Arvamused

Mõtteid haridusest ja kasvatusest

Marko Tiitus

Mõtteid haridusest ja kasvatusest, väärtuste kujunemisest jagab EELK haridusassessor Marko Tiitus Ly Ehini ja Tiiu Kuurme poolt läbiviidud intervjuus.

Mille eest olen tänulik ja millest saan tuge, kui mõtlen oma kasvamise ajale?

Mõlema küsimuse puhul nihkub vastuse fookusesse kes, mitte niivõrd mis. Aeg ja olud, kus ma kasvasin – brežnevlikud loosungid, Mustamäe paneelelamu üheksas korrus ning Valgemetsa pioneerilaager, kus saatsime president Reaganile kirja, taunides Ameerika imperialistlikku tuumarelvastumist, olid pigem ebaloomulikud ja kohati lausa kafkalikult absurdsed. Tänulik olen õpetajatele, kes püüdsid leida augukesi nõukogude pedagoogika juustukeras, et tilgutada nende kaudu meisse teadmist ja aimdust vaimuvalgusest.

Ühes Tartu Ülikooli haridusteaduskonna doktoriseminaris paluti üliõpilastel nimetada ja kirjeldada neid kõige enam mõjutanud õpetajaid või õppejõude ning leida nende pedagoogiliste profiilide ühisosa. Avastasin, et kõikidele, keda nimetan oma Õpetajateks suure algustähega, on olnud omane see, et nad panid ikka ja jälle kõrvale tunnikonspekti, õppekava, õpikud ja töövihikud ning rääkisid sellest, mis nende meelest oli oluline. Anu Soms, Tallinna 43. Keskkooli ajalooõpetaja, kes võttis 8. klassis internatsionaalse töölisliikumise kiirendatud tempos läbi ja pühendas terve neljanda veerandi kunstiajaloole, mida tollastes ametlikes programmides ei leidunud – tänu temale sain selgeks romaani ja gooti stiili erinevuse ja selle, mis asi on barokne keldriluugivalgus. Kuid olulisem konkreetsetest kunstivooludest ja taiestest oli äratundmine, et ajalugu pole ainult klassivõitlus ning kaunid kunstid majandusprotsesside pealisehitis. Rein Helme, mu teine ajalooõpetaja 37. Keskkoolis, kes kandis kikilipsu ja hõbeuuri, pildus kalambuure ja jutustas vaimukaid lugusid XIX sajandi Vene väejuhtidest. Aino Villand, pikaajaline emakeele ja kirjanduse õpetaja Otsa-koolis, kes (siis oli küll juba kaheksakümnendate lõpp, uutmine, perestroika ja üldse teistmoodi hingamine) avas ukse eesti pagulaskirjanike Ristikivi, Leppiku ja Underi maailma, aga söandas kõnelda ka Uku Masingust ja korraldas kooli saalis vist neljast kohtumisest koosneva loengusarja, kus Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk andis lühikese, ent hariduslünkade mõttes hädavajaliku ja senitundmatuid uksi avava ülevaate ristiusust. Lõpuks Evald Saag, kelle aja- ja eluloolised mõtterännakud, teoloogilised ja kultuuriloolised ekskursid olid nii ootamatud ja uperpallitavad, et loengu või isegi kursuse teema sootuks ununes, aga kes alati tõmbas loengu lõppedes otsad judisemapanevalt ilmutuslikul või katartilisel viisil kokku nõnda, et kuulajad tajusid: nende  sisemine maailm, omailm on taas saanud tervemaks, helgemaks ja rikkamaks.

Tänu nendele ja mitmetele teistele Õpetajatele olen taibanud, et õpetus ja haridus ei ole mahutatavad ega edasi antavad ainepunktide, moodulite, nominaalaja, isegi mitte õpiväljundite või omandatud pädevuste süsteemis, vaid ainult õpetaja isiksuse, tarkuse, elukogemuse, taipamis- ja seostamisvõime, sütitamise ja innustamise kaudu – inimeselt inimesele, õpetajalt õpilasele, vahetu kontakti ja mõju läbi. Seetõttu olen alati skepsisega suhtunud kõiksugustesse Bologna jm reformidesse ning koolivõrgukorralduskavadesse, mis otsekui kevadised või sügisesed tuuled meie haridusmaastikult regulaarse sagedusega üle käivad. Samas on ehk õigus Kalle Küttisel, kes ütleb, et puhaste gümnaasiumide loomine loob eeldused niisuguse vaimsuse ja õhustiku tekkeks, mida kirjeldab Jaan Kross oma „Wikmani poistes“.

