Artiklid

„Elu“ ζωή ja „igavene elu“ ζωὴ αἰώνιος Johannese evangeeliumis, 1. osa

Eessõna

Hingehoidjana haiglas inimestega vesteldes on mul olnud sügavuti minevaid vestlusi elust, surmast, Jumalast, usust ja igavikust. Raskelt haige inimese voodi kõrval istudes olen ette lugenud Johannese evangeeliumi. Hingerahu ja lohutust on andnud Johannese evangeeliumi pikad  meditatsioonid igavikust, elust ja igavesest elust, armastusest, valgusest, Jeesuse tulekust Jumala juurest igavikust ja tagasiminek Isa juurde. Olles saatjaks kannatava inimese reaalses elu olukorras, tema elu viimastel hetkedel, mil enam justkui pole mingit lootust, kus aga enim vajatakse lootust, avaneb Johannese evangeeliumi sõnum uues sügavuses ja täiuses. See on reaalne Sõna ja Igavese elu – Jeesuse ‒ kohalolu. Jeesuse sõnad „Mina olen ülestõusmine ja elu“ on neis hetkedes Elu ja Igavest elu kinnitavad sõnad, Jumala armastava väe ilmutajad.


Sissejuhatus

Johannese evangeeliumi uurimisega ja„sõna“ ehk λόγος’e teemaga alustasin EELK Usuteaduse Instituudi rakenduskõrghariduse lõputöös „Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh1:1–18)“. Kevadel kaitstud magistritöös „„Sõna“ ὁ λόγος ja „elu“ ἡ ζωή Johannese evangeeliumis“ läksin alustatud teemaga edasi. Mõlema töö juhendaja oli dr Randar Tasmuth. Töö esimese osa tulemusi tutvustasin Kirik & Teoloogia lugejatele ajakirja 2015. aasta numbrites: „Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18),“   1. osa ja 2. osa.

Käesoleva artikli eesmärgiks on avada mõistete „elu“ ἡ ζωή (zóé) ja „igavene elu“ ζωὴ αἰώνιος (zóé aiōnios) tähendusi Johannese evangeeliumis ning esitada nende mõistete kujunemislugu alates Antiik-Kreeka mõtlemisest, Vanast Testamendist kuni sünoptiliste evangeeliumideni ehk Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumini.

Probleem Johannese evangeeliumis esineva mõiste „elu“ ζωή  tähenduste mõistmisel tekkis mul eestikeelse Piibli lugemisel ja selle kreekakeelse algtekstiga võrdlemisel. Nimelt on Uues Testamendis eestikeelsele „elu“  mõistele vasteks kolm kreekakeelset mõistet ζωή (zóé), ψυχή (psyché) ja βίος (bios). Sellest johtuvalt  ei ole eestikeelses tõlkes eristatavad „elu“ sisuliselt erinevad tähendused, mis neil on algkeeles.

Teema piiritlemiseks jäävad käsitlusest välja teised Uue Testamendi tekstid ning Johannese evangeeliumile ajaliselt järgnevad Johannese kirjad ja Ilmutusraamat. Läbivalt on kirjakohtade näidetena kasutatud heebreakeelse Vana Testamendi 1997. aastal välja antud eestikeelset tõlget, eristamaks seda Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest on viimane nimetatud Septuagintaks.


1. Mõistete ζωή, ψυχή ja βίος erinevad tähendused Antiik-Kreeka ja hellenistlik-juutlikus mõtlemises

Antiik-Kreeka mõtlemises on ζωή, ψυχή ja βίος ühed tuummõisted, mis erinevad tähendusi loovates seostes. Järgnevalt avatakse nende sõnade eestikeelsed vasted ning mõistete tähendused eelsokraatilises, Platoni, Aristotelese ja stoitsistlikus filosoofias, mis omakorda on mõjutanud hellenistlik-juutlik mõtlemist ja selle üht olulisemat esindajat Philonit.

