Artiklid

Ajalehes oli kirikuga seotud artikkel. Aga miks nad just nii kirjutasid?

Aastaid ajakirjanduses töötades olen kiriku poolt puutunud kokku peamiselt kahe küsimusega: miks meedia usuga seotud teemadesse pika hambaga suhtub ja miks kõik peab olema nii kollane?

Vaimulikud on rutanud vahel intervjuu eel ka hoiatama, et nemad räägivad ikka nii, nagu nemad usuvad, viidates sellega, et kavatsevad oma tõekspidamised keerutamata ja otse välja öelda. Küllap näitab see pigem kartust mõistmise kui tsensuuri osas, sest siiani pole ükski ajaleht, kus on Jeesuse nimi ära trükitud, iseeneslikult põlema süttinud ja ajakirjanikud on sellega kursis. Pigem saavad kirikuga seotud teemade kajastamisel takistuseks muud faktorid, mille allpool välja toon.

Kui vaatleme suuremat pilti, kus kirik on ühiskonna loomulik osa, siis võib edasi aidata teadmine, millised teemad toovad meedia kiriku juurde ning tekitavad soovi kirjutada mitte ainult skandaalidest, vaid muustki kirikus toimuvast. Mis pakub ajakirjanikele tegelikult huvi ja miks?

Neile küsimustele otsisin vastuseid uurimuses, kus analüüsisin 2018. aastal Eesti kahe suurima päevalehe (Postimees ja Õhtuleht) ning kahe suurima tiraažiga nädalalehe (Maaleht ja Eesti Ekspress) paberlehtedes ilmunud kirikute ja kristlusega seotud artikleid.


Seitse põhjust kirjutada

Paberil on asi lihtne. Uudiskünnise ületamiseks tuleb täita kindlad kriteeriumid. Neid loetletakse tavaliselt seitse: mõjukus, ebatavalisus/ootamatus, prominentsus, konflikti olemasolu, lähedus lugejale, värskus, päevakajalisus.

Siit tekib muidugi küsimus, kui palju on kirikumaailmas sündmusi, mis neile kriteeriumitele vastavad. Kui päevakajalised on igal aastal tähistatavad jõulupühad?

Ent vaatame alustuseks numbreid. Aastal 2018 ilmus Postimehes, Maalehes ja Eesti Ekspressis kokku 174 artiklit, mis käsitlesid kristluse või kirikutega seotud teemasid.

Artiklite hulk jaguneb järgnevalt:

Väljaanne Artiklite hulk 2018
Postimees 84
Õhtuleht 57
Eesti Ekspress 12
Maaleht 21
KOKKU 174

Allikas: autori koostatud.

Võrdluseks:

Artiklite hulk 1991 ja 2012.

Väljaanne 1991 2012
Postimees 65 46
Eesti Päevaleht 45 32
Maaleht 5 10
KOKKU 115 88

Allikas: Kaire Piir 2013.

Kuna 2018. aastal külastas Eestit paavst Franciscus, siis tõi temagi valdkonda suuresti lisa – otseselt paavsti visiidiga seoses ilmus paberlehtedes 49 artiklit, kuid lisaks kirjutati üldisemalt ka Vatikanist ja katoliiklusest.

24 artiklit kirjutati erinevate kalendrisündmustega seoses, põhiliselt andsid selleks tõuke ülestõusmispühad ja jõulud.

2018. aastal ilmunud lugusid analüüsides ilmnes, et kõige enam pakuvad ajakirjandusele huvi aktuaalsed teemad ja teatud persoonid, kellelt küsitakse kommentaare ja kelle tegevus pakub rohkem huvi.


Persoonilood ja pikad intervjuud

Artiklite üldarvu vaadates on nende hulgas üllatavalt vähe persoonilugusid ja pikki intervjuusid, kokku 9. Lisaks neile Postimehe lisas Arter kolm Eesti katoliiklaste portreelugu, mis olid seotud paavsti visiidiks valmistumisega üldisemalt.

