Õnnitlen teid piiblitõlke 280. aastapäeva puhul! Andku Jumal, et Tema sõna jõuaks üha suurema hulga inimesteni ja kannaks päästmiseks vilja!
Täna tahaksin teile rääkida veel ühest tõlkest – Uue Testamendi tõlkest heebrea keelde. Me loomulikult teame, et Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles, kuid mõne varase traditsiooni kohaselt oli üks kõige esimestest evangeeliumi ülestähendustest kirja pandud heebrea keeles. Me ei tohi unustada, et suur osa nelja evangeeliumi kreekakeelsest tekstist on tegelikult tõlge. Jeesus ei rääkinud oma jüngrite ja teistega, kes teda kolme aasta jooksul järgisid, mitte kreeka, vaid heebrea või aramea keeles.
Seetõttu on täiesti loomulik, et Jeesusesse uskujad on juba ammu soovinud tema sõnu rekonstrueerida keelde, milles algselt räägiti. Sajandite jooksul on heebrea keelde tõlgitud tervelt 90 Uue Testamendi eri osa või kogu Uus Testament. Neist enamiku puhul on küll tegemist katsega tõlkida keelde, milles kõneldi rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi. Mõned tõlked tehti Vana Testamendi heebrea keelde, teiste aluseks oli mišna (3. sajandil pKr avaldatud juudi suuliste seaduste kogumik) heebrea keel. Esines ka püüdlusi rekonstrueerida heebrea keelt, mida rääkisid Jeesus ja tema jüngrid. Kuid mitte ühtki neist tõlgetest ei tehtud tõlkimise ajal kõneldavas keeles, sest kõigi nende sajandite jooksul heebrea keelt lihtsalt ei räägitud.
Tänapäeval Iisraelis kõneldavasse heebrea keelde valmis esimene Uue Testamendi tõlge alles veidi enam kui nelikümmend aastat tagasi. Meil Iisraelis on nimelt ainulaadne olukord: keelt, mida ei kasutatud sajandeid, hakati uuesti rääkima, kohandades seda tänapäevase maailmaga.
Oluline on märkida, et nagu iga teine keel, on ka heebrea keel aja jooksul arenenud. Tegelikult muutus see isegi Vana Testamendi aega hõlmava kaheksa- või üheksasaja aasta jooksul, sest Piibli varaseimate raamatute heebrea keel erineb mitmeski mõttes hilisemate omast. Kindlasti on see tuttav ka eestikeelse Piibli tõlkijaile: mõnda 280 aastat tagasi kasutatud sõna täna eesti keeles ei kasutata enam üldse või on selle tähendus muutunud. Sama kehtib ka mõne grammatikareegli kohta.
Esimese Uue Testamendi tõlkega tänapäevasesse heebrea keelde alustati 1969. aastal. Iisraeli Piibliselts avaldas selle 1976. Tol ajal oli Iisraelis väike, kuid kasvav juudikristlaste kogukond, kellest enamikul oli heebrea keel esimeseks keeleks. Nad kasutasid saksa piibliuurija Franz Delitzschi tõlgitud heebreakeelset Uut Testamenti, mille esimene trükk ilmus umbes sada aastat enne piibliseltsi tõlget (1877).
Delitzsch lõpetas oma tõlke mitukümmend aastat enne seda, kui Iisraelimaal püüti heebrea keelt igapäevaseks kasutamiseks taaselustada. Seetõttu on mõned tema sõnaesitused tänapäevase heebrea keele kõneleja jaoks arusaamatud või isegi eksitavad. Delitzsch ei oleks näiteks saanudki teada, et tema kirjas heebrealastele (Hb 8:6) Messia kirjeldamiseks kasutatud sõna sarsur, mis tähendab vahendajat, saab tänapäevases heebrea keeles tähenduseks „gigolo“ või „kupeldaja“.
