Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 3/2: Issanda templisse toomise püha 2Ms 33:18–23

1. Perikoobi tekst

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.

18 (Siis) ütles ta: „Näita mulle ometi oma aupaistet.“

19 (Siis) ütles Ta: „Ma saadan su palge eest läbi kogu mu headuse ja kuulutan Jhvh nime su ees. (Ja) olen armuline sellele, kellele olen armuline, ja halastan sellele, kellele halastan.“

20 (Siis) ütles Ta: „Sa (aga) ei suuda näha mu palet, sest inimene ei saa mind näha ja elada.“

21 (Siis) ütles Jhvh: „Vaata! (Siin on) paik minu juures. Seisa (siia) kaljule.

22 (Ja nii) saab olema: kui möödub minu aupaiste, (siis) asetan ma su kaljuprakku ja katan su oma kätega, kuni olen möödunud.

23 (Siis) ma eemaldan oma käed ja sa näed mu seljatagust, aga mu pale pole nähtav.“

Tekstilõik on heebrea keeles napisõnaline. Seda on eriti näha salmides 20–23, kus ladusa eestikeelse tekstini jõudmiseks tuleb tõlkijal üht-teist tekstile juurde lisada. Eriti suurt väljakutset pakub salm 21, kus heebrea keelest otse tõlkides jõuame lauseteni „Ennäe, koht minu juures. Seisa kaljule“. Taolised „abisõnad“ on ümbritsevast sulgudega eristatud.

18 (22) Kogu tekstilõigu kõige keerulisem leksikaalne tõlkeküsimus on heebreakeelne sõna kabod, mida on eesti piiblitõlgetes tõlgitud „auna“ (Gutslaffi ja Virginiuste tõlgetes, 1739. a tõlkes, 1932. a tõlkes), „auhiilgus“ (1968/1997. a tõlge) või „kirkus“ (2018. a proovitrükk). Ka põhjanaabrite erinevad piibliväljaanded on sõnale erinevaid tõlkevasteid andnud (1933/1938. a trükk tõlgib seda sõnaga „kirkkaus“, mille vasteks on eestikeelne „kirkus“; 1992. a tõlkes on kasutatud sõna „kunnia“, mille vasteks on eestikeelne „au“). Siinse toortõlke autor lisab võimaliku tõlkevariandina veel „aupaiste“, mis sobib heebreakeelse sõna rohketele päikse-paralleelidele viitamiseks, just Exoduse raamatus (Jahve kabod, mis ilmub pilvede vahelt nt 2Ms 16:10, asub mäe tipul nt 2Ms 24:16, näeb välja nagu tulekera nt 2Ms 24:17). Jahve nimega koos kasutades on tegu selgelt omaette mõiste või lausa Jumala võrdkujuga, (lisaks eelmainitutele nt 2Ms 40:34; 3Ms 9:23; 4Ms 14:21; 16:19; 1Kn 8:11; 2Aj 7:2 jne), mis teebki tõlkimise keeruliseks, sest teisalt on sõna kabod üldisemas tähenduses nii omadus-, määr- kui nimisõnana (au, auline, väärikas, rohke) kasutusel kogu Piiblis nii Jumalale kui inimestele viidates (nt 2Ms 28:2; 1Sa 6:5; 1Kn 3:13; Est 1:4; Õp 3:35 jne).

19 Tekstikriitilises aparaadis juhitakse tähelepanu sellele, et Septuaginta versioonis on nii salmis 18 (kabod tõlkevastena) kui 19 (tub ’headus’ tõlkevastena) kasutusel üks ja sama kreeka sõna doxa (laia tähendusväljaga sõna, mida on antud tekstiosas paslik tõlkida „hiilgus, majesteetsus“), samas kui heebrea tekstis on kaks selgelt erinevat mõistet. See võib viidata perikoobi järkjärgulisele kasvamisele ka veel üsna hilises teksti ajaloos ja sellest tulenevale käsikirjade erinevusele hilisemas masoreetses heebrea tekstis ning Septuaginta tõlkijate käsutuses olnud varasemates heebreakeelsetes tekstivariantides.

