Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.
1. Perikoobi tekst
18:1 Matteus ei jäta suurt midagi järele Markuse materjalist (vt Mk 9:33–34). Vale igatsus staatuse järele on Matteusel muudetud rohkem positiivseks võimaluseks uurida Jeesuselt „kuningriigi“ väärtuste kohta. Markuse tekstist jääb püsima küsimus: kes on suurim? (tis meizōn). (Matteus kasutab Mk 9:35 ja arendab seda edasi tekstis Mt 20:26–27). „Selsamal tunnil“ (en ekeinē tē hōra) asemel on mõnedes käsikirjades (Codex Coridethianus 9. saj jt) kasutatud „päeval“ (en ekeinē tē hēmera).
18:2 Siin on säilitatud suur osa Markuse tekstist Mk 9:36. Kuigi „võttis [labōn] ühe lapse“ muutub Matteusel „kutsus [proskalesamenos] ühe lapse“. Sõna, mida kasutatakse lapse kohta, on diminutiiv: paidion ehk „lapsuke“. Mitmed käsikirjad lisavad sellesse lausesse partitsiibi subjektiks „Jeesus“ (nt Codex Bezae Cantabrigensis ja Codex Washingtonianus 4.–5. saj-st ning Codex Coridethianus 9. saj-st).
18:3–4 Tekst pärineb Matteusele eriomasest allikast, kuid on ilmne, et sel on osalised mõjutused paralleelsest Markuse tekstist Mk 10:15. Näiteks „kui te ei pöördu ega saa kui lapsed“ on iseloomulik Matteusele, kuid see on sarnane tekstile Mk 10:15.
18:5 Matteus järgib taas sõnasõnalt Markust (Mk 9:37), kuid jätab välja salmi teise poole. Kommentaatorid käsitlevad Mt 18:5 erinevalt. Vahel seostavad seda meie perikoobi esimese osaga (ss 1–5) ja mõnikord sellele järgnevate salmidega (ss 5–10). Otsustavaks saab väljendi epi tō onomati mou ‘minu nimel’ tähendus kontekstist sõltuvalt: kas see on ‘kuna ta on minu jünger’ või ‘minu pärast’ või ‘nagu minu esindaja’ või ‘järgides minu eeskuju’? Viimane on vast kõige kohasem, kuna Jeesus seab enda selgelt tegevuse musternäidiseks.
18:6–9 Kontrastne hädakuulutus ja manitsus sisaldab kreeka sõna skandalon otsese tähendusega ‘lõks’, ülekantud tähenduses ‘pahandus’ või ‘kellelegi komistuseks olema’, ja seda mingil fundamentaalsel tasandil. Sõna skandalon esineb selles väikses lõigus erineval kujul kuus korda. Sõna mitmed tähendusvarjundid on näha ka eestikeelses tõlkes: ‘püünis’ (s 6), ‘ahvatlus’, ‘kiusatus’ (s 7), ‘patustama ajama’ (ss 8 ja 9).
18:10 Perikoobi viimases salmis ei kasutata enam sõna skandalon, vaid katafroneō ja sellega on toodud sisse sõnamäng ja ruumilis-vertikaalne mõõde: katafroneō tähendab kellelegi või millelegi ülevalt alla vaatama, kui väheväärtuslikule; eestikeelne vaste on ‘põlgama’. Inglitega märgitakse jumalikku kõrgust, mis tõstab inimeste silmis vähese väärtusega ja põlatud kategooria jumalikku kõrgusse.