Muidugi olen tänulik oma vanematele – isalt sain kaasa armastuse muusika, eeskätt klassikalise muusika ja itaalia ooperi vastu, emalt loogilise arutlusvõime. Isa luges mulle lapsena palju ette, Oskar Lutsu mälestuste sarja alates „Vanadest teeradadest“ kuni „Kuldsete lehtede all“ kogunisti mitu korda. Eriti emotsionaalsed olid isa jaoks kohad, kus Andres kõneleb oma vanaemast, Oasti Triinust – vist seepärast, et isal oli samuti oma vanaema Leenaga lähedane suhe. Olen püüdnud ka oma lastele ette lugeda ja pean seda ääretult oluliseks  osaks kodusest kasvatusest – luua läbi tekstide, eriti kui need on eesti kirjanduse ja kultuuri tüvitekstid, ühine vaimne ruum. Õhtujutu lugemise rituaal on ääretult kütkestav, selles on midagi väga turvalist, müstilist, isegi pühalikku. Oma lastele olen lugenud „Kevadet“, aga ka Karlssoni, Lotte ja Nils Holgerssoni lugusid.

Olin väikese vanainimese tüüpi laps ja seetõttu on mulle alati meeldinud endast vanemate inimeste selts. Oma vanavanematega mul väga lähedast sidet ei tekkinud. Kui mõtlen jutuajamistele, mis mul nendega olid, siis tundub, et midagi väga põnevat ja meeldejäävat oma lapse- ja nooruspõlvest ning vana aja asjadest nad pajatada kas ei osanud või ei tahtnud. Või siis ei märganud mina toona kuulata ja tähele panna. Võib-olla mängis nende puhul rolli ka see, et nad olid linnavanaemad ja –isad.  Korterelamus, Mustamäel või Lasnamäel inimese vaimne ja kogemuslik maailm paratamatult aheneb, hakates piirduma sellega, mida telerist ja raadiost pakutakse. Nii või teisiti ei tajunud ma oma vanavanemate puhul üle põlvkondade ulatuvat elutarkust või tahtmist seda edasi anda.

Hoopis teistsuguse maailma avastasin enda jaoks kirikus. Käisin leeris Tallinna Jaani koguduses, kui olin kohe-kohe saamas 18 ning armusin sealsesse vaimsesse keskkonda silmapilkselt. Lisaks õpetaja Toomas Paulile, kelle eruditsiooni ja teoloogilist haaret imetlen tänini ning kes juhatas mind Uku Masingu tekstide juurde, kelle õpilaste õpilaseks julgen ennast – olemata temaga kordagi elus kohtunud – pidada,  haaras mind toonaste Jaani koguduse töötegijate tuumik, kes – enamuses juba pensionieas inimesed – olid seotud vennastekoguduse liikumisega ning esindasid minu jaoks täiesti teistsugust maailma, vastukultuuri nõukogude ühiskonnas, mille olemasolust mul seni polnud aimugi. Olin harjunud, et sugulaste või isa-ema sõprade seltskonnas söödi-joodi, kiruti vene värki ja räägiti ehk mõni anekdoot Brežnevist või eestlasest-sakslasest-venelasest, kuid mingit vaimset alternatiivi üldkehtivaks kuulutatud reaalsusele ei olnud kellelgi. Seevastu töötegijate sünnipäevad, mida Jaani kirikus peeti, kujutasid endast omamoodi palvekoosolekuid, kus lauldi kümnete salmide kaupa peast vaimulikke laule, mehed (vaimulikud ja koguduse juhatuse liikmed, kellest paljud olid vennastekoguduse vennad) jagasid sõna, st lühikesi Piibli-ainelisi mõtisklusi, mis olid suuremalt jaolt kogemuslikud ja rohkete eluliste näidetega. Seda vaimsust ahmisin endasse sõna otseses mõttes ammuli sui – Jaani kirik kesk Tallinna kesklinna, Võidu väljakut, oli minu jaoks otsekui uks paralleelsesse reaalsusesse, Harry Potteri maagilisse maailma. Ühtäkki olin leidnud endale vaimulikke isasid ja emasid, vanaemasid ja vanaisasid, kelle olemasolust olin seni alateadlikult puudust tundnud ning kes avasid mu ees ukse vaimulikku ellu, mis ahvatles ja innustas. Tundsin, et nii mõnegi kaheksakümnesega on mul põnevam ja kütkestavam vestelda kui paljude omaealistega.

