Alustada tuleb algusest, Jeesusest Kristusest, Uuest Testamendist. Munkluse juured on Kristuse õpetuses: „Olge täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt5:48). Jeesuse ütleb rikkale noormehele: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mt 19:21). Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus Peetrusele: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal tuleval ajastul igavest elu.“ (Mk 10:29-30). Munkluse algusaastail ja aastasadu hiljemgi on leitud just Pühakirjast endast kutse irduda ilmalikust elust, taanduda kõrbesse, askeesi, vaikusesse, üksindusse, kloostrisse, et oma elu kompromissitult Jeesuse Kristusele pühendada.
Oluline on mõista kõrbe ja üksinduse, askeesi ja palve tähendust Uues Testamendis ning sellest lähtuvalt vaadata kõrbeerakluse, ühiselulise kloostrierakluse arengulugu ja rolli nii Ida kui Lääne kiriku arengus alates algkristlusest, läbi varakirikliku ja keskaja kuni tänase päevani välja. Uues Testamendis kuulutab Ristija Johannes just kõrbes meeleparandust: „Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.“ (Mk 1:4). Pärast Jeesuse, Jumala Poja ristimist Johannese poolt läheb Jeesus kõrbesse. Markuse evangeeliumi järgi: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.“ (Mk 1:12-13). Matteuse evangeeliumi järgi: „Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata.“ (Mt4:1). Luuka evangeelium: „Jeesus aga, täis Püha Vaimu, tuli tagasi Jordani äärest, ja aeti Vaimu läbi kõrbe, kus ta oli nelikümmend päeva kuradi kiusata. Ja ta ei söönud midagi neil päevil.“ (Lk 4:1-2).
Vagadus kui kristlaskonda ühendav eluhoiak kuulus juba keiser Constantinuse eelsel ajal kokku märtrite ja pühakute austamisega ja askeetliku pühaduse taotlemisega. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanuse sõnul on munklus tekkinud kiriku rüpes iseseisva ja loomuliku arengu teel, ülimaks sihiks kristlike kõlbluspõhimõtete elluviimine, ning kristlikule munklusele pole olnud eeskujuks ida usundid ega esseenide kogukondade usupraktikad. Võib nõustuda väitega: „Pigem on munkluse idee kristluses kuidagimoodi „veres“.“[1]
Munkluse ajaloo alguseks loetakse III sajandit, mil askeedid tõmbusid täielikult hierarhiliselt hallatud kiriklikest kogukondadest tagasi Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ning nendega algabki organiseeritud munkluse ajalugu.[2] Constantinuse pööre 313. aastal oli suurim murrang kristluses, sealt alates oli kristlus Rooma keisrite poolt lubatud, soositud ning 391. aastast riigiusundiks kinnitatud. Selline uus olukord andis võimaluse arendada teoloogilist, liturgilist ja ikonograafilist loometööd. Aga teisalt, riigiusk ning inimese ja Jumala otsene kompromissitu ja vahetu suhe on siiski kaks erinevat asja. Kirik ilmalikustus, kohanes ühiskonnaga. Ja kõrb oli see vaikuse paik, kus sai võimalikuks puhastumine, kohtumine Jumalaga, tõeline võitlus Saatanaga. Kõrb ja kõrbeüksinduses inimhing oli see võitlustander, kus kulmineerus Jumala ja Saatana vaheline pingeline vastasseis.
