Artiklid

Inimese evolutsioon – mateeria kergeima vastupanu tee?

Jumala olemasolust ja vananenud teadusest

Mulle on sageli tundunud, et õpetatud teoloogide vestlusringis mõjub kuidagi kohatult, kui võtta üles Jumala olemasolu küsimus. Ehkki me kõik teame, et viimselt on see keskseim ja olulisim teema, mõjub selle esitamine otse (st end peente eufemismide taha peitmata) elevandi koperdamisena portselanipoes. Samas, lugedes teoloogia ja religiooniuuringute enamikus sekulaarse taustaga tudengeile kursusi ja jälgides nende reaktsioone, tundub mulle, et meie parketikõlbulikkust taotlev peitumine peente eufemismide ja sofistikeeritud viigilehtede taha on viinud olukorrani, kus noortel ei tulegi enam õieti pähe võimalus, et äkki on Jumal tõesti olemas ja Jeesus tõesti üles tõusnud. Seepärast olen võtnud enesele jäärapäise sihi vähemalt usuteaduse sissejuhatavais kursustes see küsimus otse ja valehäbita ära küsida ning katsuda sellele pakkuda mingitki n-ö kõvade teadustega kooskõlas olevat vastust. Sest loodusteadustes toimub tohutult palju huvitavat ja see pakub kristliku teoloogia seisukohalt palju enam võimalusi kui võiks arvata.

Põhjus, miks need võimalused teoloogias tihti kasutust ei leia, peituvad selles, et kõik me oleme suuresti kinni selles, mida ise omal ajal koolis teaduse arusaamade kohta õppisime. Nagu Hans Rosling oma vahvas ja õpetlikus raamatus „Faktitäius“osutab ja nagu ka selleaastase Metsaülikooli (vt siit) haaravad vestlusringid kinnitasid, süvendab probleemi asjaolu, et enamik õpetajaid õpetab koolis edasi seda, mida nad ise omal ajal ülikoolis õppisid (no mida siis veel?). Kuid see teadmine on pahatihti 20 või enam aastat vana, pärit ajast, mil meie õpetajad ise kooli lõpetasid (Rosling 2018, 17). Ent kui paljud meist sooviksid, et haiglasse puusaproteesimisele sattudes kasutaks kirurg 20 või enam aastat vanu masinaid ja materjale? Teisiti öeldes, meie tõrksus Jumala olemasolu küsimust otsekoheselt tõstatada juurdub sageli lootusetult vananenud teaduses, mille koolipingist kaasa oleme saanud ja mis näitab Jumalast kõnelemist anakronismina.

Eriti amüsantsel (või siis grotesksel – sõltuvalt vaatepunktist) moel kerkib see probleem üles teoloogiliselt väga huvipakkuvas küsimuses, kuidas elu Maal (või üldse universumis) alguse sai. Kuulen üliõpilastelt teaduse ja religiooni seoseid vaagivais seminarides endiselt, et elu Maal kerkis esile ürgookeanis elementide juhusliku kombineerumise ja rekombineerumise tulemusel – näiteks nn mustade tossutajate (ingl black smokers) läheduses (üht sellist teooriat vt Martin et al. 2008, 805–814). See, tihti orgaanilise supi teooriaks nimetatav seisukoht on pärit 1930ndaist (sic!) ja ei kannata tänapäevase teaduse seisukohalt mingit kriitikat. On võimalik matemaatiliselt näidata, et universumi vanust arvestades on elementide juhuslik sattumine niisugusesse järjestusse, et moodustuks funktsionaalne DNA, sisuliselt võimatu (vt nt Kauffman 2015, 6–7). Kuigi sellesuunalisi mõttekäike on oma ideoloogiaisse kaaperdanud ka paljukirutud kreatsionistid, on supiteooria puudused toonud ka pealiini teaduses ses küsimuses kaasa väga olulisi muutusi.