Tommy Hellstenil on õigus, kui ta väidab meie ajastu üheks suurimaks hädaks selle, et vanemad ja vanavanemad tahavad olla noortepärased: „Nooruse ihalemine paljastab nimelt selle asjaolu, et meil on raskusi terviklikuks ja küpseks inimeseks saada.“ Lapsed aga ei vaja vanemate näol mitte niivõrd mängukaaslasi ja semusid, vaid vaimset ja füüsilist tuge, eeskujusid ja teenäitajaid. Üheks oluliseks kasvatuspõhimõtteks kõigile vanematele võikski olla põlvkondadeüleste sidemete hoidmine, võimaluste loomine oma lastele viibida vanavanemate seltsis, küsida ja kuulata, millised olid olud ja inimesed vanasti ning mismoodi nemad maailma näevad ja mõistavad. Samas ei pea need sidemed piirduma üksnes bioloogilise vanavanemlusega, vaid me võime näidata oma järeltulijatele vanu tarku mehi ja naisi, kes kehastavad endas niisugust tarkust, mida me ise ega meie eakaaslastest õpetajad-kasvatajad pole veel suutnud koguda ja filtreerida. Mulle on sümpaatne õigeusu traditsioonis edasi kandunud staaretsite (vanakeste) roll – need on vaimulikud isad ja emad, nõuandjad ja juhendajad, kellega regulaarselt kohtutakse ja kelle elu- ning usukogemusest ammutatakse väge.

Millised on minu silmis jäävat väärtust omavad kasvatuspõhimõtted?

Tegelikult on vist nii, et kõige rohkem õpetame me siis, kui me parasjagu ei õpeta, ja kõige rohkem kasvatame siis, kui me parasjagu ei kasvata. Teisisõnu: kõige olulisemad, mõjusamad ja meeldejäävamad õppetunnid anname oma lastele ja õpilastele väljaspool klassiruumi, tunniplaani ja perenõukogu koosolekut, väljaspool seda, kui me teadlikult keskendume mingi probleemi lahendamisele, olulise teema avamisele või väärtuse loomisele, ja teeme seda mingist kindlast kasvatuspõhimõttest lähtuvalt – siis, kui me ise ei aimagi, et ütleme või teeme midagi niisugust, mis laste ja õpilaste jaoks on tähendusrikas, avades uksi ja aknaid uude maailma. Olen vaimuliku ja jutlustajana täheldanud, et kui ma teen ponnistusi selleks, et mõni teema kogudusele „ära seletada“ või mõnesse päevakajalisse sündmusse „valgust tuua“, võib see jääda üpris kunstlikuks, kuid paradoksaalsel kombel just siis, kui jutlus tundub mulle endale laialivalguva või poolikult läbi mõelduna, tuleb keegi tänama ja ütleb: see, mis sa kõnelesid, oli täpselt minu kõrvadele, kuidas sa küll teadsid? Vaimulik usaldab jutlustades Jumala Vaimu ja tema inspireerivat juhtimist, kuid usun, et samamoodi toimib see ka õpetades ja kasvatades. Niipea, kui me liigselt keskendume põhimõtetele, eesmärkidele, metoodikale ja väljunditele, kaob meist elu ja loomulikkus, seevastu siis, kui julgeme need kõrvale panna ja olla need, kes me päriselt oleme, võib see kellelegi olla teeks edasi.