2. Struktuur ja kontekst

Kui perikoobi algus on piiritletud salmiga 18, siis ei selgu, et kõnelejateks on Jumal ja Mooses. Küll aga algab perikoobile eelnev salm 17 nõnda: „(Siis) ütles Jhvh Mošéle: …“, mis tähendab, et salmis 18 vastab Mooses, et soovib saada näha Issanda aupaistet. Eelnevalt on Mooses kõnelejaks olnud üksnes salmis 12, sest ka salm 15 ei esita algkeeles Moosese nime. Perikoobi toortõlkes tuleb siis „ta“ all mõista Moosesest ja „Ta“ all Jumalat. Üksnes salm 21 määratleb selgesti, et Jahve on kõneleja. Eelöeldu näitab, et perikoopi 2Ms 33:18–23 tuleb lugeda laiema kirjandusliku kompositsiooni osana.

Perikoobi struktuur on lihtne ja pelgalt kaheosaline. Mooses palub näha Issanda aupaistet ja järgnevad viis salmi on Jumala vastus. Jutluse alusteksti on soovitatav siiski laiendada salmiga 17. Sellisel juhul algab jutluse tekst Jumala vastusega Moosese varasemale soovile 33:12–13 + 15–16. Siis saaks koostada dünaamilise struktuuri, mille kohaselt Issand on kõne alustaja ning lõpetaja:

1. Issand ütleb Moosesele, et tunneb teda nimepidi ja ta on leidnud armu Issanda silmis (s 17).

2. Kahtlev Mooses soovib siiski Issandalt kinnitust, mida saab anda Issanda aupaistuse nägemine (s 18). Mooses soovib olla kindel, et Issand ikka on kohal, kui ta peab rahvast edasi viima. Professor Evald Saag on nimetanud kasutanud heebrea sõna kabod (kreeka doxa) kohta eesti keeles ka vastet „kaalukus“, see tähendab Issanda kaalukust.

3. Issand vastab Moosesele, ühtlasi nii täites kui ka mitte täites Moosese soovi (s-d 19–23). Mooses küsib rohkem, kui talle on kasulik. Selleks, et Mooses seda mõistaks, kinnitab Jumal esmalt oma armulisust ja lubab selleks lasta oma headusel Moosese eest mööduda. See on kinnitus Jumala headusest ka rahva jaoks. Seega näitab Jumal Moosesele mitte seda, kuidas ta küsivale inimesele „paistaks“, vaid kes ta heana tegelikult on.

  • Issand lubab ilmutada oma headust, anda teada oma nime ja kinnitada oma armulisust (s 19). Salm on osaline paralleel 2Ms 3:14-le. Jumal on oma armu ja halastuse omistamisel täielik suverään ega lase inimesel milleski kaubelda (Durham 1987: 452).
  • Issand annab teada, et Mooses tema palet ei näe (s 20), see ületab inimeseks olemise piirid ja oleks ebaturvaline.
  • Issand selgitab, kuidas ta Moosest kaitstes ilmutab talle osaliselt oma aupaistet (s-d 21–23). Jumal kaitseb inimest ka omaenda suuruse nägemise eest.

Perikoobi kontekst on aga võimas ja ühtlasi kujunemislooliselt keeruline. Lähikonteksti mõttes on salmid 17–23 osa suuremast kompositsioonist 2Ms 33:12–34:9. Perikoobi lõppu vaadates on kerge näha, kuidas Jumala kõne jätkub kohe 34:1–3, andes Moosesele korralduse raiuda uued kivilauad ning minna (uuesti) üles Siinai mäele. See annab märku, et veelgi laiema konteksti moodustava jutustuse süžee algus oli 2Ms 19:1 juures, mis juba varem viis lugeja Siinai mäe, kivilaudade ja Jumala käskude andmise juurde 2Ms 20:1–17.

