Loe artikli esimest osa siit.
4. ζωή ja ψυχή Johannese evangeeliumi narratiivis
Sõna “elu” ζωή esineb Johannese evangeeliumis 36 korda ja on üks johannesliku teoloogia tuummõisteid. Mõistele ζωή vastab verb ζάω elama, mis esineb evangeeliumis 7 korda. Veel on mõiste ζωή kõrval samast tüvest pärit samasuguse tähendusmahuga sõnad ζῶν ja ζῶντος, mille tõlkevasted on elav või elus ning mis kokku esinevad evangeeliumis 6 korda.
„Elu“ kontseptsioon on üldse kogu Johannese evangeeliumis kesksel kohal ja selle üks oluliseks allikaks on sünoptiline traditsioon.[i] Mõiste ζωή juured ulatuvad samuti kui sünoptilistes evangeeliumides klassikalise kreeka, hellenistlik-juutliku ja vanatestamentliku mõtlemise juurde. Vana Testamendi järgi lähtub elu Jumalast, on ainuüksi Jumala and, tema tahtel loodud, täielikult tema päralt. Septuagintas kasutatakse Jumalaga koos elatud ja teda järgiva elu tähistusena mõistet ζωή. Mõistepaari ζωὴ αἰώνιος juured on juutlikus eshatoloogilises mõtlemises ja sünoptilises traditsioonis.[ii]
Kuna “elu” ζωή on Johannese evangeeliumis 18 korda seotud sõnaga “igavene” αἰώνιος, moodustades mõistepaari “igavene elu” ζωὴ αἰώνιος, ja on kirjakohti, kus mõlemad mõisted, nii ζωή kui ζωὴ αἰώνιος esinevad koos, siis eristan teemas paremini orienteerumiseks ja selgitamiseks kirjakohad järgmiselt:
- ζωή esineb üksiku mõistena;
- koos mõistega αἰώνιος ehk ζωὴ αἰώνιος;
- ζωή ja ζωὴ αἰώνιος esinevad koos ühes mõttetervikus.
4.1. ζωή üksiku mõistena
Mõiste “elu” ζωή esineb esimest korda Johannese evangeeliumi algushümnis salmides(Jh 1:3jj – „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus“).
Johannese evangeeliumis on „elu“ ζωή olemuslikult Jumalas eneses, Jumala juurde kuuluv atribuut ja and Pojale, kelles on samamoodi „elu“ (Jh 1:3jj; 5:26 – „Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas“) ning ainult Jeesus annab maailmale „elu“ (Jh 6:33 – „Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu”; 6:48 – „Mina olen eluleib“). Tähendab see seda, et nõnda kui Jumal on igavesti elav ja elu andev, nõndasamuti on seda ka igavikust Jumala juurest maa peale läkitatud Poeg jumaliku väe ja meelevallaga inimestele elu andev, Ta on Isaga ühtne.[iii]
Isa ja Poja eluandev vägi on jagatud vägi, jagatud on ka meelevald „viimsel päeval“ kohut mõista (Jh 5:19, 27, 30 – „Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud“). „Elu“ ülestõusmise pärivad „viimsel päeval“ need, kes on elanud Jeesust järgides ja head tehes ning kohtumõistmine ehk hukkamõistmine ootab kurja teinuid (Jh 5:29 – „ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks“). „Viimsel päeval“ kohtumõistmine, mille Jumal on andnud Poja kätte, sõltub inimesest endast, tema usust või uskmatusest, „sõna“ vastuvõtmisest või tagasilükkamisest, ning see on tugevalt esitatud teema (Jh 3:18; 5:22; 5:27; 5:30; 8:16; 12:48). Isa ja Poja ühtsus nii siinses maailmas kui igavikus, mis kajastub „elu“ ja „viimse päeva“ teemas, on üldse Johannese evangeeliumi iseloomulikumaid teemasid, mis eristab seda sünoptilistest.[iv]
Jumala juurest igavikust läkitatud Jeesus Kristus on „tee“ siinses maailmas jumalikku ehk tõelisesse ellu ja ainus võimalus jõuda Jumala juurde (Jh 14:6 – „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“). Nõnda nagu Johannese evangeeliumi algushümnis esineb ainukordse tähendusega λόγος kui Jumala juures olev personifitseeritud isik, nõnda tähistab siin mõiste ζωή personifitseeritud isikut, Jeesust Kristust (vrd ka sel teemal kirjakohti 6:51; 5:26; 6:57; 14:19).[v]
Järgides Jeesust ning uskudes Temasse saavad inimesed kestvalt osaliseks täiuslikust jumalikust elust juba siinses elus, see on kvalitatiivne muutus inimese elus (Jh 5:40; 6:35 – „Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi“; 8:12 – „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus“; 20:31 – „aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“). Jeesuse Kristuse vastuvõtmisega on alanud inimese jaoks uus olemine, on alanud „elu valguses“. Jeesus on tulnud enda omasid tõelisesse ellu juhtima (Jh 10:10 – „Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“).