Uue tõlkega püüti lugejale pakkuda keelt sellisel tasemel, mis võis Uuel Testamendil olla selle algses tähenduses. Varasemad Uue Testamendi käsikirjad on ilmunud koinee ehk tavakreeka keeles, kuigi Paulusel oleks olnud võimalik oma kirju üles tähendada ka klassikalises kreeka keeles selle antiiksuse ja autoriteedi mõjuga. Tema ajal oli see religioossete, filosoofiliste ja ajalooliste tekstide kirjutamisviis populaarne atitsismina tuntud liikumises. Teiste seas kasutasid seda stiili ka 1. sajandi juudi kirjanikud Josephus ja Philo.
Kuid Paulus tõrjus selle lähenemisviisi ja kirjutas lihtsamas keeles, millest ka tavainimene hõlpsasti aru saab. Ka ajalehed, kui neid Pauluse ajal oleks olnud, oleks ilmselt kirjutatud koinee kreeka keeles. Tuleb eeldada, et Paulus (ja Püha Vaim, kes teda inspireeris) pani tunnustatud normide alusel paika, milline peaks olema religioosne raamat.
Kuigi suurem osa nüüdisheebrea keelde tõlkijate ees seisvatest väljakutsetest on sarnased kõigi teiste piiblitõlkijate omadega, on heebrea keelde tõlkimisel siiski mõned spetsiifilised probleemid. Vaatleme neist mõningaid.
Eesti keeles sugu ei määrata, kuid heebrea grammatikas on see oluline element. Peame teadma, mis soost nimisõna on, et selle laiendeid õiges vormis kasutada. Eestikeelsete näidetega ma seda selgitada ei oska, aga lubage tuua mõned näited inglise keeles.
Maskulinum, femininum ja neutrum on inglise keeles olemas ning harilikult on need üsna ilmsed, nt ema, õde, tädi ja lehm on naissoost, isa, vend, onu ja pull aga meessoost. Heebrea keel erineb inglise keelest selle poolest, et seal on ainult maskulinum ja femininum. Seega ei saa grammatiliselt heebrea keeles miski olla see, vaid peab alati olema meessoost või naissoost.
Mitmuse lõpud
Heebrea keeles väljendatakse nimisõnu mitmuses, lisades sõna lõppu -im või -ot. Kui te heebrea nimisõna mitmust teate, näitab selle mitmuse vorm tavaliselt selle sugu. Meessoost nimisõnad saavad üldiselt meessoost mitmuse sufiksi -im, nt banim, (pojad), naissoost nimisõnad aga üldiselt naissoo mitmuse sufiksi -ot, nt banot (tütred). Siiski on palju erandeid: näiteks isa on mitmuses ’avOT (naissoost lõpp), naine aga našIM (meessoost lõpuga).
Teeme asja veel pisut keerulisemaks: mõned sõnad võivad Piiblis olla mõlemast soost, näiteks päike, tee, viinamarjaistandus ja tuul või vaim.
Just see viimane sõna ruaḥ (vaim) tekitas piibliseltsi annoteeritud heebrea Uue Testamendi (1991) toimetajate seas pikki arutelusid. Töö sisaldas ka mõningaid tõlkeparandusi. 1976. aasta tõlkes järgiti ruaḥ’i kui naissoost nimisõna käsitlemisel üldist kasutamist. See tähendas paljudes kohtades naissoost isikulise asesõna tema (ingl she) kasutamist kohtades, kus kreekakeelne Uus Testament kasutas see, sest kreeka sõna vaimu või tuule kohta on pneuma, ja see on kesksoost.
Kas Püha Vaim on naissoost?
Mõningaid revisjonikomisjoni liikmeid häiris, et heebrea keeles viidati Jumala Vaimule naissoost sõnaga, ja seda mitte keelelistel, vaid teoloogilistel põhjustel. Nad väitsid, et kui Piiblis on Jumal järjekindlalt meessoost, siis peaks Jumala Vaim olema samuti meessoost. Sõna ruaḥ mitmeti mõistetav sugu Piibli heebrea keeles lubaks seda teha.
Vastusena ettepanekule muuta ruaḥ meessoost sõnaks tehti uuringuid mitmes valdkonnas, millest üks oli heebrea tänapäevane kasutusviis. Kõigi kaasaegsete heebrea sõnaraamatute põhjal on ruaḥ naissoost nimisõna, ehkki see ei ole seotud konkreetselt Jumala Vaimu või Püha Vaimu probleemiga.