Askeetluse tuuma sõnastab metropoliit Stefanus: „Kõrbeisade askeetlus puhastas hinge, visates minema kogunenud ürgsaasta; askeedile jäi valvsa tunnimehe roll. Elades väljaspool ühiskonda, valmistas askeet ette uue inimese tulekut ajalukku.“[3] „Sure patule, lase end risti lüüa Kristuse kõrvale, me sureme, et elada. Me ütleme lahti liha tahtest, mis ei allu Jumala seadusele, selleks et vaimu tahe saaks meis tugevneda,“ ütleb Basileios Suur[4], munkluse alusprintsiipide üks esimesi sõnastajaid ja korrastajaid, üks idakiriku kloostrikorra loojatest.[5]
Anahoreetlus ehk eraklus
Askeetliku elu vanimaks vormiks on nimetatud anahoreetlust. Anahoreet (kr anachōrētēs) tähendab erakut, üksiklast. See on vabatahtlik eneseohverdamine, äraminek maailmast ja ühiskonnast, inimestest. Üksinduses, vaikuses võis askeet end täielikult pühendada religioossele elule. Kui anahoreet otsis üles mahajäetud ja inimeste asulatest eemal kohad, siis oli tal selleks sügav põhjus, eelduseks oli arusaamine, et inimese kiusatuslike mõtete ja tungide taga ei seisa üksnes inimese süda, vaid kurjuse maailm, Saatan oma deemonitega. Deemonit kujutleti päris reaalselt, omaette eksisteeriva olevusena, kes inimese enda võrku haarab ja teda otse sunnib kurjusele.[6]
Anahoreetlus oli algselt just idamunklusele omane. Egiptuse munk Püha Antoniust (251-356) peetakse „munkluse isaks“, ta elas erakuna kõrbes, eemal maailmast ja inimestest, kogu tema erakuelu oli olnud võitlus deemonitega, saatanaga, mis oli tüüpiline toonase aja anahoreetlusele ja eeskujuks, inspiratsiooniallikaks, innustuseks järgnevatele erakupõlvkondadele läbi sajandite. Athanasios kirjeldab oma raamatus Vita Antonii Antoniuse ränki võitlushetki Saatanaga, kes kasutab üha leidlikumaid riukaid, et taas ja taas Antoniust enda meelevalla alla saada. Antoniuse relvaks on range askees, kehafunktsioonide piiramine, keha allutamine, söömise vähendamine ja pidev palvetamine.
Egiptuse anahoreetlik munklus sai inspiratsiooniallikaks omakorda süüria munklusele, süüria mungad käisid Egiptuses erakute eluviisidega tutvumas, neilt õppimas.[7] Erak-askeetide hulgas olid hinnatud väga erinevad piiravad askeesi vormid: elati kivisammaste otsas (sambapühakud), imeväikestes kongides, maa sisse kaevatud aukudes, piinati-piirati end nii hingeliselt kui kehaliselt, mediteeriti, nuteti metoodiliselt, palvetati, loeti hingehoidlikke ja meeleparandusteemalisi tekste – see kõik oli kompromissitu elueitus ja vapper vaevade talumine, kehalis-vaimne pingutus, et jõuda lähemale Jumalale, lunastusele, õndsusele, et sarnaneda Jeesuse Kristusega.
Koinobiitlus ehk ühiseluline munklus
Egiptuse eraklus sünnitas ka teise askeesi vormi. Ühelt poolt arenes individuaalne üksindus kõrbes (püha Antonius) ja teiselt poolt koinobiitlus (kr koinós bíos) ehk ühiseluline munklus kloostrites, mida esindas püha Pachomius.[8] Kui kõrvutada süüria, kreeka ja egiptuse varast munklust, siis on näha erinevused: süüria munklus seadis esikohale anahoreetliku askeesi ideaalid, kreeka ja egiptuse munklus pigem koinobiitluse. Idapoolse kreeka munkluse ideaalid on sõnastanud Johannes Chrysostomos ja Basileios: askeesi eesmärgiks ei ole mitte keha, vaid ohtlike tungide suretamine, seda saab parimal viisil just ühiseluliselt rakendada, st koos kaasvendadega, kristliku üksteise aitamise käsu kohaselt. Ja mitte ekstreemsete vormidega, vaid pigem mõõduka toitumise ja tööga.[9]
Hilisemate kloostrite ühiselu eeskujuks apostlite ajast võiks pidada ka Uues Testamendis, Apostlite tegude raamatus kirjeldatud ühiselu korraldust: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal. Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.“ (Ap 4:32–35).
Bütsants ja Ida munklus
Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik, mis oli tekkinud Rooma impeeriumi lõhenemisel, paiknedes territoriaalselt selle idaosas, toimis IV sajandist kuni 1453. aastani, peaaegu tuhat aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Rooma impeerium oli lagunenud ladinakeelseks Lääneks ja kreekakeelseks Idaks. Sügav lõhe Idamaa ja Õhtumaa kirikute vahel, mis ilmes juba teoloogilistes erimeelsustes V sajandi algul, kasvas järgnevate sajandite vältel. Ebastabiilsest Läänest erinevalt suutis aga riikluselt kindlama positsiooniga Ida säilitada antiikse kreeka kultuuri ning see mõjutas oluliselt ka idakristluse, sh ka munkluse arengut. Kuigi Ida ja Lääne kristlus on arenenud iseseisvaid teid pidi, „avastame üha enam Kreeka ja Ladina kirikuisade sügavat ühtsust. [—] Kirikuisad ja mungad arendasid välja vaimuliku sümboolse teoloogia, mis on lahutamatu liturgiast ja müstikast; see teoloogia on põhiolemuselt ühesugune Idas ja Läänes, vähemasti kuni suurte tsistertslastest müstikuteni XII sajandil.“[10]
Ida-Rooma keisri Justinianuse valitsusaeg (527-565) avas uue ajastu kiriku ajaloos, see oli kirikule hiilgeaeg. Bütsantsi omapära on keisrivõimu ja kirikuvõimu seotus, kirik ja riik olid Justinianusest alates sisuliselt üks ja seesama, mõlemaid valitseti koos. Munkluse jaoks oli Justinianuse aeg ääretult soosiv, keiser ise avas isikliku kassa munkluse edendamiseks, et kloostreid ehitada, restaureerida.