Muidugi on hea, kui lapsevanemal, kasvatajal, õpetajal, õppejõul, juhil on kindlad põhimõtted: austus ja lugupidamine oma lapse, õpilase või juhendatava kui subjekti vastu, tema ainulaadsuse tunnistamine ja respekteerimine, alandlikkus, mis tähendab omaenda teadmise ja mõistmise piiratuse ning kasvamise ja õppimise võimaluse ja vajaduse möönmist. Kuid need ei ole niivõrd metoodilised või pedagoogilised põhimõtted ja väärtused, mida saaks rakendada üksnes ametialaselt või mingitest rollidest lähtuvalt, vaid pigem oma inimlikkuse mõistmine ja mõtestamine tervikuna. Tabavalt on seda kirjeldanud Ernst Enno: „Ma arvan nimelt, et kõige selle väärtus, mis meie teeme ehk toimetame, elus just sest ära ripub, kui palju meie kui inimesed väärt oleme, kui palju meie eneses seda suurt, ülevat paleust, mida meie inimeseks nimetame, omandada oleme suutnud. Inimene, see midagi meie sees, mis nii väga valgust armastab; inimene, see midagi meie sees, mis nii ütlemata hea tahab olla; inimene, see midagi meie sees, mis nii väga ilusaks püüab saada; inimene, see midagi meie sees, mis ilma ja elu kütkes nii tasane ja vaikne on, et aga kogemusi korjata ja hinge kasvatada; sest ta teab, et midagi muud jäädavat ei ole, kui aga ainult see kuld, mida meie tarkuseks, valguseks,või muuks sellemõtteliseks nimetame, kuld, mis ainult elu vaevas ja mures kogutakse, kui oma koorem kannatuses ja püsivuses õlgadele võetakse ja oma kohuseid täidetakse, nii kuidas need igaühel just juhtuvad olema. See on inimese tee. Ja luule on see kaunis omadus sel inimesel laulda – muud midagi. Sellepärast siis töötatagu enese kallal kui inimene – siis tuleb kõik pealegi.“

Hingekarjasena olen jälginud põlvkondade ellusuhtumiste erinevust. Minu meelest läheb piir kusagilt XX sajandi 30. aastate juurest. Need mehed ja naised, kes jõudsid teadlikku ikka ja käisid leeris iseseisvas Eestis, enne Teist maailmasõda, olid reeglina väga suure elu- ja vaimujõuga. Praegu on neist järel vaid üksikud, aga olles neid sadade kaupa viimsele teekonnale saatnud ja nende elulugusid kuulnud, võin tõdeda, et see põlvkond sai kodust kaasa niisuguse vundamendi, kindlus- ja väärikustunde, mis aitas neid vastu pidada järgnevate kümnendite pimeduses, valelikkuses ja ebainimlikkuses. Mitte ainult ellujäämise mõttes, vaid ka hingepideme, elujaatuse ja -julguse ning armastuse ja inimlikkuse säilitamise ja jagamise mõttes. Muidugi oli neidki, kes murdusid, lahingutes või vangilaagrites surid või end lihtsalt surnuks jõid, aga need, kes vastu pidasid, olid tõesti imetlusväärse elujõuga. Nendelt ei kuule virisemist madalate pensionide, hukkaläinud nooruse ja korrumpeerunud valitsuse üle, küll aga tänulikkust, kannatlikkust ja tarkust. Mul on silme ees kaks Ingliste küla memme, Leida ja Laura, kes aina tulid jalgrattaga Juuru kirikusse, kui enam sõita ei jaksanud, siis ratast käe kõrval lükates – nende rõõmsameelsus, sõbralikkus ja tõdemus, et kunagi ei ole elus nii hea aeg olnud kui praegu.  Nüüdsed pensionärid, kes on üles kasvanud Stalini ajal ja kelle noorus jääb kuuekümnendatesse ehk kosmoseajastusse, on hoopis teistsugused – pidetumad, eeskätt maailmavaate ja püsiväärtuste mõttes, nõudlikumad ja kuidagi katkisemate või mõrasemate eludega. Ega neid selles küll süüdistada saa, sest me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Olen neid oma põlvkondade vahetumise tähelepanekuid testinud ka vestlustes meedikute ja põetajatega, neist mõnigi on mu sõnu kinnitanud.

Niisiis oli ennesõjaaegses kasvatuses midagi niisugust, mis hiljem kaduma läks, aga mis andis toonastele elluastujatele turvalisuse ja väärikuse kogu eluks. Mis need põhimõtted või eluväärtused olid? Küllap kindlustas tagalat üheltpoolt paikne eluviis, loomulik ja looduslik keskkond, ühendus oma kultuuri ja pärimusega maast-madalast. Vanemate armastus ja hool. Töökuse ja vastutuse õpetamine, mis ainumõeldavana tagas mitte ainult majandusliku toimetuleku, vaid ka kaasinimeste austuse ja lugupidamise. Kümnes käsus sisalduvate elu- ja käitumispõhimõtete au sees pidamine, mida paljud selle põlvkonna inimesed on kirjeldanud nii: isegi siis, kui ükski inimene sinu valskust või nurjatust ei näe, ulatuvad Jumala silmad kõikjale. Teisisõnu tähendab see, et vastutus ja voorused ei ole relatiivsed ega situatiivsed, nendega ei saa kaubelda.