Kogu selles lõigus hõljub taustal Jumala nime küsimus. Õigupoolest on salmide 12–13 tekstis tajutav Moosese soov saada kinnitust, mida ta sellele rahvale ütleb, keda peab ta teekonnale viima, kes on rännaku kaaslane ja garantii. Jumala nime otsese küsimise asemel soovib Mooses Issanda palge kaasa tulemist (s 15) ja Issanda aupaiste nägemist (s 18). Issand võtab oma nime avaldamise ise kõneks (s 19) ja ennäe, 2Ms 34:5 kohaselt on Mooses tõusnud kaljult (33:21–23) mäele ja hüüab seal ise Issanda nime! Seega saab arvata, et jahvistlikust allikast inspireeritud jutustuse lähtepunkti peame otsima 2Ms 3:14–15 tekstist, kuna käesoleva perikoobi kontekstis on Issanda nime, kirkuse ja palge teemad suure kaaluga.

Jumala kirkust / aupaistet ei olnud antud näha saada ja 33:23 ütleb sama ka Jumala palge kohta. Jumala kirkus ja Jumala pale on siin kõrvuti seatud ning mõlemad sõnad väljendavad Jumala inimesele ilmutatud ja samas inimese eest peidetud loomuse omavahel seotud aspekte.

Perikoobis nähtuvad Exoduse ehk Teise Moosese raamatu mõned teoloogilised juhtjooned: Jumal ilmutab end Moosesele ja Iisraelile oma palge ja aupaistuse kaudu, ent teeb seda varjatud viisil. Ei Jumala aupaistet ega palet saa täielikul kogeda nagu 33:20 ja 30:23 rõhutavad.

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoop on žanri poolest osa jutustusest ehk narratiivist ja asetub pikemasse tekstilõiku 2Ms 32–34, kus on rikkalikult kirjanduslikke liitekohti. Siin on nähtud nii jahvistliku (J), elohistliku (E) kui ka deuteronomistliku (D) ja preesterliku (P) kui ka paljude hilisemate kirjutajate sulejälgi (vrd Durham 1987: 417). Lõpptulemus on aga igati sisukas ja dramaatiline kirjanduslik tervik, mille sünnilugu on keerukas. Seepärast ongi oluline jälgida narratiivset terviklikkust.

Jutustus 2Ms 32 algab rahva patustamisega kuldvasikat valmistades, siis kui rahvas nägi maise kulla maist hiilgust. Lõik 2Ms 32–34 lõpeb aga 34:29–35 tõdemusega, kuidas Jumala kirkust päriselt mitte näinud Moosese pale Iisraeli rahva silmade ees siiski kiirgas.

Tõdesime, et perikoobis on oluline Jumala nime küsimus. Vähemalt lõigu sees on Jumala nimi kõikjal Jahve ning lõigu sünnilugu pärineb ilmselt sellest tekstigrupist, mis on alguse saanud autorist nimega Jahvist. (Mulle sümpatiseerib professor Evald Sae kasutatud eestipärane vorm Jahvelane – R. Tasmuth.) Samas on eriti Exoduse teises pooles enamik kirjutatust pika kirjutamisprotsessi tulemus ja pärit ajast alates 5. sajandist eKr.

4. Ajalooline kontekst

Redaktsiooniloolisest keerukusest johtuvalt ei saa rääkida autorist harjumuslikus mõttes. Jahvistliku, deuteronomistliku ja preesterliku autori jutustuselõngad (ca 7.–5. saj eKr) näivad olevat kokku keerdunud pikema aja jooksul, on raskesti jälgitavad ning jätavad meile pigem soovituse keskenduda jutustuse sisulise kulgemise jälgimisele. Perikoopi tuleb vaadelda eriti 2Ms 32–34 piirides ja asetada ka need kolm peatükki terve 2Ms raamatu konteksti.

Ajalooliselt tuleks kujutatud sündmused paigutada 2. aastatuhande keskpaika eKr, ent kusagil mujal peale tuhatkond aastat hiljem kirjutatud Vana Testamendi tekstide ei ole neist sündmustest kirjutatud ega neid kujutatud.

