Arvamused

Meil on lootust üheskoos. Milline elumudel aitab antropotseenis ellu jääda?

Antropotseen on 21. sajandil inimajaloo sügavaimas kriisis, kuna inimkond on juba mõnda aega rohkem tarbinud ja loodu(s)t saastanud kui planetaarne elusüsteem jõuab taastada. 

Mida saame Eestimaal teha, et inimväärne elu võiks jätkuda? 

21. septembril 2019 toimus taas Maailmakoristuspäev. Eestist alguse saanud loodushoiutalgute idee, st materiaalse prügi koristamine ja ümbertöötlusse suunamine, on saanud globaalse haarde ja muutumas regulaarseks. Tasub mõelda, kas ja kuivõrd saab kriisi leevendada prügikorjamistalgutega. Kas talgute idee võiks laieneda ning saada suurema eluhoidva võimekuse?

Vikerkaar 9/2019 populariseerib tuntud kultuuriinimeste artiklitega loodushoiuteemalisi uurimusi ja mõttekäike. Koondpilt on üsna sünge nagu Maarja Kangro tõlgitud Erich Friedi luuleread ajakirjanumbri esileheküljel:

„Siis tuli taimede aeg

siis tuli loomade aeg

siis tuli inimeste aeg

nüüd tuleb kivide aeg.“

Stephen Hawking oma postuumselt ilmunud viimases raamatus „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ ütleb, et inimelu üha enam saastuval planeet Maal ei saa jätkuda, ning märgib: „Ma olen veendunud, et inimkonnal tuleb Maalt lahkuda. Siia jäädes riskime hävimisega“. (2018. Tallinn: Pegasus, 142) Samas, raamatus „Universumi suurejooneline ehitus“ pakub ta samuti välja tagurpidi evolutsiooni idee, arvates, et jõukohane on siiski vaid kosmose asustamine robotitega. Inimeste ümberasustamist kosmosesse peab ta ülejõukäivaks. (2013. Tallinn: TEA)

Kas  ongi veel olemas võimalusi  inimväärse elu jätkumiseks planeedil Maa? 

Kuidas võiks meid toetada eestimaine paigavaim, kultuurimälu, kultuuriheerosed?

Uku Masingu kogumikule antud pealkiri ütleb: „Meil on lootust“. (1998. Tartu: Ilmamaa) Kogumikus, peatükist „Panta Dynata“, leiame Uku Masingu vihje 20. saj progressile kui taandarengule.[1] Uku Masing pooldas kirglikult vaadet inimese osalusest evolutsioonilises arengus suurema elusamuse ja elutäiuse poole. Jätkas Vladimir Solovjovi suundumust religioosse, müstilise ja teadusfilosoofilise lõimimisele, kusjuures Aleksei Lossevi sõnad Solovjovi kohta, et müstiline kaemus võis tal muutuda „inspiratsiooniks, [—] mis oli juba igasugusest filosoofiast ja inimmõistusest endastki kõrgem,“ (Lossev, Aleksei (1994) Vladimir Solovjov. Tallinn: Olion, 99 tsit. Hiob, Arne (2014) Vene religioonifilosoofia lühiülevaade. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 33 kaudu) sobivad ka Uku Masingule. Uku Masing omas intuitiivset müstilist eelaimdust evolutsioonist, mis kulgeb inimese täiustumise, mitte loomastumise poole. Suundub jumalikustumise poole, õilistades ning transtsendeerides inimest tervikuna. Sellisena ennetas ta kvantfüüsikalist ettekujutust inimese psühhosomaatilisest, maagilisest võimekusest. Näib, et talle oli omane nüüdseks laialt levinud, suuresti kvantfüüsikalistest ideedest inspireeritud arusaam elu ühtsusest, et kõik on kõigega seotud, elav ja hingestatud kosmos lakkamatus evolutsioonis. Ja et seda äratundmist nägi ta muistsetes loodususundites. Võib oletada, et Masing oleks lugupidavalt suhtunud ka mitmetesse Maavalla Koja ideedesse, nagu soome-ugri loodust elava animistliku tervikuna aduva mõtteviisi kaasamine ja looduslike pühapaikade hoidmine ja muistse kultuuripärandi hõivamine. (Peedu, Indrek (2019) Estonian Study of Religion: A Reader. Tartu: Tartu University Press, 404) 