Toonased elluastujad said oma seljakotti kaasa veel midagi, mis hilisemate põlvkondade jaoks ei olnud enam enesestmõistetav: usu Jumalasse ja Tema armulikku ettehooldusesse, mis ei vabasta inimest vastutusest, kuid annab kindluse, et elulool ja ajalool on mõte kõigele vaatamata, isegi kõige kiuste. See usk ei eeldanud ilmtingimata kindlat vagaduslaadi, mille osaks on igapühapäevane kirikuskäimine või Jumalast ohtrasõnaline rääkimine. Pigem tähendas niisugune ehteestlaslik religioossus Jumalasse ja kirikusse vaikse enesestmõistetavusega suhtumist, millest ei pea või ei sobigi ülemäära kõneleda, kuid mis on vundamendiks kogu elu- ja maailmakäsitlusele. Selle üheks osaks on olnud veene, et kui ma kord siit maailmast lahkun, siis saadetakse mind viimsele teele Jumala Sõna ja palvega. Siit tulebki esile veel üks oluline aspekt kasvatuses ja õpetamises: põlvkond, keda äsja kirjeldasin ja kelle elujõudu olen imetlenud, kasvas üles ümbritsetuna armastavate inimeste, eelkõige vanemate ja vanavanemate palvetest. Hilisemad põlved ei ole seda enam tunda saanud. Ometi ütles mu õpetaja Pille Valk kunagi, et kõige tähtsam laste kasvatamisel on neid armastada ja nende eest palvetada.

Millest tahaksin vabaneda, kui mõtlen oma kasvamise ajale?

Eeskätt ideoloogilisest survest, mõtte, meelte ja vaimu teadlikust ja sihipärasest nüristamisest. Loomulikult võib öelda, et nõukogude aeg õpetas kriitikameelt ja ridade vahelt lugemist, kusagil liikus keelatud kirjandus, kogunesid dissidentide ja vabamõtlejate ringid. Omaenese lapsepõlvest mäletan, et „vene värki“ kiruti ja naeruvääristati, isa kuulas „Ameerika häält“ ja „Vaba Euroopat“ ning lastele tehti varakult selgeks, millest koolis tohib rääkida ja millest mitte. Vaevalt oli eriti palju neid eestlasi, kes valitsevat ideoloogiat ülemäära tõsiselt võtsid.

Teisalt polnud kuigipalju neid, kes osanuksid, tahtnuksid, julgenuksid ja suutnuksid pakkuda tõsiseltvõetavat ja terviklikku alternatiivi ajastu absurdsusele just vaimses mõttes. Seetõttu jättis nõukogudeaegne sihikindel ideoloogiline ajupesu minu põlvkonnale, Brežnevi aja lastele paratamatult oma sügava jälje, mis väljendub kasvõi ignorantsuses religioossete teemade suhtes või teatavat sorti rehepapluses, mille kohaselt ollakse küll skeptilised ja vastalised iga riigikorra ja valitsuse ajal, kirutakse nii Moskvat kui Brüsselit, ent samas kohanetakse kõige ja kõigiga väga maistest ja pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt, sest elu tahab elamist. Arvan nii, et lapsepõlveajastu absurdsus jättis meid ilma ideaalidest – usust sellesse, et on olemas midagi üksikinimese heaolust ja toimetulekust olulisemat, püsivamat ja suuremat, millega mõõta oma elu, sihte ja tegusid ning millega ei kaubelda ja mida ei vahetata peenrahaks.

Kuidas näen ja kogen lapsepõlve muutumist?

Peamine vahe on tõenäoliselt ikka selles paljuräägitud multi- ja sotsiaalmeedia võidukäigus, mis eristab nutilapsi varasematest põlvkondadest. Kindlasti on lapsed praegu oluliselt avarama silmaringiga, kuid üha vähemaks jääb süvenemist ja kohalolu. Daniel Goleman viitab keskendumisvõime langusele tänapäeva lastel, kes pööravad inimeste asemel masinatele rohkem tähelepanu, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel. Lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest, suhtlemine vormib ajuosi; mida vähem tunde veedetakse vahetus suhtluses, põrnitsedes selle asemel elektroonilisi ekraane, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke, mis hakkavad omakorda pärssima võimet hakkama saada vahetutes suhtlussituatsioonides, eriti kui on vaja aru saada teise inimese kehakeelest.

