarlaste vähemus (kuni 500 000 inimest) viitamaks aladele, kus nad elavad. Osa Slovakkias elavatest ungarlastest kasutavad endi kohta nimetust felvidéki magyarok ehk ülamaa ungarlased.
[21] Nimetatud Ülem-Ungari linnad Kassa (Košice), Bártfa (Bardejov), Lőcse (Levoča), Eperjes (Prešov) ja Kisszeben (Sabinov) asuvad tänapäeva Ida-Slovakkias. Nendest neli linna moodustavad ahela lõunast põhja kulgeva transiidikoridori veerel ja on aastasadu ühendanud Aadria mere sadamaid läbi Kesk-Poola Läänemere sadamatega. Lőcse (Levoča) linn, mis jääb nimetatud koridorist lääne poole, oli oluline sõlmpunkt ida-lääne suunalises transiidikoridoris. Pentapolitana nime all tuntud linnade peamine roll oli kaubavahetuse kontrollimine ja arendamine piirkonnas. Juhtivaks Pentapolitana linnaks kujunes Košice. Aastal 1549, s.o reformatsiooniperioodil, koostas Pentapolitana oma luterliku usutunnistuse, Confessio Pentapolitana. Kuninglikud vabalinnad eksisteerisid alates 15. sajandist kuni 20. sajandi alguseni. Tegemist oli linnadega, millele Ungari kuningas oli andnud privileege, et piirata aadelkonna mõjuvõimu ja omavoli. Kuninglikud linnad teostasid saadud privileegide alusel kohalikku (linna)võimu autonoomsetena. Ladina keeles nimetati neid linnu „libera regia civitas“, ungari keeles „szabad királyi város“ ja saksa keeles „königliche Freistadt“. Kokku oli Ungaris 59 vabalinna ja 10 osaliselt vabalinna.
[22] Tänapäeva Slovakkias asuv Hroni jõgi, mille veerel asusid toona seitse (vääris)metallide kaevandamise, vase tootmise ja müntide vermimisega jõukust kogunud linna: Besztercebánya (Banská Bystrica), Selmecbánya (Banská Štiavnica), Bakabánya (Pukanec), Újbánya (Nová Baňa), Libethen (Ľubietová), Körmöcbánya (Kremnica) ja Bélabánya (Banská Belá), mis oma märkimisväärselt suure saksakeelse elanikkonnaga mängisid luterluse levimisel Ungaris tähelepanuväärset rolli. 1559. aastal – kümme aastat pärast Pentapolitana väljaandmist aastal 1549 – sõnastasid seitse Põhja-Ungari kaevanduslinna oma kahekümnest artiklist koosneva luterliku usutunnistuse, mida nimetatakse Confessio Heptapolitana’ks.
[23] Matthias Dévay Biró (1500–1547) oli Transilvaaniast Déva linnast pärit protestantlik reformaator, keda kutsuti ka Ungari Lutheriks. 1523. aastal immatrikuleeriti ta Krakowi Ülikooli usuteaduskonda. Peale kaht aastat kestnud õpinguid lõpetas ta ülikooli ning temast sai Rooma katoliku kiriku preester. Millalgi aastate 1527 ja 1529 vahel kujunes temast protestantliku reformatsiooni toetaja. 1529. aastal reisis ta Wittenbergi ülikooli Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni juurde õppima. Lutheri õpilasena elas Dévay Lutheri majas (mis oli toona tavaline komme). 1531. aastal asus Dévay protestantliku koguduse pastorina teenistusse Budas. Sellel perioodil kirjutas Dévay teose, mis mõistis hukka pühakute poole palvetamise. Samuti avaldas ta 52 nn ettepanekut, milles selgitas protestantismi seisukohti. Buda perioodil veenis ta protestantismiga liituma mitmeid mõjukaid Ungari perekondi. Aktiivse ja vastuolulise ühiskondliku tegelasena sattus ta korduvalt vanglasse, protestandina toetas troonipretendendina katoliiklikku kuningat Ferdinandi ja lõpuks võttis omaks kalvinistliku õpetuse. Dévay kirjutas esimese ungarikeelse raamatu „Orthographica Hungarica“. Matthias Dévay Biró suri 1547. aastal Debrecenis.
[24] Leonhard Stöckel sündis saksakeelses peres tänapäeva Slovakkia territooriumil, toonases Ülem-Ungaris Bártfa (sks Bartfeldi) linnas (tänapäeva Bardejov), elas aastatel 1510–1560. Aastatel 1530–1540 õppis Wittenbergis, oli lähedastes suhetes nii Martin Lutheri kui Philipp Melanchthoniga.