Suured (kahel küljel ilmunud) intervjuud on andnud vaimulik Arne Hiob ülestõusmispühade paiku (Maaleht), Igor Gräzin kui vaimulik (Õhtuleht), Annika Laats (Õhtuleht), kunagine Oleviste pastor ja aastaid näitleja Paul Poomi hooldaja olnud Henno Hunt (Õhtuleht), preester Philippe Jourdan seoses ülestõusmispühadega (Õhtuleht), Toomas Paul (Õhtuleht), Meelis Süld kui geikristlane (Eesti Ekspress).

Kaks pikka intervjuud andis peapiiskop Urmas Viilma (Eesti Ekspress ja Postimees/Arter). Kui üks neist keskendus pigem olukorrale EELKs, siis teises sai suure pinna ka peapiiskopi abikaasa, kes kaamerate ees süüa tegi, et näidata Postimehe lugejatele, mis on kirikupea jõululaual.

Kogu nimekirja juhib arvult konkurentsitult Õhtuleht. Küsimuste tonaalsus kõigis väljaannetes on pigem neutraalne, kohati ka sõbralik, kuid julge, vahel vastajalt loovust ja üsna suurt mõtlemisavarust eeldav.

Nii tahab Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kerge teada Toomas Paulilt, mis on Jeruusalemma sündroom, kas kirikuõpetaja peab olema kindlasti usklik või kas paavsti palve on teiste omast mõjusam. Annika Laatsilt küsitakse, kas valimistulemused peegeldavad Jumala tahet, kust tuleb kuri ja tunneb ta selle tänaval ära.

Arne Hiobile loeb Jüri Aarma ette teravamaid lõike tema enda Martin Lutherit käsitlevast raamatust, laseb neid lahti seletada ja tahab teada, miks pidasid katoliku kirikud luterlikest kirikutest kommunismi survele paremini vastu.

Vaimulikega soovitakse rääkida seinast seina teemadel ning need, kes pole valmis oma isikut avama, võivad sattuda raskustesse. Lihtsustatult – kui tahad vabalt ja avatult rääkida oma usulistest tõekspidamistest, pead olema valmis vastama ka siis, kui küsitakse isikliku elu kohta. Kui kõik õnnestub, on tulemus lugejale nauditav ning üks kivi arusaamas, et kirik on igav, põrmu paisatud.

Ent siit üks tähelepanek: selliseid persoonilugusid ja intervjuusid teevad toimetustes reeglina kindlad ajakirjanikud, autorite nimed valdkonnakäsitluste juures korduvad. Kas ajakirjanikud siiski pelgavad religiooniteemat? Aus vastus on, et eks ikka peljatakse seda, milles end kindlana ei tunta, ja saadetakse tulle või siinses kontekstis kiriku suunas teele keegi, kel paistab asjast rohkem arusaamist olevat või kes on elus korra vähemalt kirikus käinud.


Arvamuslood

Kõige enam saavad 2018. aasta näitel vaimulikud arvamusküljel sõna Postimehes. Neile on avatud ka lisaleht Arvamus/Kultuur. Üldse kokku ilmus Postimehe paberlehes 13 vaimulikega seotud arvamuslugu ning seda väga erinevatel teemadel.

Kui kirik soovib ühiskonnas toimuvale rohkem kaasa rääkida, siis ajalehtede arvamusküljed on selleks kindlasti üks võimalus, isegi väga spetsiifilised või julgena tunduvad arvamused on saanud suuri pindu. Kui intervjuud ja persoonilood sõltuvad suuresti ka küsijast ja sellest, kuidas ta vastuseid tõlgendab, siis arvamuskülgedel saab minna süvitsi ja tuua sisse teemasid, mille kohta ajakirjanik ei pruugi osatagi küsida, mille aga lehelugejad võivad ootamatult avatult vastu võtta.


Uudislood ja nende tonaalsus

Ajaleht elab uudisest ning seni pole siin mingit muutust märgata. Uudislikkus ja prominentsus on olulised uudisväärtuse kriteeriumid ning seetõttu on mõistetav, et kui Eestit külastab paavst, saab see palju leheruumi.

Samas üht või teist pühapäevakooli puudutav teave ei pruugi kunagi saada üle-eestilise päevalehe uudisveerus kohta, küll aga omab tähtsust maakonnalehes, kus lähedus on oluline aspekt ehk artikkel on oluline kohalikele peredele.