Väheneb oskus ja tahtmine olla iseendaga, luua mõtte- ja fantaasiarännakute abil omailmu. „Emme, mul on igav! Issi, ütle, mida ma teen!“ – kui lapse aeg ei ole sisustatud läbi kellegi organiseeritud mängude või kui parasjagu ei mängi film, pole arvuti- või nutitelefoni aeg, siis kaasneb sellega abituse ja mahajäetuse tunne. Laps ei oska enam auto- või bussiaknast välja vahtida, omaette mängida, oma mõtteid mõelda, end lähematesse või kaugematesse maailmadesse kujutleda. Selles mõttes tundub nutilaste sisemaailm mulle vaesemana, eeskätt just kujutlusvõime puudumise, aga ka inimtunnete nüansside tajumise poolest. Näib, et tunnete skaala piirdubki kümne tuntuma emotikoniga, aga kui on vaja sõnastada või kirjeldada omaenda tundeid, mõtteid, tajusid, reaktsioone, kujutlusi, siis jäädakse ruttu hätta, mis vaesestab ja lihtsustab ka kaaslase tajumist.

Kuidagi ja mingite meetodite abil peaks õppima ja õpetama süvenemise ja kohaloleku kunsti. Paljud ajajuhtimiskoolitajad õpetavad eesmärkide seadmist, tegevusnimestike koostamist, kalendri ja postkasti haldamist, ei ütlemist jne. Oma sügavamas tähenduses on kohalolek aga vaimne kunst. Teoloog Eugene H. Peterson väidab, et pastoraalne (hingehoidlik) kuulamine eeldab kiirustamata ja lõdvestunud olekut – isegi siis, kui see kestab ainult viis minutit. Lõdvestumine on vaimne kvaliteet, mitte ajaline kvantiteet. Üksnes lõdvestunud õhkkonnas tunnevad inimesed, et neid on kuulatud täie tõsidusega ning koheldud väärikuse ja lugupidamisega. Ei ole võimalik kaasinimest kuulata, kui sa oled hõivatud, kalenderplaan on täis ja mõtted tegelevad juba järgmise kohtumise või ülesandega.

Kindlasti on praegune lapsepõlv märgistatud suuremast saavutusvajadusest kui varasematel aegadel. Ma ei mäleta oma lapse- ja teismeeast niisugust tubli-olemise, hakkamasaamise ja õigete valikute tegemise painet kui praegu. Eks eliitkoolid olid olemas ka toona ja ülikoolidesse võeti sisseastumiseksamite alusel, aga kuna kombainer teenis kordades rohkem teadurist või kontoriametnikust, olid elus edasijõudmise kriteeriumid mõnevõrra teistsugused. Valikute rohkus avardab maailma, aga süvendab ka ängi, mis kaasneb võimalusega valesti valida või hoopis valimata jätta. Psühholoogidest ja karjäärinõustajatest on kindlasti abi, kuid määravaks osutub ikkagi lapsepõlvekodust kaasa saadud või saamata jäänud sisemine väärikus- ja kindlustunne, mis ei ole seotud tööalaste ja ühiskondlike rollide või karjääriredelil edasiliikumisega, vaid sügavama armastatud-olemise kogemuse ja baasusaldusega.

Mida inimene oma haridusteelt kaasa ei saa?

Vastan eeskätt oma erialast ja kutsumusest lähtuvalt – teda ei õpetata tundma ja mõistma religiooni (nii religiooni laiemalt kui üht inimkultuuri komponenti kui ka selle olulisemaid avaldumisvorme ajas ja ruumis) ning seostama seda inimkultuuri ja -tegevuse teiste valdkondadega. Kahjuks ei ole kogu taasiseseisvusjärgse aja jooksul suudetud Eesti haridussüsteemis seda paradoksi tulemuslikult lahendada. On mõistetav, et konfessionaalse usuõpetuse õpetamine ei saa olla munitsipaal- ja riigikoolide ülesanne ning jääb kristlikes erakoolides pakutavaks alternatiiviks. Kuid mittekonfessionaalne usundiõpetus (religiooniõpetus) peaks olema integreeritud kõikide koolide ja kooliastmete õppekavadesse – kas eraldi õppeainena või mõne teise kursuse osana, on juba iseküsimus.

