Arvamused

Kristlik ökoloogia

1960ndate teisel poolel, mil ökoloogilised probleemid said läänemaailmale juba aina enam selgeks, tõid uurijad Lynn White ning Ian McHarg välja esmalt uskumatuna kõlava väite: kristlus ja sellega kaasnev maailmavaade on peamised süüdlased maakera ökoloogilises katastroofis. Kas mitte ei andnud I Moosese raamatus Jumal inimesele valitsejana käsu endale allutada maa, mida siis kristlased kui läänemaailma moraalne alustugi ülbelt ekspluateerima hakkasid? Kas mitte ei suhtu kristlik eshatoloogia, mis ootab uut taevast ja maad, ükskõikselt selle maailma reaalsusesse? Antud süüdistustele võib iga kristlane enda mõtetes loominguliselt vastuargumente anda, nagu seda on avalikult teinud ka paljud teoloogid ja kristlikud mõtlejad. Kuid ma tooksin nende süüdistuste puhul siiski välja ka ühe mõtlema paneva aspekti. Nimelt kirjutab Lynn White, et kuna meie ökoloogiline probleem on oma tuumalt religioosne (kristlik), saab ka selle lahendus olla vaid religioosne („The Historical Roots of Our Ecologic Crisis“ – Science, 155/3767 (1967), 1203–1207, 1207). Kuigi White’i eesmärk on siin materdada kristlasi, on tema lause aga kristlikust perspektiivist vaadatuna täiesti korrektne: meie ökoloogiline kriis on Looja ja Jumala ning inimkonna suhte kriisi (religioosne) tagajärg.

Üks esimestest kristlikest kirikutest, kus antud arusaama jõuliselt maailmale ja kristlastele kuulutama hakati, oli 1989. aastal just Oikumeeniline Patriarhaat. Ei ole aga palju kiriklikke ja religioosseid juhte, kes oleks kristliku rohelise mõtteviisi propageerimisele nii palju tähelepanu pööranud kui oikumeeniline patriarh Bartholomeos, kes on seetõttu tuntud ka kui „roheline“ patriarh. See on suuresti just tänu Tema Pühaduse initsiatiivile, mille tõttu on kuulutatud 1. september loodu kaitsmise päevaks – tava, millele pani aluse patriarh Dimitrios 1989. a – kõikides õigeusu kirikutes, katoliku kirikus, aga ka Kirikute Maailmanõukogus, Euroopa Kirikute Konverentsis, Luterlikus Maailmaliidus jne.

Kuigi paljud on ehk harjunud mõtlema rohelisest mõtteviisist kui sekulaarsest ja pigem vasakpoolsest liikumisest, näitab oikumeeniline patriarhaat koos teiste kristlike juhtide ja kirikutega, kui väärad antud stereotüübid olla võivad. Mure meie ökosüsteemi olukorra pärast ning inimese mõjust sellele pole pelgalt teaduslik, tehnoloogiline ja poliitiline küsimus, vaid inimkonna pattulangemise tõttu ka vaimne, eetiline ka kiriklik küsimus.

Erinevalt White’i arusaamast ei ole kristlik iidne isade pärimus mitte kunagi tajunud inimese valitsevat rolli loodu ja looduse üle ekspluateerival ja rüvetaval viisil. Vastupidi, inimene loodi loodule heaks majapidajaks (kr oikonomos), kes omas loodu hea peremehena ülesannet ning vastutust hoolitseda loodu eest ning viia ta pühitsusse ja osadusse Jumalaga (1Ms 2:15; Trk 9:1). Pattulanguses aga inimene kaotas sihi sellelt kutselt ning maailm muutus talle vaenulikuks. Kuid tegelikult muutus vaenulikuks hoopis inimene ise, kes, olles ennast asetanud väljapoole Jumalat ja ekslikult kõrgemale loodust, hakkas loodut oma väärastunud tahtes, eraldatuna Jumala tahtest, ümber kujundama. Selle asemel et loodut Jumala ette pühitsemiseks viia, hakkas ta hoopis loodut kummardama ja enese egoistlike rahulduste tarbeks ekspluateerima (Rm 1:25). Looduse häving ja rüvetamine inimene poolt on seega selges seoses tema kaugenemisega Jumalast – inimene ei mõista enam oma jumalanäolisust ega sellega kaasnevat vastutust ning ülesannet suhtes loodusega.