5. Paralleeltekstid

Sünoptiliste paralleelidena mõistetavaid paralleeltekste pikemal kujul on Vanas Testamendis vähe. Paralleeltekstina või jutustusena mõistmiseks võib aluseks olla näiteks sündmuste süžeeline, kõnede sisuline ja leksikaalne või kaudsemalt motiivide sarnasus. Antud perikoopi ja selle konteksti valgustab Siinai teofaania ehk Jumala ilmumise, Moosesega kõnelemise ja Jumala nime teema 2Ms 3 ja 2Ms 20.

6. Tõlgendusloolised märkused

Issanda templissetoomise püha on lähedases suguluses Issanda ilmumise pühaga. Mõlemal pühal on tähelepanu keskpunktis Jumala kirkuse ilmumine, templissetoomise pühal kitsamalt Messiat oodanud vagadele Jeruusalemma templis.

Käesoleva aasta jutluse kirjakoht on kaudses suguluses mitme Vana Testamendi epifaania-jutustusega, milles Jumal ilmutab ennast „osaliselt“. Inimkonna esivanemad kuulsid Eedeni aias kõndides üksnes Jumala häält (1Ms 3:8) ning Jesaja näeb templinägemuses ainult Jumala kuuepalistust, mis täidab pühima paiga seinast seina (Js 6:1). Ka prohvet Eelija näeb Jumalat üksnes otsekui selja tagant, kui tema eest koopasuus möödub „vaikne, tasane sahin“, milles Eelija kogeb Jumala ligiolu (1Kn 19:12). Jumala taevase „õukonna“ liikmed – seeravid – katavad Jumala ligiduses oma näo, et mitte Jumalale otsa vaadata (Js 6:2).

Js 14:12 mainitud „helkjas hommikutäht, koidiku poeg“, kes on taevast maha paisatud, on andnud alust populaarsele langenud ingli motiivile. See kajastub muuhulgas Esimeses Eenoki raamatus 86–90 ja Teises Eenoki raamatus 29:3–4 ning ka Lk 10:18 ja Ilm 12:9. Eenoki raamatute ja Juubelite raamatu kohaselt seisnes langenud inglite patt selles, et nad armusid inimeste tütardesse. Ka on viiteid sellele, et inglite patt seisnes soovis näha Jumala palet. See soov tähendas üleastumist neile määratud piiridest.

Johannese evangeelium rõhutab korduvalt inimese võimetust näha Jumalat palgest palgesse. Evangeeliumi proloogis tõdetakse: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud“ (Jh 1:18). Proloogi kohaselt on Poeg ainus, kes on suuteline Jumalat inimestele „eksegeesima“. Jh 14:8–11 leidub huvitav vestlus jünger Filippuse ja Jeesuse vahel. Filippus ütleb Jeesusele: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!“ Jeesus vastab talle: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!? /…/ Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.“

Jumal, keda Mooses ainult selja tagant näeb, tutvustab ennast armulise ja halastaja Jumalana (2Ms 33:19), jättes endale siiski õiguse otsustada, kellele ta armu ja halastust osutab. Siinai mäel möödub Jumal Moosese eest ning esitleb ennast pisut avaramas sõnastuses: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!“ (2Ms 34:6–7). Kui Jeesus mõtestab ennast Jumal Isa ilmutajana inimestele ja iga ristitu on Jeesuse vend või õde (vrd Gl 4:6–7; Rm 8:15–17), siis on kristlastegi kutsumus ilmutada maailmas Jumalat. Iga ristitu peaks olema suuteline ütlema: kes on näinud mind, on näinud Isa. Sarnasus ei ole mitte füüsiline, vaid sarnasus on tegudes, tegutsemislaadis.

Issanda templissetoomise püha kõneleb sellest, kuidas Püha Vaimu abil on inimene suuteline märkama Jumalat väikeses. Tuntud jõululaulu Adeste fideles ühes ladinakeelses variandis on sõnad: Deum de Deo luminem de lumine velatum sub carne videbimus, „Me saame näha Jumalat Jumalast, valgust valgusest liha alla looritatult.“

Rudolf von Emsi maailmakroonikas (1350–1375, Fulda Ülikooli- ja Maakonnaraamatukogu) on kujutatud hetke, mil Mooses näeb Jumalat selja tagant. Pildi vasakus servas põlvitab Mooses koopas ning paremas servas on kujutatud Jumala kuklatagust.