Veel kümmekond aastat tagasi oleks sõna astrobioloogia mainimine viisakas seltskonnas kaasa toonud naerupahvakuid või kaastundlikke pilke. Täna ei tekita idee, et DNA „ehituskivid“ võisid Maale jõuda kusagilt mujalt kosmosest spetsialistide hulgas enam mingit erilist elevust. Ehkki see ei lahenda elu tekke probleemi kui niisugust (kusagil kosmoses pidid need „ehituskivid“ ju ikkagi kuidagi vormuma), lahendab see elu tekke absurdse ebatõenäosuse probleemi vähemalt Maal. Tekitades ühtlasi väga huvitavaid teoloogilisi küsimusi. Tuletatagu kasvõi nt meelde Jeesuse sõnu Jh 14:2 – „Minu isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?“ Kuid see ei ole kaugeltki kõik. Aastal 2013 tuli Jeremy England Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist välja elu tekketeooriaga, mis võib kogu selles temaatikas kujuneda tõeliseks mustaks luigeks – kui kasutada Nicholas Talebi kuulsat kujundit ootamatust, ebatõenäolisest sündmusest, mis muudab hetkega kõike seni teadaolevat (Taleb 2007, xvii-xix).


Segamini toad ja termodünaamika II seadus

Enne kui minna Englandi mõttekäigu nüansside manu, tasub korraks meenutada mõningaid baastõdesid. Esiteks – universumi areng on termodünaamiliselt ses mõttes ühesuunaline, et soojus ei saa liikuda külmemalt kehalt soojemale[1]. Kui asetada külitsi kokku kaks õllepurki, millest üks on mõnusalt härmas ja teine toasoe, siis mõne aja möödudes on meil kaks ühtmoodi ebameeldivalt leiget õlut. Kasutades tehnilisemat terminoloogiat – õllepurgid alluvad entroopia kasvu seadusele. Algne kõrgeltkorrastatud seisund (üks õlu soe, teine külm) on loomulikul teel läinud üle madalaltkorrastatuks (võrdselt leiged õlled – nn termodünaamilise tasakaalu seisund). Kuna ruumi ühtlaselt ärahajuv soojus on ses mõttes kõige „mandunum“ energialiik, et sellest ei saa enam tööd, arutati 50 aastat tagasi elavalt universumi soojussurma üle – seisund, kus kogu energia on soojusena ühtlaselt üle universumi jaotunud.

Praegused teaduslikud maailmalõpustsenaariumid on üksjagu rafineeritumad (ehkki sama pessimistlikud). Oluline on selle mõttekäigu juures üksnes see, et termodünaamika teine seadus kehtib. See tähendab, et entroopia universumis peab paratamatult ja ühesuunaliselt kasvama ning kõik kõrgeltorganiseeritud seisundid kulgema madalamaltorganiseeritute suunas. Ent mida me näeme, kui enese ümber ringi vaatame? Nähtus, mis on selle raamistikuga karjuvas vastuolus, on elu. Termodünaamika II seadus ütleb, et segamini tuba ei lähe ise korda. Seda kinnitab ka kaine mõistus. Aga elu ja meie endi olemasolu termodünaamika II seadusele alluvas universumis räägib sellele vastu. Ja mitte niisama – vähegi meile tuttavat elu meenutavate olendite esilekerkimine selles universumis näib olevat kordades suurem jackpot (Kauffman 2015, 7) kui võimalus, et avastan koju tulles lootusetult segamini toa puhtusest ja korrast säramas. Ainus olukord, mil elusolend viisakalt ja ontlikult entroopia kasvu seadusse sobitub, on olukord, kus olend sureb.

See raskus elu tekketeooriate man oli muidugi teada juba ammu. Kui kõrgeltkorrastatud struktuuride iseeneslik teke on maailma toimimisprintsiipidega vastuolus, siis miks on maailm neid täis? See küsimus huvitas Vene emigrandist Belgia teadlast Ilya Prigogine’it (1917–2003), kes sai oma uurimuste eest selles vallas 1977. a ka Nobeli preemia keemia alal. Tema uurimused puudutasid mittetasakaalulisi termodünaamilisi süsteeme. Selgus, et energia import ja dissipatsioon võib keemilistes süsteemides kaasa tuua uute struktuuride iseeneslikku teket – kui need struktuurid aitavad energiat efektiivsemalt siduda ja keskkonda dissipeerida. See on äärmiselt huvitav tulemus, mis selgitab elegantselt, kuidas maailmas, mis kulgeb entroopia kasvu suunas, võib ometigi iseeneslikult kerkida esile kõrgeltorganiseeritud süsteeme (nagu nt elusolendid). Lihtsustatult öeldes, segamini tuba võib tõepoolest ise korda minna – kui see aitab kaasa korratuse plahvatuslikule kasvule ülejäänud majas. Kontraintuitiivne, aga toimib vähemalt termodünaamiliselt mittetasakaaluliste süsteemide puhul – mida elusolendid kahtlemata on.