Jeesus Kristus, kes taastas iseendas algse inimese au ja kuju, taastas Jumalaga ühendades ka kogu inimese suhte ülejäänud looduga. Nagu toob välja kuulus õigeusu teoloog Pergamoni metropoliit Johannes Sizioulas, on paljud kristlased ära unustanud, et Kristuse lunastustöös pole jumalikule pääsemisele kutsutud ainult inimkond, vaid kogu loodu, mille pääsemise eest vastutab loodu peremehena just inimene. Ütleb ju Paulusele baseerudes ka 11. saj elanud askeet püha Siimeon Uus Teoloog oma teoses „Aadama patt“, et kogu loodu, mis langes rikutusse koos inimesega ja inimese tõttu, jääb Kristuses ootama ka koos inimesega oma ülestõusmist ja vabanemist (Rm 8:18–23). Meie vastutus ja mõju loodule on seega erakordne.

Kui me tõeliselt elame Pühast Vaimust juhitud kiriku liturgilist ja palvelist elu, siis ei ole võimalik mitte tajuda, et Taevariigi suunal ei liigu inimkond üksi, vaid läbipõimituna koos kogu looduga. See on ka põhjus, miks loodu kaitsmise päevaks on kuulutatud just 1. september – Bütsantsis peeti seda maailma loomise daatumiks ning samal ajal tähistab see idakirikus ka kirikuaasta algust. See, et need kaks sündmust on asetatud ühele ja samale kuupäevale, pole juhus, vaid iidne kristlik arusaam, mille kohaselt pole vahet liturgilisel elul ja sündmustel, millega tähistame loodu päästet. 

Tihti arvatakse ka ekslikult, et kristlik ülestõusmine on materiaalset ja languses olevat loodut põlgav, mistõttu jäetakse eshatoloogilises perspektiivis niikuinii see maailm maha. Mis me sellest maailmast ikka hoolime, kui Jumal annab meile täiesti uue taeva ja maa? Antud vaade on aga kahjuks manilusest, gnostitsismist ja platonistlikust dualismist läbi imbunud väärõpetuslik tõlgendus, mis ei mõista, et iidne kristlik pärimus ei kutsu mitte vana ja rikutud loodud loomust ära viskama, vaid seda muutes (kr metamorphosis) uuendama ja kirgastama (Ps 102:27; Hb 1:11–12). Kristus ei visanud ülestõusmises oma ihu ära ega asendanud seda mingi muu (vaimsema) ihuga, vaid uuendas seda sama rikutud vana ihu ning muutis selle rikkumatuks ülestõusmise ihuks. Sama uuenduse ja muutuse osaliseks on Kristus kutsunud saama aga ka kogu langenud loodu.

Inimene, kes on selles osas rüvetav, ekspluateeriv, ükskõikne ja ülbe, ei ole veel aru saanud talle Jumala poolt antud vastutust olla Tema asemel loodu eest hoolitsev peremees, ja seega pole aru saanud ka Looja tahtest, mis kutsub kogu langenud loodut pääsemisele. Kristlik ökonoomia (kr oikonomia) ehk Kristuse heaperemehelik loodu päästmine (majandamine) hõlmab seega enda loomuliku osana ka kristlikku ökoloogiat ehk loodu eest hoolitsemist.

Kuid peale teoloogilise perspektiivi, mis töötab kindlasti sisulise vundamendina, saavad kirikud, kogudused ja teoloogilised õppeasutused olla ka praktiliselt kristliku rohelise mõtlemise suurimateks eeskujudeks ja harijateks oma kogukondades. Etioopias näiteks, kus on alles jäänud vaid viis protsenti kogu riigi metsadest, on kirikust saanud nende allesjäänud metsade peamine kaitsja. Metsi hoitakse suuresti alles just kirikute ümbruses. Paljudele etiooplastele meenub kirikule mõeldes just mets ning metsale mõeldes kirik. Kogudused saavad anda eeskuju mitte ainult hariduse, aga ka tegevuse ja eeskujuga. Mõneks näiteks on korduvkasutatavad nõud kiriku söömaaegadel ja muudelgi üritustel, aga ka prügi sorteerimine, kompost, kogukonna kaasamine kiriku ümbruse korrashoidu ning miks mitte ka puude istutamine. Oluline on siinpuhul teha kõik, mis võimalik, ja nii palju kui võimalik.