20. sajandil kirjutati see arusaam lahti ka semiootilisest vaatepunktist, mille kohaselt kõik on kõigega seotud vastastikuses interaktsioonis ehk infoenergiavahetuses – semioosis. Selline lähenemine, märgiilmasisene lakkamatu muutumine vastasmõjus, kaotab ületamatu kuristiku elutu ja elusa aine vahel (Floyd Merrell, Edwina Taborsky).

Võib öelda, et Uku Masing ennetas 21. sajandil kujustuvat teadusfilosoofilist maailmapilti, kuid ta intuitiivne ehk müstiline mõtteviis on sügavam. Ta on vaba 20. sajandi kosmosekeskse, omailmakeskse maagilise maailmapildi piiratusest. Maagiat, olgu siis inimeste esoteeriliste võimetega või tehnilise võimekusega seonduvat, ei hinda Uku Masing kõrgelt, igatsedes enamat. Ta sirutub Taevariigi poole, mis on täiesti Teine, meelemõistusega haaramatu, tunnetamatu – Püha. Kuid 20. sajandi kvantfüüsikast mõjustunud arusaamad lõid panteistliku „alt üles“ Tarkuse ehk teadvuse poolt loodud ettekujutuse kosmosest, kus suhe kosmilise elutervikuga kui märgiilmaga ja kosmosevälise, inimese/inimkonna märgiilmavälisega, ei eristunud või koguni puudus.

Alles 21. sajandi teaduspilti siseneb üha enam inimese kosmilise haardega omailmas-märgiilmas haaramatu, ent kogu evolutsiooni suunav toimevägi. Eriti piltlikult sõnastub see astrofüüsikalises teadmises, et kosmogeneesi/evolutsiooni ehk kogu „nähtava“ ehk teaduslikult uuritava universumi  arengut suunab „ülalt alla“ tumeaine/tumeenergia koostoime.

Jaan Einasto ametivenna, mõiste „tumeaine“ vermija Joel Primacki ja Nancy Abramsi koostatud  raamatust „The New Universe and the Human Future“ loeme, et inimene tekkis kosmosesiseses arengus tähetolmust; universumisisest evolutsiooni suunab ja arengut määrab nähtava-uuritava universumi väline, kordades suurem tumeaine-tumeenergia  koostoime: „The universe as a whole is controlled by two invisible things whose tango with each other since the Big Bang has created the visible galaxies – the only homes for the evolution of planetary systems and life. The two invisible dancers are dark matter and dark energy.“ (2012. Yale University Press, XIII)[2].

Oleme sunnitud tõdema, et 21. sajandil oleme sattunud tõejärgsesse olukorda: kõik inimkesksed tekstid on pelgalt Reaalsuse/Tõe omailmakesksed tõlgendid.[3]

Keegi  ei oma täieliku Tõe monopoli, mitte keegi. Samas on tekkinud ühine inimese/inimkonna kosmilise ulatusega omailmast-märgiilmast haaramatu metatasand ja olukord, kus teadus ja religioonipõhine teadmine on otsekui ühe mündi kaks külge – komplementaarsed tõlgendid Tõest. Avanenud on võimalus vastastikuses lugupidamises otsida ühisosa, teha võrdsetel alustel  koostööd. 

20. sajandi kvantfüüsikast inspireeritud maailmapilt oli sobitatav üksnes panteistliku ettekujutusega universumist. 1930ndail Tallinnas Saksa Seltsis peetud ettekandega, milles Max Planck püüdis sobitada usku ja teadust, kaasnes irratsionaalsust, nagu märgib Piret Kuusk tõlkija järelsõnas Max Plancki esseede ja ettekannete kogumikule „Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt“ (2016. Tartu: Ilmamaa).