Inimese maine elu ja surmajärgne elu eshatoloogilises mõttes on Johannese evangeeliumis seotud Jeesuses Kristuses (Jh 11:25 – „Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu“). Samas, maise elu/maailma ning igavikulise elu/taeva vastandus on üks johannesliku teoloogia läbivaid teemasid ja vaid usu läbi Jeesusesse Kristusesse, Tema „sõna“ vastuvõtmise kaudu, saab inimene tõelise „elu“ ζωή osaliseks nii olevikulises kui eshatoloogilises mõttes. Seda teemat kajastavad veel ka kirjakohad Jh 3:36; 12:47jj.
Johannese evangeeliumis on mõisted „elu“, „vaim“ ja „sõna“ olemuslikult omavahel seotud kui eluandvad asjad: (Jh 6:63 – „Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu“; vrd ka Jh 3:34; 4:24 – „Jumal on Vaim“) ja siin võib näha vanatestamentlikke mõjusid. VT-s on mõiste „elu“ seotud mõistetega „hing“ ja „vaim“, Jumala vaim hõljub nii vete kohal loomise koidikul (1Ms1:1) ning Jumala vaim annab inimesele elu ja on inimese sees (Ii 33:4; Js 61:1; Jl 3:1).
4.2. ζωὴ αἰώνιος mõistepaarina
Mõistepaar “igavene elu” ζωὴ αἰώνιος esineb Johannese evangeeliumis 13 korda.
Johannese evangeeliumi läbiv teema on, et vaid usk Jumala läkitatud Pojasse annab inimesele „igavese elu“. See on Jumala armastustegu „maailma“ κόσμος vastu, et ta saatis Poja maailma, et igaühel oleks võimalus Tema ristisurma ja ülestõusmise ning usu läbi pääseda „igavesse ellu“ (Jh 3:15jj – „Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu“; 3:16 – „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“; 3:36 – „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha“); 6:47jj – „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu“).
Mõistepaar „igavene elu“ ζωὴ αἰώνιος esineb koos mõistega ζωή kolmes sünoptilises evangeeliumis, kus Jeesus nimetab „ellu“ ja „igavese ellu“ minemise tingimustena Seaduse täitmist (Lk 10:28), loobumist patust (Mt 18:8jj) ja maisest elust (Mk 10:17), aga erinevus Jh evangeeliumist on see, et läbiva teemana on rõhutatud, et usk Pojasse viib „igavesse ellu“.