Seejärel arutas komisjon heebrea pühakirjas kohta, kus ruaḥ esineb nii mees- kui ka naissoost vormis. Ühes eriti huvitavas salmis 1. Kuningate 19:11 kirjeldatakse tuult, mida Eelija nägi Hoorebis, ruaḥ gedolah veḥazak ehk „suur ja võimas tuul“, kasutades selle modifitseerimiseks ühte naissoost ja ühte meessoost omadussõna.
Olulisem küsimus oli aga see, kuidas heebrea pühad kirjutised viitavad Jumala Vaimule. Enamik viiteid Pühale Vaimule ei viita soole, nt kui ruaḥ esineb ilma laiendita sihitisena nagu Psalmis 51:13: „Ära võta minult oma Püha Vaimu.” Kuid enam kui kolmekümnes kohas heebrea Piiblis on Jumala Vaimu sugu näidatud, ja umbes 80% juhtudest on tegemist naissoost sõnaga.
Otsustati, et Uue Testamendi tänapäevane heebreakeelne tõlge ei peaks püüdma heebrea pühakirja grammatikat ega teoloogiat paremaks muuta ja seetõttu säilitab Jumala Vaim naissoost vormi.
Jumala nimi heebrea Uues Testamendis
Jumalal on isikunimi: YHVH. Nagu semiidi nimed üldiselt, oli selle eesmärk peegeldada midagi kandja iseloomust. YHVH on seotud heebrea sõnaga, mis tähendab „olema”; see peegeldab Jumala igavikku ja ajatust.
Iisraeli Jumala nimi sisaldas võimu ja väge ning seda kasutati aupaklikult. Kolmas käsk ütles, et seda ei tohi nimetada asjata, mis tähendas, et inimesed ei tohi anda valevannet Jumala nimel. Seda käsku tuli siiski tõlgendada selle kõige kitsamas tähenduses ja millalgi esimese templi hävitamise (586 eKr) ja 3. sajandi (pKr) vahel lakati Jumala nime üldse kasutamast.
Kui heebrea pühad kirjad tõlgiti kolmandal sajandil eKr kreeka keelde (nn Septuaginta), asendati Jumala nimi sageli kreeka sõnaga kyrios – Issand. Kuid heebrea keeles on Issanda kohta eraldi sõna adon ja Septuagintale tuginedes pole alati võimalik öelda, kas algne Jumalale viitav heebrea sõna oli Jumala neljatäheline nimi heebrea Issanda kohta või mõni muu sõna.
Kreeka keelest heebrea keelde
Uue Testamendi tõlkimisel enamiku keelte puhul probleeme ei teki: tõlkijad kasutavad lihtsalt sõna isand. Uue Testamendi heebreakeelses tõlkes aga tuli sõna kyrios esinemisel iga kord otsustada, kas anda sellele vasteks adonai (isand), YHVH või midagi muud. Heebrea pühade kirjade tsitaatide puhul on otsus küllaltki lihtne, nt Matteuse 22:44 naaseb kaasaegne heebrea Uus Testament Psalm 110:1 originaali juurde: „ne’um YHVH (traditsiooni järgi tuleb lugeda adonai) le’adoni”, kus eestikeelne tõlge on „Issand ütles minu [mu] Issandale“).
Ülaltoodud näites tuleb tähele panna, et Matteus tsiteerib sõnu, mida Jeesus rääkis oma kuulajatele. Kas aga Jeesus või keegi teine Uues Testamendis oleks tegelikult jumaliku nime välja öelnud? On väga tõenäoline, et esimese sajandi juudid ei hääldanud Jumala isikunime. Tõlkijad pidasid siiski õigustatuks psalmi algset sõnastust, kuigi Jeesus oleks tõenäoliselt Jumala nimeks öelnud sõna isand.