Foto: Wikimedia

7. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge.

Issanda templissetoomise püha jumalateenistust võib alustada küünlaprotsessiooniga (vt Käsiraamat, lk 269–270). Traditsiooniliselt on protsessiooni ajal lauldud Siimeoni kiituslaulu Nunc dimittis. Kuna praeguses lauluraamatus ei ole ühtegi Siimeoni kiituslaulust otseselt inspireeritud koraali, soovitab Käsiraamat protsessiooni ajal laulda Sakariase kiituslaulu Benedictus või jumalateenistuse alguskoraali. Käsiraamat jätab täpsustamata, mil kombel Benedictus’t laulda. Siin on kaks võimalust, kas koraal „Tänu olgu Jumalal“ (KLPR 12) või proosavormis kiituslaul hommikupalvuse korrast (Käsiraamat, lk 460–463).

Siiski on Käsiraamatu abil võimalik korraldada traditsiooniline küünlaprotsessioon, kasutades protsessioonilauluna ühte varianti proosavormis Siimeoni kiituslaulust, mis on leitav päevalõpupalvuse korrast (Käsiraamat, lk 484–486). Antifonina tuleb sel juhul kasutada pisut modifitseeritud kujul laulu viimast salmi: „Valgus, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkus Sinu rahvale Iisraelile“. Igati tervitatav oleks tuua uude kavandatavasse lauluraamatusse tagasi Siimeoni kiituslaulu alusel Lutheri poolt loodud koraal „Mit Fried und Freud ich fahr dahin“ („Ma rahuga läen ära siit“, ULR 292) või luua päris uus koraal.

Kuna Agenda otseselt Issanda templissetoomise püha ei tunne, tuleb Agenda alusel jumalateenistust pidades kasutada jõulu ning Issanda kuulutamise püha ainest. Algussalmidena on kohane kasutada jõuluaja üldiseid algussalme.

Teise veebruaril möödub sada aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. See on tähtpäev, mis on oluline ära märkida, kuid see ei tohiks saada Issanda templissetoomise püha peateemaks.

Alguslaul: 9.

Päeva laul: 62.

Jutluselaul: 18A:1–3.

Ettevalmistuslaul: 3.

Lõpulaul: 27.

Algussalmid: Agenda, lk 58 (2. Kõigel jõulu ajal).

Päeva palve: Käsiraamat, lk 271, nr 4 / Agenda, lk 116, nr 2.

Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 30 (küünlapäev) / Agenda, lk 116–117.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 272 või lk 349 (küünlapäev ja paastumaarjapäev).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 272 / Agenda, lk 85.