Idakristluses oli mungaideaaliks range askeetlus, maailma ja inimliku tarkuse eitamine, müstiline lähenemispüüd Jumalale, mis pidi kaasa tooma vaimse raugemise, kvietismi. Sellega seletub ka haritud munkade ja humanistide-õpetlaste üksteisemõistmise puudumine. Basileiose, kirikuisade ja Johannes Damascenuse seisukohad ilmaliku (kreekaliku) hariduse kohta olid eitavad. See vastuolu kestis kogu keskaja, samas ei tähendanud vastandumine kreekalikule haridusele antiiksete autorite eiramist, intellektuaalsetest tegevustest loobumist. Basileiose munklusereegli järgi oli munkadel kohustus õppida lugema ja kirjutama, tuli kopeerida käsikirju, õpetada noviitse. Igas kloostris oli kool lastele, kelle vanemad olid mungaelule pühendunud. Kloostritel olid oma raamatukogud, mis sisaldasid ka antiikautorite (Aristoteles, Josephus jt) teoseid, ilmalikku kirjandust, põhiosas aga kirikuisade tekste, Pühakirja kommentaare, pühakute elulugusid. Teoloogiat ei õpetatud keiserlikus ülikoolis vaid just kloostrites.[11]
Lääne keskaeg. Munklus ja ordud keskajal
Keskaeg oli kristluse valitsemise aeg. Seda pikka aega võib iseloomustada inimese sisemuses või tema ümber toimuva kahe võrdse jõu, Kuradi ja Jumala vahelise võitlusena. Sel ajastul ilmneb (või taasilmneb) kolmetoimeline struktuur, nagu kirjutas Georges Dumezil, mida esimest korda kohtab IX sajandi Inglismaal, ning mis kulmineerub XI sajandil väljendis oratores, bellatores, laboratores, „need, kes palvetavad, need, kes sõdivad, need, kes töötavad“. See kolmikstruktuur püsib kuni Prantsuse revolutsiooni aegse kolme seisuseni. See on kirjaoskuse aeglase leviku ning imedesse uskumise ajastu, õpetatud kirikliku kultuuri ja rahvakultuuri, pärimusjuttude aeg (motiividena oli käibel õpetlikud lood, mis Idamaa mungad pärandasid Õhtumaale IV sajandil, näiteks „ingli ja eremiidi“ motiiv, mida kohtame nii XII sajandi lugudes kui Voltaire´ filosoofilises muinasjutus „Zadig“).[12]
Varane keskaeg, mis kestis V sajandist kuni aastani 1000, on saanud nimetuse „pime keskaeg“. Rooma impeeriumi allakäik ja barbarite sissetungid, mis saavutasid haripunkti Rooma esimese rüüstamisega 410. aastal, olid ohuks ka kirikuisade ja kristlike koguduste loodud intellektuaalsetele kristlikele traditsioonidele ning just kloostrid olid need paigad, kus püüti säilitada kristlikke traditsioone. 476. aastal, kui gootide kuningas võttis võimu Lääne-Rooma keisrilt, langes Lääne-Rooma riik barbarite võimu alla. Lõunast tungisid moslemid Hispaaniasse, põhjast liikusid lõuna poole skandinaavlased, oli keeruline ja anarhiline aeg, kultuuriline kollaps. Kirikud ja kloostrid olid pea ainsaks hariduse ja kultuuri kandmise-andmise kohtadeks. Keiser Karl Suure valitsusajal (krooniti 800. a.) toimus muutus stabiilsuse suunal ning seda ülesehitusperioodi nimetatakse Karolingide renessansiks. Karl Suure kiri abt Baugulfile ja tema kloostrikogudusele annab hea pildi keisri poolt kloostritele peale pandud ülesannetest: „Olgu niisiis teada teie Jumalale meelepärasele vagadusele, et meie koos oma alamatega pidasime vajalikuks, et kapiitlid ja kloostrid, mis on meile juhtida usaldatud Kristuse helduse läbi, peavad pühenduma peale kloostrireeglijärgse elukorralduse ja püha munkluse eluviisi ka eesmärgile õpetada neile, kes Issanda anni läbi suudavad õppida, mõtlemist kirjatarkuse üle igaühe võimete kohaselt.“[13] Karl Suure reformid oli esimene süstemaatiliselt kavandatud ja läbi mõeldud, teadlikult suunitletud ja terviklikult, kõiki elualasid, nii võimu kui vaimu küsimusi, haarav uuendusliikumine, kus suur roll oli täita kloostritel kui hariduskeskustel.