Samal ajal ei tohi unustada, et kristlik lähenemine, mis austab inimese vabadust ja vaba tahet, ei saa ega tohi kedagi kunagi sundida. Tugev survestamine ja valed meetodid võivad paljud hoopistükkis taolise positiivse kristliku mõtteviisi vastasteks muuta. Ehk teisisõnu, antud mõttelaadi propageerimine käib kirikus ikka peamiselt kannatlikkuse, eeskuju ja armastuse vaimus.

Heaks näiteks, kus ökoloogiline eluviis kasvab loomulikult välja kristlikust palvest ja askeesist, on Saaremaa Reomäe nunnaklooster (skiita), mis koos oma emakloostriga Kreekas on suurepäraseks eeskujuks loodussäästliku ja ökoloogilise majandamise ning tootmise vallas.

Sellega seoses tahaksingi ma rõhutada kristliku ökoloogia ühte olulisemat alustala, milleks on askees. Ehk teisisõnu palvest ja Kristuse osadusest kantud eluviis, kus inimene muudab pidevas meeleparanduses (kr metanoia) oma mõttelaadi ning piirab pattulanguse tagajärjel tekkinud aina kasvavat iha tarbida ja ekspluateerida ennast ümbritsevat. Kiriku iidses askeesis olulisel kohal olev paastumise praktika saab huvitaval kombel olulisuse ka kristlikus loodushoius, mis peale üldise tarbimise ja enese ihade rahuldamise piiramise vähendab ka meie koormust loodusele ja liha tarbimisele. On ju teaduslikud uuringud välja toonud, et väga suur osa atmosfääri paisatavast ja kliimasoojenemist põhjustavast süsihappegaasist tuleb just massiivsetest loomafarmidest, mis peavad rahuldama inimkonna aina kasvavat liha tarbimist.

Kuid peale kõige muu on kristlaste mure ökoloogilise olukorra pärast ka hea võimalus praktiliseks oikumeeniliseks koostööks kristlike konfessioonide vahel. Võib julgelt väita, et ökoloogilised teemad ning ühine mure loodu olukorra pärast toovad kristlasi aina rohkem koostöös ja mõttelaadis kokku, andes kõikidele pooltele tugeva ühisosa, milles vahelduseks ka suuresti ühel meelel ollakse.

Samuti on tegemist ka hea noorte- ja misjonitöö võimalusega. Suuresti noorem ilmalikustunud põlvkond, mis aina rohkem huvitub rohelisest mõttelaadist, võib tänu taolisele ühisosale leida rohkem teed kirikusse. Tean isiklikult erinevaid kogudusi ja kloostreid, kus tänu ökoloogilistele tegevusprogrammidele on paljud ilmalikustunud noored leidnud tee tagasi kiriku juurde.

Huvitaval kombel on antud teemast saanud ka kokkutulemise ja koostöö koht kiriku ja teadlaste vahel. Ühelt poolt vajab kirik siin Jumala kingitud loodu paremaks hoidmiseks kindlasti teadlaste abi, kellelt küsitakse nõu loodushoiu efektiivsete meetodite osas, aga saadakse teada ka meie looduse täpse tervisliku seisundi ja prognooside kohta. Teadlased on aga aina rohkem aru saamas, et puhtalt tehnoloogiaga me antud kriisi ei suuda lõpetada, vaja on ka inimkonna vaimse meelelaadi ja suhtumise muutumist loodusse.

Kokkuvõtteks võib välja tuua, et kutse aktiivsemaks tegutsemiseks kristliku ökoloogia vallas pole kindlasti lihtsalt ühe uue moodsa vooluga kaasa minemine. Vastupidi, tegemist on iidse kutsega mõista seda algset ülesannet, teekonda ja vastutust, mille Jumal andis maailma loomisega vanale Aadamale, kuid mis realiseeriti alles uues Aadamas: anda heaperemehelikult ning hoolitsetult kogu loodu tänupalves (euharistias) tagasi Loojale pühitsemiseks ja kirgastamiseks.

„Toome Sulle Sinu oma Sinu omast kõige pärast ja kõigi eest.“ (Püha Johannes Kuldsuu liturgia)


Tauri Tölpt (1987), mag. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna õigeusu õppetooli koordinaator, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EAÕK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English