21. sajandi panenteistlik maailmapilt, mille kohaselt kogu loodu on loonud kosmoseväline, on kooskõlas suurte maailmareligioonide metafüüsiliste maailmapiltidega, kõrvutatav ka ristikiriku usutunnistusega. Olgu nimetuseks tumeaine/tumeenergia või Tarkus/Teadvus või Püha kolmainu Jumal – kõik jäävad inimese/inimkonna omailmavälisele osutavateks nimedeks, mis on teatavas vastavuses ja seega kõrvutatavad ristirahva arusaamaga kolmainu Jumalast kui Loojast. (Loomulikult on kristlastel põhjust eelistada ajaloos „väge kogunud“ nimetusi.) 

Kristliku usutunnistuse pikema variandi kohaselt: „Mina usun ainu Jumala, Isa, kõigeülalpidaja, taeva ning maa ja kõige nähtava ja nähtamatu Looja sisse. Ja ainu Issanda, Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu. Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast sündinud, mitte loodud, Isaga üheloomuline ja kelle läbi kõik loodud on.“ (Õigeusu palveraamat. Tallinn: EAÕK Kirjastus, 2007, 17–18)

Nii usutunnistus kui teadus meenutavad meile suurte kapadooklaste kindlat veendumust, et Jumal Isa on tunnetamatu. Nyssa Grigoori, kommenteerides Moosese käsku (2Ms 20:4), kirjutab, et isegi mentaalseid kujutelmi Jumal Isast ei sobi teha. Ühtlasi toovad usutunnistuse sõnad meelde, et Jeesus Kristus, olles küll täielik inimene, on Kolmainujumal, tegev enne Aabrahami, enne aegade algust, tunnetatav ainult osaliselt, vastavalt tasemele, milleni oleme jõudnud areneda. 

Käesolevas sügavas kriisis on aastatuhandeid kestnud teadusteoreetilise ja religioosse teadmise vastasseis ületatud. On avanenud võimalus koostööks, mis kaasab nii teaduse kui ka usupõhise tarkuse kui ühe mündi kaks külge. Kasutab nii uusaegset, uusajajärgset kui uusajaeelset teadmist, rakendades neid vastavalt Nils Bohri poolt formuleeritud komplementaarsusprintsiibile. Tõesema elumudeli ehitamisel vajame seniolematut laiapõhjalist mõttevahetust, st teel koostööle on esimeseks etapiks ühismõistete kujundamine, et kõnetada ja koondada eluhoidjaid. 21. sajandil seob inimesi ühine soov ellu jääda ja pea kõik otsivad lahendusi.

Kas ja kuivõrd on teadus- ja religioonifilosoofiline elumudel lõimitavad?

Kuidas kõnetada, et koondada kõiki inimesi elu hoima?

Tänapäeval on mitmed nimekad teadlased juba üritanud lõimida oma teadusteooriaid mitmete erinevatest religioonidest leitud tõdemustega, märgata ühisosa teaduspõhise ja religioonipõhise teadmise vahel. Oluliselt on kasvanud teadlaste arv, kes peavad tähtseks duaalsuse ületamist, mis eristab teadus- ja religoonipõhist elumudelit (vt scienceandnonduality.com).

Tallinnas 28. septembril 2018. aastal toimunud teaduse- ja usuteemalise konverentsi ettekannete kogumik „Teadus ja usk – inimkonna ühisvara“ algatab dialoogi, tsiteerides Werner Heisenbergi: „Inimmõtlemise ajaloos on sageli kõige viljakam areng toimunud seal, kus on kohtunud kaks erinevat mõtteviisi. Nende kahe mõtteviisi juured võivad olla inimkultuuri eri valdkondades või eri aegades, eri kultuuripiirkondades või erinevates religioossetes traditsioonides. Kui nad siis tõeliselt kokku puutuvad st kui neid siis vähemalt nii palju teineteisega seotakse, et tekib tõeline vastasmõju, siis võib loota, et järgneb uus ja huvitav areng.“ (Kahn, Hubert (2018) Teadus ja usk – inimkonna ühisvara. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 8) Artikli kontekstis võib öelda: kui inimese kultuurimälus tekib interaktsioon ehk semioos sinna talletatud teaduspõhise ja religioonipõhise teabe vahel, võime jõuda uue tervikteadmiseni. Leida võimaluse, kuidas suuremal määral kaasata teavet bioloogilisest mälust, millega inimene tavateadvuse juures olles ei suhestu. Ja kogu teadvust kaasates tekib suutlikkus hüljata eksiteed ja kasutada parimaid võimalusi kogu universumisisest evolutsiooni suunavale Reaalsuse/Tõe väestavale toimele avanemiseks, lähenemiseks, suhestumiseks.[4]