Sarnaselt on ka teistes kohtades, kus inimesed tsiteerivad Jumala nime sisaldavat Vana Testamendi teksti, see tõlkes alles jäetud. Igal juhul ei püüa tänapäeva Iisraeli lugeja nime hääldada, vaid ütleb adonai, mis tähendab „Issand“.
Heebrea keelest kreeka keelde
Septuaginta tõlkijad, kes püüdsid tõlkida sõna-sõnalt, seisid silmitsi vastupidise probleemiga: kuidas teha kreeka keelde tõlkides vahet heebreakeelse Piibli adonai ja YHVH vahel? Lahendus, milleni nad üldiselt näivad olevat jõudnud, on adonai kui ho kyrios (Issand) ja YHVH asendamine sõnaga kyrios ilma artiklita.
Kaasaegsed heebrea tõlked
Kreekakeelses Uue Testamendis on samuti kasutusel mõlemad vormid, kyrios ja ho kyrios. Piibliseltsi heebreakeelse Uue Testamendi esimene väljaanne oli (väheste eranditega) juhindunud Septuagintast, esitades ho kyrios kui adonai ja kyrios ilma artiklita kui YHVH.
Redaktsiooni tegemise ajal otsustati siiski loobuda Septuaginta lahendusest ja käsitleda igat juhtumit eraldi. Seega tuli enam kui 300 korral sõna kyrios esinemisel Uues Testamendis kontrollida selle esinemise konteksti. Kui tegemist oli otsekõnega, võis seda tõlkida ha’adoni (Issand), adonai või isegi elohim (Jumal) abil, nagu Septuaginta tõlkijad ise olid mõnikord teinud (muidugi vastupidises suunas). Ainsaks erandiks on see, kui esineja tsiteerib üht heebrea Piibli salmi, mis sisaldab ka tetragrammi YHVH. Nendel juhtudel, nagu varasemas Matteuse 22:44 näites, on esialgne YHVH säilinud. Mõnel juhul on evangeeliumides väljendid, milles Jumala jumalik nimi ongi normaalne, nende seas „Issanda ingel“, „Issanda päev“, „Issanda käsi“ ja „Issanda au“. Heebrea Uus Testament on siin säilitanud tuttava fraasi Jumala neljatähelise nimega.
Rasked otsused
Mõnes kohas vajab kyriose tõlkimine teoloogilist arutelu. Võtame näiteks The Lord needs it („Issand vajab seda,“ Luuka 19:31, 34). Kas omanik pidi aru saama, et Isandal on vaja looma või et ISSAND vajab seda? Tänapäevases heebrea tõlkes on seda võimalik muuta: ha’adoni (Isand) või adonai (ISSAND). Nüüdisheebrea keelde tõlkijad otsustasid kasutada ha’adoni, jättes lahtiseks tõlgenduse, et jüngrite õpetaja [isand] Jeesus vajas eeslit. Usun, et samal viisil on seda käsitletud ka eesti keeles.
Heebrea Piibli tsitaadid uues Testamendis
Teine Uue Testamendi heebreakeelsele tõlkele raskusi tekitav valdkond on heebreakeelse Piibli tsitaat. Enamik selliseid tsitaate Uues Testamendis pärineb otse Septuaginta kreeka keelest ja enamasti on Septuaginta sõnakasutus heebrea keelele lähedal.
Mõnel juhul on Septuaginta ja heebrea versiooni vahel siiski ilmseid erinevusi. Näiteks algab Uue Testamendi teine tsitaat (Mt 2:6) sõnadega „Ja sina, Petlemm Juudamaal”, kus Miika 5,1 kõlab järgmiselt: „Aga sina, Petlemm, Efrata”.
Reegel, millest piiblitõlkijad üldiselt juhinduvad, on tõlkida enda ees olev tekst. Seega ei tohiks tõlkija muuta ühe evangeeliumi teksti identseks teise evangeeliumi paralleelse lõiguga. Samuti, kui Uue Testamendi käsikirjaline traditsioon annab meile tsitaadi Vanast Testamendist, mis on selgelt erinev, ei tohiks seda „ühtlustada”.