Kooskõlas viimasega käiski Jeremy England 2013. a välja teooria, mille aluseks on idee elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest (sellises sõnastuses ee Vipp 2017, 26). Põhiidee on lihtne. Prigogine’i skeemis kerkib kõrge korrastatus süsteemis esile vastusena survele energiat seondada ja keskkonda dissipeerida. Ehk siis umbes nii, et kui ma kiiritan ainetompu pikka aega piisavalt intensiivselt päikese käes, siis võivad selles leida aset muutused, mis võimaldavad seda energiat efektiivsemalt keskkonda hajutada. Küllaltki rabava näite sellest leiab Sophia Betzleri ja kolleegide 2014. a ilmunud uurimusest, mida oma juba viidatud 2017. a vastuolulises, kuid kahtlemata intrigeerivas raamatus „Lokaalravitsus“ osundab ka Kaupo Vipp. Uurimuses hoiti nioobiumoksiidi kuubikuid 24 tunni vältel voolava sooja vee all. Ilmnes, et selle soojuse sidumise ja dissipeerimise käigus aine reorganiseerub nii, et maksimeerida seondatava ja dissipeeritava soojuse hulka. Selle protsessi käigus kerkib justkui iseenesest esile korrapärane ja ülipeen huvitavate omadustega nanosõrestik (Betzler et al. 2014, 12007). Ehk siis – aine iseorganiseerub dissipatsiooni surve all ümber viisil, mis võimaldab sel võimalikult efektiivselt entroopiat kasvatada. Mis tähendab, et korrastatus tuleb üldise korratuse plahvatusliku kasvu hinnaga.

Nüüd meenutagem, et England defineerib elu kui dissipatsiooni survel käivituvat kohastumuslikku isekorrastumist. Nioobiumoksiidi reorganiseerumisprotsess ei ole muidugi veel elu. Aga nagu England oma teedrajavas 2013. a artiklis „Statistical Physics of Self-Replication“ muljetavaldava matemaatilise mudeli toel näitab, on elusa ja mitteelusa piir üsna hägus ja protsess, mille kaudu elusainele omased struktuurid esile kerkivad, allub tõenäoliselt sarnasele dünaamikale nagu nioobiumoksiid voolava vee all (vt England 2013, 121923-1jj) ning ka selle põhjused on sarnased. Nägime, et nioobiumoksiid organiseerub voolava kuuma vee all nii, et maksimeerida oma võimet energiat dissipeerida[2]. On aga näidatud (ja seda kinnitab rõõmsalt iga tõsine keskkonnaaktivist!), et elusolendid on energia dissipeerimises kordades edukamad kui elutu aine. Nii väidab nt Vipp, et Päikese tüüpi täht dissipeerib ainet soojuseks ca 0,00025 W iga oma massi kg kohta, aga 100 kg kaaluv imetaja 1,5 W/kg. Erinevus on 6000 korda elusolendi kasuks (Vipp 2017, 28). Teisiti öeldes, ehkki nt elusa raku struktuuride evolutsioon on näiliselt negentroopiline (tuba, mis läheb ise korda), siis „üldbilansis“ kasvatab see entroopiat peaaegu hoomamatult efektiivsemalt kui eluta loodus. Kui lisame siia, et üks väga efektiivne viis entroopiat tekitada on teha iseenesest võimalikult palju koopiaid – st ohjeldamatult paljuneda – siis peaks olema selge, kuidas tekib Vipi esmapilgul paradoksaalsena näiv mõte: elu (sh inimese) evolutsioon võib olla mateeria eksistentsi kõige kergema vastupanu tee (Vipp 2017, 26) dissipatsioonisurve all. Kuna meie maailm allub termodünaamika II seadusele, mis survestab kõike selles olelevat võimalikult efektiivsele energia dissipeerimisele (toa segiajamisele – kokkuvõttes punktini, kus kõik selles olelevad osakesed on ühtlaselt üle toa jaotunud) ja kuna nähtavasti on ennast reflekteeriv elusolend pretsedenditult edukas entroopia kasvataja, võibki öelda, et inimese esilekerkimine sellises maailmas on mateeria kergeima vastupanu tee. Millele peaks muidugi lisama, et sellise ilmselge pillava raiskamise tulemuseks võib olla ressursi ammendumine – Maa „soojussurm“. Mõisted nagu antropotseen või ka katastroofiline liikide kadumine inimtegevuse tulemusel on veenvad näited, et meie suurepärasus energia dissipeerijatena võib meid ka hävitada. Mis olekski mõneti ootuspärane, sest negentroopilised nähtused nagu inimene peavad lõpuks siiski entroopia kasvule alla vanduma ning jõudma keskkonnaga termodünaamilisse tasakaalu – ära surema.