8. Muud soovitused

Luther oli üldjoontes tõrjuv kirikupühadega seotud tseremooniate suhtes. Lutheri kiri Berliini praost Georg Buchholzerile (1539) lubab hinnata tema seisukohti selles küsimuses – nendest kinnipidamine on vabatahtlik, kui need on väärtarvitustest puhastatud: „Mis aga puudutab seda, mis teid häirib, s.t koorimantli või koorirüü kandmist palve- või ristinädalatel ja markusepäeval, ja ringkäiku ümber kirikuaia pühapäeval mõne puhta responsorium’i saatel ja ülestõusmispühal Salve, festa dies lauldes ilma sakramenti ringi kandmata, siis minu nõu on see: Kui teie isand markkrahv ja kuurvürst jne lubab Jeesuse Kristuse evangeeliumi selgelt ja puhtalt jutlustada ilma inimlike lisandusteta ja mõlemat ristimise ning Jeesuse Kristuse ihu ja vere sakramenti tema seadmise järele ulatada ja anda, ning tahab loobuda pühakute appihüüdmisest, et nad ei ole hädasaitajad, vahendajad ning eestpalujad, ning sakramendi protsessioonis ringikandmisest ning igapäevastest missadest, ka vigiiliatest ning surnute hingemissadest ning vee, soola ja taimede pühitsemisest, ja lubab laulda ringkäigu või protsessiooni ajal puhtaid responsorium’e ja laule ladina ja saksa keeles, siis, Jumala nimel, käige ringi ja kandke hõbedast või kuldset risti ja sametist, siidist või linasest riidest koorimantlit või koorirüüd. Ja kui teie isandale kuurvürstile ei ole küllalt ühest koorimantlist või koorirüüst, mida te [protsessioonis] kannate, siis pange neid kolm tükki selga nagu ülempreester Aaron kandis üksteise peal kolme rüüd, mis olid kaunid ja ilusad, mistõttu kirikuriideid nimetatakse paavstluses ornata. Ja kui teie kuurvürstlikule kõrgusele ei ole küllalt ühest tiirust või protsessioonist, millega ümber [kiriku] käite, helistate ja laulate, siis käige seitse korda ümber [kiriku] nagu Joosua koos Iisraeli lastega ümber Jeeriko käis, sõjakisa tegi ja pasunaid puhus. Ja kui teie isand markkrahvil on selleks lusti, võib teie kuurvürstlik armulikkus selle ees hüpelda ja tantsida harfide, trummide, tsimblite ja kuljustega nagu Taavet Issanda laeka ees tegi, kui seda Jeruusalemma linna toodi; ma olen sellega ülimalt rahul, sest kui neist väärtarvitus ära võtta, ei anna need evangeeliumile midagi juurde ega võta ka ära, kui neist vaid ei tehta õndsusele hädavajalikku ja südametunnistust sellega ei seota. Ja kui ma suudaksin ka paavsti ja paavstlased nii kaugele viia, kuidas ma siis tänaksin Jumalat ja oleksin rõõmus“ (WA Br 8, nr 3421, lk 625–626, tlk J. Siim).

Issanda templissetoomise püha (rahvakalendri nimetusega küünlapäev) on olnud eestlaste jaoks oluline püha, mis taliharjapäeva (14. jaanuar) kõrval märkis poole talve möödumist. Pool inimeste ja loomade toidust pidi olema alles. Sellest päevast alates hakkavad rohukõrred lund vihkama. Saare- ja Läänemaal märkis küünlapäev jõuluaja lõppu, samas kui mujal Eestis tähistas seda juba kolmekuningapäev.

Küünlapäevaks keedeti (tangu)putru ja sealiha, naised olid töödest vabad ning käisid kõrtsis küünlapuna ehk naistepuna joomas. Punase veini või viina joomine pidi tagama punapõskse väljanägemise.

Küünlapäeval palgati sulaseid, tüdrukuid ja hooajatöölisi, sõlmiti teenistuslepinguid.

Küünlapäevaga on seotud rida ilmaendeid. Selge küünlapäev ennustas head suve, sajune küünlapäev vihmast suve. Ilma ennustamine küünlapäeva ilma alusel on tuntud ka mujal maailmas. Ulmelis-koomilises võtmes käsitleb teemat Harold Ramise ja Danny Rubini 1993. aasta film „Lõputu küünlapäev“ (Groundhog Day). Filmis saadetakse telereporter kajastama Punxsutawney linna (Pennsylvania osariik) populaarset sündmust – metsümiseja väljumist urust ja tema varju alusel ilma ennustamist.

Metsümiseja päev (Groundhog Day)on populaarne tähtpäev Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Aluseks on Pennsylvania hollandlaste usk, et kui sel päeval urust väljuv metsümiseja näeb oma varju (ilm on selge), tõmbub ta urgu tagasi ning talv kestab veel kuus nädalat; kui ta aga varju ei näe, saabub kevad vara. Uskumus ise pärineb Saksamaalt, kus ilma ennustavaks loomaks oli mäger. Kõige rahvarohkem on Punxsutawney linnas toimuv küünlapäeva tseremoonia, mille keskmes on poollegendaarne ümiseja Punxsutawney Phil.

Kasutatud kirjandus

Durham, John I (1987). Exodus. Word Biblical Commentary 3. Nashville et al.: Thomas Nelson.

(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 6–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English