Enn Kasak märgib: „Teaduse tähendust ei pruugi tabada teaduse abil, sest süsteemi tähendus seisab väljaspool süsteemi (L. Wittgenstein).“ (Kasak, Enn (2018) „Religioon ja teadus“ – Teadus ja usk – inimkonna ühisvara. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 26) See kehtib ka usuteaduse puhul. Mõttevahetus teadusega võib olla valgustav, kuid dialoog eeldab ühist metatasandit.

Kasak jätkab: „I-teadmisega [ideel-põhinev teadmine – T. V.] puututakse füüsikas ja kosmoloogias sagedamini kokku kui rakendusteadustes ning selle vastu tunneb huvi ka metafüüsika. I-teadmise puhul on teadlane ebamugavas olukorras, sest seda on väga raske või lausa võimatu eksperimendiga kontrollida.“ (samas) „Teaduslikule kirjeldamisele allumatute teaduse tahkude olemasolu tuleks teadvustada ja ratsionaalselt käsitleda, kui tahame, et teadustegevus haaraks ka i-teadmist ja vastaks oma heuristilise võimekusega ühiskondlikule ootusele, mis meil teaduse kohta on. Nimetame teadust, mis sellistele ootustele ei vasta „halvaks teaduseks“ ning religiooni, mis ei vasta ootustele, et religioon peaks inimese elukvaliteeti parandama, „halvaks religiooniks“.“ (Samas, 27)

Sajandite jooksul on nii teadus kui usuteadus ühiskonda toetanud, aga puhuti ka ohustanud, suurendades sõjakust ja sõjalist võimekust. Dialoog uusaja jooksul vastandunute vahel lubab leida hea ühisosa, sünnitada uue ja kauni harmoonia. (Herakleitose järgi sünnib kauneim harmoonia suurimatest vastanditest – harmoonia sündis Arese ja Aphrodite abielust.) 

21. sajandil on olemas metatasand dialoogiks, mõttevahetus võib monoloogilisest pingpong mängust kasvada dialektiliseks dialoogiks. Küsimus on pigem selles, kuidas leida jõudu ja valmidust koostööks ehk väestamist, kui kasutada Margus Oti mõistet. Teadus, sealhulgas ka usuteadus, meeles hoides ja teadvustades kirjeldustele allumatut inimese/inimkonna omailmavälist Reaalsust  („mitte siit ilmast“ Püha Reaalsuse/Tõe olemasolu), mis ei luba kummalgi tunnetus- tõlgendustraditsioonil haarata endale monopoli selle tõlgendamisel. Eks täheldanud ju Püha Pauluski, et ka loodu(se) vaatlemisel võib n-ö teoreetiliselt (θεωρία) läheneda jumalamõistmisele (Rm 1:20), Tõele. Aeg on küps, et  otsida ühisosa. Usuteadus, mis pole irdunud kogemuslikust, usupraktikas avanevast võimalusest leida Pühalt Väelt väge/väestamist altruistlikuks koostööks ka erineva ja võõraga, on kutsutud kandma lõimijakoormat.

