Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/19: lõikustänupüha Lk 12:13–21

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.

1. Perikoobi tekst

12:14 Salmis on enamustekstis kasutatud sõna „kohtumõistja“ kreekakeelse alusena sõna dikastēs, Nestle-Alandi väljaanne (NA) eelistab mõnedele varasematele käsikirjadele toetudes sünonüümset mõistet kritēs. Samas on mitmed käsikirjad jätnud välja sõna meristēs ’jagaja’: seda kas kogemata, sest eelneva sõna lõpp on sarnane ja mõte on siis ähmastunud, või teadlikult, kuna see sõna võis tunduda sobimatu Kristuse kirjeldamiseks.

12:20 Salmis on osades varasemates käsikirjades kasutatud sõna aiteō (fraasis „nõutakse su hing“), NA eelistab põhitekstis sõna apaiteō (nii ka Toomas Pauli tõlkes: „nõutakse sinult tagasi su hing“). NA tekstikomitee on siiski olnud kõhkleval seisukohal, märkides, et sisulisi argumente leiab mõlema variandi kasuks. Kuna väljendi kontekst on apo sou ’sinult’, siis võisid kirjutajad eelistada lühemat varianti aitousin apo sou. Teisalt ütleb sõna apaiteō kasutamine midagi ka hinge päritolu kohta (vrd Trk 15:8) ning kuna seda varianti toetavad samuti mitu olulist vana käsikirja (sh koodeksid Sinaiticus ja Alexandrinus) ja peaaegu kõik minusklid, siis otsustati apaiteō kasuks. Samas on see otsus markeeritud Metzgeri tekstikommentaaris siiski tähega D, millega markeeritakse tugevaid kõhklusi ja öeldakse, et sisuliselt võiks samahästi põhitekstis olla ka alternatiivne variant.

12:21 Salm puudub mõnest käsikirjast, ent seda arvatakse juhuslikuks veaks. Teisalt lisavad mõned hilisemad käsikirjad salmi lõppu lause: „Seda öeldes ta hüüdis: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!““ (vrd Lk 8:8 ja Mt 11:15).

2. Struktuur

Autor on üheks tervikuks sidunud kokku mitu Jeesuse pärimust:

  • salmid 13–14: ütlus varanduse jagamise kohta;
  • salm 15: manitsus ahnuse eest hoidumiseks;
  • salmid 16–21: tähendamissõna rumalast rikkast mehest.

3. Kontekst

Norman Perrin on Luuka evangeeliumi kui terviku liigendanud järgmiselt:

  • Lk-Ap raamatute sissejuhatus 1:1–4.
  • Sissejuhatus Vaimu tegutsemisse Jeesuse kaudu 1:5–4:13.
  • Tegevus Galileas 4:14–9:50.
  • Jeesuse teekond Jeruusalemma 9:51–19:27.
  • Jeesus Jeruusalemmas 19:28–21:38.
  • Passioonilugu 22:1–23:49.
  • Matmine, ülestõusmine, taevassevõtmine 23:50–24:53.

Perikoop on evangelisti poolt niisiis asetatud Jeesuse Jeruusalemma teekonna konteksti. Sel teel juhtub nii mõndagi, sealhulgas peab Jeesus kõnesid. Üks selline kõne on lõigus 12:1–13:9, mille John T. Carroll on liigendanud nõnda:

  • 12:1–12 Juhatus misjonitegevuseks konfliktisituatsioonis;
  • 12:13–21 Jeesus õpetab rikkuse teemal (I): rahvahulk;
  • 12:22–34 Jeesus õpetab rikkuse ja julgeoleku teemal (II): jüngrid;
  • 12:35–53 Jeesus õhutab eshatoloogilist valmisolekut (I): jüngrid;
  • 12:54–13:9 Jeesus õhutab eshatoloogilist valmisolekut (II): rahvahulk.

4. Kirjanduslooline kontekst

Kogu kõne, millesse perikoop kuulub, on evangelist selle praegusel kujul komponeerinud, toetudes mitmesugustele tema käsutuses olnud materjalidele. Antud perikoobi puhul saab neid materjale loetleda järgnevalt:

Salmid 13–14: Q-allikas või Lk eriallikas. Vrd Tooma evangeeliumis 72:1–3 (Uku Masingu tõlkes): „Ütles/üks/inimene Talle: Lausu mu vendadele, et nad jaotaksid mu isa riistu minuga koos. Ütles talle: Oi inimene, kesse on teinud minu jaotajaks? Ta on käändunud oma õpilaste poole, ütles neile: Ega ma ole ju jaotaja?“

On võimalik, et salmid 15 ja 21 pärinevad evangelistilt ja on kooskõlas tema püüdega teha lugejatele Jeesuse mõistukõnede iva ühemõtteliselt selgeks. Vrd 14:15; 15:1–2; 18:1, 9, 14; 19:11.

