„Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused. Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast. Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Mt 9:35-38)
Kaastunne (nimisõna): sümpatiseeriv teadlik olemine teiste ebaõnnest ja hädast ning sügava empaatia tundmine selle vastu koos sooviga kannatust leevendada.
Palve
Jeesus, enda olemasolu, keha, tegevuse, vere ja sõnade kaudu juhid Sa mind kaastunde teele. Sa teed seda kahel väga erineval moel.
Esmalt juhid Sa mind kannatlikult oma nõuandega „Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!” (Lk 6:31). Kas pole see armuline juhis – teistega arvestav miinimum. Sina tead ja tunned meie piiratust ja inimlikke kitsaskohti: üsna sageli saame me teiste vajadusi hoomata vaid iseenda silmade läbi. Nii Sa tuled ja elad selles ebatäiuslikkuses ning kujundad seda kaastunde tööriistaks: „Tehke teistele nii, nagu te tahate, et nemad teile teeks.”
Sina aga ei tee nõnda. Enda tegevuse läbi õpetad Sa teist teed – palju sügavamat ja raskemat. Jeesus, Sa ei tõtanud kunagi tegema seda, mida Sa oleks tahtnud, et inimesed Sulle teevad. Sinu kaastunne pööras asjad ümber. Sa ravisid iga haigust ja tõbe, alustades küsimusega: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?”
Jeesus, tuleta mulle sageli meelde neid kahte teed tõelise kaastunde juurde. Kõigepealt aita mul mõista, mida ometi tähendab: „Ma tahan, et nad mulle teeks.” Nõua eneserefleksiooni. Sinu armulises kohalolus suudan ma ära tunda enda tõelisi vajadusi: neid, mis juhivad Jumalariigi ja mõistlikkuse juurde. Mitte neid, mis juhivad sõltuvuste, eraldatuse ja üksilduse juurde. Ma ise ajan need kaks liiga tihti omavahel sassi.
Teiseks, palun juhata mind edasi (väikelapse sammudega). Kaastundlik tervendaja, juhata mind küsima teistelt: „Mida sa tahad, et ma sulle teen?” Tuleta mulle meelde, et ma seda küsiksin, isegi kui ma arvan, et ma ise tean paremini.
Heategevus on üsna levinud, solidaarsus aga on harv. Kui palju on lõikust ning kui vähe on töötegijaid! Juhata mind kaastundliku söakuse poole. Lase mul näha ja nähtud olla kesk kogu segadust ja hullust, haavatavust ja piiratust. Tee meie kogukonnad selgelt piiritlematuiks, defineerimatuiks, segadusseviivalt võrdseiks ning hämmastamapanevalt tervendavaiks. Lase kaastundel juhtida meid vastastikusele muutumisele meie ühise loo kaudu. Mis puutub kannatusse, siis me kõik oleme osa probleemist ja osa lahendusest. Patused ja pühakud.
Kesk seda segadust, vaevatust ja abitust rändad Sina ise läbi meie linnade ja külade ning kallad oma kaastunnet meie üle.
Ilmunud mõtiskluste kogumikus „Liberated by God’s Grace: Anglican-Lutheran Reflections“.