2. Perikoobi struktuur
I. Tõelise suuruse määratlemine (18:1).
A. Illustratsioon lapsega (18:2–6).
1. Tõeline suurus tähendab alandumist (18:2–4).
2. Lapse vastuvõtmine võrdub Jeesuse vastuvõtmisega (18:5).
3. Hoiatus veskikiviga (18:6).
B. Hädakuulutus ja manitsus (18:7–10).
1. Hädakuulutus maailmale (18:7).
2. Manitsus meeleparanduseks (18:8-9).
3. Lapsed ja inglid (18:10).
3. Kontekst
Matteuse evangeeliumi struktuuri osas on esinenud lahkarvamusi, kuna teoses eksisteerib mitmeid redaktsioonilisi kohti ja struktuurimarkereid. Näiteks Carlson, Moo ja Morris toovad välja neli domineerivat teooriat struktuuri kohta. Tundub otstarbekas toetuda asjaolule, et Matteus on oma teose koostamisel kasutanud Markuse evangeeliumi, ja seetõttu on kasulik järgida Markuse evangeeliumi Matteuse struktuuri alusena. Pea kogu Markus on Matteuse poolt ära kasutatud. Mõned vähesed väljajätmised siiski esinevad. Meie perikoop asub Matteuse evangeeliumi selles osas, kus Jeesus hakkab liikuma Galileast Jeruusalemma poole Mt 16:13–20:34, mis kattub lõiguga Mk 8:27–10:52. Samas ei anna selline jaotus vastust Matteuse evangeeliumi koostamise sisulisele eesmärgile, kuna Matteuse struktuuris ei ole kinnitavaid struktuurimarkereid.
On veel kaks domineerivat teooriat, millest esimene jagab teose kolmeks selles esineva kristoloogilise arengupildi alusel: a) Messias Jeesuse isik (1:1–4:16); b) Messias Jeesuse kuulutus (4:17–16:20); c) Messias Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine (16:21–28:20). Sellises jaotuses peetakse oluliseks markeriks fraasi „sellest ajast peale“, kuigi pole kindel, kas fraas ikka on teose struktuuris redaktsioonilise tähtsusega. Sama tundub olevat teooriaga, mis näeb markerina lauset, mis jagab teose viieks üksuseks: „Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud … “ ’need kõned’, ’korraldused’ jne (Mt 7:28–29; 11:1; 13:53; 19:1; 26:1). See „viie raamatu“ teooria on kantud entusiasmist näha Matteust kasutamas Pentateuhhi eeskujuna oma teose koostamisel. Nimetatud redaktsioonilised õmbluskohad aga vihjavad, et teos jaguneb hoopis seitsmeks sisuliseks üksuseks: a) proloog (1:1–2:23); b) taevariigi evangeelium (3:1–7:29); c) evangeeliumi levimine (8:1–11:1); d) õpetamine ja kuulutamine, opositsioon (11:1–13:53); e) progressiivne polariseerumine (13:54–19:2); f) opositsioon ja eshatoloogia (19:3–26:5); g) passioon ja ülesäratamine (26:6–28:20). Oluline on aga märkida, et ka see struktuuri analüüs on spekulatiivne, kuna jätab välja hulgaliselt ministruktuure, näiteks kiasmid (vt 13:3b–33).
On kohane käsitleda meie perikoopi sisuliselt Matteuse evangeeliumi kristoloogia kontekstis. Evangeelium algab mõjuka avaldusega: „Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu“, st Jeesus oli Heebrea Piibli Messias (1:1), sest tema põlvnes kuninglikest esivanematest, kuningas Taavetist (1:6). Seega oli Jeesus sünni poolest juutide kuningas (2:2), ta tuli Jeruusalemma kui kuningas (21:4–5) ja suri kuningliku võimu nõutajana (27:11, 29, 37, 42). Ta sündis prohvetliku ettekuulutuse kohaselt (1:22–23), ta oli Jumala poeg (2:15; 3:17; 4:3, 6; 8:29; 14:33; 17:5; 26:63; 27:40, 43, 54), mistõttu kõneles ta endast kui Pojast ja Jumalast kui oma Isast (11:27; 24:36). Tema käsutuses olid inglid (13:41; 24:31; 16:27; 24:30) ning ta istub troonil (19:28; 25:31). Säärases kuninglikus kontekstis on jüngrite küsimus, kes on suurim, mingis mõttes kohane. Teisalt tähendab Jeesuse vastus ja illustratsioon lapsega väärtuste radikaalset ümberhindamist.