Randar Tasmuth märgib, et teaduse ja usu dialoogis on esimeseks raskeks lähteküsimuseks: „[…] kas ja kui palju on võimalik neid kahte mõistet laiemale alusele taandada ehk neile ühist nimetajat leida? Mis oleks see nimetaja?“ ja teiseks: „[…] alternatiivina – kui palju on võimalik neid mõisteid avardada?“ (Tasmuth, Randar (2018) „Uskumus, usk, teadmine, teadus“ – Teadus ja usk – inimkonna ühisvara. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 134)

Käesolevas mõttearenduses lähtuvalt religioonifilosoofiast on ühisnimetajaks valitud:

1. Reaalsus/Tõde (kr ἀλήθεια) osutamaks universumisisesele inimese/inimkonna omailmavälisele Reaalsusele/Tõele, mis varjub senaatilise, märgiilmasisese tavareaalsuse ning ka esoteerilise, hingelis-mentaalse reaalsuse taga. (Sõna ἀλήθεια tähendab kreeka keeles ka reaalsust.)[5]

2. Kõiksuslik Reaalsus/Tõde osutamaks universumivälisele kõikehõlmavale Reaalsusele/Tõele.[6]

20.–21. sajandi elumudelid on lähenenud uusajaeelsetele. Kvantfüüsika arenguga on tekkinud võimalus uurida küsimust, kuidas inimkeskne mentaalne, psühhosomaatiline ja intellektuaalne mälu ja sellele vastav kultuurimudel suhestab inimest nähtava-adutava ja „nähtamatu“  universumisisese märgiilma mateeria/energia hoovustega.[7]

Ühtlasi on aeg küsida, kuidas suhestada panteistlik ja panenteistlik maailmapilt ja elumudel. Religioonifilosoofiliselt tähendab see kosmosevälisele avatud panteistlike loodususundite tunnustamist ja ühismõistete otsimist. Võime küsida, kas  loodususundite maailmapilt: tunnetatav, mittetunnetatav ja ka tunnetamatu, on teatavas vastavuses ristiusu maailmapildiga, kus inimese omailm – psühhosomaatiline, teadlik ja alateadlik ning noeetiline-mentaalne – on osaduses märgiilma välise ehk tunnetamatu vaimse-pneumaatilisega – Püha kolmainu Jumalaga.

Uku Masingu, maarahvast võrsunud mõtleja intuitsioon usundite evolutsioonist ennetas  21. sajandil nüüdisteaduses nii ilmekalt selgunud arusaama tegelikust kosmilisest märgiilma  reaalsusest kui omailmavälisest Reaalsusest/Tõest. 

Aabrahami religioonides on kogu loodu areng – kosmilise haardega märgiilma evolutsioon – suunatud  meelteülese ainujumala, taeva ja maa, nähtava ja nähtamatu Looja poolt. Teaduslikule maailmapildile kohandatult võiks ehk öelda: universumisisene semioos on suunatud ja väestatud märgiilma hõlmavast toimeväest, mis pole inimese meelemõistuse ja teadusuuringutega haaratav ning jääb väljaspoole inimese kultuurimälu kosmilise haardega omailma. Teisisõnu, sobitades sõnastusi: kosmosesisene semioos on haaratud kogu evolutsiooni suunava  kõiksusliku Reaalsuse/Tõe toimeväest.

Ristiusu traditsioonis on Jeesus Kristus – kolmainu Jumala teine persoon – tee, Reaalsus/Tõde ja elu, mis on lakkamatus ühenduses kolmainu Jumala esimese persooniga, millele artikli kontekstis osutame mõistega kõiksuslik Reaalsus/Tõde.

Jumala, kolmainu Jumala poole osutavaid nimetusi on lõputul hulgal, tegelikult on iga loodud olendi suhe Jumalaga eripärane ja sellest tulenevalt on kogukonniti kasutusele võetud nimetusigi loendamatul hulgal. Valik Reaalsus/Tõde lähtub kreekakeelsest vastest aletheia (ἀλήθεια) ja sobib katusmõisteks ristiusu ja ristiusuväliste inimeste mõttevahetuses.[8]

Hoides meeles Kristuse – Kolmainujumala – lõpuni ammendamatust inimmõistuse jaoks, Kristust kui tarkust, kelle läbi kõik loodud on, Teda, kes oli enne kui Aabraham, hoomame, et Ta on tegev olnud enne inimaja algust. Võime küsida, kas Kristuse – Reaalsuse/Tõe – puudutus muutis elutu aine elusaineks, inimeselooma mõtlevaks loomaks (homo sapiens sapiens), instinktipõhistes raamides toimivast inimloomast tahtevabadusega inimeseks (homo religiosus), kes osaduses Püha, Kõigeväelise Loojaga on bioloogiliste mälumustrite diktaadist vabastatud.