[25] Desiderius Erasmus ehk Rotterdami Erasmus (1466–1536) oli Hollandi filosoof ja kristlik humanist, keda peetakse Põhja-Euroopa renessansi suurimaks õpetlaseks. Erasmus koolitati katoliku preestriks. Oma aja humanistide seas kutsuti teda tiitliga „humanistide vürst“. Ta koostas uute metoodiliste võtete abil nii kreeka kui ladina keeles Uue Testamendi väljaanded, mille tõlgendamisel tõstatusid küsimused, mis mõjutasid protestantlikku reformatsiooni ja katoliiklikku vastureformatsiooni. Kuigi Erasmus oli kriitiline katoliku kiriku kuritarvituste suhtes ja kutsus üles kirikut reformima, hoidis ta siiski Lutherist, Henry VIII-st ja Jean Calvinist eemale ning tunnustas jätkuvalt paavsti autoriteeti. Ta rõhutas nn keskteed, austades sealjuures traditsioonilist lähenemist usule, vagadusele ja armule, ning lükkas ümber Lutheri rõhutatud lähenemise ainult usule. Erasmus oli kogu elu katoliku kiriku liige ja pühendunud kiriku reformimise ideele. Samuti pidas ta kinni sünergismi õpetusest, mille mõned reformaatorid (kalvinistid) lükkasid tagasi monergismi doktriini kasuks. Tema keskmise tee idee valmistas pettumust ja isegi vihastas mõlema leeri ehk siis nii protestantlikke kui katoliiklikke teolooge. Erasmus suri Baselis 1536. aastal.
[26] Jakab Piso (Medgyes, ? – Pozsony ehk Bratislava 1527), õigusteaduste doktor, vaimulik ja luuletaja. Kuningas Lajos II õpetaja ja Ungari riigitegelane.
[27] Teiste seas kaks peapiiskoppi ja viis piiskoppi.
[28] Küllap jäi nii mõnigi kord tõele ja doktriinile ustavuse küsimused lihtlabase ahnuse varju ehk kasutati ära avanenud võimalus sulgeda kloostrid selleks, et saada nende valdustes olevad maad koos varaga enda kätte.
[30] Poola oli 16. sajandil protestantismiliikumisest tugevalt mõjutatud. Arvatavalt oli 1569. aastal umbes pool Poola Seimi liikmetest protestandid, 1580. aastal oli Poolas u 1000 protestantlikku kirikut ja aastaks 1600 võisid ligikaudu pooled Poola aadlikud olla protestandid. Neist omakorda valdav enamus kalvinistid.
[31] Imre Ozorai (1500/1510–1550) õppis Krakowi ja Wittenbergi ülikoolides. Ozorai oli üks esimesi reformatsiooni ideede levitajaid Ungaris. Kirjutas usuproosat, mis osaliselt on säilinud.
[32] András Farkas õppis Wittenbergi ülikoolis. Ungarisse naasis 1531. aastal. Tema teeneks peetakse Ungari aadli kallutamist reformatsiooni liikumise leeri.
[33] Reformeeritud kiriku elik kalvinistide käsitluse kohaselt tõusid ületamatud vastuolud esile 1529. aastal Marburgi kollokviumi ajal, kui Martin Luther olevat oma oponentidele vastanud: „Meie vaimul ei ole teie omaga midagi ühist.“
[34] Vt lisaks „Maximilian II“.
[35] 1523. aasta nn Püha Georgi päeva parlamendi istungi otsusega, nn akt 54, mõisteti kõik luterlased ja nende patroonid pea maha raiumise teel surma ning süüdimõistetute vara kuulus konfiskeerimisele. Samas on teada, et tegelikkuses ei hakatud vastuvõetud otsust kunagi rakendama.
[36] 1525. aastal Rakos toimunud parlamendi istungil vastu võetud otsus oli veelgi karmim, ja seda hakati ka ellu viima. Selle kohaselt tuli luterlased elusana põletada ja nende vara kuulus konfiskeerimisele ning jagamisele riigikassa ja teiste maaomanike vahel. (Fabiny 1997, 3)
Kasutatud kirjandus
Bertényi, Iván. (1999). „Hungarian Culture in the Middle Ages“ – A Cultural History of Hungary: From the Beginnings to the Eighteenth Century. Toim. László Kósa. Budapest: Corvina Books Ltd., 60–149.
Bitskey, István. (1999). „Spiritual Life in the Early Modern Age“ – A Cultural History of Hungary: From the Beginnings to the Eighteenth Century. Toim. László Kósa. Budapest: Corvina Books Ltd., 229–285.
Cartledge, Bryan. (2011) The Will to Survive. A History of Hungary. London: Hurst & Co., 2011.
Csepregi, Zoltán. (2017) „Reformation in Hungary: Historiography, research problems, methodology“ – Temp – tidsskrift for historie, Årg. 8 Nr. 15, 135–158. (Vaadatud 31.01.2020.)
Dennison, James T. Jr. (2008a) „The Earliest Hungarian Protestant Confessions: Nagyvárad (1544) and Erdőd (1545)“ – Kerux: A Journal of Biblical Theology. [23/1, 4–25]. (Vaadatud 31.01.2020.)