Jeesuse antud „elav vesi“, Tema „hääl“, „sõna“ ja „ihu“ viivad „igavesse ellu“ (Jh 4:10,13,14 – „aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks“; 10:27 jj – „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest“; vrd ka Jh 6:33-35, 39; 7:37-39). „Igavesse ellu voolavat allikat“ võib mõista kui elava, ristilöödud ja ülestõusnud Jeesuse siin ja praegu kohalolu ja toimimist inimeses. Neile, kes võtavad Jeesuse ja Tema antud „vee“ vastu siinses elus, antakse tõotusena „igavene elu“ ka eshatoloogilises mõttes. „Elustava vee allika“ kui Jumala antud elu kujund on vanatestamentlike juurtega (kirjakohas Hs 47:9 on kirjeldatud elustava veega templiallikat; Jr 2:13; Ps 36:10 – „Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust“). VT tarkusekirjanduses on Tarkus nagu voolav vesi, kes joodab januseid. Sünoptilistes evangeeliumides „igavesse ellu voolava allika“ mõistekujundid üldse puuduvad, see on johanneslik eripärane kujundikeel, küll aga on leitud paralleele juutlik-apokalüptilises traditsioonis (Saalomoni oodid).[vi]
„Igavese elu“ käsu on saanud Poeg Jumalalt Isalt, kes selle ülesandega läkitas Poja maailma ja Poeg täidab Isa tahtmist (Jh 4:36; 6:40 – „See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles“; 12:50 – „Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud“; 17:2jj – „nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud“).
Jeesus teab, mis ülesande Isa on talle andnud, milleks Jumal Ta maailma läkitas ning Ta räägib „igavesest elust“ kui Isa antud käsust Pojale, kinnitades, et Jumal Isa on andnud sõnad, mida öelda. Kirjakoht Jh 5:39, kus Jeesus räägib juutidele Jumala Pojale antud meelevallast, on ses mõttes täienduseks teemale, sest siin viitab Jeesus endale Pühakirjas: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust“.
4.3. ζωή ja ζωὴ αἰώνιος koos esinevana
Mõisteid “elu” ζωή ja “igavene elu” ζωὴ αἰώνιος võib leida Johannese evangeeliumis seotuna ühte mõttetervikusse neljal korral, mis peegeldab ja võtab kokku nende olemuslikku seotust kogu Johannese evangeeliumis.
Johannese evangeeliumis on „elu“ ja „igavene elu“ omavahel korrelatsioonis olevad mõisted, mis tähendab, et olevikuline ja eshatoloogiline on omavahel seotud. Järgides Jeesuse Kristust, uskudes Temasse, leiab inimene „elu“ siinses maailmas ja tema üle ei mõisteta „viimsel päeval“ kohut, vaid ta pärib „igavese elu“ (Jh 3:36 – „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha“; Jh 5:24 – „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“).
„Igavese elu“ ja „ülestõusmise“ osaliseks saavad need, kes on juba siinses elus osaduses Jeesuse Kristusega, kes saavad osa tema ristisurmast, ülestõusmisest, tema ihust ja verest (Jh 6:54 – „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval“; 6:51 – „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest“; 6:53jj – „Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval“; 6:57jj – „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti“).
4.4. Verbi ζάω ja partitsiibi τό ζῶον esinemine
ζάω ehk elama/elus olema on Johannese evangeeliumis samuti kui ζωή seotud jumaliku ehk tõelise eluga. „Elama“ tähendab inimese maises eksistentsis Jeesusega seotud „elu“ ζωή jätkumist Jumala juures igavikus pärast inimese füüsilist surma (Jh 5:25; 11:25jj – „Kes minusse usub, see elab isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“). Elada selle tõelises mõttes saab vaid uskudes Jeesusesse Kristusesse ja oma elu Temaga sidudes. Jeesus elab Isa läbi ja läbi Jeesuse elab ka see, kes saab osa temast (Jh 6:57 – „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi“).
Jeesus nimetab enda elamist pärast ristisurma ja surnuist ülestõusmist sõnaga ζάω (Jh 14:19 – „Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama“). Ka Jeesuse poolt tervendatud ja surnuist ellu äratatud inimese puhul on kasutusel verb ζάω (Jh 4:50-53 – „Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!“ Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab[vii]. Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: „Sinu poeg elab!“[viii] Ja tema uskus, samuti kogu ta pere“). Usk Jeesusesse tervendab ja äratab surnuist üles samuti sünoptilistes evangeeliumides, aga Johannese evangeeliumis on tugevalt rõhutatud, et vaid usk Pojasse äratab ellu, annab elu.
τό ζῶον tõlkevasted on elav või elus ning tähistab Johannese evangeeliumi kirjakohtades nii elusust maises mõttes kui ka jumalikus mõistes (Jh 4:11 – „Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee“?); 7:38 – „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed“).