Juudi publikule oleks ahvatlev pakkuda lihtsalt tuttavat Vana Testamendi teksti, kuid kui Uue Testamendi kreekakeelne tekst on teistsugune, on meil kohustus tõlkida tekst meile etteantud kujul.
Kes on Uues Testamendis juut?
Juudi rahvas on sajandite jooksul palju kannatanud inimeste läbi, kes nimetavad end kristlasteks. Mõnikord hoidsid needsamad tagakiusajad isegi Piiblit käes. Sageli tsiteerisid nad Piiblit oma vihkamise ja tagakiusamise õigustamiseks. Üks populaarseid antisemiitide ideede allikaid on olnud Johannese evangeelium ja sõna „juudid“ sagedane kasutamine selles. Kreeka sõna on Ioudaioi.
Probleemi mõistmiseks on vaja tunda selle sõna tausta. Jaakobi neljandale pojale andis ta ema Lea nimeks Juuda, sest ta ütles, et „seekord ma kiidan Issandat“ (1Ms 29:35). Sõna tuleneb juurtest, mis tähendab kiitust või tänamist, mõnikord ka tunnistamist. Kui iisraellased Kaanani vallutasid, määrati osa maad Juuda perele ja seda kutsuti perekonna või hõimu järgi Juudaks. Kohanime kreekakeelne vorm on Ioudaia, mida me selle ladinakeelses versioonis teame kui Judaea [ek Judea]. Sellest piirkonnast pärit inimest hakati heebrea keeles kutsuma yehudi, kreeka keeles Ioudaios (mitmuses Ioudaioi). Sel juhul on kõige lihtsamal tasandil Ioudaia’st pärit inimene Ioudaios. Sõna esineb evangeeliumides umbes 88 korda ja evangeeliumides on seda kasutatud järgnevalt: Matteusel 5 korda, Markusel 7, Luukal 5 ja Johannesel 71 korda. On selge, et Johannes, kes küll tegeleb samade põhisündmuste, inimeste ja ajaperioodiga, kasutab sõna teisiti kui teised evangelistid.
Uue Testamendi aja ei elanud juudid mitte ainult Iisraeli aladel. Suurem osa neist oli hajutatud Vahemeremaadesse ja ida poole Pärsiasse. Nendel maadel olid nad üldiselt tuntud kui Ioudaioi või selle kohalik vaste.
Iisraelimaal oli olukord mõnevõrra erinev. Ka olid siin omaks võetud geograafilised erinevused. Lõunast pärit inimesed kutsusid Galilea elanikke galilealasteks, samal ajal kui neid lõunapoolseid nimetasid põhjapoolsed vennad juutideks. Rooma võimud ja muud välismaalased kippusid neid kõiki nimetama Ioudaioi nime järgi. Johannese evangeeliumis näeme geograafilist kasutust selgelt kahes kohas. Johannese 7:1 loeme, et Jeesus viibis Galileas; ta otsustas Ioudaia’sse (Judea) mitte minna, sest joudaioid üritasid teda tappa.
Kuidas tõlkida Ioudaioi selles salmis korrektselt? On selge, et Galilea alasid, mille on asustanud Galilea juudid, eristatakse tekstis Juuda piirkonnast, kus elavad Juuda juudid. Meie tõlked peaksid säilitama selle eristuse ja ütlema midagi sellist: „Ta ei tahtnud Juudamaale minna, kuna juudalased tahtsid teda tappa.“
Sarnaselt näib olevat sõna geograafiline kasutamine Johannese 11:7-8. Jeesus ütles oma jüngritele: „Läki jälle Ioudaiasse [Juudamaale.] Jüngrid ütlesid: „Rabi, alles nüüdsama otsisid Ioudaioi võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?“ Siin nõuab kontekst jälle, et õige tõlge (õigemini transliteratsioon) on juudalased. Kahjuks on enamik meie tõlgetest (sealhulgas eesti) kasutanud siin sõna juudid. See paindumatu ja ebatäpne tõlge on aidanud kaasa Uue Testamendi kasutamisele antisemiitlikel eesmärkidel.