Dennison, James T. Jr. (2008b) Reformed Confessions of the 16th and 17th Centuries in English Translation: Volume 2, 1552—1566. Grand Rapids, Mich.: Reformation Heritage.
Eire, Carlos. (2015) „Calvinism and the Reform of the Reformation“ – The Oxford Illustrated History of the Reformation. Toim. Peter Marshall. Oxford: Oxford University Press, 76–105.
Ella, George M. (2004). „Martin Bucer: Moderator of the Reformation“ – MBS Texte 8. Berlin et al.: Martin Bucer Seminar. (Vaadatud 31.01.2020.)
Fabiny, Tibor. (1997). A Short History of Lutheranism in Hungary. Budapest: Mihaly Tóth-Söllös Press Department of the Lutheran Church in Hungary.
Fedorčák, Peter. (2012) „Religious Issue and the Initial Period of the Reformation in Košice“ – Mesto a dejiny, vol. 1, no. 1–2, 34–38.
Fregosi, Paul. (1998). Jihad in the West: Muslim Conquests from the 7th to the 21st Centuries. Amherst, N.Y.: Prometheus Books.
Friedenthal, Meelis. (2018). „Ülikoolid ja usupuhastus“ – Kirik & Teoloogia nr. 359 (26.10). (Vaadatud 31.01.2020.)
Hiob, Arne. (2019). „Usupuhastuspüha enesekriitiline rõõmusõnum“ – Eesti Kirik (30.10). (Vaadatud 31.01.2020.)
Hiob, Arne. (2017). Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tallinn: Johannes Esto kirjastus.
Howard, Louthan; Murdock, Graeme. (Toim.) (2015). A Companion to the Reformation in Central Europe. Brill’s Companions to the Christian Tradition 61. Leiden, Boston: Brill.
Kiss, Jenő. (2016). Ungari keel ja selle kõnelejaskond. Tlk Paul Kokla. Tallinn: EKSA.
Kontler, László. (2016) A History of Hungary. Budapest: Atlantisz Publishing House.
Kušniráková, Ingrid. (2005). „Popular Piety and Magic in Hungary in the 17th Century“ – The Role of Magic in the Past. Learned and Popular Magic, Popular Beliefsand Diversity of Attitudes. Toim. Blanka Szeghyova. Bratislava: Pro Historia. Society and Historical Institute of Slovak Academy of Sciences, 212–217.
Lacey, Troy. (2017). „The Forgotten Reformer – Ulrich Zwingli“ – Answers in Genesis (16.10). (Vaadatud 31.01.2020.)
Lázár, István. (1997). Transilvania A Short History. Budapest: Corvina Books Ltd.
MacKay, Margaret. A. (2002). „Folk Religion in Calvinist Context: Hungarian Models and Scottish Examples“ – Folklore, 113/2, 139–149 (avaldatud veebis 02.12.2010). (Vaadatud 31.01.2020.)
„Maximilian II“ = The Editors of Encyclopaedia Britannica. (2019) „Maximilian II“ – Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 31.01.2020. (Vaadatud 31.01.2020.)
Pap, Kinga Marjatta. (2019). „Elame Jumala riigis ehk kontekstuaalne piiblitõlge Ungari näitel“ – Kirik & Teoloogia, nr 387 (10.05). (Vaadatud 31.01.2020.)
Parsons, Nicholas T. (2018). „The Reformation in Hungary“ – Hungarian Review, vol. IX, no. 1, 107–123.
Payton, James R. (2010). „Calvin and Eastern Europe: What Happened?“ – Occasional Papers on Religion in Eastern Europe, 30/:2, 11–12.
Põder, Thomas-Andreas. (2017). „Evangeelium ja usuvabadus: reformatsiooni teoloogia ja vaimsuse põhijooni“ – Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Toim. A. Burghardt, R. Tasmuth, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 32–47.
Saard, Riho. (2005). Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani. Tallinn: Argo.
Saard, Riho. (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo.
Salumaa, Elmar. (2008) Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk Dogmaatika märksõnades. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Varga, Szabolcs. (2016) Europe’s Leonidas: Miklós Zrínyi, Defender of Szigetvár (1508-1566). Budapest: Research Centre for the Humanities, Hungarian Academy of Sciences.
Vogel, Sándor. (1995) „Transylvania: Myth and Reality. Changing Awareness of Transylvanian Identity“ – Vampires Unstaked. National Images, Stereotypes and Myths in East Central Europe. Toim. Gerrits, André; Nanci, Adler. Royal Netherlands Academy of Arts and Sciences. (Vaadatud 31.01.2020.)
Võõbus, Artur. (2019) „Sümboolika, 1. osa (I-IV)“ – Kirik & Teoloogia, nr 399 (02.08). (Vaadatud 31.01.2020.)
Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal.
