9. novembril 1989 üllatas maailma uudis, et Berliini müür oli kokku varisenud. See oli õnnelik uudis. See oli uudis täis lootust ja üllatust, kuigi seda oli kaua oodatud. Sündmused, mis eelnesid müüri kokkuvarisemisele, muutsid tõeliselt maastikku Euroopas.
Kirikud palvetasid ja töötasid kümneid aastaid piiride avamise ja inimõiguste austamise eest. Siis saabus meile mõistmine, et uus Euroopa oli sündimas. Meie silmade ees tekkisid uued elemendid, mis mõnikord olid õnnelikud ja teretulnud ja teinekord häirivad ja ähvardavad. Muret tekitavad elemendid olid rahvusluse tõus, kättemaksuiha ning selliste poliitiliste, majanduslike ja isegi religioossete jõudude võidukäik, kes püüdsid oma kasuks pöörata ja uusi võimu ja domineerimise positsioone sisse võtta tühimikus, mis tekkis muudatuse järgselt.
Kui müür kokku varises, oli meie silme ees visioon ühtsest Euroopa kodust. Kodust, kus on nii kulunud kui luksuslikke alasid. Avatud, kutsuv ja võõrustamiseks valmis kodu ilma diskrimineerimiseta. Kodu, kus keegi ei karda tõtt rääkida, kus igapäevane leib jagatakse võrdselt ja kus dialoog on eelistatud vägivalla ees.
Leppimine on keeruline ülesanne. Ka kirikud on leppimise suhtes olnud ja on ambivalentsel seisukohal. Usaldamatus ja hirm moonutab ühtsust Kristuses ja takistab Tema vabastavate jõudude realiseerumist. Ometi on leppimine and Jumalalt, mida me peame taotlema järjekindluse ja alandlikkusega.
Kirikute ülesanne on meeletu. Eraldatus ja jaotumine Euroopas süvenevad, sel ajal kui me ootame rahu ja õiglust. Sõja julmused on taas üles kerkinud ja selle jäetud haavad pole sugugi paranenud.
Isegi täna ei ole Euroopa sisemist leppimist leidnud, vanad müürid püsivad, uusi ehitatakse hirmu ja rumaluse viljadena. Need müürid kannavad ebainimlikkuse märke ja neid leidub kõikidel kontinentidel.
Tükk Berliini müüri on Oikumeenia Keskuses Genfis, oikumeenilise keskuse aias, künkal, millelt paistab Rahvuste palee, seisavad kaks Berliini müüri tükki, üks tõuseb otse üles ja teine lamab maapinnal.
Paar päeva pärast 9. novembrit 1989, visiidi käigus, kus avaldati solidaarusust Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) Protestantlike Kirikute Nõukogule, arutati uue olukorraga seotud teemasid. Selle hulgas on teema, kuidas eemaldada tonne betooni ja jäätmeid, millest koosnes nüüdseks kasutu müür.
Diskussiooni lõpus mainis Jean Fischer, endine Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) peasekretär, naljatamisi, et üks või mitu müüri osa tuleks eraldada EKK-le. Aasta hiljem helistas talle ühel õhtul koju Saksa armee kolonel ja andis talle teada, et kks EKK jaoks reserveeritud müüri tükki on Berliinis olemas ja need tuleb ruttu ära viia. Nii juhtuski.
See improviseeritud mälestusmärk on leidnud koha oikumeenilises keskuses, nii et kogu maailmast tulevad külastajad ja tulevased põlvkonnad saavad meenutada selle külma sõja ja raudse eesriide kohutava sümboli paljusid ohvreid. Müüri tükk on seal selleks, et me peaksime meeles, et lahutamiseks mõeldud müürid ei ulatunud taevasse.
Allikas: EKK