Keskaja Euroopas tunti mõlemat suunda, nii anahoreetlust kui ka koinobiitlust, aga eraklus oli populaarseim ja ihaldatum askeesi vorm. Maailmast eraldunud munk-erak sai kõrgeimaks kristliku ideaali kandjaks. Erakordselt populaarseks sai eremiitlus just X-XII sajandil. Alguse sai see Itaaliast, mis oli Bütsantsi kaudu mõjutatud idakoinobiitluse ja anahoreetluse traditsioonidest. Kuulsamad erakud olid Neilos Grottaferratast, Romualdus, Johannes Gualbertus ja viimase Vallombria kogukond. Eraklus-liikumine suubus nii erinevaisse ordudesse kui ka rahva hulka, arvukalt üksiklasi asusid metsadesse elama, muutudes lihtrahva jaoks kas nõidadeks või pühakuteks, neist said inspiratsiooni kangelaslaulud, romaanid. Kui kirik tundus keskaja inimesele tihtipeale reeturlik ja moraalitu, kasuahne, siis just erakud said eeskujuks, neist kujunesid ka rändjutlustajad, rahvajuhid.
Keskaja inimesele oli taevas ja maa üks pingestatud tervik, temale oli põhiliseks ajaks lunastuse aeg ja tal oli lakkamatu hirm põrgu ees, soov põgeneda maailmast. Suureks eeskujuks olid Orient ja Egiptuse kõrbeisad, kelle elulood olid kogu keskaja jooksul Euroopas väga populaarsed. Maailma eitamine, põlgamine, oli üks keskaja vaimsuse peamisi motiive, pühaduse nõue oli Jumala antud ülesanne ning eelreformaatorlikus kristluses peeti munklikku elulaadi „õnnistuse „kuninglikuks teeks““.[14] Vanim kirjalikes allikates mainitud Euroopa klooster on Aquileja (370. aasta), mõne aja pärast lisandusid teised kloostrid Roomas. Tihedamate rajatiste keskusteks väljaspool Itaaliat olid Iirimaa ja Kagu-Prantsusmaa; eriti kuulsaks said Ligugé ja Marmoutier.[15]
Munkluse rolli Lääne-Euroopa keskaja kultuuri ‒ nii vaimse kui ainelise kultuuri ‒ arengus on raske ülehinnata. Kunst, arhitektuur, muusika, kirjandus, teadus, haridus, põllumajandus, meditsiin jne – ei ole valdkonda, mis oleks keskaegsest kloostrikultuurist mõjutamata jäänud. Paljude kloostrite elu- ja vaimutegevuse aluseks said Augustinuse ja Benedictuse reeglid, mille märksõnad olid vaesusideaal, alandlikkus, võrdsus, kuulekus ühiselu reeglitele, intensiivne palveelu, südame ja mõistuse ühtsus, vennalikkus, andestus, vaeste ja haigete aitamine, töökus nii vaimses kui füüsilises mõttes, mõõdukas askeetlus. Benedictus (480–547), Monte Cassini kloostri rajaja, kirjutas mungaelu eeskirjades: „Kui me tahame pääseda põrgupiinast ja jõuda igavesse ellu, siis /…/ peame tõttama tegema seda, millest on meile tulu igavikus. Seepärast on meie eesmärk asutada Issanda teenimise kool.“[16] Benediktlaste vahendusel (Monte Cassini ja Cluny klooster) on tänaseni jõudnud paljude antiikautorite käsikirjad. Samas kui nö lihtrahvas oli kirjaoskamatu, olid just kloostrites mungad omas ajas see haritlaskond, vaimueliit, kes kirjutas nii ladina kui rahvakeeles. Ka kaunid kunstid – ikoonikunst, raamatukaunistused, liturgiatarbed, liturgiline muusika (gregooriuse laul), said oma jõu ja allikad kloostritest. Gooti kunstilaad arenes jõudsalt just kloostriehituses. Kloostritest kujunesid ka jõukad majanduskeskused ning sellele nähtusele vastukaaluks algas XI sajandil munklik kasinusliikumine, asutati uusi algkristluse vaesusideaali kandvaid ja eeskujuks võtvaid ordusid: kartuuslased, tsitserlased, premonstraatalsed, gramontenslased.[17]