Teoloogiline meditatsioon Englandi teemale

Ehkki Englandi teoorial on nii teda vägisi ette nobelistiks tituleerida tahtvaid poolehoidjaid kui ka kriitikuid, on sel üks väga tähelepanuväärne tugevus: elu esilekerkimise protsessile on selles antud korralik matemaatiline mudel (need kaelamurdvad statistilised avaldised, mille lugeja leiab England 2013 ja mis on tegelikult kogu asja kandev telg). Seda ei saa minu teada öelda ühegi varasema elu tekkehüpoteesi kohta. Ühest küljest võiks muidugi põlastada, et häh, mõtleks, jälle üks teooria, mis postuleerib disaini ilma disainerita. Aga sellesuunalise kriitikaga tasuks siiski hoogu pidada. Sest nähtamatut disainerit on selles tõeliselt seletusjõulises ja intuitiivselt veenvas teoorias hoopis enam kui varasemais ning vägagi üllataval ja teoloogiliselt huvipakkuval viisil.

Mainisin märkuses [2] juba tõika, et Englandi teooria sisaldab tausteeldustes nähtust, mida võiks nimetada loomulikuks teleoloogiaks ja mis väljendub, Kaupo Vipi bravuurset sõnastust tsiteerides, selles, et…

„… on ilmunud enneolematu võimalus ja vajadus spekuleerida „kõiksuse evolutsioneerumisteooria“ üle, milles on endale kohta nõutamas vahepeal positivistlikust teadusest teadlikult välistatud teleoloogia. On ju nüüd nii füüsikaliste kui bioloogiliste protsesside puhul ilmne, et neis on termodünaamiliste protsesside kaudu esindatud nii minevikust tulevikku suunatud ajajoon kui ka konkreetne vastus küsimusele nende protsesside sihist: „Miks mateeria elusaineks evolutsioneerub?““ (Vipp 2017, 32)

Võiks öelda, et kui Brandon Carter 1970ndate algul antroopsusprintsiibiga lagedale tuli, siis tema ajendiks oli küsimus, mida me saame järeldada iseendi kui reflekteerivate vaatlejate olemasolust maailmas. Englandi teooria annab matemaatilise mudeli mitte üksnes vastamaks küsimusele, miks mateeria on nii arenenud, et me vaatlejatena siin oleme – see ütleb põhimõtteliselt ka, et meie universumis peab mõtleva elu esilekerkimine olema äärmiselt tavaline, kuna see on n-ö mateeria kõige lihtsama vastupanu tee. Mis võib tähendada, et John Barrow’ ja Frank Tipleri kuulsas klassikalises üldkäsitluses tugevaks antroopsusprintsiibiks nimetatud idee, et maailm peab paratamatult olema selline, et selles saaks eksisteerida inimene (Barrow & Tipler 1988), võib osutuda kehtivaks. Ja see on teoloogiliselt juba väga huvitav.