5.–6. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst
Matteuse tekst on suhteliselt stabiilne (võrreldes näiteks Apostlite tegudega), kuid sellel on mitmeid variatsioone, mis koos teiste sünoptiliste evangeeliumidega moodustavad nn sünoptilise probleemi. Eksisteerib mitu võimalust muudatuste harmoniseerimiseks (vt Mt 18:10–11). Tõendid redaktsiooniliste muudatuste kohta on üheks tugevaks argumendiks ka teose hilise päritolu kasuks. Matteuse evangeeliumit peetakse teoloogiliselt ja redaktsiooniliselt liiga kompleksseks, et seda dateerida algkristluse varajasse perioodi. Geograafilise sihtrühma küsimus (levinud on Süüria ja Ida-Palestiina argument) on seotud teatava lugejaskonna, koolkonna küsimusega, mis eeldab Heebrea pühakirja seostamist kristliku mõtte- ja eluviisiga.
Matteuse evangeeliumi põhiosa ajaloolisuses enamasti ei kahelda, kuid säilinud tekstivariandid ei võimalda täpset algupärast olukorda konstrueerida. Meie perikoobiga pakub Matteus võimalust Jeesuse vastuvõtmiseks justkui varjatud ja ülekantud tähenduses: võttes vastu lapse, võetakse vastu Jeesus (mõte on mõnevõrra sarnane külalislahkuse pareneesile Hb 13:2, mille kaudu praktiseerida kristlust). Sama idee on esitatud ka Mt 10:40, kuid ilmselt on kõige lähem paralleel tähendamissõna suurest kohtupäevast (Mt 25:35–40). Säärane asendusteenistuse idee ja praktika omab tähendust juba suhteliselt väljakujunenud koguduse kontekstis ja sellega väljendatakse ‘Jumal meiega’ kontseptsiooni (Mt 1:23) jätkuvust.
6. Paralleelkirjakohad
Kes on suurim? Mk 9:34–37; 10:15; Lk 9:46–48; 18:17.
Skandalon: Mk 9:42–47; Lk 17:1–2.
Inglite ja laste kohta: Ps 34:7; 91:11; 131:2; Tn 3:28; 6:22.
Üldiselt: Mt 3:2; 5:19–20, 22, 29–30; 6:29; 7:11, 21; 9:10; 10:40, 42; 13:41; 15:30; 17:24, 27–18:6, 8–9, 14; 19:14, 23–24; 20:20–28; 22:24; 23:11–12; 25:40–41, 45; 26:24; 27:4–5; Mk 9:33–37, 42–48; 10:10, 14–15; Lk 1:19; 2:13; 6:1; 9:46–48; 15:7, 10; 17:1–2; 18:14–17; 22:24–27, 32; Jh 3:5, 35; 6:3; 13:20; Ap 6:1; 12:11, 15; 1Kr 8:12; 11:19; 14:20; 1Tm 4:1; Hb 1:14; 1Pt 2:2; Ilm 8:2.
7. Tõlgendusloolised märkused
Piiblis (kaasates apokrüüfe) on nimepidi nimetatud kolme peainglit, kes kõik kannavad teofoorseid nimesid: Miikael („Kes on kui Jumal?“), Gabriel („Jumal on mu tugevus“) ja Raafael („Jumal tervendab“). Nendest on kõige olulisemaks peetud Miikaeli, kes Taanieli raamatus esineb Iisraeli kaitsjana (Tn 10:13–21) ning kes viimsetel aegadel tõuseb ja seisab tema rahva eest (Tn 12:1). Ilmutusraamat kirjeldab sõda taevas, mille käigus Miikael alistab saatana (Ilm 12:7–9), ning Juuda kirjas (s 9) vaidleb Miikael saatanaga Moosese keha pärast. 1Ts 4:16 mainitud nimetut peainglit on sageli samastatud Miikaeliga.
Gabriel esineb Luuka evangeeliumis sõnumitoojana, kes kuulutab ette Ristija Johannese sündi (Lk 1:5–25), esitledes ennast Gabrielina (s 19), ning kes kuulutab Maarjale lapseootele jäämist (Lk 1:26–38); selles tekstis identifitseerib nimetut inglit Gabrielina Luukas (s 26).