On veel üks sõna Ioudaioi omapärane kasutus (eriti Johannese evangeeliumis), mis käib teatud juudi usujuhtide kohta. Keeleline tava on kasutada terve rahva nime, kui räägitakse vähestest selle esindajatest. Nii näiteks teeme õigesti, kui ütleme, et brasiillased ja argentiinlased peavad kaubanduslepingu üle läbirääkimisi või eestlased mängisid soomlastega jäähokit. Keegi ei arva, et jääle läks miljon eestlast ja viis miljonit soomlast.
Samamoodi kasutab Uus Testament (ja eriti Johannese evangeelium) sõna Ioudaioi tihti terminina vähestest juhtivatest inimestest (või nende esindajatest) rääkimisel. Esmakordselt kasutatakse seda sõna Johannese evangeeliumis just sellisel viisil. Johannese 1:19 saatsid Ioudaioi’d mõned preestrid ja leviidid küsimustega Ristija Johannese juurde. 24. salmist loeme, et „nad olid saadetud variseride juurest“. Vaatame ka Johannese 13:33, mis on üks vähestest kohtadest, kus Jeesus ise seda sõna kasutab. Ta ütleb: „Nagu ma ütlesin Ioudaioile: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla.““ Kui lähemalt uurida, kus Jeesus neid sõnu ütles, leiame, et ta rääkis ohvitseridega, kelle olid saatnud ülempreestrid ja variserid (Johannese 7:30-34).
Hea tõlkija pole ainult see, kes on õppinud kreeka keele grammatikat ja oskab kasutada sõnastikku. Vastutustundlik tõlge nõuab tekstiga töötamist kontekstis, milles see kirjutati. Näiteks peaksime meelde tuletama mitmeid ajaloolisi tegureid, mis on mõjutanud Johannese keelekasutust. Johannes kirjutas oma evangeeliumi esimese sajandi lõpupoolel Väike-Aasia piirkonnas, Iisraeli alade küllaltki kõrvalises kohas. Tema kirjutamise ajaks oli tempel hävitatud ja suur osa juudi rahva sotsiaalsest struktuurist sel maal oli Jeesuse ajaga võrreldes radikaalselt muutunud. Suuremat osa sajandi alguses aktiivselt tegutsenud sektidest ja parteidest enam ei eksisteerinud. Ainsad märkimisväärsed rühmad, kes endiselt oma identiteeti säilitasid, olid Johannese kaaskristlased ja variserid. Kirjutades sajandi lõpul ja peamiselt mittejuutidele mõeldud publikule väljaspool Iisraeli, oskas Johannes üsna õigesti kasutada vaheldumisi Ioudaioi ja variserid.
Uue Testamendi tänapäevases heebreakeelses tõlkes on arvestatud iga juhtumiga, kui sõna Ioudaioi esineb. Seda ei ole alati puiselt ja automaatselt tõlgitud juutidena, vaid see on sobitatud nii selles esineva sisemise kontekstiga kui ka välise kontekstiga, milles see kirjutati. Seda lähenemisviisi järgivad tänapäevased tõlked üha enam.
Tõlke läbivaatamine
Kõik elavad keeled on pidevas muutumise protsessis. Lisanduvad uued sõnad, vanematel sõnadel võib jällegi tähendus muutuda. Isegi grammatika- ja kirjavahemärkide reeglid muutuvad põlvest põlve. Seetõttu on täiesti normaalne, kui piiblitõlked korduvad iga viieteistkümne või kahekümne aasta tagant. Näiteks inglise keeles on 1978. aastal avaldatud New International Version läbinud juba kolm redaktsiooni. Samal perioodil, umbes neljakümne aasta jooksul on prantsuse Louis Segond ja hispaania Reina/Valera tõlkeid mitu korda redigeeritud.
Nagu ma ütlesin, on kaasaegne heebrea keel tegelikult üsna noor keel. Seda on inimeste esimese keelena räägitud vaid umbes sada aastat. Uue keelena muutub tänapäeva heebrea keel veelgi kiiremini kui on kõnekeele puhul normaalne.