Kindlasti kirjutatakse lugude seeria, kui valitsus otsustab anda Niguliste kirikule suure summa raha, kuid samas ei ole meedia jaoks kuigi huvitav see, et mõni maakirik vajab hoone korrastamiseks hädasti rahasüsti. See võib tunduda ebaõiglane, kuid selles olukorras pole avalikkusele midagi uut. On üldiselt teada, et kirikud on vanad, kogudused väikesed ja ehitustööd kallid. Nii ületaks uudiskünnise pehkinud tornikuke allakukkumine, ent märksa vähemhuvitav on, kui sellele veel õigel ajal jaole saadakse.

„Me tegime siin suure töö ära, miks te sellest ei kirjuta,“ küsivad vaimulikud vahel ajakirjanikelt, kes nendega ühe või teise väiksema asja pärast ühendust võtavad.

„Aga me ei teadnud sellest midagi,“ õigustab end ajakirjanik.

„No vot!“ vastatakse talle. „Aga oleks võinud teada, kui õige uuriv ajakirjanik olete!“

Asi polegi nii väga selles, et head ja positiivsed uudised ei huvita meediat, need lihtsalt ei jõua sinna. Teinekord tundub vaimulikele ka, et mõne detaili võimendamisega tehakse neile liiga. Mis siis sellest on, et kuke alt tornikuulist leiti suur mesilasepesa, kui tegelikult uuendati kogu tornikiivrit? Ajakirjanik jälle ei saa aru, miks ei võiks remondist kirjutada mesilastest alustades.

On veel üks huvitav tendents: pressiteadete põhjal ilmub kirikuteemadel väga vähe veebiuudiseid, kuigi neid meedialistidesse laiali saadetakse. Miks veebitoimetajad neid oluliseks ei pea, seda on keeruline öelda, kuid see võib ajas muutuda.

Praegu jääb mulje, et uudisteemad jõuavad toimetustesse pigem juhuslikult või kirikuga seotud ajakirjanike või nende lähiringi kaudu.

Toimetused neid uudiseid ise üleliia agaralt ei otsi, kuid ka ei väldi. Ja väga oluline: kui tõstatatud teema tuleb hästi välja ning meeldib lugejatele, siis on oodata korduvust ehk seda, et toimetus püüab leida rohkem sarnaseid uudiseid ning teema vastu hakkavad kohe huvi tundma ka teised väljaanded.


Ekspert kõigis küsimustes

Omaette teemana võib arutleda, kuidas üldse leiavad ajakirjanikud kindlate vaimulike juurde tee ning miks vahel saavad vaimulikud kõnesid ka päris ootamatute küsimustega.

Meediaekspert Denis McQuail selgitab meediakultuurist ja teadete tootmisest rääkides, et meediaorganisatsioonid kalduvad otsuseid tegema valikuliste kriteeriumite põhjal, mis sobivad nende huvidega, kuid mille hulgas on esikohal läbimüük ja reiting, samuti kiirus ja odavus.

Seega, kui on käes teema, mis on varasema kogemuse põhjal hea lugejahuviga ning millest on hea ja kerge kirjutada, jäävad kaalumisel lihtsamini kõrvale sellised kriteeriumid nagu erakordsus, unikaalsus ja mitmekesisus. Lisaks kasutatakse allikaid, kellest on näha, et nad on andnud teisele kanalile sisukaid ja häid kommentaare.

Nii hakkab mitmel korral avalikult kommentaare jaganud vaimuliku või kirikuesindaja kuulsus levima, samuti leiavad ta kergesti üles interneti otsingumootorite abil allikat otsivad ajakirjanikud ning ootamatult võib seni avalikkuse jaoks vähem tuntud isikust saada tunnustatud ekspert.

Juhtub, et samad isikud saavad intervjuuks või arvamuslooks ühel ajal soove erinevatelt väljaannetelt, kusjuures võib prognoosida, et see juhtub ülestõusmispühade, hingedepäeva või jõulude paiku.

Sama skeem kehtib ka kiiremate kommentaarivajaduste tekkides.

Näiteks kui Viljandis kogunevad sõbrad kahe hukkunud noore matustele ja peied lähevad peoks üle, siis tuleb uudistereporteril leida keegi vaimulik, kellelt selle kohta küsida.