Sõnale ζωή on Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastikus vasted: elu, eluhingus ja elusolend.[i] Leksikonis Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament on antud, et klassikalises kreeka keelepruugis tähendas ζωή ühe elusorganismi elus olemist, kas on see siis inimene, loom või taim. ζωή selles mõistes ei ole mitte asi, vaid elavana olemine, seepärast ei saa ka sõna ζωή kasutada mitmuses. Terve maailma olemist, kogu eksistentsi võib nimetada mõistega „elu“ ζωή, mille vastandmõiste on „surm“ θάνατος.[ii]

Ψυχή tõlkevasted on hingamine, hing ja elu.[iii] Sõna ψυχή on tuntud Homerose aegadest ja tähistas algselt elujõudu, hingust, hingamist. Inimese hing lahkus surmahetkel ja võis liikuda allilma, varjude maailma, ilmuda unenägudes ning võis liikuda ka üles jumalate juurde.[iv]

Kuna Johannese evangeeliumis esineb kõrvuti mõistega ζωή ka mõistepaar ζωὴ αἰώνιος, siis tuleb avada ka sõna αἰώνιος tähendus. αἰώνιος´e eestikeelsed vasted on igavene (pigem kvaliteedilt kui ajaliselt), lõputu, igikestev,[v] seda mõistetakse ka kui alguseta ja lõputa kestmist. Mõiste αἰώνιος esineb juba Homerosel ja on läbiv termin Antiik-Kreeka mõtlemises. Mõiste ζωή on tihti seotud  igavikulise ehk ajatu aja mõistega αἰών.[vi]

Herakleitosel on ürgaine tuli „igavese elu“ ἀείζωον kosmilise korra korrastav element. Ürgtuli on kõige elu ja liikumise kandja, selles peitub maailmakorra jumalik korrastav jõud, „jumalik seadus“ või „tarkus“ või „mõistus“ ehk  λόγος, mis valitseb maailma.

Platoni ja Aristotelese filosoofias on „elu“ mõiste ζωή seotud mõistetega „hing“ ψυχή, „surm“ θάνατος, „surematus“ ἀθανασία, „igavik“ αἰώνιος ning „mõistus“ λόγος. Platoni mõtlemise kohaselt on inimesed ja loomad psühhofüüsilise terviklikkusega elusolendid. „Phaidonis“ on kirjas: „„Mis peab kehas olema, et ta elaks?“ ‒ „Hing““.[vii] Platoni jaoks on hing igavene. Samaaegselt kuuludes sellesse muutuvasse maailma võib seesama sureliku keha hing olla tõelise tunnetuse kaudu seotud igaveste ideedega ja läbi selle on see seotud tõelisuse muutumatu olemusega. „Phaidroses“ on kirjas: „Kõik hing on surematu. Sest igavestiliikuv on surematu, ja sellel, mis paneb liikuma teise ja liigutatakse teise poolt, lõpeb elu, kui lõpeb liikumine.“[viii]

Aristotelese jaoks tähistab mõiste ζωή iga elusa olendi võimet end iseseisvalt liigutada, ka taimed on selles kontekstis elusad asjad. Ja iga elusa olendi jaoks on elu andvaks aineks keha ja liikuma panevaks vormiks hing ψυχή, mis tähendab, et igas elavas olendis kuuluvad keha ja hing lahutamatult ühte. Kusjuures inimese hinge võib vaadelda kaheosalisena: mõistuslik osa, mis juhindub λόγος´est ja mittemõistuslik, mis lähtub himudest.

Βίος tõlkevasted eesti keeles on elu, elatis, peatoidus, vara.[ix] Sõna on kasutusel ka tähenduses: elulaad, elav olemine.[x] Mõiste βíος erinevus mõistest ζωή seisneb klassikalises kreeka mõtlemises selles, et kui ζωή tähistab elu avaramas, metafüüsilises mõttes, siis βíος on kitsama tähendusega. Ajaga piiratud elu on βíος. Βíος on elukäik, iga elusolendi, sh ka inimese individuaalne elu, inimeste elud, eluaeg ja elu kestus. Sõnaga βíος kaasnevad mõisted nagu elukutse, eluväärtus, elutahe. Βíος on elu, mida saab hoida, päästa ja kaotada ning sõna βíος on literatuurses mõttes kasutusel ka kui elulugu.