Elu teke ei ole mingi gigantse kosmilise kokkusattumuse üliebatõenäoline tulem, vaid miski, mis „kirjutati“ termodünaamika II seaduse kaudu universumi „kangasse“ sisse hetkel, mil see ca 14 mld a tagasi (teaduse poolt eufemistlikult singulaarsuseks nimetatud seisundist) esile paiskus. Kui elu on tõepoolest dissipatsiooni surve all käivituva iseorganiseerumise tulem, mis on kohastumuslik ses mõttes, et võimaldab tuhandeid kordi efektiivsemat energia seondamist ja ruumi hajutamist kui elutu aine puhul, siis peab universum sellest kihama. Kas söandame seda pidada ka universumi arengu loomulikuks telos’eks? Või on viimseks telos’eks siiski elust kui jumalikust loomise- ja raiskamise pillerkaarist jäänud jääksoojus, mis pikkamisi ärapõlenud tähtede vahelisse tühjusse hajub? Viimase kasuks näib rääkivat asjaolu, et vähemalt seni pole me universumis teisi omasuguseid tõestatult trehvanud. Mis võib tähendada, et meiesarnased superkohastunud energiadissipeerijad ja iseenese ohjeldamatult paljundajad hävitavad just oma efektiivsuse kaudu kasutada oleva ressursi ja kaovad liiga kiiresti, et interplanetaarseid kontakte luua.

Tasuks ehk küsida, kuhu niisuguses raamistikus paigutuks mõte inimesest kui jumaliku loomistöö tipust. Piibli loomislugu ütleb, et inimene loodi Eedeni aia korrashoidjaks – mistõttu talle anti ka eristaatus loodu hulgas. Englandi teooria kinnitab, et vähemalt meie galaktika siinses nurgas on mõtlev elusolend tõesti kõige efektiivsem soojusedissipeerija (ning selles kummalises ja mõneti vääritus tähenduses ka tõepoolest looduse kroon – ohjeldamatu raiskamise mõttes). Seega võib osutuda tõeseks, et inimene on (vähemalt seni) jumaliku loomistöö tipp. Aga seda äraspidisel moel – olles kõigist teadaolevaist elusolendeist pretsedenditult efektiivseim entroopia (korratuse) kasvataja. Sellel taustal võiks inimteadvusest mõelda kui jumaliku loova raiskamise eriti eredast väljendusest. Küsimus on, mida niisuguses raamistikus arvata kristlikust ideest, et inimene on loodud Jumala näo järgi (imago Dei).

See on kirjeldet kontekstis mõnevõrra ebamugav küsimus. Ilmselt ei tekita erilist teoloogilist vastuseisu mõte, et Suures Paugus äkitselt esile purskunud universumi järkjärgulise jahtumise ja paisumise faase võib näha Jumala loomistöö manifestatsioonidena. Kui elu esilekerkimine on sellesse creatio continua’sse sisse kirjutatud, siis sobib ka see kenasti kristlikku ideestikku. Mis ei taha aga hästi klappida, on mõte, et inimese jumalanäolisusse – mida tihti on seostatud logos’e mõiste ja sealtkaudu (meile omase) teadvusega – võib üksiti olla sisse kirjutatud tema lõpp (kollektiivse enesehävituse kaudu).

Seda mõtet teisiti sõnastades: meil on kerge näha universumi esilepaiskumist jumaliku loovuse pillava pillerkaarina, milles järk-järgult kerkib (dissipatsioonisurvele kohandumise kaudu) esile elu kogu liigirikkus. Keerulisemaks läheb asi siis, kui küsime, kui kestlik selline loov raiskamine on ja kas see (Jumala poolt initsieeritud) energia dissipeerimise pillerkaar ei vii mitte pankrotti. Inimkonna plahvatuslik kasv ja meie poolt tugevasti tagant köetud Maa võimalik „soojussurm“ kalduvad tõesti sinnapoole osutavat.

Kas see tähendab, et Jumal on ohjeldamatu priiskaja, kelle imago inimeses tõukab inimest ohjeldamatutele liialdustele (ka loovus on ju üks – tõsi, positiivne – liialduste väljendus)? See oleks uus ja üllatav viis rääkida eshatoloogiast. Teisalt aga – ja võib-olla palju olulisemalt – on siin ehk peidus võimalus seostada kristlikku mõtlemist senisest veelgi enam keskkonnateemadega. Meie üliedukus energia dissipeerijate ja iseenda paljundajatena võib meid üsna kiiresti viia perfektsesse termodünaamilisse tasakaalu – üleüldisse globaalsesse surnud olemise seisundisse. Kas see on see eshaton, mida me kristlastena ootame? Kas me saame tõsimeelselt 2Pt 3:13 vaimus loota, et kui oleme selle meile Jumala poolt antud maa surnuks dissipeerinud, siis annab Jumal meile (oma oletatavasti põhjatust loovuse- ja energiavarust) tühjaksimemiseks järgmise?