Apokrüüfses Toobiti raamatus nimetatakse kolmanda peainglina Raafaeli, kes inimese kuju võtnuna saadab Toobiti poega Toobijat tema rännakul. Rännakult naasnuna esitleb Raafael ennast: „Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette vagade palved ja käivad Püha auhiilguse ees“ (Tb 12:15). Kuna Raafael on seotud Toobiti silmade ravimisega, on Jh 5:1–4 nimetatud Betsata tiigi vett seganud inglit peetud Raafaeliks.
Lisaks nimetab pseudepigraafide hulka kuuluv 4. Esra raamat (4:1; 5:20) peaingel Uurieli („Issand on minu valgus“).
Traditsiooniliselt kõneldakse seitsmest peainglist. Pseudo-Dionysiose andmeil on nende nimed Miikael, Gabriel, Raafael, Uuriel, Camael, Jophiel ja Zadkiel. Gregorius I loetleb järgmised nimed: Miikael, Gabriel, Raafael, Uuriel (või Anael), Simiel, Oriphiel ja Raguel. Õigeusu kirikus kannavad peainglid järgmisi nimesid: Miikael, Gabriel, Raafael, Uuriel, Selafiel (või Salathiel), Jehudiel ja Barachiel. Neile liidetakse mõnikord kaheksandana Jeremiel.
Paavst Benedictus XV kinnitas 1921. aastal peaingel Gabrieli püha 24. märtsile ning Raafaeli püha 24. oktoobrile, kuni Vatikani II kirikukogu järel liideti mõlemad pühad 29. septembril pühitsetava peaingel Miikaeli pühaga. Lisaks tähistab katoliku kirik 2. oktoobril kaitseinglite püha. Õigeusu kirik pühitseb peaingel Miikaeli ja teiste ilmihuta taevavägede koondmälestust 8. novembril, lisaks meenutatakse peaingel Gabrieli 24. märtsil.
Oskar Luts laseb tuntud raamatus „Suvi“ apteekril kutsuda Joosep Tootsi saatvat Jorh Adniel Kiirt „sõber Raafaeliks“. See on ainulaadne viide Piibli apokrüüfidele eesti kirjanduses.
Inglid astuvad sõnumitoojatena üles Jeesuse sünni eel, veendes Joosepit mitte hülgama Maarjat (Mt 1:20–24) ning kuulutades Jeesuse sündi karjastele (Lk 2:9–14). Joosep saab inglilt korralduse põgeneda vastsündinud Jeesusega Egiptusse (Mt 1:13).
Samuti avab ingel kolmanda päeva hommikul tühja haua (Mt 28:2) ning noormehed valgeis rõivais kuulutavad tühja haua leidjatele ülestõusmist (Mt 28:5–7; Mk 16:5–7; Lk 24:5–7).
Apostlite tegude raamatu andmeil läkitavad inglid pärast Jeesuse taevasseminemist jüngrid maailma evangeeliumi kuulutama (Ap 1:10–11).
Vana ja Uue Testamendi raamatud kirjeldavad Jumala ingleid teenijatena, kes täidavad Jumala korraldusi, mis on seotud inimeste ja maiste olukordadega. 1Ms 18–19 on inglid Jumala viha täideviijad ning Loti päästjad. Inglite kui eestkostjate motiiv esineb Ii 33:23–26 ning Tn 10:13 näivad inglid olevat seotud teatud piirkondadega.
Mt 18:10 kinnitab Jeesus Vana Testamendi nägemust kaitseinglitest. Lk 22:43 nimetatakse inglit, kes Ketsemani aias ilmus Jeesust julgustama. Ap 12:7–15 leidub lugu Peetruse imelise pääsemise kohta vanglast. Kui Peetrus ilmus Johannes Markuse ema maja värava taha, pidas teenijanna Roode Peetrust „tema ingliks“ (Ap 12:15). Viimast stseeni on kujutanud Rafael oma tuntud freskol.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/28/Deliveranceofstpeter.jpg
Lähtekoht õpetusele kaitseinglitest on leitav Ps 91:11: „Issand annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.“ See kirjakoht võib olla aluseks Martin Lutheri hommiku- ja õhtupalvetele Väikeses Katekismuses, mis mõlemad lõpevad sõnadega: „Sinu püha ingel olgu minuga, et kuri vaenlane minu üle võimust ei võtaks.“
Tõenäoliselt on nimetatud Lutheri hommikupalve andnud tõuke Paul Gerhardtile koraali „Mu süda, ärka üles“ (KLPR 398) loomiseks. Koraalis on leitav tänu uue päeva eest (s 1), selle eest, et Jumal on lauljat kahju eest hoidnud (s 2) ning selles palutakse inglit varjuks uue päeva tegemistele (s 3).
