Ilmselt meenuvad inglid advendi ja jõulude paiku sagedamini kui muidu. Vahel seetõttu, et neid kasutatakse hooajalistes dekoratsioonides, vahel aga seetõttu, et valmistutakse pühadeks, mõeldakse usust tavalisest rohkem või ka seetõttu, et talvehämarus soosib eksistentsiaalseid mõtisklusi. Minule meenutavad inglid aga üsna tihti ka Pillet, kes sageli oma kirja lõpetas sooviga „Inglid kaasa!“.
21. detsembril on Pille Valgu 60. sünniaastapäev. Arvan, et võime julgelt asetada ta koos Peeter Põllu ja Johan Kõpuga usulise hariduse uuendajate hulka. Sarnaselt nende suurmeestega oli ka Pille haare üüratu. Ta jõudis olla ajaloolane, rahvusvaheline haridusteadlane, kunstiloolane, aktiivne kiriku liige. Teda iseloomustati kui järjekindlat, inspireerivat, uuenduslikku, tarka ning eelkõige südamlikku ja kirglikku inimest. Tõepoolest, ta loengud olid tuumakad, kaasahaaravad ja mõtlemapanevad. Tema kirjatööd selged ja kauni keelekasutusega. Vestlused temaga olid sisukad ja mahlakad.
Eelmisel aastal ilmus tema õpilaste eestvedamisel kogumik valitud töödest, mis on valminud Pille sulest. Need artiklid peegeldavad Pille mitmekesist pärandit. Seal on kirjatükke kodusest kristlikust kasvatusest, koguduse lastetööst, muidugi religiooniõpetuse ainekavast ja selle kohast suuremas koolipildis, ajaloolisi, ainedidaktilisi ja väärtuskasvatusega seotud töid. Need read mõjuvad värskelt ja kaasakiskuvalt ka nüüd, paar aastakümmet hiljem. Osalt kindlasti ka nende toredate lugude tõttu, mida Pille oma kirjutistesse põiminud on. Pille pani lastevanematele südamele, et „hoolimine ja armastus ongi kõige olulisem kristlik kasvatus, mida vanemad lapsele pakkuda saavad“. Koguduse lastetöö kontekstis rõhutas Pille, et laps on täisväärtuslik jumalalaps ning teda tuleb tõsiselt võtta, arvestada tema eakohase mõtlemise ja maailmatajumise viisiga.
Tema elutööks võib vaieldamatult pidada religiooniõpetuse ainekava väljatöötamist. Oma magistritöös „Usuõpetus Eesti koolides aastatel 1918–1940“ uuris ta usuõpetuse reforme 1920ndatel. Tema järgmiste aastate publikatsioonid keskenduvadki peamiselt ajaloole, tõmmates niite tänapäeva olukorda. Samal ajal hakkas Pille omamoodi sillaehitajaks haridusministeeriumi, kooliinimeste, kiriku ja usukogukondade vahel. Tegu oli tõeliste dialoogidega, milles vormusid kõigi osapoolte arusaamad sellest, mis on ja mida peaks andma religioonialane haridus 20. sajandi eesti koolis. Ka Pille enda arusaam on tänu nendele dialoogidele ajas muutunud, võttes üha selgemaid piirjooni. Algusest peale olid märksõnadeks, millest Pille ei taganenud, avatus, kontekstuaalsus, seos kultuurilooga. Pille uuris, mida ootavad religiooniõpetuselt õpetajad, koolijuhid, mida õpilased ja lapsevanemad, millised ootused ja hirmud on kirikutel ja teistel usuorganisatsioonidel. Käies arvukatel rahvusvahelistel konverentsidel lisas Pille parimaid maailmapraktikaid, imetledes neid religiooniõpetuse vorme, mis arvestavad üha globaliseeruva maailmaga ja mida saab pidada õpilastele tähenduslikuks. Dialoogis erinevate osapooltega said esialgsed märksõnad konkreetse sisu ja vormi, täpse sõnastuse tema doktoritöös „Eesti kooli religiooniõpetuse kontseptsioon“. Üha olulisemaks oma kultuuri mõistmise kõrval saab Pille jaoks küsimus, mida saab kool teha, et aidata noort inimest mõista endast erineva kultuuritaustaga inimest, õppida koos elama, kuidas suurenevas infotulvas toetada noore inimese teed „jõuda iseenda juurde“. Samas suhtus ta kerge irooniaga ootusesse, et religiooniõpetus on päästev imevahend moraalse huku eest.
John Hull, rahvusvahelise religioonipedagoogika akadeemilise organisatsiooni ISREV asutaja arvas õigustatult, et Pillet saab pidada Eesti religiooniõpetuse pühakuks ja apostliks. Ilmselt ongi nii, sest seda rege rautas Pille kirglikult ja järjekindlalt, trotsides vahel ka isiklikke rünnakuid ja solvanguid. Minule aga oli Pille oluline eelkõige inimesena. Inimesena, kes julges olla haavatav, rääkida valusatest asjadest inimest haavamata. Inimesena, kes oli ühtaegu nõudlik ja leebe. Nagu Pille ööülikooli saates arutles: „Natuke leebust enese suhtes või julgust olla ebatäiuslik, julgust aeg-ajalt tunnistada seda, et vot ei jaksa üks inimene ikka teha nii palju … Ei juhtu midagi, kui mõned suured tähtsad paberid jäävad lugemata või mõni maailma päästmise projekt lükkub mõneks ajaks edasi.“ Nii nagu seda ööülikooli loengut, saab ka teisi Pille suurepäraseid artikleid igaüks lugeda raamatust „Peab julgema… Artikleid väärtuskasvatusest ja hingeharidusest“. Arvan, et see on vääriline Pille sünnipäeva tähistus. Inglid kaasa!
Olga Schihalejev (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika dotsent ja EELK liige.