Heebrea Uue Testamendi tõlge, mis avaldati esmakordselt 1976. aastal, tehti 1990. aastate lõpus pisut ümber. Kuid kätte jõudis aeg, mil oli vaja põhjalikku revideerimist. Parandus ei ole uus tõlge. Samas ei tohiks olla vajadust alustada Matteuse 1. peatükist ja tõlkida kõike uuesti. Kuidas meil on siis läinud nüüd juba lõppjärgus oleva revideerimisega?
Kui inimesed loevad ja uurivad Piiblit aastaid mingis konkreetses tõlkes, panevad nad tähele asju, mida nende arvates võiks muuta või paremini öelda. Tekivad küsimused. Mõned neist kirjutavad tõlkijale, meie puhul siis piibliseltsile. Nii kogusime soovitatud muudatustest korraliku kogu. Mõni küsimus tekib muidugi seetõttu, et inimene ei mõista erinevate käsikirjatraditsioonide dünaamikat või ei mõista tõlkefilosoofiat, mis oli konkreetse tõlke aluseks. Teisisõnu, mitte kõik ettepanekud pole kasutatavad. Siiski tuleks kõiki ettepanekuid kaaluda ja neid esitanud inimesi tänada.
Keele arenedes kipuvad inimesed muutuma väga lähedaseks tõlkega, mida nad kasutavad. Mõnele jäävad salmid meelde, ja isegi need salmid, mis pähe ei jää, muutuvad lugeja jaoks tavaliseks. Sageli on just need mingit konkreetset piiblitõlget kasutavad inimesed kõige aeglasemad tunnistama, et redaktsiooni on vaja. Nad on mitte kõige loomulikumas keeles esitatud konkreetsest lõigust aru saanud ega näe põhjust seda muuta.
Seetõttu soovisime, et meie praeguse tõlke vaataksid üle inimesed, kes oskavad muudatuste vajalikkust paremini ära tunda. Selliseid inimesi võib vaadelda kahes kategoorias. Esiteks on kirikus noorem põlvkond – need, kes räägivad keelt iga päev kõige ajakohasemas rahvakeeles, kuid ei ole kinni piiblitõlke vanade sõnastuste küljes. Teine rühm, võib-olla paljudele meist üllatavalt, on need, kes asuvad kirikust väljaspool. Need on inimesed, kes tunnevad hästi tänapäeva keelt, kuid ei tea vanas piiblitõlkes kasutatud aegunud fraase. Piibli sõnum on ju mõeldud neile, aga kas nad saavad aru, kui nad seda loevad?
Andsime mitmele noorele usklikule teismelisele ja kahekümnendates eluaastates noorele mittekristlasele Uue Testamendi tõlke tekstilõike ja palusime neil märkida ära kõik, mis on ebaselge või ebaloomulik. Kuigi me ei teinud mitteusklikega täpselt sama asja, palkasime mitteuskliku mehe, nüüdiskeele teada-tuntud eksperdi, ning palusime tal kogu tekst läbi lugeda ja näidata, kus saab asju öelda selgemini või loomulikumalt.
Muide, isegi meil revisjonikomisjonis on kauaaegsetel koguduse liikmetel ja tõlke kasutajatel kalduvus olla tuttavliku salmi muutmisel konservatiivne. Mõned kohad, mis vajaksid muutmist, on armastatud lauludena kasutusel jumalateenistusel. Kas me söandame neid muuta? See probleem on veelgi teravam riikides, kus liturgia koosneb peamiselt pühakirjatekstidest: tõlke muutmisel hakkab see liturgiatekstist erinema.
Kui komisjon töötas redaktsiooni kallal, märkasime, et mõnes kohas võis mõni sõna või mitu sõna olla tõlkimata. Mõnikord ei jagunenud salmid õiges kohas. Teisel juhul oli tehtud muudatusi kreekakeelse teadusliku alusteksti hilisemas väljaandes, millest meie tõlge oli tehtud. Kõik see viis meid tõlke põhjaliku võrdlemiseni kreekakeelse tekstiga. Mõnevõrra üllatuseks oleme avastanud suure hulga neist „kosmeetilistest“ muudatustest.
