Arvamused

Aeg rääkida seksuaalelu ja -tervise küsimustest

Hea meel on, et seksuaalsuse ja religiooni teema tabab üht meie kaasaegse lääne ühiskonna tulipunkti. Seda ühiskonda on ajalooliselt kujundanud kristlik kultuur. Samas peame tõdema, et kirikud ja kogudused on pikka aega olnud segatud poliitilisse võimumängu, olnud võimu teostamisel abiks. See on nii mõnigi kord kiskunud tähelepanu evangeeliumilt ja inimeste aitamiselt eemale. Nüüd on ajad muutunud. Mida rohkem on kristlikud kirikud ja kogudused taandunud poliitilise ja majandusliku võimu positsioonilt, seda rohkem on nendes võimalik tegeleda evangeeliumi kuulutamise ja inimeste aitamisega. Sellest on tõusnud määratu ühiskondlik kasu: kaasaegsed arusaamad inimõiguste kohta, mille aluseks on kõikide inimeste sünnipärase võrdsuse idee, juurduvad suuresti kristluses.

Oleme muidugi kaugel sellest, et meie ühiskonnas valitseks kõikjal ligimesearmastus, ent nii palju on ka juba muutunud. Vasakukäelised on tunnistatud normaalseteks inimesteks; orjust on õnnestunud oluliselt vähendada ja seda taunitakse ametlikult; visalt, aga siiski on hakatud naisi tunnistama perekonnas ja ühiskonnas mehega võrdväärse partnerina; arusaam, et õige pedagoogika tähendab lapse peksmist, on hakanud taanduma; laste seksuaalse ärakasutamise vastu vaimulike poolt on hakatud reageerima; reas ühiskondades ei ole abort enam tabu, aga abortide arv ka ühtlasi väheneb. Näiteid on veel.

Nüüd on aeg sealmaal, et kirikutes ja kogudustes tuleb rääkida avameelselt inimese seksuaalsuse kõiksugustest aspektidest. Kui vaimne tervis on kristlikus hingehoius tunnustatud valdkond, siis miks ei peaks selleks sobima seksuaaltervis? Kõige olulisem põhjus peitub tõsiasjas, et iseäranis viimase sajakonna aasta jooksul on tehtud suur samm edasi inimese seksuaalsuse, psüühika ja sotsiaalsuse uurimisel ja mõistmisel. Teaduses tunnistatakse seksuaalsuse erinevaid vorme, seksuaalsuse vääramatut rolli inimese olemuses ning erinevaid seksuaaltervise aspekte. Mida rohkem on neist olnud võimalik ühiskondlikult rääkida, seda rohkem on kasvanud ka mõistmine.

Loomulikult ei pääse sellisest mõistmisest ka kirikud ja kogudused. On täiesti kohane see, kui ühiskonna liikmed esitavad kirikutele ja kogudustele seksuaalsusega seotud küsimusi. Veelgi kohasem on, kui neid küsimusi esitatakse kirikute ja koguduste endi rüpes. Lõppude lõpuks on kristlased samasugused inimesed nagu teised. Lõppude lõpuks on neilgi inimlikud küsimused, eksistentsiaalsed, seksuaalsed ja muud. Ka nemad tajuvad end terviklike inimestena, kes on sündinud, nagu nad on, kes ei pääse välja oma etteantusest, oma loodud olekust.

Kirikutel, kogudustel, vaimulikel, koguduseliikmetel on valida, kas tunnistada inimeste sünnipäraseid erinevusi, erinevaid kooseluvorme, armastuse mitmekesisust, või siis neid eitada ning teha paljude kaaskristlaste elu raskeks või väga raskeks. Kirikuid ja kogudusi ongi erinevaid, on valitud üks või teine tee. Ühtedes on aastakümneid erinevuste üle arutatud, jõutud lahenduste või kompromissideni. Sealjuures on aidanud seksuaalse, psüühilise ja sotsiaalse reaalsuse tunnistamine, aga ka see, et Piibli tõlgendamine võib ajas muutuda ja peabki muutuma, eriti kui (ka teaduslikult) selguvad uued olulised tõsiasjad inimese olemuse ja olemise kohta. Mõnes teises, äärmuslikumas koguduses võib aga ainuüksi teatud nähtuste nimetamine viia marginaliseerimise või demoniseerimiseni.

Demoniseerimine, vägivaldne ideologiseerimine ja kogunisti politiseerimine on Eestis aktuaalne probleem. Ei pea imestama, et seda on ka seoses algava, seksuaalsusest ja religioonist rääkiva konverentsiga tõesti proovitud. Toonis, mis ei luba isegi püstitada küsimust, et kas kirikute ja koguduste suhtumises seksuaalküsimustesse ei peaks midagi muutuma, on üles astunud netiportaal Objektiiv, ühe EELK koguduse vaimulikud ja liikmed ning isegi riigikogu esimees. Kõik nad on kas kõnelenud kristlastena või eeldanud, et meie kultuuriruum peaks olema kristlik. Samas ei lahenda nad ühtegi reaalse inimliku ja sotsiaalse eluga seotud probleemi. Vastupidi, olukord läheb sellest ainult hullemaks, sest vaikiva õhkkonna loomiseks üritatakse kasutada jõuvõtteid. Tõenäosus, et inimesed kannatavad veelgi rohkem, ainult kasvab.

Aga tuletan meelde vana maailma prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke! Ütlen siis uuesti: ärge kartke tunnistada enda või teiste sättumuslikke eripärasid! Ärge kartke enda või teiste seksuaaltervist või inimeste igapäevast kooselu puudutavaid küsimusi. Tunnistage, et iga inimene vajab armastust! Igal tasandil, vaimsel ja füüsilisel! Tunnistage, et armastus teeb inimesest inimese. Tunnistage, et võime armastada ja vajadus olla armastatud on antud inimesele sündides kaasa ning parim, mis temaga võib juhtuda, on armastus.

Dialoog seksuaalsuse ja religiooni vahel on võimalik. Dialoog seksuaalsuse üle kirikutes ja kogudustes on võimalik. Avame selle.


Arvamuslugu tugineb Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna korraldatud konverentsi „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“ avakõnele 11. oktoobril 2019.


Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English