Mis puudutab minu eakaaslaste ja pisut vanemate inimeste suhtumist religiooni, kirikusse ja usklikesse, siis peab möönma nõukogudeaegse marksistliku ideoloogia ja teadusliku ateismi propaganda tulemuslikkust. Religiooni käsitlemine majandussüsteemi pealisehitisena, st millegi sellest sõltuva ja selle suhtes täiesti teisejärgulisena, ekspluateerimise vahendina klassivõitluses, masside uimastamisena nende tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ühiskonna tegelikelt probleemidelt – need marksistlikud põhipostulaadid elavad visalt edasi ja on vaikimisi omaks võetud paljude inimeste poolt, kes pole teadusliku kommunismi ja ateismi õpikuid kunagi lugenud.

Leerikursuse lõpetajad imestavad: usklikud on ju  täitsa normaalsed, tavalised inimesed! Tullakse aga eeldusega, et usklikkus on teatavat sorti hälve või kõrvalekalle, inimesega „peab midagi juhtunud olema“, kui ta religiooni vastu hakkab huvi tundma. Meenuvad lapseeast pärit pilapildid, kus usklikke kujutatakse harimatute, vesiste silmadega külaeidekestena, kellelt kurjad, kavalad ja täissöönud pastorid nende viimaseid sääste välja meelitavad. Teisalt pärinevad usuga seonduvad stereotüübid kultusfilmidest „Viimne reliikvia“ ja „Kevade“. Kelles meist tekitaks sümpaatiat Julk-Jüri või Pirita kloostri abtiss? Pole siis imestada, et oma religioosseid huvisid, eelistusi ja tegevusi pigem varjatakse, selle asemel et  neist avalikult ja avatult kõneleda.

Karl Marx oli seisukohal, et religiooniga ei ole vaja võidelda – kui luuakse õiglane majandussüsteem ja likvideeritakse klassivõitlus, lakkab religioon iseenesest olemast. Umbes sama meelt olid 60. aastate positivistlike sekulariseerumisteooriate eestkõnelejad: religioon privatiseerib üha enam, taandub avalikust sfäärist sootuks ja minetab igasuguse ühiskondliku ja kultuurilise mõjujõu. Paraku näeme täna sootuks vastupidist tendentsi. Religiooniga seotud küsimused on avalikus ruumis ühed kõige emotsionaalsemad ja enam kommentaare ning klikke koguvad. Pagulaskriis ja teiste religioonide, eeskätt islamiga kokkupuutumine paneb küsima üheltpoolt seda, kui palju me teame maailma religioonidest, teisalt aga ka meie enda religioossete juurte ja identiteedi järele.

Sellest jääb väheks, kui religioosseid teemasid käsitletakse perifeersetena ajaloo või ühiskonnaõpetuse kursuse raames, nimetades näiteks budismi neli õilsat tõde või katoliku kiriku seitse sakramenti, loomata seoseid usuliste veendumuste, narratiivide ja rituaalide ning teiselt poolt inimese eksistentsiaalsete küsimuste, eetiliste valikute, sotsiaalsete suhete ja poliitiliste süsteemide vahel. Neid seoseid loomata ei teki aga mõistmist, et religioon on loomulik ja inimeseksolemise juurde paratamatult kuuluv nähtus, mis võib avalduda väga erinevalt, kuid mille eiramine või ignoreerimine ei lase meil maailmast ja kaasinimestest adekvaatselt aru saada. Mul on raske kujutada ette arsti, notarit või kohtunikku, kes ei suuda aktsepteerida või empaatiliselt suhtuda oma patsiendi või kliendi usulistesse tunnetesse, veendumustesse ja vajadustesse.

Mis aga puudutab ohtu, et religiooniõpetuse nime all võiks toimuda varjatud misjon, survestamine või ajupesu, siis arvan vastupidist – inimene, kellel puudub adekvaatne ja terviklik ülevaade religiooni olemusest ja erinevatest usunditest, langeb märksa lihtsamalt religioossete ning kvaasi- või pseudoreligioossete manipulatsioonide ohvriks. Eks seda näitab ka ebausu, maagia, nõidade ja selgeltnägijate tohutu populaarsus praeguses Eestis.

Minu unistuseks on kool, kus kõik õpilased saaksid tasakaalustatud, tervikliku ja ülevaatliku pildi religioonidest ning õpiksid märkama, mõistma ja austama oma kaasinimeste religioosseid valikuid ning vajadusel tegema oma elus neid valikuid teadlikult ja mõtestatult.