Arheoloogiliste leidude põhjal seondub kümnete tuhandete aastate tagune arenguhüpe inimkultuuris jälgedega šamanistlikest rituaalidest. Nii patriarh Bartholomeos kui ka katoliiklik Gaudium et spes kinnitavad, et oma ajaloo algusest peale on inimesed otsinud Jumalat.

See tähendab, et ajalugu algas Jumala kõnetusega, millele inimene/inimkogukond proovis oma võimetekohast vastust leida ja omalt poolt osadust hoida (Ap 26–28). Paraku on jumalatõlgendused aja jooksul võtnud ebajumala, hõimu – või suguharupealiku esindaja kuju, misläbi kuju on hakanud pärssima osadust Reaalsuse/Tõega – jumalaga väljaspool inimese/inimkogukonna omailmamulli. Loodetavalt aitab katusmõiste Reaalsus/Tõde kõnetada ka loodususulisi, kelle panteistlik maailmapilt oma puhtal ja ehedal kujul ehk osutabki tunnetamatule pühale reaalsusele. Kinnitab ju Püha Pauluski, et Jumala vägev olemus on nähtav ka loodu(se)s.

Antropotseeni käsitlevad teadlased ja autoriteetsed mõtlejad toonitavad üksmeelselt, et:

1. Globaalses kriisis lahenduse leidmiseks peame koostöös haarama inimkonna kogu teadmise.

2. Vajalik on jälgida globaalset metabolismi, energiavoogude liikumist globaalses ulatuses. 

3. Peamine probleem on, kust saada täiendavat energiat.

Millised lahendused on leitavad ristirahva pühakirjast? 

Antropotseeni tabanud globaalses ressursinappuses omandavad Uue Testamendi õndsakskiitmised  tähenduse nii teel transtsendeerumisele Kristuse-sarnasuse poole kui ka praktilise igapäevaelu jätkusuutlikumaks muutmisel. Kusjuures määrav on siiski esimene salm „Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik“, (Mt 5:3) mida võiks tõlgendada kui mõtet, et ego- ja minakesksusest vabana oleme läbipaistvad Valgusele/Reaalsusele/Tõele ja õndsad, võimelised altruistlikuks koostööks, vaenlase armastamiseks, raskuste kandmiseks (Mt 5–3;15; Lk 6:20 26).

Vägi ja tahe õndsusteel püsimiseks tuleb osadusest Reaalsuse/Tõega. Tee osadusele algab meelepuhastusest, mida kroonib metanoia (meelemuutus).[9]

Puhastumisprotsess on mitmetasandiline, hõlmab nii keskkonna puhastamist materiaalsest prügist kui ka organismi puhastamist sinna ladestunud saastast, eriti aga hingelis-mentaalse puhastumist. Viimane on võimalik läbi palve ja mõtluse. Eesti Kirikute Nõukogu on kutsunud Maailmakoristuspäeval 15. septembril 2018 ja 21. septembril 2019 eluhoidjaid osalema prügikoristustöödel palve ja mõtlusega. Ora et labora! Talguliikumine võib saada sakraal- ja sekulaarsfääri ühendavaks ja mõttevahetust toetavaks, eluhoidvaks algatuseks, mis edaspidi võib  laieneda läbi suhtlusvõrgustike üleilmseks elu hoidmisele koondavaks liikumiseks.