Jeesus Kristus on „elava“ Jumala „elav“ Poeg, kelle on Jumal läkitanud, kes elab Isa läbi ja kelle läbi inimene saab ka elavaks. Tõeliselt elus või elav saab olla vaid koos Jeesusega Kristusega, Temasse uskudes, Tema ihust osa saades, Temalt „elavat vett“ ja „elavat leiba“ vastu võttes (Jh 4:10jj – „Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett““; 6:51 – „Mina olen taevast alla tulnud elav leib“; 6:57 – „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi“).
4.5. ψυχή mõiste
Elu tähistav teine mõiste ψυχή esineb Johannese evangeeliumis üldse 9 korda. Sõna tähistab nii hinge kui maist elu, mille füüsiline eksistents piirneb inimese sünni ja surmaga (Jh 13:37jj – „Peetrus ütles talle: „Issand, miks ma siis praegu ei saa sulle järgneda? Ma annan oma elu sinu eest.“ Jeesus vastas: „Kas sina annad oma elu minu eest? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud““).
Jeesus annab Isa tahtel oma „maise elu“ ψυχή, et saada tagasi tõeline, taevane „elu“ ζωή, et ka Tema järgijatel oleks see „elu“ ζωή (Jh 10:11 – „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“; 10:15 – „nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest“; 10:17 – „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta“; 15:13 – „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“).
Mõisted ψυχή ja ζωὴ αἰώνιος esinevad ka radikaalsete vastanditena ühe mõttetervikuna kirjakohas Jh 12:25 – „Kes oma elu (τὴν ψυχὴν αὐτοῦ) armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu (τὴν ψυχὴν αὐτοῦ) vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks (εἰς ζωὴν αἰώνιον)“. See rõhutatud vastandus maise ja jumaliku, „lihaliku“ ja „vaimse“ elu vahel, on ka üks Johannes evangeeliumi eripärasid võrreldes sünoptikutega.
Kokkuvõte
Elu väljendavate mõistete ζωή, ψυχή ja βίος etümoloogiat uurides ilmnes, et kõigi nende mõistete juured ulatuvad Antiik-Kreeka ajastusse. Mõiste ζωή oli kasutusel erinevais tähendustes klassikalises kreeka ja hellenistlik-juutlikus filosoofias seostatuna teiste metafüüsikasse puutuvate mõistetega “elu/hing” ψυχή, “surm” θάνατος, “surematus” ἀθανασία, “igavene” αἰώνιος ning “sõna/mõistus” λόγος. Ζωή tähendas jumalikku ehk tõelist elu, kusjuures βίος´e all mõisteti bioloogilist elu ja ψυχή oli kasutusel pigem hinge tähenduses. Antiik-Kreeka ja hellenistlik-juutlikus mõtlemises esines ka mõiste αἰώνιος, mis tähistab igikestvat, alguse ja lõputa igavikulisust.
Vanas Testamendis on mõiste „elu“ üks keskseid mõisteid ja selle heebrea vaste on חַי ḥaj. „Elu“ on seotud mõistetega „hing“ נֶפֶשׁ nefeš ja „vaim“ רוּחַ rūaḥ,Vanatestamentliku mõtlemise kohaselt on elu Jumala and, Jumal on elu looja ja hoidja, kelle käes on elu ja surm. „Elu“ on suurema tähendusmahuga kui lihtsalt füüsiline eksistents, tähendades inimestele ja rahvastele, kes elavad kooskõlas Jumalaga ja peavad Jumala käske, õnnistust ja küllust, pikka eluiga, tervist ja rahu. Jumalast ära pöördumisel on karistuseks häving, kannatused ja surm. Vana Testamendi Jumal on „elav“ Jumal, kelle „sõna“ elustab ja päästab surmast. Vanatestamentlike mõistekujundite mõjutusi on näha Johannese evangeeliumis: Jumal annab „elu“, Jumala „sõna“ on „elu“, Jumal on „elu tee“, „elava vee allikas“, Jumal juures „valgus“ ja „elu“, Jumal toob „surmavallast üle”.