Võimalik, et Jumal oma elustavas loovuses ja armastuses ongi priiskaja : ) Ja võimalik ka, et Tema saab seda endale lubada. Meie loodud kaasloojatena – kasutades Phil Hefneri kuulsat inimesekontseptsiooni – ei saa. Selles mõttes – loodusse on termodünaamika II seaduse kaudu sisse kirjutatud elu teke, aga ka inimese langus – küll jumalikult initsieeritud, aga ohjeldamatu raiskamisena. Inimese esilekerkimine, olles üheltpoolt jumaliku loomistöö senine tipp, võib ühtlasi ka olla lõpu algus (vähemalt lokaalses tähenduses – universumi mõõtkavas, klassikuid tsiteerides, see ei ole lõpp, kõik kestab edasi; ühe tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus)? Minu hinnangul on see üsna hästi kooskõlas ka Eedeni aia loo selle mõttega, et tõeliselt targaks saades kaotab inimene ka süütuse ja on haaratud langusse. Küsimus on, kas selline loodusteadusest informeeritud arutlus saab pakkuda mingitki hingehoidlikku pidet, eshatoloogilist lootust?

Kaupo Vipp pakub oma ülal ohtrasti viidatud raamatus lahendusena välja, et teades oma sisseprogrammeeritud kalduvust Maa n-ö surnuks dissipeerida, peaksime reorganiseerima kogu oma olemise viisi, minnes tagasi energiasäästlikumale ühiskonnakorrale (vt Vipp 2017, 171jj). Mina Vipi „ravikavva“ ei usu – nagu ei usu ma ka õndsakssaamisesse üksnes omaenese tegudest. Tõik, et inimese esilekerkimisse ennekuulmatult efektiivse entroopia tekitamise pillerkaari käigus on sisse kirjutatud ka ta langus, haagib ülihästi augustiinliku pärispatudoktriiniga ning kristliku arusaamaga, et me kõik vajame lunastust – nii individuaalselt kui ka inimkonnana. Ehk siis, ma ei usu, et ainult me eneste pingutus aitaks meil lunastust leida. On mõttekoht, mida selles raamistikus arvata Jeesuse ülestõusmisest surnuist. Termodünaamiliste „ahelate“ murdmisena armastuse abil? Või mida võiks ses kontekstis tähendada luterlik vormel õigeksmõist armust usu läbi?

Olen Vipiga siiski täiesti nõus, et kui me ise midagi ette ei võta, siis tapame varem või hiljem nii maailma kui iseenda. Seetõttu ei saa me endale lubada ka naiivset lootust, et Jumal meile raiskamiseks lihtsalt uued ressursid annab (a la 2Pt 3:13). Võib-olla oleks lahendus Serene Jonesi mõte, et inimene on üksiti nii maiseis kütkeis loomake kui ka tähistaevane armastaja (ingl earthbound animal and skybound lover [Jones 2010, 301]). Maiseis kütkeis loomakestena oleme me loomuldasa entroopiatootjad. Ent oma loovuse kaudu (imago Dei?) ehk ka need, kel oleks endal sarnast negentroopilist potentsiaali nagu Jumalal loomishetkel? Jonesi parafraseerides: seesama surve, mis tõukab meid üha kulukamale ja raiskavamale energia käitlemisele (toormed sisse, reostus välja = energia sisse, entroopia välja [Vipp 2017, 29]), võib samas – nt meie intiimsemail hetkil – viia meid kaugele teispoole tavalist lihalikku, piiratud eksistentsi (Jones 2010, 301). Teisiti – kui universum on selliselt sätitud, et mõtleva elu teke on sellesse sisse kirjutet, siis äkki on see tähenduslik? Võibolla see peab viima mingile täiesti uuele, seniunistamata rajale? Kui Jeesus ütleb „otsige esmalt Jumala riiki“ (Mt 6:33) ja „[m]inu kuningriik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36), siis ehk on see kutse hakata vastu maailma kangasse sissekodeeritud langusele ja otsida midagi täiesti uut, võttes ühtlasi tõsiselt käsile ka meile korras hoida antud maailma? Me ei pruugi täna teada, mida 2Pt 3:13 tõotatud uus maailm võiks literaalselt tähendada ja me ei pruugi ka teada, kuidas mõista seda, et II termodünaamika seadusele alluva maailma „kellavedru“ peaks justkui lõpuks paratamatult maha käima. Aga samas ei tea me ka, mida tähendab, et universum näib endiselt kiirenevalt paisuvat. Lisaks ei võeta universumi soojussurma ideed tänapäeval enam eriti tõsiselt (apellatsioon nn avatud universumile). Nii et (eshatoloogilist) lootust on. Aga mitte maailmast põgenemise, vaid transformatsiooni teel. Seda luterlikult sõnastades: ehkki Englandi teooriast ilmneb, et inimene on tõepoolest peccator in re, on siiski ka selle teooria kiiluvees võimalik uskuda tema potentsiaalset olekut iustus in spe.