Kuidas Antiik-Kreeka filosoofias metafüüsikaga seotud mõisted ζωή, λόγος, σοφία, ἀθανασία ja βíος omavahel seotud on, selle selgitamiseks toon ühe näitena kokkuvõtvalt Aristotelese mõttekäigu „Nikomachose eetikast“. Inimene on Aristotelese jaoks mõistuslikult arutlev olend ζῷον λογιστικόν, kes erineb teistest elavatest olenditest selle poolest, et tal on mõistus νοῦς ja mõtlemisvõime ja loogiline arutlusvõime λόγος. Filosoofiline tarkus ehk σοφία on kõrgeim mõistuse vorm, ja inimese vaimutööga seotud elu βίος θεωρητικός on jumalik elu βίος θεῖος, ning elamaks selle kui kõige tähtsama järgi tuleb püüelda surematuse ἀθανασία poole.[xi]

Stoitsistlikus mõtlemises tähendab ζωή füüsilist elu, mis on igas organismis ning ka kosmos on üks organism. Füüsiline elu saab inimeses individuaalse vormi ning inimene on elusam, kui ta küsib endalt, mis on tema elu eesmärk. Inimene ei tohi unustada, et ta pole mitte ainult elusolend, vaid ka inimene, kelle elu peab juhinduma voorustest. Tõeliseks teeb inimese füüsilise elu vaid selle kooskõla loodusega ja kui see elu on juhitud „maailmamõistusest“ ehk λόγος´est. Inimene, kes ei taipa oma tõelist olemust ega ela selle järele, on kui surnud. Füüsiline elu βίος κατὰ φύσιν ning tõeline elu ζωή, mis on λόγος´est juhitud, erineb mõtteta/mõistuseta elust ehk ἄλογος´est, ja see viimane on lihtsalt βίος. Vabaduse annab inimesele vaid λόγος´est juhitud elu.[xii]

Philon kasutab mõistet ζωή Vanast Testamendist, kreeka klassikalisest filosoofiast ja stoitsismist mõjutatuna ning seotuna mõistega „hing“ ψυχή. ζωή on Philonil füüsiline elujõud, mis toimib hinges ja see on omane kõigile inimestele. Aga inimese tõeline elu seisneb teadmises ja tunnetuses ning kulmineerub kas elus pärast surma või siis ekstaatilistes nägemustes. Mõjutatuna VT loomisloost, mille kohaselt Jumal puhus inimesele „hinge“ πνεῦµα sisse, sai Philoni järgi inimene ainult füüsilise „sureliku elu“ θνητή ζωὴ. Alles puhudes inimesele sisse „mõistuse“ νοῦς hinguse, andis Jumal talle tõelise „elu“ ζωή ja inimene sai siis tõeliselt elavaks.

Klassikalise kreeka mõtlemise traditsiooni kohaselt on ka Philonil „tõeline elu“ αληθινή ζωή ning „füüsiline elu“ βίος vastanduvad mõisted, viimane tähistab midagi madalat. Inimesel on βίος´st võimalus vooruste, mõõdukuses ja Jumala tundmises jõuda ζωή´ni. Headus ja voorused on „elu“, kurjus ja rikutus surmavad hinge. Philonil esinevad ka „igavese elu“ ζωὴ αἰώνιος ja „surematuse“ αθάνατος mõisted, mis tähendavad voorustest juhitud elu ja Jumala tunnetust. [xiii]


2. „Elu“ Vana Testamendi taustal

Sõna „elu“ heebreakeelne vaste Vanas Testamendis on חַי ḥaj, mis tähendab nii inimeste kui ka loomade füüsilist, orgaanilist elu (1Ms 1:20) ning ka inimese eluaega, elujõudu ja elus/elav olemist.[xiv] Sõnal on ka mitmuse vorm חַיִּ֑ים ḥajjîm, mille algne tähendus oli elu kestus, elu aeg,[xv] ja mis tähendab ka elus olemist ning liikumist (Ps 69:35 – „Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub“). VT-s tähendab „elu“ liikumist, mille vastand on liikumatus, seismine vastandub voolavusele, ning inimese elu koos Jumalaga on osasaamine Jumalast kui voolava vee allikast.

Septuagintas kattub ζωή heebrea mõistega ḥaj. Üldjuhul on Septuagintas mõiste ḥaj enam lähemal mõistele ζωή kui βίος, kusjuures prohvetite raamatutes ja Tooras ei esine sõna βίος üldse. Iiobi raamatus, Õpetussõnades, Saalomoni Tarkuseraamatus, Makkabite raamatus on βίος kasutusel vaid elu kestuse mõistes. Septuagintas on ζωή üks tuummõisteid ja kasutusel 278 korda, tähendades eelkõige elu ja elujõudu, mis vastandub haigusele ja surmale, ning elu ja surma üle valitseb Jumal.