Sünoptilistes evangeeliumides tähistab elu kolm mõistet: ζωή, ψυχή ja βίος. Ζωή tähendab nii füüsilist kui ka jumalikku elu, viimane on seotud mõistetega „igavene elu“ ζωὴ αἰώνιος. Ζωή vastandmõiste on „surm“ θάνατος. ζωή eelduseks on Jumala käskude täitmine ja maistest eluväärtustest lahti ütlemine, tõeliselt Jeesust järgides pälvib inimene ζωή ja ζωὴ αἰώνιος´e. Mõiste ζωή on seotud ka Jeesuse inimeste tervendamisega ja surnuist üles äratamisega ja selle eelduseks on inimese usk Jeesusesse. Kui mõiste ζωή tähistab sünoptikutel enamasti jumalikku elu, on seotud Jumalaga ja igavikuga, siis ψυχή tähistab maist elu. Nende mõistete vastandust leiab kolmes sünoptilises evangeeliumis: inimene, kes jätab ψυχή Jeesuse ja evangeeliumi pärast ning järgib Jeesust, leiab ζωή ja ζωὴ αἰώνιoς´e. Samas pole piir sünoptikutel mõistete ζωή ja ψυχή vahel terav ning ζωή esineb sünoptikutel võrreldes Johannese evangeeliumiga suhteliselt vähem ja ψυχή esineb tihedamalt, ka enamasti hinge tähenduses.
Mõiste ζωή on üks Johannese evangeeliumi tuummõisteid ning seda esineb võrreldes sünoptilistega kogu evangeeliumi lõikes rohkem, võib öelda, et „elu“ teema on siin üldse keskses asendis. Erinevalt sünoptilistest esineb Johannese evangeeliumis mõiste ζωή koos mõistetega „sõna“, „tee“, „tõde“, „vaim“, „eluleib“, „elava vee allikas“, „hea karjane“, „ülevalt sündimine“. Ta on temaatiliselt seotud dualistlike mõistepaaridega „maine ja vaimne“, „ülevalt ja alt“, „liha ja vaim“, „valgus ja pimedus“. ζωή kõrval esinevad ka sama tähendusmahuga verb ζάω „elama“ ja partitsiip τό ζῶον „elav“ ning mõiste ζωή on olemuslikult seotud mõistepaariga ζωὴ αἰώνιος.
Johannese evangeeliumis võib näha ζωή kasutamises Antiik-Kreeka ja hellenistlik-juutliku mõtlemise mõjutusi, mis tähendab, et ζωή esineb evangeeliumis jumaliku elu tähenduses. Sarnaselt VT-le ja sünoptilistele evangeeliumidele tähistab ζωή Johannese evangeeliumis olemuslikult Jumala juurde kuuluvat antust, Jumala atribuuti. Elu on Jumala meelevallas. Johannese evangeeliumis on läbivalt rõhutatud, et „elu“ on Jumala and Pojale ja Poeg annab „elu“ maailmale ning see on Isa ja Poja ühtne vägi ja jagatud meelevald. Jumala juurest igavikust läkitatud Poeg räägib Isa sõnu, täidab Isa tahet ja käsku, mis on „igavene elu“. Ainus tee tõelisesse „ellu“ ja „igavesse ellu“ on Jeesus Kristus.
Johannesliku mõtlemise kohaselt on inimese maine elu ja surmajärgne elu eshatoloogilises mõttes seotud ning inimesed saavad osa igavesest jumalikust elust juba siinses elus, järgides Jeesust ning uskudes Temasse. Usk Jeesusesse tervendab ja äratab surnuist üles samuti sünoptilistes evangeeliumides, aga Johannese evangeeliumis esineb läbiva teemana, et „elu“ ja „igavese elu“ ning „ülestõusmise“ „viimsel päeval“ annab vaid usk Pojasse. Mõistepaari ζωή ja ζωὴ αἰώνιος koos esinemine ühtedes mõttetervikutes peegeldab nende olemuslikku seotust.