Kuna Tallinna Jaani koguduse vaimulik Jaan Tammsalu on varem surmast koguduse kodulehel kirjutanud ning seda on sotsiaalmeedias agaralt jagatud, jõuabki reporter juba esmase otsinguga temani. Kuna ka number on kergesti leitav, saabki Tallinna vaimulik kõne, kus peab selgitama sündmust, millega ta üldse seotud pole.

EELK vaimulikest ringleb ajakirjanduses kindel hulk nimesid (Urmas Viilma, Jaan Tammsalu, Annika Laats, Arho Tuhkru, Arne Hiob, Toomas Paul), teisi mainitakse pigem juhuslikult. Juba avalikkusele tuntud isik tagab usaldusväärsuse ja lugejahuvi ning uutel nimedel on sellesse ringi tulekuks vaja reeglina uudiskünnist ületavat sündmust, mis nad netiotsingus leitavaks teeks.

Samuti on oluline vaimuliku kättesaadavus ja valmidus ajakirjanikuga suhtlust jätkata ka siis, kui eelmises loos on olnud jämedaid vigu või küsitakse midagi suisa kummalist.

Paraku on üldine religioonilooline teadmistepagas Eesti inimestel sageli hõredavõitu ning mõisted segi, aga kui on võimalik mõni isegi väga lihtsana tunduv tõde või fakt ajakirjaniku abil avalikkusele selgemaks teha, on asi ajakulu ikkagi väärt.

Varasemates uurimistöödes on vaimulikele heidetud ette liiga rasket keelt, mis teeb nende jutu laiemale lugejaskonnale keeruliseks. Seda nimetatakse ka korporatiivseks keeleks, mis töötab hästi meeskonnas, kuid väljapoole kõneldes muutub barjääriks. Hea on märkida, et vähemalt 2018. aastal lehtedes ilmunud intervjuud ja kommentaarid näitasid, et rääkijad olid igati arusaadavad ja lihtsalt mõistetavad.

Loomulikult on kirikute ja vaimulike tegevuse kajastamine suuresti seotud nende endi aktiivsusega. Kui keegi on sageli sotsiaalmeedias arvamuste või kommentaaridega silma jäänud, siis panevad ajakirjanikud reeglina nende isikute, kirikute või usuliste ühenduste kontod oma regulaarsesse tuleb-jälgida nimekirja ning kasutavad neid võimalusel online uudiste tegemiseks.

Kui vähegi võimalik, tasuks meedia jaoks püsiallikateks muutunud vaimulikel ära kannatada ka pikemate lugude juurde käiv pildistamine, mis võib tunduda tarbetult aegavõttev. Kuid kuna ilmselt edaspidigi tuleb kommentaare jagada ja pilt pannakse nagunii juurde, las see olla siis juba mõistlik kaader, mitte see, mis kümme aastat tagasi rääkimise pealt tehti ja üht Edvard Munchi maali meenutab.


Milleks meile paberleht, nagunii on kõik Facebookis!

See on hea, kuid sellest on vähe.

Kui palju inimesi on kiriku või usuühenduse sotsiaalmeedia lehel ja kui suur on nendeni jõudmise ulatus? 1000 inimest? Või 5000, mis on juba tõesti väga hea?

Aga vaadake, mida ütlevad Eesti Meediaettevõtete Liidu (kuni 2019. aasta kevadeni Eesti Ajalehtede Liit) andmed ajalehtede tiraaži ja püsilugejate kohta:

Väljaanne Tiraaž 2018 aprillis Püsilugejaskond 2018 kevadel
Postimees 42100 (laupäeviti 49400) 179 000
Õhtuleht 45400 155 000
Eesti Ekspress 26200 116 000
Maaleht 42800 144 000

Allikas: Autori koostatud.

Kui isegi vaid 10 protsenti lugejatest süveneb vaimuliku intervjuusse, arvamusartiklisse või kirikust rääkivasse uudisesse, siis on seda isegi 10 korda rohkem, kui sotsiaalmeedia konto kaudu tegutsedes.

Kuigi koostöö meediaga võib tunduda tülikas, ei maksa selle vajadust ja mõju alahinnata. Nii võib kõnetamata jääda suur osa sihtgrupist.