XIII sajand toob kloostrikultuuri uus aspekte – asutati nii poolreligioosseid kui kerjusordusid (dominiiklased, frantsiskaanlased), sellel perioodil intensiivistus ka naismunkluse areng (begiinid ja begardid), tekkisid naistsitserlaste ja naisdominiiklaste kloostrid. Kloostrite roll usupoliitilistes sündmustes ja otsustes kasvas, kerjusordud said paavstliku inkvisitsiooni läbiviijateks, ketserluse vastu võitlejateks, misjonärideks (kloostrid olid misjonikeskused), poliitiliste tülide lepitajateks – see tähendas, et nende roll ühiskondlikus elus on vägagi suur ja mõjukas ning läbipõimunud ilmaliku võimuga. XIV ja XV sajandit nimetatakse kiriku allakäigu ajastuks, sellesse perioodi jääb Suur kirikulõhe (1378-1414), paavstide ja vastupaavstide aeg, usuelu ideaalide langemine ilmalike väärtuste mõju alla, vaimulike ordude mandumine, moraali langus, liikmeskonna vähenemine. Klassikalise kõrgskolastika õpetus kas tardus koolkondade traditsioonideks või allutati vulgariseerimisele populaarsetes käsitlustes.
Väga suur oli munkluse kui keskaja kultuuri- ja vaimuelu mõjutaja roll läbi kloostrite ja ülikoolide tihedate suhete, kusjuures munkadel lasus õppimiskohustus. Reformatsiooni eelõhtuks oli pea igas linnas mitu konventi. Frantsisklased ja dominiiklased olid tegevad nii hingehoius kui ka ülikoolis õppejõududena, maal olid enamuses kontemplatiivsed ordud, ning samas langes XVI sajandil katoliku kiriku kriis siiski ettevalmistamata pinnale. Olid küll toimunud puudulikud kirikureformid, aga kiriku ühtsust räsisid sisetülid, võimu kuritarvitused, mis olid ka ühtedeks põhjusteks, miks palju orduliikmeid liitus reformatsiooniliikumisega.[18]
Õhtumaa mõttelugu ja kultuuri arengut on aga mõjutanud hulk keskajal elanud ja loonud munkadest teolooge-filosoofe-teadlasi: frantsiskaanlane Roger Bacon, benediktiin Cantebury Anselm, keda nimetatakse esimeseks suureks kristlikuks filosoofiks, kes teoloogias loob usule ja ilmutusele mõistuslik-filosoofilise selgituse: „Ma ei püüa mõista selleks, et uskuda, vaid ma usun, et võiksin mõista,“[19] dominiiklane kõrgskolastik Aquino Thomas, kes püüdis sulandada Aristotelese filosoofiat ja kristlikku teoloogiat kokku üheks süsteemiks, frantsiskaanlased Bonaventura, William Ockham, Duns Scotus, ja viimaks augustiinlane Martin Luther, kui nimetada olulisemaid.
Lõpetuseks
Varakristlusest, vanakiriklikust ja keskajast on kirjandust rohkesti, aga taustapildi loomiseks on kahtlemata vaja kristluse ajaloo käsitluste kõrvale võtta kultuuriajalugu, kaunite kunstide, muusika, ka teatrikunsti arengulugu, et taibata ajastu konteksti. Aga nii mõneski käsitluses, kus on kirjeldatud munkluse tekkemehhanisme, ajendeid, praktikaid, on liigselt tähelepanu pööratud selle välisele vormile, ekstreemsetele, hälbelistena tunduvatele praktikatele askeesis ja keha piirangutes, aga on jäetud rõhutamata munkluse vaimne, jumalik aspekt, mis on kõikidest ekstreemsustest ja eraklikkusest läbivalgustuv pingutus jõudmaks Jumalani, Jeesuse Kristuseni, hinge ja vaimu vabaduseni. Siinkohal tasub paralleelselt mõelda ka teiste religioonide sarnastele usunähtustele, näiteks budistlikele munkadele.