Erinevates versioonides on laialt levinud Fridolin Leiberi loodud pildid kaitseinglist, kes kaitsevad lapsi järsaku serval või lagunenud sillal. Pilte on võimalik tänasel päevas osta näiteks Pauluse raamatupoest. Vt siit: https://www.pauluseraamatupood.ee/pildid/540-kaart.html või siit: https://www.pauluseraamatupood.ee/pildid/543-kaart.html
KLPR-s leidub mihklipäeva laulude hulgas iidsest palverännulaulust inspireeritud koraal „Su nimel, Issand, kõnnime“ (KLPR 151). Praeguste sõnade autorina nimetatakse Nikolaus Hermanni, kuid palverännulaul oli tuntud juba 15. sajandil.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge (edasi argipäevadel roheline).
Alguslaul: 398.
Päeva laul: 150.
Jutluselaul: 151.
Ettevalmistuslaul: 355A.
Lõpulaul: 386.
Esimesel kohal on toodud jumalateenistuse proprium Jumalateenistuste Käsiraamatu järgi:
Päeva palve – Käsiraamat, lk 292, nr 3, või lk 309, nr 2.
Kirikupalve – Jumalateenistuste Käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 34 (Mihklipäev).
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 292.
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 293.
Järgnevalt on toodud kaks propriumivarianti Agenda alusel.
1) pühapäev kirikutes, mis ei kanna Miikaeli / Mihkli nime:
Algussalmid – Agenda, lk 48 (15. pühapäev pärast kolmainupüha)
Päeva palve – Agenda, lk 158, nr 3.
Kirikupalve – Agenda, lk 68–70, nr 2.
Palve pärast armulauda – Agenda, lk 71, nr 2.
2) proprium Miikaeli / Mihkli kirikutes, kui peetakse kiriku nimepäeva:
Algussalmid – Agenda, lk 56 (kiriku pühitsemise päev).
Päeva palve – Agenda, lk 134, nr 2.
Kirikupalve – Agenda, lk 136–137, nr 2.
Palve pärast armulauda – Agenda, lk 71, nr 2.
9. Muud soovitused
Pseudo-Dionysius Areopagita teos „Taevasest hierarhiast“ (kr Peri tēs Ouranias Hierarchias) käsitleb pikalt inglite hierarhiat, mille alusel Aquino Thomas reastab inglid läheduse alusel Jumalaga järgnevalt: seeravid, keerubid, troonid, ülemused, väed, meelevallad, valitsused, peainglid, inglid.
Inglikooride loetelu aluseks on muuhulgas järgmised kirjakohad: Gl 3:26–28, Mt 22:24–33, Ef 1:21–23 ja Kl 1:16.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e2/Nine_orders_of_angels.jpeg
Ingleid mainitakse liturgias eriti armulauaga seoses. Kiituspalve (prefatsiooni) lõpus nimetatakse “kõiki ingleid ja taevaseid väehulki”, kellega koos maine kirik ülistab Jumalat prohvet Jesaja (Js 6:3) ning ilmutuse nägija Johannese (Ilm 4:8) kuuldud hümnidest inspireeritud ning Mt 21:9 täiendatud püha-hümniga.
Traditsiooniliselt on prefatsiooni lõpposa olnud palju laiem: “Kelle [s.t Kristuse] läbi Sinu vägevust kiidavad inglid, austavad võimud, värisevad väed. Taevad ja taevalised valitsused koos õndsate seeravitega teenivad Sind ülistades üheskoos. Luba ka meie häältel liituda nende lauluga ning aukartlikult tunnistades öelda: Püha…”
(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