Salmid 16–20: Q-allikas või Lk eriallikas. Vrd Tooma 63:1–3 (taas Masingu tõlkes): „Ütles Jeesus: Oli üks rikas inimene, kel oli palju varasid. Ta ütles: Ma hakkan kasutama oma varasid, et võtta külvata ja lõigata ja istutada ja täita oma salved viljaga, et mul ei oleks puudust millestki. Neidsinaseid (asju) mõtles ta oma südamemeeles. Ning tolsamal ööl ta on surnud. Kel on olemas kõrvad, kuulgu!“

Kaudselt heiastub perikoobi taga ka tarkuse traditsioon, nt Jeesus Siiraki tarkuseraamatus 11:18–19, mis tuletab meelde, et hoolimata kõikidest inimese plaanidest on ta ikkagi surelik ja peaks sellega arvestama.

Joachim Jeremias on liigitanud tähendamissõna rumalast rikkast mehest Jeesuse apokalüptiliste kõnede laiemasse raamistusse, sest selle ivaks ei ole mitte lihtsalt targalt elamine ja oma surelikkuse meeles pidamine, vaid enese ettevalmistamine saabuva jumalariigiga kaasnevaks kohtupäevaks. Ja see näib tõesti olevat Luuka kavatsus, sest samasse raamistusse on haaratud ka perikoobile vahetult eelnev ja järgnev – 12:1–12, mis kutsub jüngreid üles usaldama Jumalat kõiges, ka vaenulikes oludes, ja 12:22–32, mis teeb sedasama. Järgnevad üleskutse valvsuseks tähendamissõnas arukatest ja arututest sulastest (12:35–48), ütlused rahu ja mõõga kohta (12:49–53), ajamärkide kohta (12:54–57) ning tähendamissõna viljatust viigipuust (13:1–9), mis sobivad sarnase äreva tonaalsusega.

5. Ajalooline kontekst

Täiendava ja olulise tõlgendusnüansi lisavad selle teksti mõistmiseks Piibli kultuuriteaduslikku analüüsi viljelevad uurijad. Nii rõhutavad Bruce Malina jt, et meil tuleb pöörata tähelepanu sõnade „vaene“ ja „rikas“ sotsiaalsetele tähendusväljadele toonases Vahemere maade kultuuris. Kui Lääne ühiskonnas on tihti praegu inimese materiaalne jõukus tema väärikuse mõõdupuuks, siis toonases ühiskonnas ei olnud see päris nii ühene. Inimese väärikust hinnati pigem tema ühiskondliku usaldusväärsuse põhjal au ja häbi kategooriates. Kõige olulisem oli olla auväärne, st inimene pidi oma käitumisega kehastama aktsepteeritud sotsiaalseid norme. Ja see ei olnud seotud varanduse hulgaga – ka materiaalselt kehval järjel oleval inimesel võis olla tema väärikus ja au. Teine aspekt, mis siia lisandub, on agraarühiskonna elukogemusest johtuv arusaam, et kõik hüved meie elus on limiteeritud. Mis tähendas seda, et kui kellelgi oli teistest midagi oluliselt rohkem, siis oli see saadud teiste arvelt. Sellises ühiskonnas toimis tasakaalusüsteem: jõukam inimene andis alati midagi oma varanduse ülejääkidest vaesematele, toetades patroonina neid kui oma kliente. Kliendid võtsid abi vastu ja olid patroonile lojaalsed. Selline elukorraldus aktsepteeris ühelt poolt seisuste ja majanduslike võimaluste ebavõrdsust ning tagas teiselt poolt inimeste eneseväärikuse. Kui me aga vaatame, kuidas evangeeliumites kasutatakse mõistet „rikas“, siis on sellel enamasti selge negatiivne konnotatsioon (Luuka puhul vt nt Lk 6:24–25), samas kui „vaene“ on esitatud positiivses võtmes (sealsamas 6:20–21). Neis seostes on „rikas“ Uues Testamendis inimene, kes on saanud oma varanduse teiste arvelt ja hoiab seda ahnelt endale (tõsi, siin on mõned erandid, kus sõna „rikas“ viitab lihtsalt jõukusele ja inimese kõrgele ühiskondlikule staatusele, nagu Arimaatia Joosepi kirjeldamine rikkana, nt Mt 27:57, või rikas Jeesuse tähendamissõnas Lk 16:1). „Vaene“ on aga keegi, kes on mingi õnnetuse tõttu kaotanud oma sotsiaalse seisundi ja koos sellega ka oma väärikuse.

Täiendavalt on Serge Ruzer näidanud, et teise templi aegses judaismis tõlgendati 5Ms 6:5 šema-palve „armastuse käsu“ (Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!) sõna „väest“ mõnikord tähenduses „kõige oma varandusega“.