Läbi aastasadade, alates Kristusest kuni meie ajani, on säilinud pingeväli kristliku vaimsuse, armastuse ja headuse, andestamise, hingelise puhtuse, intensiivse palveelu ning siinse maise maailma ja selle elukorralduse vahel. Siin on ka põhjus, miks munklus kui kompromissitu Jumala järgimine, palves ja askeesis teenimine, vastandumine tumedatest tungidest lõhestatud maailmale, on täidetud sügava vaimse sisuga, on tänaseni elav.
[1] Stefanus, Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks. Tallinn 2008, lk 15-16.
[2] P. Dinzelbacher, Munklus ja kultuur. P. Dinzelbacher, J. L. Hogg, Kristlike ordude kultuurilugu. Tartu 2004, lk 14.
[4] Basileios Suur (umbes 330-379), Kreekast pärit kirikuisa, patristika tähtsamaid esindajaid, õigeusu kirikuisa ja pühak; aastast 370 Kaisarea piiskop. Oli ariaanide vastase võitluse juhte, levitas munklust. Rajas idakiriku kloostrielu ja liturgia korra.
[5] Basilius Caesariansis Cappadociae, Praevia institutio ascetia. 6. Stefanus, Kõrbeisade vaimsus, lk 43.
[6] A. Võõbus, Süüria munkluse vaimumaailmast. Kummargil käsikirjade kohal. Tartu 2009, lk 131.
[7] A. Võõbus, samas, lk 216.
[8] J. Le Goff, Keskaja Euroopa kultuur: Tallinn 2001, lk 158.
[9] A. Võõbus, Varakeskaeg: peajooni kiriku ja vaimuloost.Kummargil käsikirjade kohal, lk 217-219.
[10] Stefanus. Ida ja Lääne kirik: rikkus erinevusest. Usk ja elu, nr 7/2009.
[11] L. Brehier, Bütsantsi kultuur. Tallinn 2009, lk 308-311.
[12] Samas, lk 103.
[13] Karl Suur, Kirjasõnaga tegelemisest. Vikerkaar 4-5/1998, lk 15-16. Tõlgitud väljaandest: Monumenta Germaniae Historica, Leges. Sectio II, T. I, P. II. Hannoverae, 1881. Tõlkija Kaspar Kolk. Lk 78-79.
[14] P. Dinzelbacher, Munklus ja kultuur. P. Dinzelbacher, J. L. Hogg, Kristlike ordude kultuurilugu, Tartu 2004, lk 13.
[15] Samas, lk 15.
[16] T. Lane, Õhtumaa mõtte loojad, Tallinn 2002, lk 95.
[17] P. Dinzelbacher, Munklus ja kultuur, P. Dinzelbacher, J. L. Hogg, Kristlike ordude kultuurilugu, lk 18.
[18] J.L. Hogg, Uusaeg. Kristlike ordude kultuurilugu, lk 27.
[19] T. Lane, Õhtumaa mõtte loojad. Tallinn 2002, lk 101.
Kirjandus
Andresen, Carl; Ritter, Adolf Martin, Kristluse ajalugu I/1. Tartu, Greif, 1998.
Brehier, Louis, Bütsantsi kultuur. Tallinn, Varrak, 2009.
Dinzelbacher, Peter; Hogg, James Lester, Kristlike ordude kultuurilugu. Tartu, Johannes Esto Ühing. (2004).
Karl Suur, Kirjasõnaga tegelemisest. Vikerkaar, 4-5/1998. Tõlgitud väljaandest: Monumenta Germaniae Historica, Leges. Sectio II, T. I, P. II. Hannoverae, 1881.
Lane, Tony, Õhtumaa mõtte loojad. Tallinn, Logos, 2002.
Le Goff, Jacques, Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn, Kupar, 2001.
Le Goff, Jacques, Pikk keskaeg. Vikerkaar, nr 4-5/1998.
Stefanus, Ida ja Lääne kirik: rikkus erinevusest. Usk ja elu, nr 7/2009. http://www.eoc.ee/materjalid/ida-ja-laane-kirik-rikkus-erinevusest/
Stefanus, Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks. Tallinn, Tallinna Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar, 2008.
Võõbus, Arthur, Kummargil käsikirjade kohal. Tartu, Ilmamaa, 2009.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, MA theol., on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuse ja EELK liige.
