Foto: Universität Augsburg/Fotostelle
Religioon on oluline. Kindlasti pidas see väide paika 16. sajandi Euroopas. Nagu Bütsantsi esimeste oikumeeniliste kirikukogude ajal, kui naised väidetavalt vaidlesid turul Kristuse kahe loomuse üle, nii domineeris religiooni teema ka reformatsiooniaja avalikke arutelusid ning muutis maailma. Spetsiifilised teoloogilised arusaamad, mis toetusid armust usu läbi õigeksmõistmise vabastavale ideele, tõstsid teoloogia uuesti tähtsale kohale, mis muutis nii mitmeski mõttes ühiskonda jäädavalt.
Arutelud reformatoorse teoloogia mõju üle ühiskonnale on alati olnud vastuolulised kui mitte ambivalentsed. Näiteks on reformatsiooniliikumist algusest peale kritiseeritud ainult usu läbi õigeksmõistmise rõhutamise pärast, mis muutvat inimese teod ebaoluliseks, alahindavat eetikat, taandavat inimesed passiivseteks vastuvõtjateks ning hävitavat viimaks inimväärikuse, loobudes nõudmast inimeselt vastutust oma tegude eest. Samal ajal on rõhutatud, et reformatsioon parandas ilmaliku elu mainet. Näiteks kõrvaldasid reformaatorid eristuse vaimulike ja ilmikute vahel, väites et kristluses on ainult üks seisus või staatus, mis põhineb ühisel ristimisel. Seetõttu ei nõustunud nad kaheosalise eetikaga, mis piirdus „tavakristlase“ puhul kümne käsu täitmisega, samas kui munki ja vaimulikke ehk „täiuslikke kristlasi“ austati lisaks consilia evangelica, „evangeelsete nõuannete“ järgmisega, st vaesus, kasinus ja kuulekus. Luther kinnitas, et iga kristlane on vabastatud ja kutsutud praktiseerima armastust oma igapäevaelus, olgu see siis kirikus või ilmalikus sfääris. Selle tulemuseks oli ilmalike ametite uus väärtustamine, nüüd peeti ka neid kutsumuseks.
Ajaloolise mõju seisukohalt on sellist ühiskondliku elu uut väärtustamist hinnatud mitmel eri viisil. Ühelt poolt on esile toodud ilmalike ametite n-ö teoloogilise väärtustamise läbi kujunenud „pühaduse sfääri“ laienemist. Seepärast on mõnikord ka märgitud, et kui reformaatorid sulgesid kloostrid, muutsid nad sellega kogu maailma kloostriks. Teiselt poolt on seda sama nähtust tõlgendatud olulise sammuna sekulariseerumise suunas. Seda võidakse mõelda nii kriitiliselt kui positiivselt. Kriitikud nagu Charles Taylor (vt Charles Taylor, A Secular Age, Cambridge/MA: Harvard University Press, 2007) on rõhutanud, et vaimulike ja ilmikute erinevuse tasandamisega ning usuelu erinevate vormide, näiteks kloostritõotuste, reliikviate, protsessioonide, palverännakute, pühakute austamise jne ärakaotamisega kainestasid reformaatorid maailma, kõrvaldasid spetsiifilise religioonile eraldatud sfääri ning muutsid religiooni järjest nähtamatumaks, sest see hajus ühiskonnas nii, et seda polnud enam lõpuks võimalik eristada. Teised olid jälle veendunud, et sekularisatsioon lõi maailma, kus religioon leidis endale õige koha just seetõttu, et ta kaotas oma kõikehõlmava autoriteedi ja säilitas vastutuse ainult talle eriomase religioosse sfääri eest, ning reformatsioon mängis selles protsessis olulist osa. Seepärast väitsid nad, et religioon ise peaks hindama sekularisatsiooni, sest see aitas anda Jumalale, mis Jumala oma, ja keisrile, mis keisri oma.