Järgnevalt on toodud näited heebreakeelse VT eestikeelsest tõlkest ja reaalusena on paralleelselt kirjas valikuliselt kirjakohtade tõlkenäited Septuagintast, näitamaks kuidas mõisted omavahel kattuvad.

Mõiste „elu“ on Vanas Testamendis seotud mõistetega „hing“ ja „vaim“. Heebrea keeles tähendab נֶ֣פֶשׁ nefeš hinge, hingamist, elu, ka elujõudu ja pulssi. Septuagintas on heebrea sõnale nefeš samatähenduslik vaste ψυχή.  VT-s on sõna nefeš kasutusel kõikide elavate olendite, nii inimeste kui loomade jaoks. Kõigel elaval on hing (1Ms 1:30 – „Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile  lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing[xvi], annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks”). Kui hing on lahkunud kehast, lahkub ka elu kehast. Sõna nefeš kõrval on tihti kasutusel sõna נִשְׁמַ֣ת nišmaṯ, mis tähendab õhku, hingeõhku, hingelist (1Ms 2:7; Js 11:11). Elu „hing“ on VT kohaselt veres (1Ms 9:4 – „Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega!“).[xvii]

„Elu“ mõistega on VT-s veel seotud mõiste חַוּר rūaḥ, mille eestikeelsed vasted on mõisted „tuul“ ja „vaim“ ning kreekakeelne vaste on πνεῦµα. rūaḥ võib olla Jumala vaim, mis on heljumas kas tühjuses (1Ms 1:1), looduses või kogu elavas, selle üle ja peal, ka inimeses ning võib ilmuda prohvetlikes nägemustes või sõnumites (1Ms 1:2; Ii 32:8 – „Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse“; Ii 33:4 – „Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu“; Js 61:1 – „Issanda Jumala Vaim on minu peal“). rūaḥ on ka inimese vaim, meel ja meelsus (1Ms 26:35; Ii 7:11 – „Ma räägin oma vaimu ahastuses“). Ilma vaimuta pole elu ja elu allikas asub inimesest väljaspool, Jumalas.[xviii] Eluvaim on rūaḥ ḥajjîm (1Ms 6:17 – „Sest vaata, ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik, mis maa  peal on, peab hinge heitma!“).

„Elu“ on vanatestamentlikus mõtlemises keskne mõiste ja suurema tähendusmahuga kui lihtsalt elu füüsilise/bioloogilise antusena ning tähendab seda, et inimese elu lähtub Jumalast, on Jumala and ja sellena tähendab õnne, küllust ja kõike head, mis tuleb Jumalalt.

Vana Testamendi Jumal on „elav“ Jumal (5Ms 5:26 – „Sest kes kõigest lihast on nagu meie kuulnud elava Jumala häält rääkivat tule seest ja on jäänud elama?; Js 37:4; Hs 20:33; Ps 42:3 – „Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?“). Jumal on igavene valitseja ja kõigel, mis Jumal teeb, on igavene alus (Tn 6:27; Js 40:28; Jr 10:10 – „Aga Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas“).

Käesoleva töö kontekstis, silmas pidades Vana Testamendi mõjusid Johannese evangeeliumis, on olulised kirjakohad, kus kirjeldatakse Jumalat kui „elava vee“ allikat: (Jr 17:13; 2:13 – „Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“). Johannesliku „elava vee“ teemaga haakub veel ka VT-s kirjeldatud elustava veega templiallikas, mis ilmub prohveti nägemuses Jumala lubadusena päästa oma rahvas vangistusest, anda talle uus maa ja elu  (Hs 47:9 – „Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest  kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb“).

Ka vanatestamentlik lootuse teema, et Jumal päästab inimese elu ja hinge surmast, näitab õige tee elus, on sarnane johanneslikule temaatikale (Ps 15:10jj – „Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sina annad mulle teada elu teeraja“; Js 26:19 – „Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud“).