[1] Saame teada, et taandareng oli märgatav hiljemalt eelmise sajandi keskpaigas. A. Huxley: „…you`ll recreate the world in the image of your own notions – and of course your own notions are everybody else’s notions; so the world you live in will consist of the Lowest Common Denominators of the local culture” (Huxley, Aldous (1955) The Genius and the Goddess. London, 36 tsit. Masing, Uku. Panta dynata 1998,126 kaudu). Ka Thomas Merton, toetudes Heisenbergile, viitab ohtudele, mis seonduvad olukorraga, kus inimene on ümbritsetud vaid iseenda toodetust otsekui ämblik ämblikuvõrgust, ja seetõttu võib ta suhe maailmaga muutuda suhteks iseendaga. Merton, Thomas (1979) Love and Living. New York: Farrar, Straus and Giroux.

[2] Tumeaine rollist kosmilise võrgustiku kujunemisel kõneldi Tallinnas IAU 308 sümpoosionil 23.–28. juunil 2014. The Zeldovich Universe: Genesis and Growth of the Cosmic Web. Edited by Rien van de Weygaert, Sergei Shandarin, Enn Saar, Jaan Einasto.

[3] 20. saj täheldati keeleliste väljenduste piiratust asjade tõelise olemuse tunnetamisel, logotsentrismivastast hoiakut märgati ka Platonil. (Vt Agamben, Giorgio (1999) The Thing Itself – Potentialities. Collected essays in  philosophy. Stanford: Stanford University Press, 27–38). Täppisteaduste areng võimendas seda arusaamist veelgi. Peter Russell on koostanud kõneka pealkirjaga raamatu „The Reality is not What It Seems“.

[4] Bioloogilisest mälust vt Kull, Kalevi (2019) Teoreetilisest bioloogiast: eluteadus matemaatika ja semiootika vahel. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 159–161, 172, 192, 447.

[5] „The truth is another expression for the word of God. (John 17:17 and notes). It means the reality, denoting all the real things revealed in God’s word, which are mainly Christ as the reality of all the things of God.” (2Kr 2 kommentaarist: The New Testament. Recovery version (1991). Anaheim: Living Stream Ministry).

[6]21. sajandil osutavad kosmilise omailma välisele kõiksuslikule reaalsusele astrofüüsikas teadusterminid  tumeaine/tumeenergia (Joel Primack). Kvantfüüsikas on universumisiseses semioosis toimivat „nähtamatut“ toimeväge tähistatud nimetusega „teadvus“ (consciousness). Seejuures jääb ebamääraseks, kas see mõiste tähistab panteistlikku, kosmosesisest teadvust või ka kosmosevälist, kosmosesisest hõlmavat teadvust.

[7] Amit Goswami, üritades ületada dualismi teaduspõhise ja religioosse teadmise vahel, küsib: „How does mind interact with matter?“ (Goswami, Amit (2012) God Is Not Dead. Hampton Roads Publishing Company, IX).

[8] Mõistagi võib leida mitmeid eesti keelde sobivaid katusmõisteid, näiteks seonduvalt Vanas Testamendis toodud Jumala vastusega küsimusele, mis on ta nimi: Mina olen, kes olen. Platonistlikult tõlgendades: Olev/Olevalt Olev või siis uusplatonistlikust hennoloogiast vasteid otsides: Üks(Esmane) / Üksainus (kr k ἓν). Venekeelse Uue Testamendi (1998), Living Stream Ministry kommentaaris on mõiste „aletheia“ vasteks ’deistvitelnost, Jh 17 kommentaarides kirjutatakse: Tegelikkus – see on Kolmainus Jumal (1:14, 17; 14:6; Jh 5:6). Abrahamistliku teoloogia kohaselt väljendab nimi olendi identiteeti, Jumala nimi väljendab midagi Jumalast. Ristiusu teoloogia järgi on Jumala nimest veelgi suurem Jumala eneseavaldus, Jeesuse Kristuse sünd.

[9] Metanoiale pühendatud konverentsil Arvo Pärdi keskuses märgiti, et meelemuutusele eelneb meelepuhastustöö.

Tiina Veisserik (1942) on kunstiloolane ja ikoonimaalija, EAÕK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English