Mõiste ψυχή tähistab Johannese evangeeliumis maist füüsilist elu, mis algab inimese sünniga ja lõpeb surmaga. Iseloomulikult Johannese evangeeliumile esinevad ψυχή ja ζωὴ selgelt vastanduvate mõistetena, kusjuures see terav vastandus on üks Johannes evangeeliumi eripärasid võrreldes sünoptikutega.
„Ellu“ ja „igavesse ellu“ minemine on kvalitatiivne muutus inimese elus, mis algab juba siin ja praegu, kulmineerub surnuist ülesäratamises „viimsel päeval“. „Igavene elu“ ei tähenda siin mitte ajaliselt määratletud elu, ega ole ka muud piiri nende kahe elu vahel, kui vaid inimese poolne Jeesuse Kristuse vastuvõtmine, Temasse uskumine, Tema järgimine. Jeesusega koos elamine annab „elu“ ja „igavese elu“.
Kirjandus
Analytical Lexicon of New Testament Greek (2012) Maurice A. Robinson and Mark A. House editors.
Aristoteles (1996) Nikomachose eetika. Tartu, Ilmamaa.
Ashton, J. (2007) Understanding the Fourth Gospel. Oxford University Press.
Barret, C. K. (1990) Das Evangelium nach Johannes. Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht.
Bauer, W. (1958) Griechisch-Deutsches Wörterbuch. Berlin, Verlag Alfred Töpelmann.
Brown, R. E. (1966) The Gospel According to John. Vol. I-II ja The Epistels of John. The Anchor Bible.
Bibel-Lexikon (1968) Herausgegeben von H. Haag. Tübingen.
Frey, J. (1993) „Der Logosbegriff in seinem christologischen Gebrauch.“ – M. Hengel, Die johanneische Frage. Tübingen, Mohr Siebeck.
Hengel, M. (1993) Die johanneische Frage. Tübingen, Mohr Siebeck.
Hengel, M. (1988) Judentum und Hellenismus. Tübingen: Mohr Siebeck,
Kittel, G. (1935-1973) Theologische Wörterbuch zum Neuen Testament. II, IV, VII, IX Band Stuttgart, Verlag von W. Kohlhammer.
Lepajõe, Marju (2000) Kreeka-Eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Tallinn, Maarjamaa.
Novum Testamentum Greace. Nestle-Aland, 28. rev. Auflage (2012) Deutsche Bibelgesellschaft.
Piibel (1997) Tallinn, Eesti Piibliselts.
Platon (2003) Teosed, I köide. Avatud Eesti raamat. Tartu, Ilmamaa.
Schmoller, A. (1994) Handkonkordanz zum griechischen Neuen Testament. Neu bearbeitet von Beate Köster. Stuttgart, Deutsche Bibelgesellschaft.
Schnakenburg, R. (1966-1975) Das Johannesevangelium. I, II, III Teil. Einleitung und Kommentar zu Kap. 1–4. Vierte Auflage. Herders Theologischer Kommentar zum Neuen Testament 4. Freiburg, Basel, Wien.
Schnelle, U. (1998) Das Evangelium nach Johannes. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament 4. Leipzig, Evangelische Verlagsanstalt.
Septuaginta, Id est Vetus Testamentum graece iuxta LXX interpretes (2006) Stuttgart Deutsche Bibelgesellschaft.
Uus Testament (1989) Tallinn, EELK Konsistoorium.
[i] J. Ashton, Understanding the Fourth Gospel. Oxford University Press, 2007, lk 399jj. Sellele viitavad Schnackenburg, Schnelle jt.
[ii] Ibid, lk 404.
[iii] Schnackenburg, Das Johannesevangelium, II Band, lk 142.
[iv] Brown, The Gospel according to John I-XII, lk 219jj.
[v] Sellele pöörab tähelepanu J. Frey. J. Frey, Der Logosbegriff in seinem christologischen Gebrauch. – M. Hengel, Die Johanneische Frage, lk 404.
[vi] Frey, Der Logosbegriff in seinem christologischen Gebrauch, lk 398.
[vii] παῖς αὐτοῦ ζῇ.
[viii] υἱός σου ζῇ.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, MA theol., on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi ja EELK liige.