Max Weber vaatles teemat teisest perspektiivist. (Vt eriti Max Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim, Tallinn: Varrak, 2007) Ta pani tähele, et uusaja kapitalism eeldas ettevõtjatelt teatavat vaimset meelelaadi, mida kohtas enamasti maades, mis olid kalvinismi või kalvinistliku puritanismi mõju all. Sellest tulenevalt väitis ta, et kalvinistliku teoloogia ja ettevõtlusega seotud rühmade vaimse konstitutsiooni vahel peab olema põhjuslik side. Ta leidis selle sideme kalvinistlikus syllogismus practicus’e idees, st idees, et üksikisiku igavene ettemääratus avaldub nende töökas, mittehedonistlikus eluhoiakus ning sellest tulenevas heaolus. Kuigi seda konkreetset sidet ning tema vastavat hinnangut luterlusele on kriitika alla seatud, on Weberi keskne arusaam, et religioon määrab ära üksikisiku suhtumise ellu ning mõjutab sellega kaudselt, isegi tahtmatult kultuuri, poliitikat ja majandust, olnud tõukejõuks ulatuslikule teadustööle sotsiaalteaduste ja religiooniuuringute valdkonnas.
Niisiis on küsimus reformatsiooni mõjust ühiskonnale, poliitikale ja majandusele kompleksne. Kronoloogiliselt algas reformatsioon kriitikaga esmalt kiriku profaanseks muutumise ja väärastumise vastu institutsiooniks, millel on ilmalikud struktuurid, huvid ja eesmärgid, ning teiseks lunastuse rahaks pööramise vastu, mis avaldus indulgentside müügis. Lutheri arusaam ainult usu läbi õigeksmõistmisest kandis endas selget sõnumit, et lunastus ei ole müügiks. Reformatsioon võitles algusest peale religiooni ja majanduse või poliitika omavahel ärasegamise või ühendamise vastu. Reformatsioon tähendas kiriku tagasipöördumist oma algse ja õige kuju ning funktsiooni juurde, mis oli evangeeliumi levitamine, mis oli reformaatorite arusaama järgi jäänud religiooni ja poliitika ühtesegamise varju. Ilmselgelt ei olnud nende eesmärgiks kiriku eemaletõmbumine maailmast. Ei olnud juhus, et Luther keskendus oma ringkirjas „Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest“ (1520) mitte ainult kiriku reformile, vaid taotles ka poliitilisi ja ühiskondlikke reforme. Ta oli veendunud, et kiriku kriis kutsus esile ka kriisi ühiskonnas ning et kiriku reformimine mõjutab ka ühiskonda. Teisisõnu ei soovinud reformaatorid kiriku eristamisega „maailmast“ kirikut „maailmast“ isoleerida, vaid võimaldada pigem kirikul jälle „maailma“ teenida. Reformatsioon tähendas seega alati ka ühiskonna kriisi diagnoosimist ja püüet ühiskonda muuta.
Reformatsioon tähendas eristamist, kuid seda mitte eraldamise või isolatsiooni mõttes. Vastupidi – see tähendas erinevuste määratlemist suhete loomiseks. Kõige olulisemad eristused, mis luterliku reformatsiooni käigus välja kujunesid, olid eristus „käsu ja evangeeliumi“ ning „kahe riigi“ vahel. Järgnevalt soovin näidata, kuidas mõlema eristuse eesmärgiks oli kiriku spetsiifilise funktsiooni määratlemine, kaasa arvatud suhetes „maailmaga“. Veelgi enam, evangeeliumi valguses peaksid need eristused tooma esile „maailma“ tõelise väärikuse ning andma esmased juhtnöörid, kuidas seda kristlikul viisil käsitleda.