Milliseid püsiväärtusi tuleks kasvatuse / hariduse kaudu anda?

Üks mu õpetajaid Usuteaduse Instituudis, hilisem peapiiskop Jaan Kiivit tavatses öelda, et on kaks asja, mis teevad inimesest inimesse: imestamis- või imetlemisvõime ja tänulikkus. Ma arvan, et need peaksid olema kasvamises, õppimises ja hariduse omandamises kesksel kohal. Eeskätt on muidugi tegemist hoiakutega, mis peavad kehastuma lapsevanemate, õpetajate ja kasvatajate eludes. On vähe abi, kui need sõnastatakse pelgalt õppekavaliste väärtuste või õpiväljunditena.

Imestamine / imetlemine eeldab taju, et maailm ja meie ise ei ole valmis ning meie tänane teadmine ja refleksioon maailmast ja iseendast ei ole lõplik, vaid iga päev ja iga hetk võib endaga kaasa tuua uusi kogemusi, avastusi ja seoseid. Seetõttu ei ole miski enesestmõistetav, ka kõige igapäevasemad nähted, olmad, inimesed ja juhtumused. Teisalt eeldab imestamisvõime loobumist paljukiidetud objektiivsuse või neutraalsuse nõudest. Vaevalt saab õppida midagi / kedagi tundma, ilma seda imeks panemata ja armastamata.

Imestamisvõimega kaasneb tänulikkus. „Aitäh“ on esimesi sõnu, mida me lastele õpetame.  Samas näeme, kui vähe on tänulikkust ja selle väljendamist meie igapäevases suhtluses, kirjades, kõnedes, postitustes. Tänulikkus oma eelkäijate, esivanemate, pärandihoidjate, lõimevedajate ees. Tänulikkus oma õpetajate ees. Tänulikkus isamaa ees. Tänulikkus elu ja Looja ees. Kord algaja vaimulikuna pidasin raadios hommikupalvusi. Ühel päeval helistas peapiiskopi sekretär ja ütles, et Jaan Kiivit soovib minuga rääkida. Muutusin valvsaks, Kiivit oli oma vaimulikele tõeliseks autoriteediks. Tema aga tänas palvuste eest ja ütles, et need mõjusid talle kui sõõm värsket õhku. Sain õppetunni kogu ülejäänud eluks.

Lisaksin siia alandlikkuse, mis on minu meelest üks haritud inimese olulisemaid tunnusjooni. Toomas Pauli sõnadega: „Tunnistada oma teadmatust, kitsarinnalisi oletusi, ühekülgseid kujutlusi, piiratud intelligentsust, võimalust, et teistel on põhjalikum teadmine – selleks on vaja voorust seista alandlikult tõe palge ees.“ Seda alandlikkust märgib klassikalises kristlikus teoloogias ladinakeelne mõiste docta ignorantia ’õpetatud, haritud teadmatus’. Meie lootus ja viimselt ka meie hariduse väärtus pole mitte selles, mida me teame, vaid selles, mida me (veel) ei tea. Teisalt eeldab see soovi, valmidust ja kohustust pidevalt edasi liikuda, juurde õppida, kasvada, avarduda, enamat ja sügavamalt mõista, mitte leppida poolikute mõtete ja valmis vastustega isegi siis, kui hetkel kõrgemat ja kaugemat ei küüni.

Kord Juuru valla hariduskomisjoni esimehena küsisin kolleegidelt, mis nende arvates on haridus. Olen siiamaani piiritult tänulik oma sõbrale Sirje Endrele, kes ütles: „Haridus on meeleparandus.“ See mõte on mind saatnud pikka aega. Tõepoolest, haridus on oma sügavamas ja eksistentsiaalses, pragmaatilisest ja instrumentalistlikust tähendusväljast puhastatud olemuses seesama, mida kristlik teoloogia nimetab meeleparanduseks (metanoia) – see pole mitte üksikute pahede vältimine või voorustes edenemine, vaid kogu inimmeele (taju, mõistmise, kogemise, suundumuse ja käitumise) saamine „paremaks“ või „õigemaks“, vanatestamentlikus keelekasutuses õigesse suunda „pöördumine“.

Peapiiskop Kuno Pajula maksiimiga: „Vähem paranoiat, rohkem metanoiat!“


Inspireerivaid küsimusi esitasid Ly Ehin ja Tiiu Kuurme.


Marko Tiitus (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English