VT kohaselt antakse inimesele elu Jumala poolt, kes puhub inimesele eluvaimu ninasõõrmetesse ning kes hoolitseb inimese elukäigu eest (1Ms2:7 „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks“; Ii 3:12 – „Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu“). Elu on kõrgeim hea, mis kingitakse Jumala poolt (Ps 16:11 – „Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“; Õp 3:16; Kg 9:4; Hs 26:20 – „Aga elavate maale annan ma kauniduse“). Inimene, kes elab koos Jumalaga, on ka ise „elav“ (Js 38:16,19 – „Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust“).

„Igavese elu“ teema, mis on ka Johannese evangeeliumi uurimise kontekstis oluline, on ilmselt seotud 1. Moosese raamatus kirjeldatud elupuu kujundiga paradiisi aias (1Ms 2:9 – „Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu“). Vanatestamentliku mõtlemise kohaselt lõi Jumal inimese surematuks (Trk 2:23 – „Jumal ju lõi inimese surematuks, tehes ta sarnaseks omaenese olemusega“). Igavesest elust jäid esimesed inimesed Aadam ja Eeva ilma, kui nad olid Jumala keelust hoolimata söönud vilja hea- ja kurjatundmise puust ja saadeti paradiisiaiast välja (1Ms 2:9; 3:22 – „Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!““). Tarkus ja Jumala kartus aitab inimesel elada Jumalale meelepärast elu ja olla seotud „elava“ ja „igavese“ Jumalaga (Õp 3:18 – „See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida“).

Jumala käes on võim inimene surnuist ellu tagasi tuua (1Kn 17:22 jj – „Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja ta virgus ellu. Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale; ja Eelija ütles: „Vaata, su poeg elab!““).

Veel üks oluline teema käesoleva töö kontekstis on seotud Jumala „sõna“ elu andva väega.  Elu ei sõltu ainult leivast, vaid Jumala „sõnast“ (5Ms 8:3 – „Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle  teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust“).

Jumal on elu ja surma üle valitseja, kes ootab inimeselt Jumala käskude täitmist (5Ms 30:19 –„Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada“; Trk 16:13 – „Sest sinul on meelevald elu ja surma üle, sina viid alla surmavalla väravaisse ja tood jälle üles“).

Pikk ja terve ja rikas elu on eriline Jumala armuand (1Ms 25: 8 – „Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde“). Hea ja õnnerikas elu on tasu inimesele Jumala käskudest kinni pidamise eest (Jr 7:3; 26:13; 5Ms 4:40; 5Ms 5:16 – „Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!“; 5Ms 32:45-47). Elu pikkus on Jumala käes (1Ms 6:3 – „Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti  jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!”). Ja lühike elu, varane või ootamatu surm võib olla karistus Jumala mittetundmise eest (Ps 9:18 „Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!“). Surm ja hukkumine on tasu Jumala käskudest üleastumise pärast, kus Jumal laseb hävida terveid rahvaid ja linnu (Noa pääsemise lugu 1Ms 6jj; Soodoma ja Komorra hävitamise lugu  1Ms 18jj;  Aj 16jj;  2Sm 6:6jj; prohvetite raamatutes jm kirjeldatud iisraeli rahva vangipõlved).

Läbivalt on Vanas Testamendis kirjas ka Jumala lubadus päästa oma Jumalast taganenud ja vangistustest vintsutatud rahvas, anda neile uuenenud elu, kui see kahetseb ja pöördub tagasi Jumala poole (Ho 6:2 – „Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees“). Lootus uuendatud ja õnnistatud elule esineb psalmides ja prohvetite kirjutites (Jr 3:14; Js 45:17; 12:3 – „Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist“); esineb ka Jumala lubadus saata päästja, kel on igavene vägi ja valitsus (Js 9:5 – „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“; 45:17 – „Aga Issand päästab Iisraeli igavese päästega“).


3. ζωή, ψυχή ja βίος Uue Testamendi sünoptilistes evangeeliumides

Uues Testamendis vastab eestikeelsele mõistele „elu“ kolm kreekakeelset mõistet: ζωή, ψυχή ja βίος.

ζωή esineb Matteuse evangeeliumis 7, Markuse  evangeeliumis 4, Luuka evangeeliumis 5, Johannese evangeeliumis 36 korda ning Uues Testamendis tervikuna 135 korda, kusjuures sellest johanneslikus kirjanduses 66 korda.

Mõiste ψυχή esineb Uues Testamendis enamaltjaolt „hinge“ tähenduses ning üldse kokku 76 korda, kusjuures sünoptilistes evangeeliumides 36 korda ja Johannese evangeeliumis 10 korda.