Seadus ja evangeelium
Kui kahe riigi eristus markeerib kiriku n-ö välise piiri, siis seaduse ja evangeeliumi eristus määratleb kiriku sisemise identiteedi. Lutherile paistis see eristus niivõrd otsustavana, et ta kirjutas: „Seega kesiganes tunneb hästi, kuidas eristada evangeeliumit ja seadust, peaks tänama Jumalat ja teadma, et ta on tõeline teoloog.“ (Martin Luther, „Lectures on Galatians, 1535“ – Luther’s Works 26, 15) Lutheri jaoks oli seaduse ja evangeeliumi segiajamine nii Rooma kui ka anabaptistide eksimuse tuum. Tema arvates tegi Rooma kirik evangeeliumist seaduse, nõudes inimeste tegusid pääste eeltingimusena ning pakkudes tavainimestele jõukohaseid viise täita Jumala nõuet (seetõttu paistis, et pääste on müügiks). Lutheri järgi pöörasid anabaptistid evangeeliumi seaduskoodeksiks kristliku kogukonna jaoks, muutes nõnda pääste inimese teoks. Oma kuulsas autobiograafilises tagasivaates aastast 1545 (Martin Luther, „Eessõna ladinakeelsete kirjutiste koguväljaandele“ – Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Ilmamaa, 2012, 709–720) meenutab Luther, kuidas ta oli kannatanud, teades, et ta ei saa olla kunagi õige õiglase Jumala ees, kuni ta mõistis, et tõeline õigus „Jumala annist, nimelt usust elab“ (samas, 718), teisi öeldes: mitte seadus, vaid evangeelium.
Sellest põhilisest arusaamast tuleneb tõeline järelduste tulv nii kiriku jaoks kui ka selles osas, kuidas kristlased tajusid ühiskonda. Esmalt, võttes arvesse, et pääste on puhas and, ei saa ega ole vaja seda ära teenida ega osta. See tähendas kriitikat keskaegse meeleparandussüsteemi vastu, mis tegi absolutsiooni sõltuvaks eelnevatest kahetsustegudest ning järgnevast hüvitusest. Lisaks sisaldas see ka kriitikat kiriku vastu, mis sundis kristlastele peale uusi reegleid, näiteks nagu paastumine, ilma et neil olnuks piibellik legitimatsioon, ning väites, et need on möödapääsmatult vajalikud igavese pääste jaoks. See kriitika laienes ka populaarsetele „kauplemistele“ – näiteks nagu indulgentsid –, mida kirik pakkus lühendamaks ja leevendamaks kristlase teed igavese täiuselejõudmiseni, sest „kauplemise“ loogika paneb inimesed uskuma, et pääste sõltub sellest, mida nad selle eest maksavad. Seega keskendumine evangeeliumi kuulutamisele nõudis kiriku enda ümberstruktureerimist. Mis puutub kuulutuse sisusse, siis nõudis ka see uut rõhuasetust vabadusele, sest evangeeliumi kuulutamine tähendab edasi anda päästet kui vaba andi, mis vabastab kristlased rõhuvast koormast olla ise omaenda pääste tegijad.
Kuid siiski, seaduse ja evangeeliumi eristus ei tähenda seaduse kõrvaldamist. Luterliku liikumise seas olid tegelikult ka mõned teoloogid, antinomistid, kes väitsid, et kristlaste jaoks on seadus kaotanud oma tähtsuse. Kuid Luther oli tugevalt selle idee vastu. Seadus oleks üleliigne ainult siis, kui me juba elaksime täiuslikkuse olukorras. Me elame ikka veel ülemineku olukorras, kus meie kindlus, et me oleme päästetud, on alati kadumisohus, sest meil puudub päästetõestus. Seega me kukume tihti tagasi oma vanasse ellu. Me oleme „õigeksmõistetud ja patused samaaegselt“ (simul iustus et peccator). Seega vajame me endiselt seadust, selle – nagu luterlik dogmaatika seda nimetab – „teoloogilist kasutusviisi“ (usus theologicus või elenchticus). Siin ei funktsioneeri seadus iseenesest mitte päästeteena, vaid teena pääste poole. See on meeldetuletus meie puuduvast täiusest. See on peegel, mis näitab meile, et me ei täida veel Jumala tahet ja et me ei suuda oma suutmatust ise ületada. Seadus annab meile realistliku, tõelise pildi meist endist. Me ei ole ei need, kes me peaksime olema, ega need, kes me tahame olla, ja me ei suuda endast teha neid, kes me peaksime ja tahame olla. Seadus juhatab meid tervendava ahastuseni.