Kokkuvõtteks

Inimene kui jumaliku loova raiskamise eriti efektiivne väljendus… Universum, mis viib kiirteed pidi välja reflekteeriva vaatleja esilekerkimisele… Pean tunnistama, et kuulen nendes lausetes kutsuvalt tiksumas Paley kella. Kõige paremas mõttes. Kui need ei ole teoloogiliselt huvipakkuvad loodusteaduse poolt provotseeritud teemad, siis mina ei tea, mis on. M.O.T.T.


[1] Lihtsalt meeldetuletusena: termodünaamika esimene seadus on energia jäävus, kolmas aga sedastab, et entroopia võrdub nulliga üksnes absoluutsel nulltemperatuuril. Vt ka arutlusi võimalikust neljandast termodünaamika seadusest, mis seletaks elu teket II seadusele alluvas maailmas. Englandi teooria pakub ühe seesuguse piirjooned.

[2] Kui austet lugejale tundub, et selles sõnastuses on peidus teleoloogia, siis – nii ongi. Seoses entroopia mõistega ja Englandi mõttekäikudega möönavad üha enamad teadlased, et meie universum siiski on teleoloogiline – vaatamata sellele, et apellatsioon oponendi argumentide teleoloogilisusele oli pikka aega üks obstsöönsemaid solvanguid teadlaste omavahelistes arveteklaarimises. Tõsi, teleoloogia, mida Englandi teooria sisaldab, on „loomulik“ – selles puudub kujutlus, nagu oleks keegi kunagi universumisse ettekavandatud telos’e sisse kirjutanud. Pigem seisneb see telos asjaolus, et elu evolveerumine üha komplekssematesse vormidesse tuleneb dissipatsioonisurvest ja tõigast, et elusolendid on üliefektiivsed entroopia tekitajad. Vt selleteemalist arutlust artikli järgmistes osades.


Kasutatud kirjandus

Barrow, John D.; Tipler, F. D. (1988) The Anthropic Cosmological Principle. New York, Oxford University Press.

Betzler, Sophia B.; Wisnet, A.; Breitbach, B.; Mitterbauer, C.; Weickert, J.; Schmidy-Mende, L.; Scheu, C. (2014) „Template-Free Synthesis of Novel, Highly-Ordered 3D Hierarchical Nb3O7(OH) Superstructures with Semiconductive and Photoactive Properties“ – Journal of Materials Chemistry A 2, 12005–12013.

England, Jeremy L. (2013) „Statistical Physics of Self-Replication“ – The Journal of Chemical Physics, 139, 121923 1–8.

Jones, Serene (2010) „Afterword“ – The Embrace of Eros: Bodies, Desires and Sexuality in Christianity. Ed. M. Kamitsuka. Minneapolis, Fortress Press, 297–302.

Kauffman, Stuart (2015) „From Physics to Semiotics“ – Issues in Science and Theology: What is Life? Heidelberg, Springer, 3–19.

Martin, William; Baross, J.; Kelley, D.; Russell, M. J. (2008) „Hydrothermal Vents and the Origin of Life“ – Nature Reviews Microbiology 6, 805–814.

Rosling, Hans (2018) Faktitäius: kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini kui sa arvad. Tlk Helen Urbanik. Tallinn, Tänapäev.

Taleb, Nassim Nicholas (2007) The Black Swan: the Impact of the Highly Improbable. New York, Random House.

Vipp, Kaupo (2017) Lokaalravitsus: eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. Tartu, Greif.


Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English