Siinkohal tuleb märgata, et suhtumises kirikusse on vaimuliku persoonil varasemast suurem roll ning vaimulikel tuleb sellega leppida, et nende isiklikku elu ei ole alati võimalik ametist lahutada ning nende tegemisi jälgitakse varasemast teravamalt.

Peapiiskop Kuno Pajula on öelnud rahvusliku ärkamisaja kohta aastatel 1987–1991, et sel ajavahemikul ei andnud ta kordagi avalikkuses isiklikke hinnanguid ega kuulunud ühtegi organisatsiooni, püüdes nii kirikupeana jääda võimalikult neutraalseks.

Ilmselt praegusel ajal ei lastaks kirikupeal sellises positsioonis lihtsalt rahus olla.

Eelmise sajandi üks suuremaid nimesid juhtimisteooriate alal Peter F. Drucker tõi 21. sajandi trendidest rääkides välja, et lõimunud ühiskonnas ei saa välistada oma sihtgrupiga kohtumist ükskõik kus ning veel enam: arvatavasti on potentsiaalne huvitatud osapool just seal, kus temaga üldse ei arvestatud.

Kirikule tähendab see vajadust õppida oma väärtusi nii esitama, et neid mõistetaks, ja teha seda viisil, mis kõnetaks.

Maailmas hinnatud turundusspetsialist Philip Kotler viitab, et isegi kui potentsiaalsete klientidega tegelevad spetsialistid, võib kõik nässu minna, kui jäädakse püsima vaid ühele arvamusele, ning julgustab otsima teed sihtgrupini erineval viisil ka seal, kus see näib esialgu võimatu.

Ta toob näiteks Hongkongi jalatsivabrikandi, kes lootis leida turgu Vaikse ookeani saarel. Kohale saadetud turundusspetsialist teatas, et turgu pole, sest kõik käivad paljajalu. Järgmiseks saadeti saarele müügimees, kes nägi olukorda täiesti teisiti: kõik on paljajalu, seega on tohutult inimesi, kellele jalatseid müüa. Alles kolmanda spetsialisti saarele jõudmisega hakkas idee kuju võtma: spetsialist rääkis hõimupealikuga, kelle sõnul nad tõesti jalatseid ei kanna, kuid neil on palju probleeme jalgadega ning taskukohase hinnaga ostaks jalavarjud endale 70% inimestest.

Eestis võiks eelnevat kirikute olukorra kohta kasutades arutleda nii: 1) Euroopa Liidu ühes sekulariseerunumas riigis ususõnumile turgu pole; 2) kirikuliikmeid on väga vähe, turg on tohutult; 3) tuleb leida viis, kuidas nende kahe vahel leida oma tee jõudmaks inimesteni, kes kirikus ei käi, aga millessegi uskuda tahaks.

Nii on see näide usulistele organisatsioonidele oluline samal moel nagu äriettevõttele: sihtgruppi tuleb tunda, et teada, kuidas on võimalik neid kõnetada ehk millistel juhtudel on nad avatud sõnumi kuulamiseks.

Üheks võtmeks võib olla arusaam sellest, kuidas tegutsevad meediaettevõtted ja mis ajakirjanikud liikuma paneb.


Mõned järeldused

Kuigi religiooniteemasid Eesti meedias otseselt ei väldita, läheneb iga väljaanne neile omamoodi, lähtudes oma lugejate ootustest ja samuti autori hoiakust.

Kuna kirikutega seotud uudised jõuavad toimetusteni sageli kirikuga seotud ajakirjanike kaudu, siis võib see olla põhjuseks, miks kriitilise hoiakuga artikleid on vaid üksikuid. Enamasti on tonaalsus neutraalne ning ajakirjanik ise persoonist või teemast huvitatud.

Erakordsusest või skandaalidest tõukunud lugude puhul on autoril reeglina isiklik suhe usuga nõrgem või puudub ning artikkel nii kokku pandud, et vaimulikult ei peaks kommentaari küsima, kuigi seda oleks selguse huvides tegelikult vaja. See näitab teema suhtes ühelt poolt ebakindlust, teisalt aga seda, et kroonilises ajahädas töötavad ajakirjanikud valivadki lihtsama tee.