See paradoks võib kõlada, nagu see oleks võetud sadomasohhismi käsiraamatust, kuid see ei ole. „Tervendav ahastus“ ei tähenda naudingut valu tundmisest või, veelgi hullem, Jumala naudingut valu põhjustamisest. Ahastus ei ole tervendav iseenesest, vaid niivõrd kui see juhatab lootuse evangeeliumi juurde. Seadus, nagu Paulus oma kirjas galaatlastele sõnab, oli „meie kasvatajaks Kristuse poole“ (Gl 3:24). Teisisõnu, seadus on tervendav, sest see lõikab ära kõik inimeste loodud teed päästeni, jättes alles vaid tee, mille Jumal valis, saates oma poja.
Kuid lisaks sellele „negatiivsele funktsioonile“ on seadusel ka positiivne funktsioon, mis teeb ta oluliseks sotsiaaleetika jaoks. Luterlikud reformaatorid nimetasid seda usus politicus’eks, seaduse „poliitiliseks kasutuseks“. See kasutus osutab ühiskonna korrale. Reformaatorid olid veendunud, et Jumala tahe on kaitsta ja hoida alal Jumala loodut, hoida nii kultuuri kui ka loodust, ning seega ka inimühiskondi heas korras. Jumala seadus annab orientiiri individuaalsele ja ühiskondlikule elule ning Jumal tõi ellu institutsioonid, et rajada, säilitada ja kaitsta ühiskondlikku korda, mis põhineb seadusel. Viidates Rm 1–3 pidasid reformaatorid seadust universaalseks ning iga inimese suhtes kehtivaks autoriteediks. Juutidel oli privileeg saada seadus kirjalikul kujul, ent kõigil teistel inimestel on see sama seadus kirjutatud südamesse. Seetõttu pidas Luther ennast volitatuks muutma dekaloogi teksti oma Väikese Katekismuse tarbeks. Ta parandas kõik viited Vana Testamendi Iisraelile ning asendas need üldmõistetega, nagu näiteks „hingamispäev“ „sabati“ asemel. Muidugi hõlmas „seadus“ siis ainult neid Toora osi, mis ei viidanud konkreetselt mõnele kultuspraktikale, vaid mis pigem olid rakendatavad universaalsele eetikale.
Mõistagi saab seadusel olla selline „poliitiline“ funktsioon vaid seetõttu, et see ei ole evangeelium. See juhib ainult välist elu, kuid ei puuduta (ja sel polegi õigust seda teha) hinge. Seadusel pole ei suutlikkust ega vastutust evangeeliumit levitada. Sellises kasutuses ei kehti seadus mitte üksnes kristlastele, vaid igale inimesele. Seetõttu tuletas Luther vahel poleemiliselt kristlikule aadlile meelde, et türgi sultanid näivad valitsevat oma riiki paremini kui nemad.
Seaduse usus politicus’ega oleme me juba puudutanud teist luterliku reformatsiooni põhieristust, kahte riiki.
Originaal: „Law and Gospel and Two Realms: Lutheran Distininctions Revisited“ väljaandes Global Perspectives on the Reformation. Interactions between Theology, Politics and Economics. Toim. Anne Burghardt, Simone Sinn. LWF Documentation 61/2016. Tõlkinud Kadri Lääs, Karin Kallas-Põder. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal.
Artikli teine pool koos kasutatud kirjanduse nimekirjaga ilmub järgmisel nädalal.
Bernd Oberdorfer (1961) on süstemaatilise teoloogia professor Augsburgi Ülikoolis Saksamaal.