Loodame läbivaatamisprotsessiga lõpule jõuda järgmisel aastal.
Vana Testamendi tänapäevane heebreakeelne tõlge?
Olen rääkinud tänapäevasest heebrea keelest nii, nagu see erineks Vana Testamendi heebrea keelest ja võib-olla on see mõnele teist tundunud kummaline. Ehkki on tõsi, et keskkooliharidusega iisraellane oskab lugeda ja mõista enamikku Vanast Testamendist algses heebrea keeles, on palju lõike, millest ta ei saa üldse aru või ei mõista õigesti.
Iisraeli lapsed õpivad heebrea tähestikku kooli esimeses klassis. Teises klassis loevad nad heebrea keeles 1. Moosese raamatut. Õpetaja abiga saavad nad enamasti loetust aru. Nad jätkavad kogu kooliaasta vältel Piibli (mis tähendab nende jaoks ainult Vana Testamenti) uurimist ja enne kooli lõpetamist kontrollitakse nende teadmisi. Seejärel on peaaegu kõigil lugemisega lõpp. Ehkki nad on seda õppinud üksteist aastat, on see imelik raamat, mille lugemine ja mõistmine nõuab palju vaeva.
Kui nad enam Piiblit ei loe (või kui neil on raskusi loetu mõistmisega), ei pöördu nad tõlke poole, sest normaalses kaasaegses heebrea keeles pole Vana Testamendi tõlget. Lastele on olemas täielik tõlge (messiaanliku juudi kirjastaja poolt) ja osa raamatuid on juba osaliselt tõlgitud, kuid siis pooleli jäänud. Iisraeli riik on tänaseni üks väheseid riike maailmas, kus puudub Vana Testamendi tõlge riigi ametlikku keelde. See on äärmiselt irooniline ja väga kurb.
Iisraeli Piibliselts alustab nüüd projekti Vana Testamendi tõlkimiseks tänapäeva heebrea keelde. Meie hinnangul võtab projekt aega umbes neli või viis aastat.
Kuidas see idee Iisraelis vastu võetakse? Igas riigis, kus on olemas Piibli vana versioon ja tõlgitakse uut versiooni, on üldiselt kaks reaktsiooni. Konservatiivsed kristlased on vastu ja elanikkond on rahul. Neid reaktsioone on täheldatud paljudes riikides ja tundub, et need kehtivad ka Iisraelis. Konservatiivne osa ütleb: „Püha teksti tõlkimine on pühaduseteotus. Võib ju kasutada saadaolevaid vahendeid ja kommentaare Piibli tähenduse mõistmiseks.“ Sellega on muidugi see probleem, et suurem osa elanikkonnast on juba hääletanud: nad ei saanud loetust aru ja lõpetasid proovimise. Lihtsam on lugeda romaani.
Kuid kindlasti ei andnud Jumal oma sõna lugeda ainult teadlastele ja inimestele, kellel on leksikone ja kommentaare ning akadeemiline kalduvus. Jumala sõnum kadunud inimestele on kindlasti olulisem kui teksti vormi säilitamine, mis rääkis rahva keeles kolm tuhat aastat tagasi, kuid enam seda ei tee.
Nii alustame nüüd suurt projekti, mille eesmärk on Iisraeli riigis tõlkida Vana Testament juudi rahva südame keelde.
Ettekanne on peetud Eesti Piibliseltsi XXVI Piiblipäeval EELK Usuteaduse Instituudis laupäeval, 2. novembril: „Piibli keelest riigikeeleni ja emakeelne Piibel 280“.
Ray Pritz õpetab haridus- ja koolitusasutuses Caspari Center for Biblical and Jewish Studies (Jeruusalemm). Ta on endine Iisraeli Piibliseltsi direktor. Ta töötab kaasa Ühinenud Piibliseltsi tõlkimise osakonnas, kus valmistab ette abimaterjale Piibli tõlkijatele. Tal on doktorikraad Heebrea Ülikoolist, kus ta on ka õpetanud.