Mõiste βίος esineb Uues Testamendis vaid 10 korda, kusjuures Markuse evangeeliumis 1 ja Luuka evangeeliumis 5 korda ning  Matteuse ja Johannese evangeeliumis puudub üldse ning võib tähendada elatist (Mk 12:44), varandust (Lk 15:12, 30; 21:4; 8:43), elulõbusid (Lk 8:14), ohjeldamatut elu (Lk15:13).

Mõiste ζωή  tähistab sünoptilises evangeeliumides nii füüsilist elu, mis on ajalik ja mööduv (Lk 16:25), kui ka tõelist ehk jumalikku elu, mis on seotud mõistepaariga „igavene elu“ ζωὴ αἰώνιος  ning mille vastandmõiste on „surm“ θάνατος.

Mõiste αἰώνιος on UT evangeeliumides kasutusel tähenduses kui igavene aeg transtsendentses mõttes, mitte pelgalt kui alguseta ja lõputa aeg, vaid kui aeg, mis on seotud Jumalaga.[xix] Siin võib näha mõjutusi nii VT-st kui ka Antiik-Kreeka ja hellenistlik-juutlikust mõtlemisest.

Järgnevalt on avatud näidetena kirjakohad sünoptilistest evangeeliumidest, kus mõisted ζωή , ζωὴ αἰώνιος  ja ψυχή annavad erinevates kontekstides ja seostes eri tähendusi. On ka toodud näiteid kirjakohtadest, kus esinevad verbid „elama, ellu äratama, elustama“ ning on toodud ka kirjakohti, kus „elu“ teema esineb kaudsemais vormides. Viitan kirjakohtade puhul, mis paistavad käesoleva uurimisteema juures olulised, ka võimalikele vanatestamentlikele mõjudele.

ζωή tõelise, jumaliku elu tähenduses esineb kõigis sünoptilistes evangeeliumides ja on seotud mõistepaariga ζωὴ αἰώνιος. ζωή  üheks tingimuseks Jeesuse sõnul on Jumala käskude täitmine, mis on kirjas kõigil sünoptikutel (Mk 10:17; Lk 18:18; Mt 19:16jj – „Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?“ Tema ütles talle: „Miks sa minult küsid, mis on hea?  On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!““). Jeesus nimetab siin Vana Testamendi dekaloogi nn teise käsulaua käskusid[xx] ja lisab, et tuleb müüa oma maine varandus ja koguda varandus taevasse ning sellest saab sündida päris „elu“, „igavene elu“. Sama teema on kirjas veel Luuka evangeeliumis, kus „igavene elu“ ja „elama“ on omavahel seotud mõisted (Lk 10:28 – „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“). Jeesuse vastus on, et ela Seaduse järgi ja siis sa elad (Lk 10:28).

Nõnda nagu Vanas Testamendis on Jumalal võim elu ja surma üle, samuti on see sünoptilistes evangeeliumides Jeesusel. Jeesusel on Jumala poolt antud vägi inimesi surnuist ellu äratada (Mt 9:18-26; Lk 8:40-56; Mk 5:21-43, 22jj – „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!“). Ja Jairuse tütar ärkas Jeesuse sõna peale ellu.

Jeesuse inimeste tervendamine on sünoptikutel läbivaid teemasid. Jeesuse maine teenimistöö ja kuulutamine taevariigist ehk Jumala riigist on lahutamatu inimeste tervendamisega, nende ihu, hinge ja vaimu ravimisega, surnuist ellu äratamisega – „elu“ andmisega. Ja tervenemise eeldus on inimese uskumine Jeesusesse Kristusesse kui Jumala Pojasse, oma patu tunnistamine, meeleparandus, uskumine pattude andeksandmisesse, – see on üks tervik (Mk 2:5; 9:17-27; 10:52; Mt 9:29; 15:28; Lk 8:48 – „Jeesus aga ütles naisele: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!“).

Vanatestamentliku mõtlemisega sarnaselt on ka sünoptikutel „elu“ vastandmõiste „surm“.  Ihuline surm on vaid ajutine ning Jumala antud tõeline elu on hävimatu, selle pärivad need, kes järgnevad Jeesusele Kristusele (Mt 8:22). Jeesuse tõotatud tõeline elu on tulevikus ja selleks tuleb siinses elus patust hoiduda (Mt 18:8jj; Mk 9: 43jj „Ja kui su jalg sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe jalaga olla visatud põrgusse kustumatusse tulle“).