Neis seostes annab tähendamissõnale rumalast rikkast mehest aktsendi kõigepealt Luuka sissejuhatus: stseenis varanduse jagamisest (s-d 13–14) keeldub Jeesus selles mängus osalemast. Järgnevalt hoiatab ta otseselt ahnuse eest (s 15) – hoiatus, mida illustreerib kõne all olev tähendamissõna – ning vahetult järgnevas, siis kui ta pöördub jüngrite poole, manitseb ta mitte muretsema varanduse ja söögipoolise pärast, vaid pigem: „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda“ (s-d 33–34). Rikka mehe eksimus seisnes tema ahnuses, Jeesuse jüngrid peaksid aga läheneva jumalariigi ootuses usaldama kõiges Jumalat, ning seda ka oma varandusega.

6. Paralleeltekstid

Otseseid paralleeltekste peale ülal juba viidatute perikoobil ei ole. Samas on õpetlik vaadata, millistes kasutusseostes esinevad evangeeliumites mõisted „rikas“ ja „vaene“. Järgnev loend ei ole ammendav, küll aga suunda näitav.

  • Rikas: Mt 19:16–24 ja paralleeltekstid; Lk 16:19–31; Ilm 3:17.
  • Vaene: Mt 5:3–4; 11:4–5; Lk 16:19–31; Ilm 3:17.

7. Tõlgendusloolised märkused

Lõikustänupüha kohta vt ka eelmise aasta kommentaari SIIT.

2019. aastal möödub sada aastat mitmest Eesti ajaloo jaoks olulisest sündmusest. Nende hulgas on ka oma radikaalsusega silma paistnud maareform 10. oktoobril 1919. aastal vastu võetud Maaseaduse alusel. Selle käigus riigistati suurmaaomandused ja loodi uued talukohad ning riigi tagavaramaa. Reformi tulemusena sundvõõrandati 1065 mõisat ehk 96,6% suurmaaomandist (üle 1,9 miljoni hektari maad), 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi- ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast jne. Sundvõõrandatud maa-aladest loodi umbes 56 000 uut väikest talu. Alles 1926. aastal said sundvõõrandatud väikese hüvitise. Maareformi käigus võõrandati ka enamus kogudustele kuulunud maadest ning hoonetest, lammutades sellega täielikult koguduste majanduslikud alused. Reformi tulemusena jagati ümber väga suur hulk teistele inimestele kuulunud vara.

Oskar Lutsu romaanis „Sügis“ asunikutalu otsiv rätsepmeister soovib osta nimelt maareformi tulemusena loodud väiketalu.

Mitmed kunstnikud on loonud Lk 12:15–21 tähendamissõna alusel maale, nende hulgas näiteks Jan Luyken, James Tissot, David Teniers noorem ja Rembrandt.

Rembrandt, „Tähendamissõna arutust rikkast“ (1627, Leideni Maaligalerii)

Talmudi traktaat Sanhedrin 29b ütleb sellise rikka kohta, kes ei oska oma rikkusest rõõmu tunda ega seda nautida: „Nagu hiir teenarite peal“ (Strack-Billerbeck II:190). Paralleeliks sobib meie oma ütlus: „Nagu hunt heinakuhja otsas. Ise ei söö ja teistele ka ei anna!“

Rikkus on maailmas jagunenud ebavõrdselt. 2013. aastal koostas Credit Suisse rikkuse globaalse jagunemise püramiidi. Selle kohaselt kuulub 85% maailma rikkustest 10%-le täiskasvanutest, kusjuures 50% rikkustest kontrollib 1% täiskasvanutest.

Revolutsioonid on soovinud rikkuste ümberjaotamist. Tuletagem meelde Oktoobrirevolutsiooni loosungeid „Rahu!“, „Leiba!“, „Maad!“ Ning kommunismi põhireeglit: „Igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele.“ Kuid alati on leidunud neid, kes on võrdsetest võrdsemad.

Teinekord kõneldakse ka varakristlikust kommunismist, viidates näiteks Ap 2:44–45. Kuid ka kristlikus keskkonnas ebaõnnestus selline „projekt“, vt Hananiase ja Safiira juhtumit (Ap 5:1–11). Oluline on lõikustänupühal rõhutada „toekamate“ vastutust nõrgemate ees: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48).

Omalaadse rikkuse ümberjagaja rollis on tänapäeval riik. Sotsiaalmaksu kogutakse solidaarsuse põhimõtte alusel, mistõttu ideaalis ei olene näiteks haiglaravi kvaliteet patsiendi sissetulekust. Suurema sissetulekuga inimesed hoolitsevad riigi vahendusel nõrgemate eest.

8. Liturgilised soovitused

Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat annab võimaluse lõikustänupühal õnnistada kirikusse toodud ande ja nende kaudu tegelikult kogu põlluvilja. Õnnistamistalitust võib pidada eraldi talitusena või osana missast jutluse järel (lk 168–169).

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 153.

Päeva laul: 154.

Jutluselaul: 294.

Ettevalmistuslaul: 156.

Lõpulaul: 424.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 312, nr 3/ Agenda, lk 121, nr 1.

Kirikupalve – Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 35 (Lõikustänupüha)/ Agenda, lk 121–123.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 312.

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 313, nr 2/ Agenda, lk 124, nr 1.


(Punktid 1–6 on koostanud Ain Riistan, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English