Usuga seotu kajastamise eeldus on üldtuntud uudisväärtuse kriteeriumitele vastamine ja tingimus, et teave kirikust toimetusteni piisava kiirusega jõuaks. Selge eelis paistab olevat neil kogudustel, kelle liikmete hulgas on ajakirjanikke ja vaimulikke, kes on end meedia jaoks rääkijana juba tõestanud.

Praegusest palju enam võiks vaimulikud olla nähtavad väljaannete arvamuskülgedel.

Meediaga suhtluses oleks hea tunda meediakultuuri loogikat, et mõista ajakirjanike eelistusi ja toimimisviise. Vastasel juhul pole üksteise vääritimõistmine kaugel.

Nii võib juhtuda, et see, mida peetakse kallutatuseks, tuleneb hoopis meediaorganisatsiooni töökorraldusest ja planeerimisprotsessi iseärasusest. Teades, et meediale on oluline aktuaalsus, ei saa pahaks panna, kui keeldutakse kuu aja eest juhtunud sündmuse kajastamisest. Või teades, et eestlaste üldine usuline haritus on nõrk, ei maksa pidada asjatundmatut küsimust pahatahtlikuks.

Artikli aluseks on 2019. aasta kevadel Usuteaduse Instituudis kaitstud bakalaureusetöö „Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute väljapaistvus ja selle tagamaad trükimeedias aastal 2018 ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Ekspress ja Maaleht näitel“.


Kasutatud kirjandus

Aan, Helle. Toompuu, Tauno. Meedia kui missioloogiline võimalus. – Kuhu lähed Maarjamaa? Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2016.

Altnurme, Lea. Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006.

Auser, Merili. Persoonibränding sotsiaalmeedias Eestis tegutsevate youtuber’ite, sportlaste ja idufirmade juhtide näitel. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistritöö, 2018. [https://dspace.ut.ee/handle/10062/60945] 14.4.2019.

Drucker, Peter, F. Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks. Tallinn: Pegasus, 2003.

Hennoste, Tiit. Uudise käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus, 2003.

Kalmus, V., Masso, A. ja Linno, M. Kvalitatiivne sisuanalüüs. Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. 2015. [http://samm.ut.ee/kvalitatiivne-sisuanalyys19] 15.4.2019.

Kotler, Philip. Kotleri turundus. Kuidas luua, võita ja valitseda turgusid. Tallinn: Pegasus, 2007.

McQuail, Denis. McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.

Mikovitš, Bianca. Vaimulik Marko Tiitus: Andrese ja Krõõda ajad suhetes on läbi. – Maaleht 17. aprill 2019, lk.24–25.

Past, Aune. Juhtimine ja suhtekorraldus. Meelespealilledega tass. Tallinn: Pegasus, 2008.

Piir, Kaire. Kristlike teemade kajastamine ajalehtedes „Postimees“, „Eesti Päevaleht“ ja „Maaleht“ aastatel 1991 ja 2012. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistritöö, 2013.

[https://dspace.ut.ee/handle/10062/35532]

15.4.2019.

Ringvee, Ringo. Eesti Taasiseseisvumine ja kirikuelu. – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100. Koostajad Priit Rohtmets, Atko Remmel. Tallinn, Tartu: EELK Usuteaduste Instituut, Tartu Ülikool, 2017.

Thompson, Marjorie. Pringle, Hamish. Hingega bränd. Kuidas sotsiaalseosega turundus kujundab brände. Tallinn: Pegasus, 2003.

Virkus, Sirje. Infoühiskond, teadmistepõhineühiskond, infopoliitika, infostrateegia. Infoteadused teoorias ja praktikas. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017


Kasutatud internetiallikad

EALL liikmeslehtede tiraažid 2018.

Eesti lugejauuring. Sügis 2018. Eesti Ajalehtede Liit. Kättesaadav Maalehe toimetuses.

Elust, usust ja usuelust 2015. Uuring. Saar Poll, 2015.

Geenius 2017. Peapiiskop Urmas Viilma kasutab tipptehnikat ja peab Facebooki paastu.

Media use in Europe Union. Report – Study. Standard Eurobarometer survey. Published: 15.05.18.

Bianca Mikovitš (1974) on eesti ajakirjanik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English