Ka mõistes „elav“ Jumal on näha vanatestamentlikke mõjusid. Matteuse evangeeliumis nimetab Peetrus Jeesust „elava“ Jumala pojaks (Mt 16:16 – „Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“). Elavate ja surnute, „elu“ ja „surma“ mõistete vastandus kajastub ka Jeesuse väitluses saduseridega surnuist ülestõusmise teemal, milles Jeesus viitab loole, kus Jumal hüüdist Moosest põlevast kibuvitsapõõsast[xxi] (Mk 12:27; Mt 22:31jj – „Aga surnute ülestõusmisest – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi  Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal“). Ülestõusnud Jeesus on „elav“ (Lk 24:5 – „Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest?“).

„Igavese elu“ tõotus on antud neile, kes on Jeesuse ja evangeeliumi pärast maha jätnud siinse maise elu väärtuslikud suhted ja asjad (Mt 10:39; 16:25; 19:29; Mk 10:29jj – „Jeesus lausus: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu““). Kuid tee Jeesuse antud tõelisesse ellu saab osaks vaid vähestele (Mt 7:13-14 – „Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja  pisut on neid, kes selle leiavad“).

Kui mõiste ζωή tähistab elu, mis tuleb Jumalalt ja on seotud Jumalaga ja igavikuga, siis ψυχή tähistab ajalikku maist elu (Lk 12:22jj, 25). Mõistete ζωή ja ψυχή erinevad teoloogilised tähendused avalduvad selgelt kirjakohtades, kus Jeesus kõneleb oma maise elu ψυχή äraandmisest lunastuseks, et inimestele anda ζωή  (Mk 10:45 – „sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“). Inimene, kes jätab ψυχή Jeesuse ja evangeeliumi pärast ning järgib Jeesust, leiab ζωή ja ζωὴ αἰώνιoς´e (Lk 9:24; Mk 8:35 – „sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle“; Lk 17:33 – „Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles“;  Lk 18:29jj – „Tema aga ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi,  kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed  Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu“). Sama mõtet kannavad ka kirjakohad Lk 14:26 ja Mt 10:39.

Loe artikli järge SIIT.


[i] M. Lepajõe, Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik, Tallinn: Maarjamaa, 2000.

[ii] R. Bultmann, Ζωή im griechischen Sprachgebrauch. – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, II Band, lk 833jj.

[iii] Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik.

[iv] A. Dihle, ψυχή im Griechischen. – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, IX Band, Stuttgart, 1973, lk 605jj.

[v] Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik.

[vi] H. Sasse, Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, I Band, Stuttgart, 1933, lk 197.

[vii] Platon, Kogutud teosed, „Phaidon“ 105c, Tartu, Ilmamaa, 2003, lk 82.

[viii] Platon, Kogutud teosed, „Phaidros“ 245c, lk 311.

[ix] Kreeka-Eesti Uue Testamendi õppesõnastik.

[x] A. Robinson and A. Mark, Analytical Lexicon of New Testament Greek. Maurice House editors, 2012, lk 63.

[xi] Aristoteles, Nikomachose eetika X 7-8, Tartu, Ilmamaa, 1996, lk 227-229.

[xii] R. Bultmann, Das Lebesbegriff des Judentums. –  Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, II Band, lk 838.

[xiii] Ibid, lk 861 jj.

[xiv] G. von Rad, Leben und Tod im AT. – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, II Band, lk 844.

[xv] Bibel-Lexikon, Herausgegeben von H. Haag. Tübingen, 1968, lk 1021.

[xvi] Septuagintas – ψυχὴ ζωῆς.

[xvii] E. Jacob. Die Anthropologie des Alten Testaments. – G. Kittel, Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, IV Band, lk 614.

[xviii] Jacob, Die Anthropologie des Alten Testaments, lk 625.

[xix] H. Sasse, „αἰών, αἰώνιος“. – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, I Band, lk 209 jj.

[xx] 2Ms 20:12-16; 5Ms 5; 3Ms 19:18.

[xxi] 2Ms 3:1; 3,6,15.


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, MA theol., on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English